Obsah (4)

§ 132§ 131§ 133§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-18-574 Tsiviilasi Alber

§ 132lg 12 alusel, mis jõustus 9.

jaanuaril

1. Kohtutäitur ei saa oma tegevuses juhinduda olematutest seaduse sätetest ja kohtutäituri tegevusel peab olema kehtiv õiguslik alus. Ekslik on ka kohtutäituri seisukoht, et alates
2. aasta jaanuarist tuleb võlgniku sissetulekute arestimisel lähtuda
3. jaanuaril 2018 jõustuvatest normidest, kuna sätteid ei ole võimalik rakendada kogu jaanuari kuu ulatuses. Kohtutäitur ei ole põhjendanud sissetuleku arestimist, millele saab sissenõude pöörata vaid

§ 131lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolul.

1. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Puudub alus avaldaja töövõimetoetuse arestist vabastamiseks. Täitemenetluse peamine eesmärk on nõude efektiivne ja tulemuslik täitmine. Täitemenetluse käigus on kohtutäituril alates
2. juunist 2014 kuni
3. jaanuari 2018 otsuse tegemiseni õnnestunud sisse nõuda vaid 26,95 eurot, mis on ca 5% kogu sundtäitmisel olevast nõudest. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-16-9339 leidnud, et

§ 131

lg 2 kohaselt vajalik sissenõudja taotlus võib olla sissenõudja poolt kohtutäiturile tagantjärgi antud heakskiit nõude arestimiseks. Sissenõudja edastas 23. jaanuaril 2018 kohtutäiturile heakskiidu võlgniku töövõimetoetusele sissenõude pööramisele. Täitemenetluses on lubatud arestida ka sellist sissetulekut, mida arestimise ajal arestida ei või, kuid mis eeldatavalt muutub lähemal ajal arestitavaks. Kohtutäituril oli arestimise hetkel alus eeldada, et Riigikogu menetluses olnud kohtutäituri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu võetakse vastu ning täitemenetluse seadust täiendatakse

§ 132lg-ga 12.

Arvestades avaldaja suhtes algatatud täitemenetluste arvu ja avaldaja kohustuste kogusummat, oli töövõimetoetuse eelarestimine lubatud. Kohtutäituri 2. jaanuari 2018 otsuse tegemise ajal oli teada, et

§ 132lg 12 jõustub 9.

jaanuaril 2018 ning sel ajal ei olnud veel avaldaja sissetulekust kinnipidamisi toimunud. Kinnipidamised töövõimetoetusest laekusid kohtutäituri ametialasele kontole

1. jaanuaril 2 2018 summas 28,30 eurot ja
2. jaanuaril 2018 summas 13,47 eurot ning need on menetluse ajaks kohtutäituri ametialasel kontol deponeeritud. Summade tagastamiseks puudub käesoleval hetkel alus. Avaldaja kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuses taotletud eesmärki. MAAKOHTU SEISUKOHT
3. Tartu Maakohus rahuldas
4. veebruari 2018 määrusega kaebuse ning tühistas kohtutäituri
5. jaanuari 2018 otsuse täiteasjas nr 084/2014/
6. Maakohus jättis läbi vaatamata avaldaja taotlused kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja tagastama avaldajale ebaseaduslikult arestitud ja kinnipeetud rahasumma. Maakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda.
7. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb Põhiseaduse § 3 lg-st 1 lähtuvalt avaliku võimu teostamisel järgida legaalsuse põhimõtet ning põhilised avaliku võimu tehtavad otsused peavad lähtuma seadustest. Seadusandlik protsess lõpeb seaduste avaldamisega ning täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused.

§ 132

lg 12 lisati kohtutäituri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, mis jõustus 9. jaanuarist 2018. Arestimise hetkel

§ 132

lg 12 ei kehtinud ja kohtutäitur kohaldas sätet, mis ei olnud veel avaldatud ja mistõttu oli tema tegevuse ebaseaduslik.

1. Maakohus leidis, et kohtutäituri tagantjärele viited eelarestimisele ei ole asjakohased. Sissenõudja heakskiit on kohtutäiturile edastatud alles
2. jaanuaril 2018 ehk kohtuliku vaidluse ajal, mis näitab püüdu tõestada kohtule, et kõik on toimunud seaduslikult. Tegelikkuses ei ole eelarestimise menetlust toimunud, kuna sellisel juhul oleks eelduslikult kohtule esitatud vastavad tõendid, näiteks eelarestimise akt. Maakohus asus seisukohale, et eelarestimist ei saa ka kohaldada ajal, kui vastavat toimingut lubavat seadust ei ole olemas. Sissenõude pööramise õigus töövõimetoetusele tekkis alates
3. jaanuarist
4. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et avaldaja kaebus kuulub rahuldamisele ning vastasel korral saaks tugevalt kahjustatud õiguskindluse põhimõte.
5. Maakohus märkis, et kuna kaebus kuulub rahuldamisele, puudub vajadus käsitleda avaldaja poolt esile toodud võimalike täituri rikkumisi. Samuti ei käsitlenud maakohus võlgnikku maksukäitumist, kuna asjaolu, et võlgnikul on palju võlgu, ei saa olla seaduslik alus mittekehtiva seadusesätte kohaldamiseks. Maakohtu hinnangul ei oma tähtsust ka asjaolu, et täitur peab tegema kõik endast sõltuva ja tarvitusele võtma kõik abinõud võlgnevuse kättesaamiseks.
6. Maakohus leidis, et ei saa kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ning tagastama ebaseaduslikult arestitud rahasumma, kuna täituri enda otsustada on see, kuidas tühistatud arestimise akti alusel saadu võlgnikule hüvitada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
8. veebruari 2018 määrus osas, milles maakohus tühistas kohtutäituri
9. jaanuari 2018 otsuse täiteasjas nr 084/2014/1994 ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Kohtutäitur palub maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta avaldaja kanda ning mõista avaldajalt kohtutäituri kasuks välja määruskaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et kohtutäituri tegevus võlgniku töövõimetoetuse arestimisel oli ebaseaduslik. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et arestimisakti koostamise alus oli

§ 132lg 12.

Säte reguleerib võlgniku sissetuleku osa suurust, millele saab sissenõuet pöörata, mitte ei ole sissetulekutele sissenõude pööramise aluseks. 3 Sissetulekuks, millele kohtutäitur saab sissenõuet pöörata, on

§ 131

lg 1 p 61 kohaselt ka töövõimetoetus, mistõttu ei olnud võlgniku sissetulek arestitud seadusesätte alusel, mida arestimise ajal ei kehtinud.

§ 131

lg-st 2 ei tulene imperatiivset kohustust, et sissenõudja peab avalduse sissetuleku arestimiseks esitama enne arestimist. Menetlusökonoomia ja efektiivsuse põhimõtet arvestades puudub mõistlik põhjendus küsida sissenõudjalt igakordselt kirjalikku avaldust

§ 131lg-tes 68 sätestatud sissetulekute arestimiseks.

Nimetatud sissetulekute arestimisel lähtub kohtutäitur sissenõudjaga väljakujunenud tööpraktikast ning kohtutäiturile teadaoleva sissenõudja seisukoha kohaselt soovib ta, et kohtutäitur pööraks sissenõude ka nimetatud sissetulekutele. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-16-9339 leidnud, et sissenõudja taotlus võib olla ka sissenõudja poolt tagantjärgi kohtutäiturile antud heakskiit nõude arestimiseks. Asjas saab vaidlus olla üksnes selles, millist arestimisele mittekuuluvat miinimumi tuleks töövõimetoetuse arestimisel kohaldada. Kohtutäituri

1. detsembri 2017 arestimisakti alusel
2. aasta detsembris ei tehtud võlgniku töövõimetoetusest kinnipidamisi. Otsuse võlgniku
3. detsembri 2017 kaebuse kohta tegi kohtutäitur
4. jaanuaril 2018 ning selleks hetkeks oli kindlalt teada, et alates
5. jaanuarist 2018 on lubatud võlgniku töövõimetoetust arestida kuni 20% ulatuses. Võlgniku suhtes viiakse läbi veel mitut täitemenetlust. Sellises olukorras on sissenõudja õiguste kaitseks olnud määrava tähtsusega arestida võlgniku sissetulek enne, kui seda jõuavad teha teised kohtutäiturid. Kohtutäituri
6. detsembri 2017 arestimisakti tühistamise kaudu ei ole võimalik saavutada võlgniku taotletud eesmärki. Töövõimetoetust makstakse perioodiliselt ning
7. jaanuari 2018 seisuga oli

§ 132lg 12 jõustunud.

Kohtutäitur oleks

§-st 8 lähtudes esitanud Eesti Töötukassale uue töövõimetoetuse arestimise akti. Selline olukord kahjustaks ainult vaidlusaluses täiteasjas sissenõudja huve, kuna nõue asuks uue arestimisaktiga viimasele täitmise järjekohale. Võlgniku töövõimetoetuse arestimise eeldused on täidetud. Avaldaja suhtes läbiviidav täitemenetlus on kestnud üle kolme aasta ning ei ole viinud võlgnevuse rahuldamiseni. Kohtutäiturile teadaolevalt puudub võlgnikul realiseeritav vara. VASTUSTAJA JA SISSENÕUDJA SEISUKOHAD 9. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt jääb avaldaja esimese astme menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kohtutäitur on enda 2. jaanuari 2018 otsuse tegemisel ainsa viitena arestimisel toonud sellel ajal mitteeksisteerinud

§ 132lg 12.

Kohtutäitur on seega arestimise akti teinud olematul õiguslikul alusel või ilma igasuguse seadusliku aluseta. Kohtutäituri sissetuleku arestimise aktist ega

1. jaanuari 2018 otsusest ei tule, et avaldaja sissetuleku arestimisel oli tegu eelarestimisega. Väide eelarestimise kohta on paljasõnaline ja ajendatud soovist lasta ebaseaduslikku tegevust tagantjärgi seaduslikuna paista. Maakohus on õigesti leidnud, et asjaolu, et võlgnikul on palju võlgu, ei saa olla seaduslikuks aluseks mittekehtiva seadusesätte kohaldamisel. Kohtutäituri otsuse tühistamisel tekib avaldajal õigus kohtutäituri ebaseadusliku tegevuse tagajärjel kinnipeetud summa tagasisaamiseks. Seda eesmärki on võimalik kohtutäituri otsuse tühistamisega saavutada, kuivõrd sellisel juhul oleks kinnipidamine avaldaja sissetulekust ebaseaduslik.
2. Sissenõudja nõustus kohtutäituri seisukohtadega. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus jätab kohtutäituri määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, välja arvatud määruse resolutsiooni punkti 3 osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata avaldaja taotluse kohustada kohtutäiturit tema kaebus uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 656 lg 4 alusel tühistada resolutsiooni p 3 osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega kohustab kohtutäiturit uuesti läbi vaatama avaldaja
4. detsembri 2017 kaebust kohtutäituri tegevuse peale.
5. Käesolevas asjas on avaldaja esitanud kohtule kaebuse kohtutäituri
6. jaanuari 2018 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse töövõimetoetuse arestimise peale rahuldamata. Maakohus rahuldas avaldaja kaebuse ning tühistas kohtutäituri
7. jaanuari 2018 otsuse. Maakohus leidis, et kuna kohtutäitur kohaldas arestimisel täitemenetluse seadustiku (

) § 132 lg-t 12, mis arestimise hetkel veel ei kehtinud, oli kohtutäituri tegevus ebaseaduslik. 13. Kohtutäitur on määruskaebuses leidnud, et maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et arestimisakti koostamise aluseks oli täitemenetluse seadustiku (

) § 132 lg 12. Arestimise aluseks olid

§ 131

lg 2 (määruskaebuses ekslikult märgitud

§ 132lg 2) ja lg 1 p 61.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga. Aluse sissetulekute arestimiseks, millele ei saa pöörata sissenõuet, annab

§ 131

lg 2.

§ 131

lg 2 võimaldab sättes toodud eelduste täitmise korral arestida ka töövõimetoetuse, mis on

§ 131

lg 1 p-st 61 tulenevalt sissetulekuks, millele üldreeglina sissenõuet pöörata ei saa.

§ 132

reguleerib sissetuleku osa suurust, millele saab sissenõuet pöörata.

§ 131

lg-s 2 sätestatust tuleb seega lähtuda ka pärast

§ 132lg 12 jõustumist 9.

jaanuaril 2018, kuna nimetatud säte reguleerib üksnes sissetulekutele sissenõude pööramise ulatust.

§ 132

lg 12 annab võimaluse arestida 20% ulatuses ka selline sissetulek, mis ei ületa

§ 132

lg-s 1 sätestatud ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Eelnevast tulenevalt oli kohtutäituril kehtiv õiguslik alus töövõimetoetuse arestimiseks ning maakohus oleks pidanud analüüsima, kas olid täidetud

131 lg-s 2 sätestatud eeldused töövõimetoetusele sissenõude pööramiseks. Maakohus seda ei teinud, märkides määruse p-s 28, et puudub vajadus ja mõistlikkus käsitleda avaldaja poolt esile toodud täituri võimalikke rikkumisi, mis puudutavad arestimiseks vajalike õiguslike eelduste olemasolu ja nende väljaselgitamist. 14. Riigikohus on selgitanud, et täitemenetluse seadustiku §-de 130–136 (

-i II osa

1. peatüki
2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.

§ 132

näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja

§ 133

näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132. Seega tuleb ka

§ 131

lg 2 kohaldamise korral vähemalt üldjuhul arvestada

§-s 132 arestimisele seatud piirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale (vt Riigikohtu 10. juuni 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Eelnevast tulenevalt sai kohtutäitur avaldaja töövõimetoetuse arestida üksnes erandlikel asjaoludel ning arvestada tuli

§ 131

lg-st 2 ja

§ 132

lg-st 1 tulenevate piirangutega.

§ 131

lg 2 kohaldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele; 2) arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane; 3) tegu on

§ 131

lg 1 pdes 6-8 nimetatud sissetulekuga; 4) sissenõudja on esitanud avalduse; 5) kohtutäitur kuulab võimaluse korral võlgniku enne otsuse tegemist ära. 5

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et esimene eeldus on täidetud. Avaldaja suhtes toimuvas täiteasjas nr 084/2014/1994 oli alates
2. juunist 2014 kuni kohtutäituri
3. jaanuari 2018 otsuse tegemiseni õnnestunud sisse nõuda vaid 26,95 eurot, mis moodustab ligikaudu 5% kogu sundtäitmisel olevast nõudest. Sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole rohkem kui kolme aasta jooksul viinud sundtäitmisel oleva võlgnevuse rahuldamisele ja kohtutäiturile teadaolevalt puudub avaldajal realiseeritav vara. Lisaks on töövõimetoetus sissetulekuks, mida

§ 131lg 2 võimaldab arestida.

Samas ei ole ringkonnakohtule võimalik asuda seisukohale, et arestimine oli nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Kuigi kohustus tuua välja asjaolud, mis võivad muuta arestimise ebaõiglaseks, lasub võlgnikul, tuleb talle anda võimalus seda teha.

