KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-100

§ 113

lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. Riigikohus on 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 asunud seisukohale, et tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises, lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Hageja kinnitas 02.04.2018 seisukohas, et krediitkaardilepingu järgne võlgnevus oli 2599,90 eurot. Seega puudus hagejal õigus nõuda intressi ja viivist 2599,90 eurot ületavalt summalt. Arvestades eelnevat oli laenuandjal õigus arvestada intressi summalt 2599,90 eurot ning intressi arvestus on järgmine: - põhivõlalt 2599,90 eurot perioodi 04.05.2015-12.06.2015 eest 65,53 eurot; - põhivõlalt 2523,90 eurot (12.06.2016 maksis kostja 76 eurot) perioodi 13.06.2015-21.08.2015 eest 111,33 eurot; - põhivõlalt 2283,90 eurot (21.08.2015 maksis kostja 240 eurot) perioodi 22.08.201508.12.2015 eest 156,87 eurot. Kokku moodustab intressi summa 333,73 eurot. 8. Kostjaga sõlmitud laenuleping lõppes ülesütlemisega, kuna kostja rikkus lepingut ning tegi lepingu täitmiseks ainult kaks makset, s.o 12.06.2015 ja 21.08.2015 ja lepinguga seotud operatsioonide tabeli kohaselt on ta tasunud kokku 356,73 eurot. Ringkonnakohus leiab,

§ 415

lg 2 kohaselt tuleb kostja maksed lugeda tehtuks põhikohustuse katteks ning sellest tulenevalt oli võlgnevuseks 08.12.2015 seisuga 2399,48 eurot (2756,21-356,73). Viivist tuleb arvestada alates 09.12.2015 summast 2243,17 eurot (2599,90-356,73). Alates 09.12.2015 kuni 29.12.2017 tuleb kostjal maksta viivist 1061,54 eurot (23% summalt 2243,17 eurot). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse katteks 2399,48 eurot, intressi katteks 333,73 eurot ja viivise katteks 1061,54 eurot. Alates 29.12.2015 on kostja kohustatud maksma viivist tasumata põhivõlalt 23% aastas. 9. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning muu hulgas põhjendatult leidnud, et laenuandja ei ole vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seetõttu puudub kostjal kahjunõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Põhjendatud on maakohtu seisukoht,

§ 4032

lg 1 p 1 teisest lausest ja lg-st 2 nähtuvalt toimub isiku krediidivõimelisuse hindamine mh tarbija esitatud andmete põhjal. Maakohtu otsusest nähtuvalt oli laenutaotluses kostja oma netosissetuleku suuruseks märkinud 1800 eurot kuus ning toonud välja, et tal on väljaspool Swedbanki gruppi vaid üks kohustus kuumaksega 106,72 eurot. Sellest tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et kostja poolt esitatud andmete alusel ei oleks pidanud laenuandja leidma, et kostja ei suuda oma sissetulekust tasuda laenu, mille igakuise osamakse suurus oli maksimaalselt 77,59 eurot. Kostja esitatud tõendi (tl 94) kohaselt oli tema konto arestitud kuni 08.04.2015 ning mitte enam laenulepingu sõlmimise ajal 5 04.05.

1. Konto arestimist ei ole kostja märkinud ka laenutaotluses. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et olukorras, kus kostja on laenuandjale ise esitanud teadlikult valeinfot sissetuleku suuruse kohta, kannab sellest tulenevat riski tema ise. Eelmärgitud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses ümber lükanud ning seetõttu ei saa ka väita, et laenuandja rikkus vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Maakohus jättis õigesti tähelepanuta poolte pärast 08.12.2017 esitatud sisulised seisukohad asja lahendamise kohta. Nimetatud maakohtu otsustust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud.
3. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 638 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotusele tuleb kohaldada TsMS § 163 lg 1 teist alternatiivi, st menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtus oli hagi hind 4193,37 eurot (TsMS § 133 lg 1 ja lg 2) ning hagi hinnast lähtuvalt rahuldati hagi ca 93% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda. Lähtudes Riigikohtu seisukohast (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15) määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja