4-18-472/21

4-18-472 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-18-472 Kohtukoosseis eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja Pavel Gontšarov Väärteoasi Kevin Innelauri väärteoasi LS § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.03.
3. a otsus Kaebuse esitaja Kevin Innelaur’i (ik: 39410085219) kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev, apellatsioon RESOLUTSIOON
4. Harju Maakohtu 13.03.
5. a otsus Kevin Innelauri väärteoasjas nr 4-18-472 jätta muutmata.
6. Kevin Innelauri kaitsja Monica Meristo-Dmitrijevi apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu 13.03.
8. a otsusega väärteoasjas nr 4-18-472 tunnistati Kevin Innelaur süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks arest 12 päeva. K. Innelaur kohustub asuma kandma mõistetud karistust hiljemalt 30.04.
9. a. Maakohus märkis, et hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, on K. Innelauri süü LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises (2 episoodi) tõendamist leidnud ja vastavalt toimepandule tuleb menetlusalust isikut karistada. Karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Arvestades menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid selle kohta, et K. Innelauri on varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud rahatrahvidega ning viimati, s.o 25.01.
10. a otsusega rahatrahviga 267 trahviühiku ulatuses ning käesolevalt on menetlusalune isik pannud toime uued väärteod. Kohus asus seisukohale, et käesolevas 1 väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel keskmine. Kohus märkis, et käesolevalt on K. Innelaur pannud toime kaks väärteoepisoodi ning need episoodid on toime pandud lühikese vahega. Sellised asjaolud muudavad menetlusaluse isiku süü suuremaks. Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et rahatrahv kui kergem karistusliik on end ammendanud, kuivõrd see ei taga oodatud tulemust ega sunni K. Innelauri loobuma väärtegude toimepanemisest ning näitab ilmekalt, et K. Innelaur ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Kuivõrd K. Innelaur rikub süstemaatiliselt õiguskorda, millega väljendab oma ükskõikset ja üleolevat suhtumist kehtivatesse ühiskondliku elu normidesse, on välistatud temale kergemaliigilise karistuse määramine ning arvestades K. Innelauri seniste rikkumiste arvu, tuleb tema suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, mis on seotud isiku vabaduse piiramisega - arestiga, mis sunniks teda hoiduma samalaadsete väärtegude toimepanemisest edaspidi. Arvestades ka eelpool märgitut, oleks rahatrahvi mõistmine temale karistuseks ilmselgelt eesmärgitu. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka juba keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras, kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. K. Innelauri karistusandmetest nähtub, et tal on 4 kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude eest ning teda on varasemalt karistatud rahatrahvidega. Kohus võttis antud juhul arvesse, et K. Innelauri ei ole eelnevalt karistatud arestiga, mistõttu pidas kohus võimalikuks mõista isikule esmakordselt arest alla sanktsiooni keskmist määra ehk pikkusega 12 päeva. Kohus pidas antud arestipäevade arvu piisavaks, mõjutamaks menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samas pidades silmas ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leidis et kuivõrd puudub alus aresti viivitamatult täitmisele pööramiseks VTMS § 205 lg 1 alusel, tuleb isikule määrata tähtaeg, mille vältel peab isik ilmuma karistuse kandmisele. Kohus määras, et K. Innelaur peab asuma kandma aresti hiljemalt
11. aprillil
12. a. Arvestades, et K. Innelauri elukoht on Lääne-Virumaal, Vinni vallas, tuleb aresti kandmise kohaks määrata K. Innelauri elukohajärgne arestimaja, s.o Ida prefektuuri Rakvere arestimaja.
13. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse K. Innelauri kaitsja, kes palub esitatud kaebuses tühistada vaidlustatud otsus ja teha antud asjas uus otsus, millega vähendada aresti pikkust ja asendada see üldkasuliku tööga; alternatiivina mõistes aresti, võimaldada seda kanda ositi reede õhtust pühapäeva õhtuni. Kaebuse esitaja märgib, et vaidlustab otsuse täielikult. K. Innelaur leiab, et otsus ja karistus on liiga range. K. Innelaur soovib karistuse vähendamist ja võimaldada seda asendada üldkasuliku tööga. Kui kohus leiab, et aresti kohaldamine on vajalik, palub K. Innelaur võimaldada seda kanda ositi. 12 päeva aresti kandmisel kaotaks ta töökoha, ta tunnistab oma süüd ja kahetseb. K. Innelaur enam liiklusseadust ei riku. Kaebuse esitaja märgib, et on nõus asja kirjaliku menetlusega.
14. Kuivõrd K. Innelauri kaitsja teatas ringkonnakohtule esitatud kaebuses, et on nõus asja kirjaliku menetlusega, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja teatas, et nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses ning palus jätta Harju Maakohtu 13.03.
15. a otsus väärteoasjas nr 4-18-472 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et apelleeritud maakohtu kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonikaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Vastustaja ei nõustu apellandi taotlusega vähendada aresti pikkust ning asendada see üldakasuliku tööga. Vastustaja on seisukohal, et karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja sobivaim karistuse liik ja selle kandmise aeg. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on õiguskaitseorgan kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et 2 enamohtlike liiklusreeglite eiramine ei ole põhjendatud ning sellisele käitumisele järgneb rikkujale ebameeldiv tagajärg. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Karistuse määramisel arvestatakse süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKKK 3-1-1-13-11 p 9). Just eripreventsiooniga arvestatakse karistatava isikuomadusi, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivete ja kasvatuslike abinõude toimet süüdlasele. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-116-09 p 20; 3-1-1-12-06 ja 3-1-1-18-11 p 8.1). Arvestades, et K. Innelaur on käesoleval juhul toime pannud suhteliselt lühikese vaheajaga 2 liiklusalast väärtegu, millised kujutavad kõrgendatud ohtu nii temale endale, kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele, on karistusena 12 päeva pikkuse aresti mõistmine igati põhjendatud. Sellise karistuse mõistmisel ei ole maakohus rikkunud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Karistus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ning on vastustaja hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ja õiglane. K. Innelaur on isik, keda on korduvalt väärteokorras karistatud, s.o 4 kehtivat väärteokaristust seoses juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega. Vastustaja leiab, et nimetatud asjaolu osutab sellele, et isiku hoiakud on kinnistunud ebaseaduslikkuse suunas ja ta ei ole enam soodsama karistuse kaudu mõjutatav. Maakohtu poolt määratud karistus kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu saavutamisel, aitab isikul mõista toimepandud väärteo olemust, süü suurust ning rikkumise ohtlikkust kaasliiklejatele. Apellant on kaebuses viidanud, et ta tunnistab süüd ning kahetseb juhtunut, samuti selgitab, et 12 päevase aresti kandmisel kaotab ta töökoha. Vastustaja on seisukohal, et sellised viidatud asjaolud ei saa olla karistuse muutmise aluseks, kuna on esitatud eesmärgiga kohut eksitada ja saavutada seeläbi võimalikult soodne karistus. Apellandi väited töökoha kaotuse kohta on paljasõnalised ning tõenditele mittetuginevad. Samuti on vastustaja seisukohal, et apellandi kahetsusavaldus ei ole siiras ega tõsiseltvõetav ning sellega kui kergendava asjaoluga KarS § 57 mõttes arvestada ei saa. Vastustaja peab siinjuures oluliseks viidata Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-1-1-23-96, mille kohaselt on vastutust kergendav asjaolu süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teoohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Käesolevas väärteoasja ei ole K. Innelaur ei oma teoohtlikkusest ega sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Vastustaja on seisukohal, et karistus ei peagi olema isikule mugav. K. Innelaur teadis varem LS § 201 lg 1 järgi karistatud isikuna, millised õiguslikud järelmid tema teole järgnevad, sh et nimetatud säte võimaldab määrata karistusena aresti. Sellele vaatamata jätkas ta õigusvastast tegevust. Kohtuväline menetleja peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu tõsisajale, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ning seega nõuab selle juhtimine erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolisele isikule mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Vastustaja on seisukohal, et maakohtu vaidlustatav otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonikaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Vastustaja ei pea võimalikuks vähendada K. Innelauri karistust ega selle asendamist 12 tunni üldkasuliku tööga. 3 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apellatsiooni sisust võib välja lugeda, et apellant ei nõustu eelkõige mõistetud karistusega, leides, et see on liiga range, mistõttu palub karistuse vähendamist ja selle asendamist ÜKT-ga või alternatiivselt võimaldada karistuse kandmist ositi. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on põhjendanud K. Innelaurile mõistetud karistust ning seda, miks tuleb K. Innelauri karistada just arestiga ja seda 12 päeva. Nimelt on K. Innelauri korduvalt väärteokorras karistatud, seda valdavalt samaliigiliste süütegude toimepanemise eest, kusjuures käeoleval juhul on isik samaliigilised süüteod toime pannud lühikese ajaperioodi jooksul, vähem kui kahe nädala jooksul, mis näitab et K. Innelauri jaoks on sõiduki juhtimine juhtimisõigust omamata tavapärane. K. Innelaurile on eelnevalt mõistetud karistusena rahatrahvid, mis aga kõik on tasumata, mis näitab, et rahatrahv karistusena tema puhul oma eesmärki ei täida ja ei suuda teda mõjutada edaspidi analoogseid süütegusid mitte toime panema. Sellest lähtuvalt oli maakohtul põhjendatud alus kohaldada K. Innelauri suhtes karistusena aresti ning seda maakohtu poolt mõistetud määras, mis on alla sanktsiooni keskmise määra, mis võttes arvesse isiku mitmeid karistusi just analoogsete süütegude eest, samas ka asjaolu, et eelnevalt isikut arestiga karistatud ei ole, on proportsionaalne K. Innelauri isiku, toimepandud tegude ja isiku süü suurusega. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et puudub alus K. Innelaurile mõistetud karistuse vähendamiseks. Samuti tuleb märkida, et kaebuse väide selle kohta, et K. Innelaur kahetseb, ei ole siiras ega tõsiseltvõetav. Nimelt K. Innelaur, teades, et tal puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, on ometi korduvalt mootorsõidukit juhtinud, mistõttu pole veenev isiku väljendatud kahetsus olukorras, kus ta selliselt järjepidevalt käitub. Samuti ei ole K. Innelaur senise menetluse käigus toimepanduga seoses varem kordagi kahetsust väljendanud. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et kaebuses väljendatud kahetsus on siiras. K. Innelauri senise käitumise pinnalt on samuti väheveenev kaebuse väide, et isik enam liiklusseadust ei riku. Tulenevalt kaebuses märgitust asendada mõistetud karistus (arest) ÜKT-ga või võimaldada selle kandmist ositi, leiab ringkonnakohus, et selleks puudub alus. Esiteks tuleb märkida, et käesoleval juhul puudub materiaalõiguslik alus mõistetud karistuse asendamiseks ÜKT-ga. Nimelt KarS § 69 lg-st 1 tulenevalt asendatakse arest üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul. Käesoleval juhul selline süüdlase nõusolek senises menetluses puudub, kuivõrd maakohtu istungil K. Innelaur ei viibinud ja seega maakohtus ta vastavasisulist nõusolekut ei andnud ja samuti ei ole süüdlase nõusolekut ÜKT sooritamiseks lisatud esitatud kaebusele. Seega puudub eeltoodu pinnalt materiaalõiguslik alus K. Innelauri karistuse (aresti) asendamiseks ÜKT-ga. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks võimaldada K. Innelauril karistuse kandmist ositi. Kuigi KarS § 66 lg 1 võimaldab mõistetud aresti kandmise määrata ositi, peab kohus seejuures arvestama süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit. Olukorras, kus K. Innelaur ei ole tasunud ühtegi talle eelnevalt karistuseks määratud rahatrahvi, järjepidevalt paneb toime samaliigilisi süütegusid ning samuti pole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et karistuse ärakandmine täies ulatuses koheselt mõjutaks kuidagi isiku töökohta, s.t et ta võiks selle kaotada, ei ole põhjendatud karistuse kandmise võimaldamine ositi. K. Innelaur ei ole antud juhul välja toonud tema töökorralduses selliseid erandlikke asjaolusid, mida võiks pidada mõjuvaks põhjuseks karistuse ositi kandmise võimaldamiseks, sest ainuüksi asjaolu, et isikul on olemas töökoht, mistõttu talle sobiks paremini kanda karistust reede õhtust pühapäevani, selliseks asjaoluks alust ei saa anda, sest reeglina kõikidel isikutel, kellel aresti kanda tuleb, on olemas ka töökoht ja töökohustus tööpäevadel, kuid see ei välista kohtupraktika kohaselt nende suhtes aresti kohaldamist. Isikul on võimalus taotleda tööandjalt puhkust, et seda kasutada aresti 4 kandmiseks. Käesoleval juhul nähtub aga lisaks toimikumaterjalidest, et isikule kohtuotsuse edastamisel on saadetisel märkus, et K. Innelaur ei ela antud aadressil, vaid elab Soomes. Selline asjaolu annab aluse kahelda kaebuse väidetes töökoha olemasolu ja selle võimaliku kaotamise kohta, millega seoses palutakse aga karistuse kandmise ositi võimaldamist. Aga lisaks võib selline asjaolu ka takistada isiku poolt tegelikult karistuse ositi kandmist, kui ta tegelikult üldse Eestis ei elagi ja pole tagatud ka Eestisse ilmumine igal nädalavahetusel ositi karistuse kandmiseks. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kohtule pole esitatud tõendeid K. Innelauri töökoha olemasolu kohta ega ka asjaolu kohta, et aresti ärakandmine täies ulatuses koheselt tingiks isiku töökoha kaotuse. Seega puudub alus võimaldada antud juhul K. Innelauril karistust kanda ka ositi. Samuti tuleb märkida, et K. Innelauri seniste rohkete rikkumiste pinnalt poleks temale selline vastutulek põhjendatud, kuivõrd esiteks ta ei ole välja toonud peale väidetava töökoha olemasolu selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks tema karistuse kandmise ositi ja teiseks on K. Innelauri kui liiklusreegleid järjepidevalt rikkuva isiku puhul küllaldane alus arvata, et just koheselt, täies ulatuses ärakantav karistus – arest – võib mõjutada teda edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks võimaldada K. Innelauril kanda aresti ositi ja see tuleb tal ära kanda täies ulatuses. Seda enam, et süütegude toimepanemine ja nende eest mõistetav karistus ei pea süüdlase jaoks olema mugav, vaid selle teatud määral elukorraldust muutev ja ebamugavust kaasa toov mõju suunab isikut ehk edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole K. Innelaur esitanud ringkonnakohtule mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tal tõepoolest ei ole võimalik aresti ära kanda täies ulatuses koheselt, siis jätab ringkonnakohus K. Innaelauri kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt mõistetud karistus vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga ning kaebuses esitatud väited ei anna alust karistuse vähendamiseks, selle asendamiseks üldkasuliku tööga või selle kandmise võimaldamiseks ositi, mistõttu puudub alus maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks.
17. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 13.03.
18. a otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5