§ 131

lg-st 2 tuleb kohtutäiturile kohustus kuulata võimaluse korral võlgnik enne otsuse tegemist ära. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur avaldajat enne otsuse tegemist ära kuulanud ning ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, miks avaldajat ei olnud enne arestimisakti koostamist võimalik ära kuulata. Lisaks puudus arestimise hetkel sissenõudja avaldus. Kuigi täitemenetluse eesmärgiks on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult efektiivselt, ei tähenda see seda, et kohtutäituril oleks võlgniku kahjuks võimalik kõrvale kalduda seadusest tulenevatest kohustustest. Tulenevalt täitemenetluses kehtivast proportsionaalsuse põhimõttest peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema täitemenetluse käigus tasakaalus ning läbiviidavad menetlustoimingud ei tohi kumbagi poolt ebamõistlikult kahjustada või eelistada. Seetõttu ei ole võimalik avaldaja ärakuulamata jätmist ja arestimise hetkel sissenõudja avalduse puudumist töövõimetoetuse arestimiseks põhjendada menetlusökonoomia põhimõttega ja sellega, et avaldaja suhtes toimuvad mitmed teised täitemenetlused ning et määrava tähtsusega oli avaldaja sissetulek arestida enne, kui seda jõuavad teha teised kohtutäiturid. Ringkonnakohus märgib ka seda, et esimene kinnipidamine avaldaja töövõimetoetusest summas 28,30 eurot toimus juba 5. jaanuaril 2018, st enne

§ 132lg 12 kehtima hakkamist.

Kuna täidetud ei olnud

§ 131

lg-s 2 sätestatud eeldused töövõimetoetuse arestimiseks, on töövõimetoetuse arestimine olnud ebaseaduslik. Maakohus on seega õigesti tühistanud kohtutäituri

1. jaanuari 2018 otsuse ning kohtutäituri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtul ei ole võimalik kohustada kohtutäiturit võlgniku kaebust uuesti läbi vaatama. Riigikohus on
3. juuni 2016 määruse tsiviilasja nr 3-2-1-36-16 p-s 23 selgitanud, et kuigi formaalselt saab menetlusosaline

§ 218

lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab menetlusosalise

§ 218lg 1 alusel esitatud kaebus ka kohtutäituri algse otsuse.

Sellisel juhul peaks kohus koos kohtutäituri otsuse tühistamisega minimaalselt kohustama kohtutäiturit võlgniku kaebust uuesti läbi vaatama. Maakohus on kaevatava määruse põhjendavas osas (p 28) asunud seisukohale, et koos kaebuse rahuldamisega kuulub täituri vara arestimise otsus täies ulatuses tühistamisele, kuid ei ole määruse resolutsioonis vastavat otsustust teinud. Seetõttu tuleks kohtutäituril võlgniku kaebus uuesti läbi vaadata nagu võlgnik maakohtult ka taotles. Olukorras, kus maakohus rahuldas võlgniku kaebuse, kuid jättis võlgniku taotluse kohustada kohtutäiturit uuesti läbi vaatama tema kaebus, läbi vaatamata, ei vasta maakohtu määrus seadusliku kohtulahendi nõuetele (TsMS § 436 lg 1), kuna maakohus ei ole määruse resolutsiooniga lahendanud selgelt ja ühemõtteliselt menetlusosalise nõudeid arvestades kaebuse esitamise eesmärki. Määruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu määruse tekstita (TsMS § 442 lg 4). Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega maakohtu poolt, mis puudutab eelkõige lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, millise rikkumise saab ringkonnakohus ise TsMS § 659 ja § 656 lg 4 alusel kõrvaldada. Maakohtu määruse p 3 tuleb tühistada sõltumata kaebuse ulatusest. Sellest lähtuvalt tühistab ringkonnakohus 6 maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse kohustada kohtutäiturit uuesti tema kaebust läbi vaatama. 17. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud kohtutäituri kanda. Avaldajal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks