2-16-4559/24

KOHTUOTSUS Kohus Viru Maakohus Kohtunik Maido Roots Kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg ja koht 27.07.2017.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere Tsiviilasja number 2-16-4559 Tsiviilasi P M ja T K hagiavaldus AS Viru Elektrikaubandus vastu saamata jäänud töötasu nõudes Menetlusosalised, esindajad Hageja 1: P M (isikukood xxxx; elukoht: xxxx) Hageja 2: T K (isikukood xxxx; elukoht: xxxx) Hagejate lepinguline esindaja: adv. Jürgen Valter Kostja: AS Viru Elektrikaubandus (registrikood: 10013630) Kostja lepinguline esindaja: adv. Rait Sarjas Hagi hind 20 805,78 eurot Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON: Jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Jätta hagejate menetluskulud nende endi kanda ja kostja menetluskulud võrdselt hagejate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohtuotsus poolte esindajatele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 1 I Hagejate nõuded ja seisukohad. 1. Hagejad paluvad mõista kostjalt P M kasuks välja võlgnevus brutosummas 11364,42 eurot ja T Ke kasuks välja võlgnevus brutosummas 7900,19 eurot; samuti põhinõude täitmisega viivitamisest tulenev seadusjärgne viivis alates kohtuotsuse jõustumisest arvestades võlgnetavat summat kuni summa tasumiseni. 2. Hageja 1 ja kostja sõlmisid 14.07.2008.a. töölepingu xxxx ametikohale. Tööleping nägi ette aastal 2013 põhitöötasu 1210 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsent), aastal 2014 põhitöötasu 1210 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsent), aastal 2015 põhitöötasu 1300 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsent). Tööleping nägi ette, et töötaja täistööaeg on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas viiepäevase töönädalaga töötamisel; lõunavaheaeg on 60 minutit vastavalt müügipersonaliga kokkuleppele selliselt, et klientide teenindamine ei oleks häiritud. Töösisekorraeeskirjad näevad ette, et lisaks igapäevasele puhkamiseks ja einestamiseks ettenähtud 60-minutilisele vaheajale on enne- ja pärastlõunal ette nähtud 15-minutiline puhkepaus, kusjuures lõuna- ja puhkepausi aja valib töötaja oma äranägemise järgi, pidades silmas, et see ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele ega majandustegevusele ega takistada teiste töötajate normaalset töötegemist ning vaheaeg 60 minutit ja puhkepausid (15 + 15 minutit) arvatakse tööaja hulka. Nii tööleping kui ka töösisekorraeeskirjad näevad ette, et tööpäeva algus on kl 8.00 ning tööpäeva lõpp kl 17.00. 3. Hageja 2 ja kostja sõlmisid 04.09.2006.a. töölepingu xxxx ametikohale. Tööleping nägi ette aastal 2013 põhitöötasu 850 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsent), aastal 2014 põhitöötasu 900 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsent), aastal 2015 põhitöötasu 970 eurot kuus (lisaks osaluskoefitsent). Muud töölepingu tingimused olid analoogsed hagejaga 1 sõlmitud töölepingu tingimustega. Kuigi tööleping nägi ette, et tööaeg on 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, on mõlemal hagejal tööpäeva tegelikuks pikkuseks, arvestades, et vaheajad arvatakse tööaja hulka, olnud üheksa (8.00 – 17.00), mitte kaheksa tundi, nagu näeb ette tööleping. Arvestades sellega, et töölepingus ettenähtud töötaja palk lähtub eeldusest, et tööaeg on kaheksa, mitte üheksa tundi, on üheksatunnise tööpäeva puhul töötaja õigustatud saama kõrgemat palka. Proportsionaalselt on üheksatunnise tööpäeva puhul töötaja õigustatud saama 12,5% suuremat palka, kui kaheksatunnise tööpäeva puhul. Kostja ei ole töötajatele ületunnitasu maksnud, vaid on maksnud palka üksnes täistööaja (st 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas) eest töölepingus ettenähtud põhipalga summas. 4. Vastavalt TLS § 44 lg 7 maksab kostja ületunnitöö hüvitamisel rahas töötajale 1,5-kordset töötasu. Seega on töötajatel kostja vastu saamata palga hüvitise nõue summas, mis vastab töötaja viimase kolme aasta põhipalgasummast kaheteist ja poole protsendi (12,5%) suuruse osa pooleteistkordsele korrutisele. Töölepinguga kokkulepitud tööajale lisaks tuli töötajatel teha igapäevaselt 1 tund ületunnitööd. Tööleping nägi ette, et tööaeg pidi olema 8 tundi ning vahepeal pidi olema 1 tund puhkeaega. Töösisekorraeeskirjad seevastu nägid ette, et töötajad pidid lõunatama selliselt, et see ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele. Seega töötajad lõunatasid “tööpostil”. Seetõttu sellised “vaheajad” ei ole tegelikkuses vaheajad ega pausid, vaid tööaeg ning see tulebki tööaja hulka arvata. Seega olid töötajad pidevalt tööl igapäevaselt üheksa tundi. Just seda näeb ka ette 2 töösisekorraeeskirjade p 4.1. Seega olid töötajad pidevalt tööl igapäevaselt vahemikus 08:00 – 17:00 ehk üheksa tundi, millest täistööaeg oli 8 tundi ja ületunnitöö oli 1 tund. 5. Ületunnitöö tegemine ei ole oma olemuselt töölepingu muutmine. Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Seega antud juhul oli kokkulepitud tööaeg st täistööaeg 8 tundi ning ületunnitöö 1 tund igapäevaselt. Kostja väited töölepingu muutmise osas ei ole seega asjakohased. Hageja P M on 13.09.2012.a. saatnud kostja personalijuhile e-kirja, milles on neid samu küsimusi käsitletud ning järeldatud, et tõlgendada tuleb nii: ... seega on tööandja sellega jätnud teile (mõeldud töötajaid/hagejaid) maksmata iga tööpäeva eest ühe tunni tasu .... jätate töösisekorraeeskirjades selle punkti muutmata ja teil on õigus nõuda, tagasiulatuvalt kolme viimase aasta saamata jäänud töötasu (selle ühe tunni eest igas päevas) .. . Hagejatel on seadusest tulenev õigus töötasu nõuda mistahes ajahetkel riskides aegumise vastuväitega. On alusetu ja vastuoluline heita hagejatele ette seda, et nad on oma nõude esitamisega ootamisega sisuliselt tööandjale tasuta intressivaba laenu andnud. II Kostja seisukohad. 6. Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Hagejatega sõlmitud töölepingud sätestavad, et töötaja täistööaeg on 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas viiepäevase töönädalaga töötamisel; puhkepäevad on laupäev ja pühapäev. Vastavalt töölepingutele algas hagejate tööpäev kell 08.00 ja lõppes kell 17.00. 7. T Kega sõlmitud tööleping sätestab, et lõunavaheaeg on 60 minutit. P Mga sõlmitud tööleping sätestab, et lõunavaheaeg on 60 minutit vastavalt xxxx kokkuleppele selliselt, et klientide teenindamine ei oleks häiritud. Seega ei ole hagejate töölepingud identsed. 8. Hagejatega sõlmitud töölepingud on toodud järgnevas sõnastuses: „Tööaja algust, kestust ja lõppu võidakse Tööandja töö iseloomu või muu ettevõtte põhitegevusest tuleneva põhjuse tõttu täiendavalt korrigeerida töösisekorraeeskirjadega ja/või juhataja käskkirjaga, mis ei too kaasa käesoleva Lepingu tingimuste muutmist.“ Kostja poolt kehtestatud töösisekorra eeskirjades on sätestatud, et töötajatel on 5-päevane 40-tunnine töönädal kahe puhkepäevaga (laupäev ja pühapäev). Töötajate tööpäeva algus on kell 8.00 ja tööpäeva lõpp kell 17.00, vaheaeg puhkamiseks ja einestamiseks 1 tund. Kokkuleppel otsese juhiga võib sätestada toodust erineva individuaalse tööpäeva struktuuri. Enne- ja pärastlõunal on ette nähtud 15-minutiline puhkepaus. Lõuna ja puhkepausi ajal valib töötaja oma äranägemise järgi, pidades silmas, et see ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele ega majandustegevusele ning takistada teiste töötajate normaalset töötegemist. Vaheaeg ja puhkepausid arvatakse tööaja hulka. 9. Hagejad on tuginenud seega eeskirjade punkti 4.1. lausele „Vaheaeg ja puhkepausid arvatakse tööaja hulka.“ Käsitlus, et selle lausega on muudetud hagejate tööaega, on väär. Vaidlusalune lause on esitatud ebaõnnestunud/ebaõiges sõnastuses ning grammatilisel tõlgendamisel nii seaduse kui töölepingutega vastuolus olevas sõnastuses. Kostja on lauses kasutanud terminit „tööaeg“ tööpäeva mõttes, st töötajatel on õigus igapäevaselt teha tööpäeval kestusega 08:00-17:00 vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks kestusega 1 h ning kaks 15minutilist puhkepausi, ilma, et sellest muutuks tööpäeva pikkus. Eeskirjade kohaselt on töösuhte õiguslikuks aluseks tööleping. Töölepingu muutmine on lubatud vaid poolte kokkuleppel. Eeskirjades sätestatu ei saa muuta töölepingu tingimusi. Töölepingus on kokku lepitud tööaeg 8 h päevas, 40 h nädalas. Seega välistab tööleping töötajate käsitluse õigsuse. 3 10. Väide, et tööaja hulka peaks arvestama lõunapausi, on vastuolus töölepingu seadusega, mis sätestab, et kokkulepe, mille kohaselt pikema kui 6-tunnise töötamise kohta ei ole ette nähtud vähemalt 30-minutilist tööpäevasisest vaheaega, on tühine. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Käesoleval juhul ei olnud vajalik TLS-is toodud erandi rakendamine ning seda ka ei tehtud. P M töölepingus on tõepoolest märge, et lõunapaus ei tohi avaldada mõju lao tööle, ent see lisandus töölepingus tähendab seda, et lõunapauside tegemine peab olema selliselt korraldatud, et kõigile töötajatele oleks tagatud tööpäevasisene paus, kuid laos oleks alati olemas töötaja, kes saab täita vajalikke ülesandeid. P M töölepingus sisalduv nõue ning mõlema hageja suhtes kehtinud eeskirjades sisalduv nõue, et lõuna- ja puhkepausi aeg ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele ega kostja majandustegevusele ning takistada teiste töötajate normaalset töötegemist, ei tähendanud seda, et hagejatel oli kohustus viibida 1-tunnise lõunapausi ajal kostja asukohas ning et hagejad olid kohustatud ka lõunapausi ajal täitma tööülesandeid. 11. Hagejad ei ole töösuhte ajal kordagi esitanud väidet, et nende tööpäeva pikkus oleks olnud erinev lepingutes sätestatust, samuti ei ole hagejad esitanud väidet, et nad oleks teinud ületunnitööd või esitanud nõuet hüvitise saamiseks. Hagejad mõistsid töö- ja puhkeaja korraldust samamoodi nagu kostja. Kui kohus siiski leiab, et tõlgendamist on vaja, märgib kostja, et mõistlikul isikul ei saanud, arvestades nii töölepingut kui vastavat töölepinguseaduse regulatsiooni, tekkida kahtlust tööaja kestvuses. 12. Vaatamata ebaõnnestunud sõnastusele eeskirjades, töötasid hagejad täistööajaga 40 h nädalas 8 h päevas ning hagejatele on töötasu vastavalt sellele korrektselt arvestatud ja välja makstud. III Kohtu seisukoht ja põhjendused. 13. Kohus on seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. 14. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejatel oli kostjaga sõlmitud töölepingud, mille kohaselt hageja 1 töötas alates 14.07.2008.a. xxxx (kd I lk 11

1. jj)ning kostja 2 alates 04.09.2006.a. xxxx (kd I lk 24 jj). 15. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada töölepingutes ja töösisekorra eeskirjades ette nähtud tööaja määratlust ning kas ettenähtud 60-minutiline vaheaeg tuleb arvestada tööaja sisse ja on seega tasustatav. 16. Mõlema töölepingu kohaselt on töötaja täistööaeg 8 h päevas ehk 40 tundi nädalas viiepäevase töönädalaga töötamisel. Tööpäev algab kell 8.00 ja lõppeb kell 17.00. Lõunavaheaeg on 60 minutit, kusjuures hagejaga 1 sõlmitud töölepingusse on lisatud, et lõunavaheaeg on vastavalt xxxx kokkuleppele selliselt, et klientide teenindamine ei oleks häiritud. 4 Mõlema töölepingu p 3.5. kohaselt võidakse mh tööaja algust, kestust ja lõppu töö iseloomu või muul põhjusel täiendavalt korrigeerida töösisekorraeeskirjadega ja /või juhataja käskkirjaga, mis ei too kaasa töölepingu tingimuste muutmist. Kostja töösisekorra eeskirjade (kd I lk 18
2. jj)punktis 4.1. on reguleeritud tööaeg ja selle kasutamine selliselt, et tööpäeva algus on kl 8.00 ja lõpp kl 17, vaheaeg puhkamiseks ja einestamiseks 1 tund. Kokkuleppel otsese juhiga võib sätestada toodust erinevat individuaalset tööpäeva struktuuri. Enne- ja pärastlõunal on ettenähtud 15-minutiline puhkepaus. Lõuna- ja puhkepausi aja valib töötaja oma äranägemise järgi, pidades silmas, et see ei tohi avaldada mõju töö järjepidevusele ega VE majandustegevusele ning takistada VE teiste töötajate normaalset töötegemist. Vaheaeg ja puhkepausid arvatakse tööaja hulka. Töösisekorra eeskirja kohaselt kehtib eeskiri kõikide töölepingu alusel töötavate isikute suhtes ja seda tutvustatakse töölepingu sõlmimisel. Seega tuleb tööaja kestuse sisustamisel lähtuda nii töölepingust kui töösisekorra eeskirjadest, kuid eeskirjades sätestatu ei muuda töölepingus kokku lepitut. 17. Hagejad on tuginenud väitele, et kuivõrd ühetunnine vaheaeg arvatakse tööaja hulka, on tööpäeva tegelikuks pikkuseks üheksa, mitte kaheksa tundi. Kostja leiab, et töösisekorra eeskirja sõnastus on ebaõnnestunud ja tegelikult oli sätte mõte, et ühetunnine paus arvatakse tööpäeva sisse, mille jooksul töötajal ei olnud kohustust viibida kostja asukohas ega täita tööülesandeid. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kohtu hinnangul on tõendatud, et hagejad said töölepingust ja töösisekorra eeskirjadest aru nii, nagu on seda tõlgendanud kostja, st et ühetunnise vaheaja jooksul on töötajal lubatud tööandja asukohast lahkuda ja ta ei pea sel ajal tööülesandeid täitma. 18. Nimelt 04.04.2017.a. Rakvere kohtumajas toimunud kohtuistungil andsid hagejad vande all ütlusi ja kuulati üle tunnistajad. Hageja 1 on avaldanud, et töökoormuse tõttu ei olnud võimalik välja lõunastama minna. Einestamise ajaks tööd pooleli ei jäetud, st kui kutsuti, tuli lõuna katkestada (kd I lk 124). Samas oli ka teistel xxxx võimalik samu tööülesandeid täita (lk 124 pöördel). Hageja 2 märkis, et kauba saabumisel tuli lõuna katkestada (kd I lk 125). Samas oli ka teistel töötajatel õigus kaubaga tegeleda. Igal ajal võis minna lõunale ja oli võimalik küsida endale asendust. Hiljem, kui töökoha lähedale toidupood tehti, sai vahel seal käidud (lk 125 pöördel). Tunnistaja J L selgitas, et hageja 1 on selgitanud uutele töötajatele sisekorraeeskirju. Töötajaid oli laos piisavalt ja hagejad ei pidanud olema kogu tööpäeva jooksul laos või kättesaadavad (kd I lk 126). Tunnistaja on näinud, et hageja 1 läheb lõuna ajal majast välja (lk 126 pöördel). Tunnistaja A S selgitas, et õigus laost kaupa väljastada oli lao- ja müügiosakonna töötajatel (kd I lk 126 pöördel). Ühetunnine lõuna kuulus tööpäeva, mitte tööaja hulka ning seda võis kasutada majasiseselt söömiseks või väljas käimiseks. Vaadata tuli, et oleks piisavalt inimesi, kes töö ära 5 teeks. Hageja 1 on lõunapausi ajal majast väljas käinud, kuid mitte tihti, kuna tal oli söök kaasas (kd I lk 127). Tunnistaja V M kinnitas, et kõigile oli ette nähtud tund lõunastamiseks ja võis käia ka majast väljas söömas. Hageja 2 sõi enamjaolt lõunat majas sees, kuid käis majast väljas ka (kd I lk 127 pöördel, lk 128). 19. Seega nähtub ütlustest, et hagejatel oli võimalik ära käia. Hagejatel oli võimalik töö korraldada selliselt, et tööpäeva kestel saaks ühetunnist vaheaega kasutada. Samuti tuleneb ütlustest, et vastavalt vajadusele ja võimalusele hagejad seda võimalust ka kasutasid. Kohtu hinnangul ongi töösisekorra eeskirjades reguleeritu mõte olnud see, et pausi kasutamise ajal töötaja poolt oleks tagatud kostja majandustegevuse jätkumine. Sellest põhimõttest olid hagejad teadlikud, kuna vajadusel pause kasutati, kuigi mitte igapäevaselt kostja asukohast ära käimiseks. Kohus leiab, et hagejatel oli võimalik valida, kas vaheaega kostja asukohas või mujal kasutada. Kui hagejad otsustasid pausi kostja ruumides kasutada, ei anna see alust väita, et tegemist oli ületunnitöö tegemisega. Seega kohtu hinnangul polnud hagejatel kohustust üheksa tundi päevas töötada. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kui hagejad viibisid enamasti terve päeva kostja asukohas, võis ette tulla, et nt kauba saabumise tõttu tuli lõuna katkestada. Usutav ei ole aga, et seda tuli ette igapäevaselt. 20. Kirjalikult pöördusid hagejad esmakordselt kostja poole saamata jäänud palga nõudes 29.02.2016.a. (kd I lk 31 jj), millele kostja keeldumisega vastas (kd I lk 35 jj). Varasemalt, st septembris 2012 on hageja 1 edastanud kostja personalijuhile e-kirja selle kohta, kuidas töölepingut ja töösisekorra eeskirju tööaja osas tõlgendama peab (kd I lk 68-70). Kohus leiab, et hagejatel on õigus valida, millal nõue esitada. Samas võis kostja sellest, et nõuet varem ei esitatud, eeldada, et tööajast saadakse ühtmoodi aru. Ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, et hagejad, olles aastaid veendunud, et teevad ületunnitööd, on jätnud kostja tähelepanu nimetatud asjaolule juhtimata või ületunnitasu välja nõudmata. Eriti arvestades asjaoluga, et ületunnitööd kostja tasustas (kd I 137 jj; kd II lk 1 jj). Kostja on välja toonud ja tõendanud, et ületunnid olid tasustatavad ja neid vajadusel ka reaalselt tasustati, kui eelnevalt oli nende tegemises kokku lepitud. Hagejad olid sellisest praktikast teadlikud. Seetõttu pidid hagejad arvestama asjaoluga, et lõuna kasutamata jätmisel ei teki selle alusel õigust nõuda tasu ületunnitöö eest. Kostja nõustaja J L on kohtuistungil (kd I, lk 98 pöördel) välja toonud, et suvisel ajal hageja 1 leppis kokku, et lahkub töölt poole neljast, et minna suvilasse. Seega hageja 1 oli varasemalt kasutanud võimalust kokkuleppel tööaja struktuuri muuta, mistõttu ei ole kohtu hinnangul tagantjärgi esitatud ületunnitöö tasu nõue kooskõlas ka hea usu põhimõttega. 21. Kohtu hinnangul ei ole usutav hagejate väide, et kolme aasta vältel tegid hagejad iga päev ühe tunni võrra rohkem tööd. Kohus märgib, et hagejad ei ole arvestanud asjaoluga, et aeg-ajalt kasutati vaheaega ka väljaspool kostja asukohta. Seega isegi kui leida, et hagejad tegid ületunnitööd, ei saa hagejate ületunnitöö arvestus (hagejate saamata jäänud töötasu arvestus, kd I lk 38-39) korrektne olla. 22. Asjaolusid kogumis hinnates on kohus jõudnud järeldusele, et hagejad ei teinud ületunnitööd ja tasu nõue ei ole põhjendatud. Kohus jätab hagi rahuldamata. 6 Kohus ei võta sisulist seisukohta poolte esitatud arvestuste osas, kuna kohtu hinnangul hagejad ületunnitööd ei teinud. 23. Vastavalt § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Seega jäävad hagejate menetluskulud nende endi kanda ning kostja menetluskulud võrdselt hagejate kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. 24. Kohus juhindus kohtuotsuse tegemisel TsMS-i paragrahvidest 441-442. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Maido Roots Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018 kohtuotsuse RESOLUTSIOON: 1. Jätta Viru Maakohtu 27. juuli 2017. a otsus muutmata. 2. Jätta P M ja T Ke apellatsioonkaebus rahuldamata. 3. Jätta apellantide menetluskulud ringkonnakohtus apellantide endi kanda. Vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes jätta võrdsetes osades apellantide kanda. 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 27.07.2017 kohtuotsus 2-16-4559 jõustus 03. mail 2018. a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Referent /digitaalselt allkirjastatud/ Lea Herne 7