Obsah (8)

§ 436§ 164§ 163§ 657§ 442§ 652§ 422§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2018, Tallinn Tsiviilas

) § 163 lõikele 1 ning § 164 lõigetele 1 ja

1. Kohus märkis ka, et alammääras elatise nõudes üldjuhul õigusabi ei kasutata, kuna tegemist on õiguslikult lihtsa vaidlusega. Antud juhul aga kostja vaidles hagejate väidetele erinevate argumentidega ja pika aja jooksul vastu. Eeltoodust tulenevalt oli hagejate seadusliku esindaja puhul õigusabi kasutamine mingil määral õigustatud. Kohus mõistis kostjalt hagejate seadusliku esindaja kasuks välja õigusabikulud 300 eurot. Kostja kulude jätmine hagejate, kes on lapsed, kanda, ei ole põhjendatud. Apellatsioonkaebus
2. 18.05.2017 apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi osaliselt ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Koos kaebusega esitas kostja ka taotluse tõendite vastuvõtmiseks.
3. Kohus asus vääralt seisukohale, et puudub alus arvestada kostjalt elatise väljamõistmisel hagejate seaduslikule esindajale laekuvaid riiklikke peretoetusi. Kohtu vastav seisukoht on vastuolus PKS § 101 lõikega 2 ja kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus on korduvalt (nt lahendis nr 3-2-1-174-16, punktides 12-13) rõhutanud, et PKS § 101 lõikes 1 on toodud näidisloetelu, mistõttu saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus ja millisel määral on põhjendatud miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmine. Riigikohus asus seisukohale, et PKS § 102 lõike 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Samuti leidis Riigikohus, et välistatud ei ole arvesse võtta, et elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Kostja tõi antud juhul esile ja palus arvestada hagejate seaduslikule esindajale laekuvate riiklike toetustega hagejate ülalpidamiskulude suuruse ja kostjalt väljamõistmisele kuuluva summa määramisel, kuid kohus jättis kostja vastuväited tähelepanuta. Kuna tegemist on hagimenetlusega, oli kohtul võimalik jätta riiklikud peretoetused kostjalt elatise väljamõistmisel arvestamata üksnes hagejate taotlusel. Hagist ja kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei esitanud hagejad vastavaid taotlusi, vastuväiteid. Seega rikkus kohus

§ 436lõiget 4.

6

1. Kohus jättis tervikuna kindlaks tegemata iga hageja ülalpidamiskulude suuruse, milline nõue tuleneb otseselt seadusest (PKS § 99) ning asus vääralt seisukohale, et kui elatist nõutakse miinimummääras, on nõude esitaja vabastatud nõude esitanud vanema poolse ülalpidamiskohustuse täitmise tõendamisest. Kostja viitab PKS § 99 lõikele 2 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-118-
2. Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii lapse vajaduste kui vanemate võimalustega. Primaarne oleks olnud maakohtus selgitada ka vanemate varalist olukorda ja hagejate seadusliku esindaja poolt reaalselt kantavate ülalpidamiskulude suurust. Kostja juhtis istungil korduvalt tähelepanu vajadusele selgitada ka hagejate seadusliku esindaja panust, mitte aga võtta aluseks vaid suhtluskord. Jääb arusaamatuks, millise metoodika alusel kohus jõudis tulemuseni, et hagejad viibivad kostja juures u 1/3 ajast. Kohus jättis eristamata ärkveloleku ja puhkeaja. Magamise ajal toidu- jm kulusid ei teki, mida ei saa aga väita ärkveloleku perioodi kohta. Alusetult ei pidanud kohus vajalikuks, et hagejate seaduslik esindaja vastaks kostja küsimustele ja selgitaks omapoolset ülalpidamiskohustuse täitmist. Hagejate seaduslik esindaja keeldus istungil igasugusest arutelust ja kohus ei kohustanud teda esile tooma ega ole ka tuvastanud tema poolt suuliselt nimetatud kulude reaalset kandmist, mh hädavajadust nimetatud kulude kandmiseks lähtuvalt laste huvidest. Hagejate seaduslik esindaja ei kooskõlastanud omapoolsete kulude kandmist kostjaga. Hagejate seaduslik esindaja keeldus kompromissiläbirääkimistest ning ka kohus ei osutanud kaasabi kompromissi saavutamiseks.
3. Kohus jättis vääralt tõendina arvesse võtmata 06.01.2014 ühisvara jagamise kokkuleppe. Kohus jättis tähelepanuta, et nimetatud kokkuleppes sisaldus ka kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta kostja poolt (punkt 3.6). Hagejate seaduslik esindaja ei ole kokkuleppest taganenud ega seda üles öelnud. Kohus ei pidanud ka istungil vajalikuks selgitada õiguslikku olukorda – kas tegemist on kehtiva kokkuleppega ning kui mitte, siis millal hagejate seaduslik esindaja ja mis alusel on kokkuleppest taganenud. Eelnimetatu on oluline hagi rahuldamise otsustamisel, kuna kehtiv kohtuväline kokkulepe välistab kostjalt elatise rahas välja mõistmise. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-14 (punktis 13) rõhutanud, et PKS § 100 lõike 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut.
4. Kohus asus vääralt seisukohale, et kostja ei tõendanud eluasemekulusid ning et kostjale võimaliku täiendava tõendamise vajaduse asemel on kohane tuletada temapoolsed eluasemekulud elatise miinimummäärast. Selline lähenemine ei tulene seadusest ega ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-69-13 (punkt 20), leides, et kohus ei selgitanud, mis asjaoludel asus ta siseveendumuse kohaselt asja lahendama, selle asemel, et selgitada välja faktilised eluasemekulud või siis selgitada kostjale, et viimane on kohustatud täiendavalt tõendama eluasemekulude suurust. Kohus jättis täitmata selgitamiskohustuse ega kohaldanud uurimisprintsiipi. Kostja hinnangul ei ole kooskõlas seadusandja mõttega, et laste tegelik harjumuspärane olukord ei vaja mingit selgitamist ja et eluasemekulud tuleb tuletada elatise miinimummäärast. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet.
5. Kohus leidis vääralt, et lapsed viibivad kostjaga 1/3 ajast ning et kostja ülalpidamiskohustuse täitmisena on põhjendatud arvesse võtta ainult summa, mida 7 hagejad ei vaidlustanud ning mida saab kohus tuletada elatise miinimumsummast. Selline järeldus ei leidnud tõendamist, on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga ja faktilise olukorraga. Lapsed on isa juures ca 50% ärkveloleku ajast. Riigikohus on korduvalt (nt lahendis nr 3-2-1-165-13) esile toonud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Kohus leidis vääralt, et kostja jättis tõendamata ülalpidamiskulude faktilise kandmise. Kostja poolt maakohtule esitatud tabelist faktiliselt toimiva suhtluskorra kohta tuleneb, et kui võtta aluseks ärkveloleku aeg, siis on hagejad viibinud kostja juures ca 50% ajast.
6. Kohus tuvastas vääralt ja pidas alusetult põhjendatuks hagejate seadusliku esindaja väiteid kostja kantud ülalpidamiskulude kohta, mida kohus arvestas kui vaidlustamata summat (704 eurot kuus). Ometi oli ainuüksi kostja poolt pangaülekannetega tasutud kulude ja maksetega hagejate seaduslikule esindajale tõendatud, et kulusid kanti nt 2017.a märtsis kokku 924.94 eurot, veebruaris 797.99 eurot, jaanuaris 856.82 eurot, millele lisanduvad veel eluasemekulud, toidukulud, sularaha maksed, kulud riietele ja jalanõudele. Faktiliselt kannabki kostja kõik hagejate kulud, mitte 1/3 nagu maakohus tuvastas. Kohus jättis alusetult arvesse võtmata kostja esitatud pangakonto väljavõtte, samuti ei ole arvestatud telefonikulude kandmise kohta esitatud tõendeid.
7. Kohus leidis alusetult, et õigustatud on mingiski ulatuses hagejate menetluskulude hüvitamine põhjendusel, et kostja esitas hagile erinevaid vastuväiteid. Kohus jättis arvestamata, et hagejate seaduslikul esindajal puudus alus kohtusse pöördumiseks. Kostjaga oli sõlmitud ja on siiani kehtiv kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmise kohta, mille kohta oli hagejate seaduslikul esindajal vaid pretensioone selles osas, et kostjal jäi mõne üksiku arve tasumistähtaeg tähelepanuta – puudus vaidlus, et kõik kulud said kantud. Kohus ei arvestanud, et kostja poolt erinevate vastuväidete ja tõendite esitamise vajadus oli tingitud hagejate seadusliku esindaja käitumisest ning kostja oli sunnitud enda õiguste eest seisma. Oluline on arvestada, et hagejate seaduslik esindaja keeldus kostjaga kohtu juuresolekul kompromissi läbirääkimistest ning nõudis jäigalt vaid hagi rahuldamist. Selgitamata jäi, millised kulud üldse hagejate ema kanda jäävad peale toidukulude. Puudus alus

§ 164

lõike 2 alusel määrata teistsugune menetluskulude jaotus, kui see tavapäraselt toimub lähtuvalt

§ 164lõikest 1.

Iseäranis veel olukorras, kus kohus rahuldas hagi osaliselt.

§ 163lõike 1 kohaselt esines alus jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

1. Kostja palus võtta vastu ka kaebusele lisatud tõendid, mis tõendavad täiendavalt maakohtu poolt kostjale etteheidetud ülalpidamiskulude (eelkõige eluasemekulude, mille tasumine oli nähtav kostja esitatud pangakontolt) kandmist ning lõppjärelduste tegemist kostja poolt kokku tavapäraselt ühes kuus kantud kulude kohta. Tõendite hilisem esitamine on tingitud asjaolust, et kostjal puudus teadmine täiendavate tõendite esitamise vajadusest ning kohus ei selgitanud lisatud tõendite esitamise vajadust. Kulude koond hõlbustab mõista kostja poolt kulude kandmist, sest kohtumenetlus on kostjast mitteolenevatel põhjustel pikaks veninud ja tõendamine 8 seetõttu mahukas. Ülevaade suhtluskorra toimumise kohta tõendab aga faktiliselt toimuvat suhtluskorda ning on tõendiks selle kohta, milline oli faktiline suhtluskorra täitmine ja laste vanemate juures viibimise aeg kohtumenetluse kestel maakohtus. Käesoleval ajal jätkub samasugune suhtluskord, proportsioonid ei ole muutunud. Vastustaja seisukoht
2. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele ja tõendite vastuvõtmise taotlusele vastu ning paluvad jätta need rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh uurinud ja hinnanud apellatsiooniastmes täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõendiga, leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi vaidlustatud osas ja teeb uue lahendi, jättes hagi täies ulatuses rahuldamata (

§ 657lõike 1 punkt 2).

Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtumenetlusega seotud menetluskulud ja jaotab ringkonnakohtu menetlusega tekkinud kulud. 27.

§ 442

lõike 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukohad seni lahendamata taotluste kohta võtta vastu täiendavaid dokumentaalseid tõendeid ja eemaldada toimikust seni kogutud dubleerivad tõendid. Kolleegium rahuldab vastustajate 26.02.2018 taotluse eemaldada toimikust 24.10.2017 menetlusdokumendi lisadena esitatud dokumentaalsed tõendid (t II kd lk 77-143) ja apellandi 13.03.2018 taotluse eemaldada toimikust 01.11.2017 menetlusdokumendi lisad 1 ja 2 (t II kd lk 148-159).

§ 652

lõike 3 punkti 2 esimese alternatiivi (maakohtu poolne selgitamiskohustuse rikkumine) alusel võtab kolleegium vastu apellatsioonkaebusele ning poolte 12.10.2017, 01.11.2017 (lisad 3, 4), 26.02.2018 ja 13.03.2018 menetlusdokumentidele lisatud täiendavad tõendid ja koondid.

1. Käesolevas asjas esitasid hagejad maakohtule elatise nõude PKS § 101 lõikes 1 sätestatud alammääras igale alaealisele hagejale. Vanemad ei vaielnud maakohtus selle üle, et nad (või üks neist) ei oleks oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline lapsi ülal pidama või et peaks kõrvale kalduma seadusest tulenevast võrdse ülalpidamise ulatuse üldnormist. Kostja vaidles maakohtus hagile vastu põhjendusel, et ta ei ole rikkunud seadusest tulenevat laste ülalpidamiskohustust, vaid on täitnud seda kooskõlas 06.01.2014 vanemate vahelise notariaalse kokkuleppega mitte emale rahas, vaid kandes ise vastavaid kulusid (laste eluasemekulud nii ema kui enda juures; kulud kooli- ja lasteaiakohustusele, sideteenustele, riietele, jalanõudele, spordivarustusele, vaba aja veetmisele, toidule). Samuti tõi kostja esile, et lapsed viibivad 50% ajast tema juures, mil ta peab lapsi ülal vahetult, ja et osad laste kulutused on kaetud riiklike toetustega. Samadele seisukohtale on kostja jäänud apellatsioonimenetluses.
2. Selleks, et käesolevas asjas vaidlust lahendada, pidi maakohus esmalt võtma seisukoha, kas on tõendatud kostja väide, et lapsed viibivad 50% ajast tema juures. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-165-13 (punktis 12) selgitanud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, kui laps selle vanema juures viibib. Hagiavaldus elatise saamiseks edasiulatuvalt alates 9 nõude esitamisest esitati maakohtule 09.05.
3. Kostja tõi maakohtus esile, et: 04.03.2016 vanemate kokkuleppe alusel viibivad lapsed vaheldumisi ema ja isa juures; et vastavalt kohtu poolt 02.09.2016 määratud suhtluskorrale viibivad lapsed 50% ajast isa juures; et maist detsembrini 2016 viibisid lapsed faktiliselt isa juures 56% päevadest ja jaanuarist aprillini 2017 53% päevadest. Hagejad kostja väidetele vastu ei vaielnud ega omapoolset arvestust isa juures viibimise tegelikust ajast ei esitanud.
4. Maakohus asus otsuses seisukohale, et lapsed viibivad isa juures umbes 1/3 ajast. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu otsus ei vasta selles osas

§ 442lõikes 8 sätestatud põhjendamise nõuetele.

Nimetatud sätte kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida mh tõendid, millele on kohtu järeldus rajatud, ja põhjendused, miks kohus ei nõustu poole faktiliste väidetega. Samuti tuleb otsuse põhjendustes analüüsida kõiki tõendeid ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda põhjendama. Vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus võttis laste isa juures viibimise ajalise ulatuse tuvastamisel aluseks vaid 02.09.2016 kohtumääruse resolutsioonis sisalduva suhtlemiskorra, kuid jättis täielikult tuvastamata tegeliku faktilise olukorra enne ja pärast määrust ning kostja sellekohased väited, mida hagejad ei olnud vaidlustanud. Kostja tõendas väiteid laste viibimise tegeliku aja kohta tema juures vanemate kirjavahetusega (t I kd lk 44-46) ja 02.09.2016 kohtumäärusega (samas lk 107-110). Samuti esitas kostja andmed laste viibimise kohta tema juures tabeli kujul (samas lk 105-106). Hagejad ümberlükkavaid väiteid ega tõendeid ei esitanud. Apellatsioonimenetluses esitas kostja täiendavad arvestused laste isa ja ema juures oldud ajast eraldi päeva- ja ööaja kohta, jättes välja aja, kui lapsed on koolis-lasteaias-huviringides ning leidis, et tegelik laste tema juures viibimise aeg päevasel ajal on ½ ja öisel ajal 1/3, kuid kuna kulutused on seotud eelkõige päevase ajaga, tuleks võtta päevane viibimine arvestuse aluseks (t II kd lk 7, 69; IV kd lk 4-9). Lisaks esitas kostja täiendava vanemate kirjavahetuse laste emmakumma vanema juures viibimise teemal (t II kd lk 67-68, 161-163). Apellatsioonimenetluses tõid hagejad esile, et koolivaheaegadel viibivad lapsed isa juures ½ ajast, muul ajal 1/3 ajast, oma seisukohta siiski põhjendamata (t III kd lk 2 pöördel). Ringkonnakohus on eeltoodu alusel seisukohal, et tuvastatuks tuleb lugeda, et lapsed viibivad koos isaga keskmiselt kuus 40% ajast. Arvestades, et hagejad ei ole esitanud konkretiseeritud vastuväiteid kostja arvestusele (arvestus tegelikult viibitud tundide alusel IV kd lk 4-9), võtab kohus arvestamisel aluseks kostja poolt esiletoodud keskmiselt 49% päevasest ajast ja 30% öisest ajast, seega keskmiselt 40% ajast aastas.

1. Kuna eelnevalt leidis tõendamist, et lapsed viibivad isa juures keskmiselt kuus 40% ajast, siis on tuvastatud ka, et sel ajal täidab isa ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Tuvastamaks, kas ja kuidas isa juures viibimise aeg mõjutab elatise nõuet, tuleb järgnevalt tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud laste vajaduste rahuldamiseks ning kas lahus elava vanema poolte tehtavate kulude suurus vastab tema ülalpidamiskohustuse suurusele või tuleb tal lisaks maksta elatist rahas lastega koos elavale vanemale kasvõi mõne konkreetse kulu katteks (Riigikohtu lahend nr 32-1-165-13, punkt 13). Selleks, et tuvastada kummagi vanema ülalpidamise ulatus, tuleb tuvastada iga lapse esmavajadused ja nende rahuldamiseks vajalikud varalised vahendid (sama lahendi punkt 15). Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata alaealiste laste vajadused nende tavalisest elulaadist lähtudes ja nende vajaduste rahuldamiseks igakuiselt vajalike kulutuste rahalise 10 suuruse. Sellega rikkus maakohus oluliselt PKS § 99 lõiget
2. Maakohus leidis ebaõigesti, et kuna nõue on esitatud seaduses sätestatud alammääras, ei pea hagejad endi vajadusi esile tooma ega tõendama. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Olukorras, kus kostja vaidleb alammääras esitatud elatisenõudele vastu põhjendusega, et lapsed elavad olulise osa ajast tema juures ja ta kannab sel ajal nende ülalpidamiskulusid, samuti, et ta kannab vanemate kokkuleppel nende muid kulusid, tuleb kostja võimaliku rikkumise tuvastamiseks esmalt kindlaks teha laste igapäevased esmavajadused ja nende vajaduste rahaline väärtus (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-56-15, 3-2-1-165-13). Kui lapsel on esmavajadustest suuremad vajadused, tuleb ka need esile tuua ja tõendada, misjärel on kohtul võimalik otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt tema esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust suurem. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise ka andis pooltele võimaluse esitada täiendavaid asjakohaseid tõendeid.
3. Hagejad tõid esile järgmised igapäevased vajadused: vajadus eluasemele (elektrile, veele, jäätmekäitlusele, küttele, kodukindlustusele, remondile ja ehitusele), mobiilsidele, TV/internetile, toidule, ravimitele, koolile/lasteaiale, hobidele, spordile, juuksuriteenusele, riietele, jalanõudele, huviringidele, majandusvahenditele kodus, taskurahale, kingitustele, meelelahutusele ja transpordile (t III kd lk 178-190). Vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutustena tõid hagejad esile 2016-2017 aastate kulud (t III kd lk 178 tabelis on kogukulust toodud esile 2/3, mistõttu järgnevalt toodud kulud on tabelis esiletoodust 1/3 võrra suuremad) keskmiselt H kohta 633.05 eurot, L kohta 636.54 eurot, E kohta 665.52 eurot, T kohta 582.14 eurot ja M kohta 582.14 eurot. Kostja vaidlustab laste vajaduste hulka taskuraha, maja remondi- ja ehituskulude (sh sellega seotud jäätmekäitluse) ning koduelektroonika arvestamist. Samuti on kostja seisukohal, et osad kulud (toit, esmatarbekaubad, ravimid, jalanõud, riided, majanduskulud ja vahendid kodule, taskuraha) on tõendamata või ei ole vajalik kulu ning et kütet, kindlustust ja tv/internetti ei saa arvestada ajalise viibimise alusel.
4. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväidetega osaliselt. Laste vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud eluasemekuludeks on üldjuhul tasu kommunaalteenuste, tarbitud elektri ning telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lastele langevas osas. Lapse eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kindlaks määrata eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu, kuna laps saab vanema kasutuses olevas eluruumis elades kasutuseeliseid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lõike 1 mõttes. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-12, punktid 20-21). Sellise eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses. Vanemale kuuluva eluaseme remondikulude arvamine laste eluasemekulude hulka saab olla erandjuhul põhjendatud, kui on tõendatud, et sellega tagatakse lastele eluaseme säilimine.
5. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et laste ema poolt 26.02.2016 omandatud kinnistul XXX, Tallinnas asuva elamu remont ja ehitus oli vajalik selleks, et tagada lastele elukoha säilimine. 06.01.2014 notariaalse 11 kokkuleppega on tõendatud, et peale vanemate lahutust jäi hagejate ja nende ema kasutusse ning ema ainuomandisse korteriomand HHH, Tallinnas (t I kd lk 55-62). Seega oli lastel elukoht olemas. Seega tuleb esiletoodud laste vajaduste hulgast arvata välja kulud remondile ja ehitusele 2 aasta jooksul, mille tulemusena tuleb iga lapse kogukulu vähendada 4748.34 euro võrra (33 238.38:7). Seoses remondi- ja ehituskulu väljajäämisega laste vajalikest kuludest tuleb jätta välja ka tavapärasest oluliselt suuremad jäätmeveokulud 15m3 või 20m3 suuruste konteinerite teenindamise eest mais 2016, novembris 2016, märtsis 2017, aprillis 2017 ja novembris 2017 kokku 1642.25 eurot (arved t III kd lk 38, 38pöördel, 78, 92, 106). Samas laste elamisega tekib vaieldamatult jäätmeid, mistõttu võtab kolleegium nimetatud 5 kuu eest kulu arvestamisel aluseks esitatud arvestuselt ja seda tõendavatelt arvetelt (t III kd lk 3637, 39-42) nähtuva 17 kuu (alates märtsist 2016, sest omandamine toimus veebruaris 2016) keskmise kulu 357.44:17=21.03 eurot kuus. Seega kujuneb jäätmeveo kogukuluks 22 kuu jooksul (357.44 + (5 x 21.03) = 462.59 eurot, ühes kuus kokku 21.02 eurot ja ühe pere liikme peale 3 eurot.
6. Kuigi kohus eelnevalt ei nõustunud laste vajaduste hulka arvama elamu remondi- ja ehituskulusid, tuleb siiski arvestada ema elamu kasutamisest saadavat kasutuseelist eluasemekulu hulgas. Hagejad tõid esile, et keskmiseks sarnase elamu üürihinnaks samas piirkonnas on keskmiselt 10 eurot 1 m2 eest (t III kd lk 1-2). Kostja sellele vastu ei vaielnud, tuues üürihinnana esile keskmiselt 11.68 eurot 1 m2 eest (t IV kd lk 10). Seega võtab kohus hagejate poolt ema maja kasutamisel saadava eelise arvestamisel aluseks 10 eurot 1 m2 eest. Hagejad selgitasid, et nende kasutuses on elamu II korrus, kus igal lapsel on tuba ja kus lisaks on vannituba ja WC, kokku 75 m
7. Lisaks kasutavad lapsed koos teiste pereliikmetega köök-elutuba, saun-pesuruumi ja panipaika, kokku 52 m
8. Kostja neile väidetele vastu ei vaielnud. Seega tuleb hinnata iga lapse kasutuseelise väärtuseks 224.30 eurot kuus, s.o (75:5) + (52:7) = 22.43 x
10. Kostja vaidleb vastu hagejate poolt esiletoodud kulude suurustele toidule ja esmatarbekaupadele, tuues esile, et kulud on osaliselt tõendamata ja esmatarbekaupade koosseis ebaselge ning et mõistlik oleks arvestada iga lapse kohta toidukulu 100 eurot kuus. Kolleegium nõustub kostjaga osaliselt. Konto väljavõtetest ei nähtu, mida hagejad peavad silmas esmatarbekaupade all. Ka ületab hagejate poolt esiletoodud toidukulu, arvestatuna terve kuu peale, oluliselt tavapärase keskmise Eesti lapse toidukulu, milleks vastavalt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE (edaspidi RAKE) 2013.a uuringu kohaselt oli enam kui 2 lapsega ja 2 täiskasvanuga peres ühe lapse kohta 37 eurot kuus (keskmine käesoleval juhul ühe lapse kohta 155.91 eurot). Tavapäraselt on kohtupraktikas erivajadusteta laste puhul tuvastatud mõistliku kuluna toidule keskmiselt 100 eurot kuus. Arvestades samuti, et söögikulud ja kulud olmetarvetele on mitme lapse kooselamisel mastaabisäästu tõttu väiksemad (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, punkt 20.2), ning asjaolu, et hagejate vajaduste kirjelduses ei ole isiklike hügieenivahendite (dušigeel, seep, hambapasta jmt) rida, leiab kolleegium, et käesolevas asjas on mõistlik lugeda iga lapse põhjendatud kuluks kuus toidule ja esmatarbekaupadele mitte rohkem kui 120 eurot.
11. Jalanõude ja riiete kulu puhul nõustub kolleegium kostjaga selles, et arvestus kuuele ei ole põhjendatud. Kuna kulude kandmise tõendina esitatud konto väljavõttest ei nähtu konkreetselt, millisele lapsele vastaval kuul ja millises summas riideid osteti, samas on tegemist selgelt vajaliku kuluga iga lapse jaoks, loeb kohus igakuise vastava 12 kulu mõistlikuks suuruseks mitte rohkem kui 50 eurot. Seejuures arvestab kohus ka juba eelpool nimetatud mastaabisäästu.
12. Hagejate kulu rida „majanduskulud ja vahendid kodule“ sisaldab vastavalt esitatud arvestusele kulutusi ostudele Vaibaparadiisist, Jyskist, ON24-st, Maskust, Koduekstrast, Bauhausist, Dakota OÜ-st, Fartrade Group OÜ-st, Samsonitest, Antista AS-st, Saunamaailmast, Hansaplantist, Pirita Postkontorist, Aatriumist. Arvetega (t III kd lk 76, 77pöördel, 86, 93, 99, 99pöördel, 106pöördel, 119, 122pöördel) on tõendatud, et osteti lastevoodid märtsis 2016 853 eurot, mais 2016 kergkruusa 1327.55 eurot, septembris 2016 pikendatav söögilaud 706.60 eurot, lõhnaküünlad/tahvel/kriidipliiats detsembris 2016 56.90 eurot, hele vaip veebruaris 2017 197.50 eurot, diivanilaud märtsis 2017 214 eurot, tolmuimeja aprillis 2017 299.99 eurot, lamamistool mais 2017 143 eurot ja aiamööbel augustis 2017 202.99 eurot. Muus osas ei ole esiletoodud kulutuste puhul tõendatud nende vajalikkus lastele, sest konto väljavõttest ei nähtu, milline kaup osteti. Tõendatud kuludest ei ole põhjendatud lugeda laste vajaduseks mais 2016 toimunud kergkruusa ostu. Muude esemete seotus laste igapäevavajadustega on mõistlikult eeldatav. Tõendamata osas tehtud kulud tuleb arvestada maha laste vajadustest. Hagejate kulu rida „koduelektroonika“ sisaldab vastavalt esitatud arvestusele kulutusi ostudele Euronicsist ja Antista AS-st. Arvetega (t III kd lk 75pöördel, 77) on tõendatud, et osteti integreeritud nõudepesumasin märtsis 2016 499 eurot ja aprillis 2016 teler 259 eurot. Tegemist on tõendatud kuludega, millised on igapäevaselt vajalikud kõigile pereliikmetele, sh lastele. Tegemist on ühekordsete kuludega, millised tuleb võrdelises osas võtta arvesse igakuiselt laste ülalpidamiseks vajalike kulutuste arvestamisel. Tõendatud ei ole, et pooled oleksid keskmise üüritulu arvestamisel võtnud aluseks möbleeritud ja koduelektroonikaga täielikult varustatud elamu üürihinnad, mistõttu ei saa nõustuda kostjaga, et kogu tehnika ja mööbel sisaldub kasutuseelises.
13. Ülejäänud kostja vastuväited ei anna kohtu hinnangul alust hagejate vajadusi ja nende katmiseks vajalikke rahalist kulu vähendada. Hageja esitatud kuludokumendid ja kulu arvestus (t III kd lk 178pöördel-190) annab kohtule aluse veenduda, et hagejatel on tavapäraste vastavalt kooli- (H, E, L) või lasteaialaste (M, T) vajadused (toit, riided, jalanõud, eluase, huviringid jmt), milliste vajaduste katmiseks kasutatav rahasumma sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist, kuid millised on hädavajalikud lapse arenguks ja kasvamiseks. Isegi kui nõustuda kostjaga, et mõni kulu võiks olla arvestatud veidi teisiti, siis kokkuvõttes keskmiselt kuus esiletoodud kulud, võttes sh arvesse kohtu poolt eelnevalt tehtud vähendusi, ei erine kohtupraktikas tavapärastest vajalikest kuludest lastele, kelle vanemad on neile võimaldanud esmavajaduste rahuldamisest suuremate vajaduste rahuldamist. Ka ei anna tsiviilasja materjalid alust järeldada, et laste ema majas elaks alaliselt enam kui 7 inimest, nagu väidab kostja. Mõistlikus suuruses igakuiselt taskuraha andmine on tavapärane mh selleks, et lastel tekiks oskus rahaga ümber käia ja kulutusi planeerida.
14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja poolt ülalpidamiskohustuse võimaliku rikkumise tuvastamiseks tuleb hagi esitamise seisuga võtta hagejate vajaduste rahuldamiseks kuluva keskmise rahasummana arvesse hagi esitamisele eelnenud 4 kuu vajadused, arvestades, et eluaseme kasutuseelist korteris jaanuaris-veebruaris 2016 hagejad esile ei toonud: 1) H kohta ((198.81 + 239.08 + 395.55 + 208.16) + (2 x 224.30): 4 = 372.55 eurot; 2) L kohta ((213.81 + 194.08 + 492.87 + 208.16) + (2 x 224.30)) : 4 = 389.38 eurot; 3) E kohta ((387.71 + 194.08 + 492.87 + 428.15) + (2 x 13 224.30)) : 4 = 487.85 eurot; 4) T kohta ((198.91 + 189.08 + 390.55 + 203.16) + (2 x 224.30)) : 4 = 357.57 eurot; 5) M kohta ((234.81 + 193.37 + 390.55 + 239.16) + (2 x 224.30)) : 4 = 376.62 eurot.
15. Laste vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-174-16, punktid 11 ja 13; nr 3-2-1-124-15, punktid 14-16). Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus jättis ebaõigesti arvestamata, et osaliselt on hagejate vajadused rahuldatud perehüvitiste seaduse (PHS) alusel hagejate ema poolt saadavate riiklike peretoetustega (kuni 01.01.2017 sisaldus regulatsioon riiklike peretoetuste seaduses (RPTS)). Sarnaselt RPTS § 1 lõikega 1 on PHS § 15 kohaselt peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1)). Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 on igakuiselt makstavaks peretoetuseks mh lapsetoetus ja lasterikka pere toetus kolme või enamat last kasvatavale perele. Riigikohus on kohaldanud PKS-i selliselt, et peretoetusi tuleb laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste ulatuse tuvastamisel arvesse võtta, kui kohustatud isik on kohtule vastava taotluse kooskõlas

§-dega 329-331 esitanud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905). Arusaamatuks jääb vastustaja väide vastuses kaebusele, et käesolevas asjas kostja vastavasisulist taotlust ei esitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et vajaliku vastuväite esitas kostja juba esimeses vastuses hagile (t I kd lk 35). 42. Kuna hagejate ema ei ole esitanud teistsuguseid andmeid, saab ringkonnakohus kostja ülalpidamiskohustuse võimaliku rikkumise tuvastamisel arvestada, et 2016.a maksis riik kooskõlas RPTS § 5 lõikega 4 igakuiselt H kulutuste katteks 50 eurot, E (või L) kulutuste katteks 50 eurot, L (või E) kulutuste katteks 100 eurot, M kulutuste kattakse 100 eurot ja T kulutuste katteks 100 eurot. Seega kostja poolt vabatahtliku ülalpidamiskohustuse täitmise ulatuse tuvastamisel võtab kohus aluseks H kulutustena kuus, mida vanemad pidid kumbki 1/2 osas katma, hagi esitamise ajal 378.55 - 50=328.55 eurot (sellest ½ 164.28 eurot); L kulutustena vastavalt 389.38 – 50 = 339.38 eurot (sellest ½ 169.69 eurot); E kulutustena 487.85 – 100 = 387.85 eurot (sellest ½ 193.93 eurot) ; T kulutustena vastavalt 357.57 – 100 = 257.57 eurot (millest ½ 128.79 eurot); M kulutustena vastavalt 376.62 – 100 = 276.62 eurot (millest ½ 138.31 eurot). 43. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tasus vastavalt vanemate kokkuleppele igakuiselt hagejate emale rahas 357 eurot laste eluasemekulude katmiseks ning tasus igakuiselt laste sidekulusid kokku 73 eurot, hariduskulusid 191 eurot, huvitegevuse kulusid 43 eurot ja meelelahutuskulusid 40 eurot. Selles osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Kostja esitas ringkonnakohtule tõendid laste emale ülekannete tegemise kohta aastatel 2016-2017 igakuiselt summas 357.26 eurot. Kostja on tõendanud samuti, et kandis laste kulusid järgmiselt: jaanuaris 2016 H kulusid 248.84 eurot, L kulusid 166.95 eurot, E kulusid 136.92 eurot, T kulusid 249.29 eurot ja M kulusid 100.41 eurot; veebruaris 2016 H kulusid 200.69 eurot, L kulusid 151. 25 eurot, E kulusid 179.80 eurot, T kulusid 156.39 eurot ja M kulusid 153.39 eurot; märtsis 2016 H kulusid 237.86 eurot, L kulusid 254.86 eurot, E kulusid 196.90 eurot, T kulusid 276 eurot ja M kulusid 247.48 eurot; aprillis 2016 H kulusid 206.47 eurot, L kulusid 193.51 eurot, E kulusid 170.34 eurot, T kulusid 239.76 eurot 14 ja M kulusid 204.27 eurot (t IV kd lk 12-27, 38-41pöördel, 107pöördel-109pöördel, 125-126pöördel, 223). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et enne hagi esitamist kandis isa vastavalt vanemate kokkuleppele keskmiselt H kulusid kuus 223.47 eurot, L kulusid 191.51 eurot, E kulusid 170.99 eurot, T kulusid 230.36 eurot ja M kulusid 176.39 eurot kuus. Seega vastavalt H puhul 68% (223.47 328.55-st), L puhul 56% (191.51 339.38-st), E puhul 44% (170.99 387.85-st), T puhul 89% (230.36 257.57-

1. st)ja M puhul 64% (176.39 276.62-
2. st)vajalikest kogukuludest kuus. Otseselt laste emale ülekantud rahasummadele ja erinevate kulutuste (lasteaia teenuse eest, koolile, huviringidele, muul viisil vaba ajaga seotud) arvete tasumisele lisanduvad kulud eluasemele isa juures viibimise ajal (kasutuseelis, kommunaalteenused, laste mööbel), sidele ja toidule, mida kohus summaliselt siinkohal kokku ei arvesta, sest hinnanguliselt tasusid neid kulusid vanemad vastavalt laste viibimise ajale sisuliselt võrdselt (seejuures ei ole tähtis kas ka summaliselt võrdselt, vaid tähtis on, et laste vastavad vajadused olid mõlema vanema juures olles täidetud; t IV kd lk 10, 11, 4950, 61-61pöördel, 72-72pöördel, 83-84pöördel, 131-132). Kostja esitatud tõenditega on tõendatud, et isa juures viibimise ajal kasutasid kõik lapsed enne hagi esitamist isale kuuluvat elamut, mille kasutuseelis on võrreldav emale kuuluva elamu kasutuseelisega (sama piirkond, samas hinnaklassis üür, kasutuses samuti lastetoad, kuigi mitte igal lapsel eraldi tuba; t IV kd lk 10). Sarnaselt ema juures viibimise ajaga kasutavad kõik lapsed isa juures viibides elamuga seotud teenuseid (elekter, küte, vesi, kindlustus, prügivedu) ning isal on kulutused toidule ja hügieenitarvetele. Hagejad ei ole toonud esile, et isa poolt kulutuste kandmise ulatuses oleks pärast hagi esitamist toimunud olulisi muudatusi vähenemise suunas. Isa kulutused alates hagi esitamisest on tõendatud dokumentaalsete tõenditega t IV kd lk 28-37, 41-48 (lasteaiatasu), 49-60 (kulud veele), 61-82 (kulud elektrile), 83-93 (kulud prügiveole), 94-115 (kulud huviringidele), 116-144 (kulud sidele, internetile), 145-148 (kulud tervisele), 149-161 (kulud haridusele), 162-168 (kulud laste mööblile), 167-183 (kulud vabale ajale), 184-223 (kulud riietele, jalanõudele), vastav koond samas lk 1226. 44. Eeltooduga on seega tõendatud, et kostja isana ei rikkunud laste ülalpidamiskohustust enne hagi esitamist, mistõttu tuleb hagi elatise väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Laste ema poolt maakohtus rikkumisena esiletoodu, et isa oli arvete tasumisega viivituses, on tõendatud kostja omaksvõtuga 10.04.2017 maakohtu istungil ühe arve osas detsembris 2015 (t I kd lk 211pöördel, 212). Samuti nähtub viivitus lasteaia arvete tasumises selliselt, et arved, mille tähtaeg oli vastavalt 10.03.2016 ja 10.04.2016 tasus isa vastavalt 06.04.2016 ja 29.04.2016 (t IV kd lk 16, 3940pöördel). Samas ei ole tõendatud, et nimetatud viivitused oleksid tekitanud lastele või teisele vanemale kahju või selle tekkimise ohu. On tõendatud, et isa tasus viivituses olnud arved enne hagi esitamist. Arvestades, et vanemate vahel oli kokkulepe elatise tasumiseks alates lahutusest 2014.a jaanuaris ja ainsaks sisuliseks etteheiteks isale olidki väidetud viivitused arvete tasumisel, puudus laste emal mais 2016 alus pöörduda kohtusse elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad ei vaielnud vastu kostja väidetele apellatsioonimenetluses, et ta on jätkanud laste ülalpidamist sarnaselt ka kohtumenetluse ajal. 45. Kolleegium lisab, et alates 01.07.2017 lisandus igakuiselt lasterikka pere toetus 300 eurot kõigi laste kulutuste katteks võrdeliselt, st igaühe kulutuste katteks lisaks 300:5=60 eurot, mistõttu on alates 01.07.2017 H ja L vajadused riiklike toetustega 15 kaetud 110 euro ulatuses ning teiste laste vajadused 160 euro ulatuses kuus. Alates 01.01.2018 on riiklik toetus pere esimesele ja teisele lapsele 55 eurot. 46. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus jättis vastuolus

§ 422

lõikega 8 vastamata kostja vastuväitele, milline seondub vanemate vahel 06.01.2014 sõlmitud notariaalse tehinguga. Ringkonnakohus kõrvaldab ka selle rikkumise. Tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest. Vastuväite kohaselt on tehingu punktides 3.3, 3.4 ja 3.6 sõlmitud kokkulepped käsitletavad kui lastele ülalpidamise andmise kokkulepetena, mida kostja on ka täitnud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et punktides 3.3 ja 3.4 leppisid endised abikaasad kokku, et kostja tasub igakuiselt ½ laenulepingutest nr 0132010082400 ja 09220100824 tulenevast laenukohustusest ning ½ Haljas tee 22 asuva korterihoonestusõiguse kommunaalkuludest ja avalik-õiguslikest koormatistest (sh aastatasu maksetest) hagejate ema arveldusarvele. Lepingu punktis 3.6 lepiti kokku, et kostja tasub igakuuliselt 5 alaealise lapse lasteaiatasud ja nende huviringide eest otse maksesaajate kontodele. Vastavalt Riigikohtu praktikale (nt asjades nr 3-2-1120-14, 3-2-1-78-13) tuleb vanemate vahelist ülalpidamise kokkulepet elatise vaidluses arvestada, kuid üldjuhul kokkuleppe sõlmimine ei takista tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist eelnevalt kokkulepitust erinevalt ning seda ka juhul, kui kohustatud vanem oli kuni hagi esitamiseni kokkulepet täitnud, kui leiab tuvastamist, et kokkuleppe järgi tasutav ei taga laste igapäevaste vajaduste rahuldamist üldjuhul ½ ulatuses. Käesolevas asjas nimetatud asjaolu tõendatud ei ole. 47. Hagi rahuldamata jäämisel tuleb tühistada ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas on alus kohaldada

§ 162

lõiget 4, sest samas sättes sisalduva üldnormi kohaldamine oleks alaealistest lastest hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ka äärmiselt ebamõistlik. Poolte menetluskulud tuleb jätta kummagi poole enda kanda. Alaealiste laste nimel otsustas kohtusse pöörduda nende seadusjärgne esindaja, kuid menetluskulude väljamõistmiseks laste emalt

alust ei anna. Alaealistel puudub sissetulek ja/või vara, mille arvel isale menetluskulusid tasuda. Kolleegium lisab, et maakohtu poolt teostatud menetluskulude väljamõistmise otsustus tuleks tühistada sõltumata otsuse muu osa tühistamisest, sest

ei anna alust mõista menetluskulusid välja teise poole esindaja kasuks. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/