← Eesti

2-16-4980/29

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 23. veebruar 201

) § 134 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 1 kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping. Laenu tagastamise tähtpäev oli

  1. juuli
  2. Kuigi praktikas on laenulepingud reeglina rahalised, ei ole definitsiooni kohaselt laenulepingu näol alati tegemist tasulise lepinguga. Intressita laenu andmine ei kahjusta kostja huve.
  3. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  4. märtsist
  6. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel. Kokku pidas kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 10,6 t ulatuses, tunnihinnaga 120 eurot, mis summaliselt teeb 1 272 eurot ( = 10,6 × 120). Sellele lisanduvad riigilõiv 1 000 eurot ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 5 eurot. Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2 277 eurot ( = 1 000 + 5 + 1 272). Rahuldamata jäi hageja taotlus 996 euro ulatuses. 3

(8)POOLTE SEISUKOHAD
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 9.
  2. Esiteks tuvastas maakohus ebaõigesti pooltevahelise laenulepingu olemasolu ja jättis tuvastamata lepingu sõlmimise asjaolud. Maakohus lähtus üksnes hageja esitatud tõendamata väidetest, aga ei tuvastanud, kas väidetav laenuleping üldse sõlmiti ning kas see oli tähtaegne või tähtajatu. Juhul, kui leping oli sõlmitud tähtajatult, on tuvastamata, kas hageja on lepingu üles öelnud, st kas nõue on muutunud sissenõutavaks. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda VÕS § 398 lg 1 kohaselt laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja ei toonud esile ega tõendanud, mis summas laenu andmises olid pooled saavutanud kokkuleppe ning mis tingimustel pidi toimuma laenulepingu täitmine. Samuti ei ole nimetatud asjaolusid tuvastanud maakohus. Pakkumusena laenulepingu sõlmimiseks ei ole võimalik käsitada hageja teostatud ülekannet selgitusega „laen“, samuti ei ole nõustumusena käsitatav kostja tegevusetus hageja makseselgitusega mittenõustumisel. Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei piisa maksekorralduse esitamisest, kuna see ei väljenda väidetava laenulepingu tingimusi ega sisuliselt ka kummagi poole tahet olla seotud kindlate õiguslike tagajärgedega. Pakkumus lepingu sõlmimiseks peab olema piisavalt määratletud ja selge, väljendades ühtlasi pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Sellekohaseid tahteavaldusi hageja ühepoolsest pangaülekandest ei nähtu. Ehkki lepingu sõlmimisele suunatud tahte avaldamine on iseenesest võimalik ka lepingu täitmisele asumisega, ei muuda see järeldust, et käesoleval juhul ei ole laenulepingu sõlmimiseks piisavalt määratletud sisuga pakkumuse tegemine (sh kostjale edastamine) ja kostja poolt sellega nõustumine tõendatud. 9.
  3. Teiseks ei ole hageja vastu vaielnud asjaolule, et kostja panustas rahaliselt hageja majja, mistõttu oli vaidlusalune summa hüvitis kostja panuste eest. Seega selles osas pooltel vaidlus puudub ning maakohus asus ebaõigele järeldusele, et hageja ei tasunud kostjale hüvitist tema rahaliste ja mitterahaliste panuste eest. 9.
  4. Kolmandaks ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ega selgitanud pooltele tõendamiskoormist. Kohus ei palunud kostja väidete tõesuse kontrollimiseks täiendavaid tõendeid esitada, mistõttu eeldas kostja põhjendatult, et kuna hageja polnud väidetava laenusuhte tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit ning et poolte vahel puudus vaidlus kostja rahaliste ja mitterahaliste panuste osas, siis ei pea ta ka nimetatut täiendavalt tõendama, sest kohus ei juhtinud sellele tema tähelepanu. 9.
  5. Neljandaks luges maakohus vääralt hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 10,6 t ulatuses. Hageja soovis menetluskulude hüvitamist 13,5 t ulatuses ning maakohus ei pidanud põhjendatuks lepingulise esindaja ajakulu 4,5 t ulatuses. Seega pidas kohus põhjendatuks menetluskulusid 9 t ulatuses. Arvestades, et kohus pidas põhjendatud esindaja tunnihinnaks 120 eurot, on põhjendatud esindaja tasuks 1 080 eurot.
  6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4
(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb hageja nõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, aga asendada maakohtu põhjendused osaliselt ringkonnakohtu omadega. Apellatsioonkaebus on osaliselt edukas menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamisel, aga sellest hoolimata kannab kostja kõik apellatsioonimenetluse kulud.
  2. TsMS § 442 lg 5 näeb mh ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja
  3. veebruari 2018 taotlus võtta täiendavate dokumentaalsete tõenditena vastu poolte e-kirjad. Hageja vaidles taotlusele vastu. 12.
  4. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, v.a juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. 12.
  5. Kostja tugineb uute tõendite esitamisel väitele nagu oleks vaidluse lahendamine alusetu rikastumise sätete alusel talle üllatuslik. Sellega haakub kaebuse kolmas väide, mille kohaselt ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ega selgitanud pooltele tõendamiskoormist. Ringkonnakohus kostja kõnealuse väite ja põhjendusega ei nõustu. 12.
  6. Hageja märkis
  7. juuni 2016 arvamuse p-s 3, et ta palub alternatiivselt nõude rahuldamist alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja vaidles sel alusel esitatud nõudele sisuliselt vastu
  8. juuli 2016 menetlusdokumendi p-des 4–7 ja 11, samuti esitas sama dokumendi p-des 8–10 aegumise vastuväite. Seega oli kostjale juba maakohtu menetluses arusaadav, et vaidlusega on hõlmatud ka alusetu rikastumise nõudealus. Kohus juhtis
  9. veebruari 2017 istungil kostja tähelepanu sellele, et kostja vastuväited on tõendamata (tl 94 pöördel). Samal istungil küsis kohus kostjalt, millised tõendid kostjal veel on (tl 95). Ka siis ei avaldanud kostja, et ta sooviks esitada neid tõendeid, mis on nüüd lisatud
  10. veebruari 2018 seisukohale. Maakohus ei pidanud kostjale rohkemat selgitama. Seega ei ole kostja põhjendanud tõendite esitamise vajadust alles ringkonnakohtus. 12.
  11. Eelneva põhjal ja TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus kostja
  12. veebruari 2018 taotluse rahuldamata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid kostjale tagastada.
  13. Maakohus rahuldas hageja põhinõude esimese alternatiivina esitatud alusel, sest tuvastas poolte vahel suulise laenulepingu sõlmimise. Selle asjaolu tuvastamise osas ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu, mistõttu ei saa hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1, § 76 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel. Kaebuse esimene väide on sisuliselt põhjendatud. 13.
  14. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 13.
  15. Seega tuleb poolte vahel laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks vähemalt tuvastada hageja tahteavaldus, millega ta kohustub kostjale laenu andma ja kostja tahteavaldus, millega ta kohustub saadud laenu tagasi maksma. 5
(8)13.3.

§ 68

lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Lisaks otsesele tahteavaldusele (

§ 68

lg 2) on võimalik tahet avaldada ka kaudselt (

§ 68

lg 3) või teataval juhul vaikimisega (

§ 68lg 4).

Kui hageja tehtud ülekandest ja sellele märgitud selgitusest (tl 5) saab järeldada hageja kaudselt avaldatud tahet laenu anda, siis sellele vastavat kostja tahteavaldust maakohus tegelikult ei tuvastanud. Asjas ei ole ka esitatud tõendeid, millest saaks kostja vastavat tahet järeldada.

§ 68

lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, st pelgalt kostja vaikimist ei saa lugeda laenulepingu sõlmimise tahteavalduseks. 13.

  1. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja tugines esimese võimalusena väitele, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja vaidles hageja väitele vastu. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kostja tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks, siis ei saa hageja nõuet lepingulisel alusel rahuldada.
  2. Alternatiivselt esitas hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel. 14.
  3. Teise alternatiivina esitatud nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1, mille kohaselt isikult (saajalt), kes on teiselt isikult (üleandjalt) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kokkuvõtvalt peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta (vt nt Riigikohtu
  4. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 17 esimene lõik). 14.
  5. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (kokkuvõtvalt Riigikohtu
  6. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-16, p 11 teine lõik koos seal esitatud viidetega varasemale praktikale). 14.
  7. Hageja lähtus 45 000 euro ülekandmisel poolte vahel laenulepingu sõlmimisest. Kuna vastavat laenulepingut kohus ei tuvastanud, siis ei olnud hageja väidete järgi raha ülekandmiseks enam muud alust. Sellises olukorras pidi kostja maakohtus tõendama, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast (vrd Riigikohtu
  8. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 kolmas lõik). 14.
  9. Kostja väitel olid pooled kokku leppinud, mille eest ta hagejalt raha sai ega pidanud seda tagastama. Vastava asjaolu tõendamiskoormis oli kostja kanda. Sellist kokkulepet kostja siiski tõendada ei suutnud. Sarnaselt eespool p-s 13 ja selle alapunktides märgituga ei saa tõsiasjast, et hageja ei teinud
  10. novembri 2014 lepingus (tl 23–35) avaldusi 45 000 euro tagastamise kohta, järeldada, et hageja ei soovinud raha tagasi või pooltel oli raha kostjale ülekandmise osas mingi kokkulepe. Samuti ei nähtu hageja vastavat tahet
  11. aasta aprilli ja maikuu e-kirjadest (tl 52–54, 78). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas, et
  12. augusti 2015 e-kirjast (tl 55) saab just vastupidi järeldada hageja tahet kostjale üle kantud raha tagasi saada. 14.
  13. Seega on VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt
  14. aprillil 2013 üle kantud 45 000 euro tagastamist. Kostja kaebuse teine väide ei ole edukas, mh ei anna hageja avaldused menetluses ega eelnevas analüüsitud tõendid alust hinnata hageja makset kostjale kui vastusooritust kostja rahaliste ja mitterahaliste panuste eest. Kui hageja ka nõustus kostja panuste tegemisega, siis ei järeldu sellest tahe neid hüvitada. Kuigi kaebuse esimene väide osutus põhjendatuks, siis käesolevas p-s 14 ja selle alapunktides märgitu tõttu ei muutuks sellest veel hagi rahuldamise ulatus. 6

(8)
  1. Kostja esitas alternatiivsele nõudele mh aegumise vastuväite lähtudes sellest, et alusetule rikastumisele tugines hageja alles alates
  2. juuni 2016 arvamusest. 15.
  3. Ringkonnakohus leiab, et alusetu rikastumise sätetele tuginemisel ei muutnud hageja hagi alust ega eset. Ta esitas sellise õigusliku käsitluse eelkõige alternatiivsena pidades silmas võimalust, et tal ei õnnestu tõendada oma väidet laenulepingu sõlmimise kohta. 15.
  4. Riigikohtu senise praktika järgi ei välista laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist see, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda ka siis ja sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt
  5. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 21 esimene lõik, ja selles viidatud
  6. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23). 15.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sama loogikat järgides raha maksmisele suunatud nõude puhul

§ 160

lg 1 sisustada viisil, et hageja ei pea aegumise peatamiseks esitama hagis kõiki õiguslikke aluseid, mille järgi ta peab nõude rahuldamist võimalikuks. Hagiavaldusest on üheselt aru saada, et hageja soovib kostjale üle kantud raha tagastamist ja sõltumata selle nõude rahuldamise õiguslikust alusest, peatas hagi esitamine

§ 160lg 1 järgi aegumise.

15.4.

§ 151

lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja esitas hagi

  1. märtsil 2016, st varem kui kolme aasta möödumisel raha ülekandmisest. Järelikult ei ole hagi aegunud.
  2. Maakohus rahuldas põhimõtteliselt õigesti viivise nõude alates hagi esitamisest. Kuigi ringkonnakohus muutis põhinõude rahuldamise õiguslikku alust, siis ei muutu sellest viivis, vaid üksnes õiguslik alus, mis määrab viivise arvutamise algusaja. VÕS § 113 lg 2 sätestab mh alusetu rikastumise väljaandmise nõude kohta, et võlgnetavalt rahalt arvestatakse viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Seega kuulub käesoleval juhul viivis väljamõistmisele alates hagi esitamisest ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja ei esitanud eraldi vastuväiteid viivise nõudele.
  3. Kaebuse neljas väide käsitleb menetluskulude kindlaksmääramist, see on osaliselt edukas. 17.
  4. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
  5. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). 17.
  6. Seoses hagiavalduse läbivaatamisega pidas maakohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu 10,6 t ja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Õige on kostja väide osas, et maakohus on hageja õigusabikulude kindlaksmääramisel teinud arvutusvea, mille tulemusel on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud suurem summa, kui maakohus pidas põhjendatuks ja vajalikuks hageja õigusabikulusid hinnates. 17.
  7. Maakohus märkis, et arvestades menetlusdokumentide keerukust ja sisulist mahtu on kokku hagiavalduse koostamisele ja muude hageja lepingulise esindaja poolt esitatud menetlusdokumentide koostamisele kulunud aeg põhjendatud 8,35 t ulatuses. Sellele lisandub istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise ajakulu kokku 2 t. Seega pidas maakohus kokku hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 10,35 t ulatuses. Selle ajakulu piires ega esindaja tasumäära hindamisel maakohus diskretsioonipiire ei ületanud ja kulude kindlaksmääramisel menetlusnorme ei rikkunud. Ringkonnakohtul pole alust põhjendatud ja vajalike kulude suurust teisiti hinnata. Ekslik on kostja arusaam, et maakohus pidas põhjendatuks ajakulu ainult 9 t ulatuses, sellist seisukohta vaidlustatud otsusest ei nähtu. 7

(8)17.
  1. Eeltoodust tulenevalt saab hageja põhjendatud esindajatasu suuruseks hageja hagiavaldusega seoses pidada 1 242 eurot ( = 10,35 × 120). Riigilõivu ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu osas on maakohtu arvutuskäik õige ja seega kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kokku maakohtus menetluskulu 2 247 euro ulatuses ( = 1 242 + 1 000 + 5). Maakohtu välja mõistetud summa väheneb 30 euro võrra ja maakohtus kantud kuludest jääb hüvitamata kokku 1 026 eurot ( = 996 + 30). Vaidlustatud otsuse osalise muutmise tõttu tuleb TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitada kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus.
  2. Lõpuks tuleb otsustada ringkonnakohtu menetluskulude jaotus. 18.
  3. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus ei ole hageja põhi- ega viivisnõude osas edukas, on põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja § 171 lg-ga 1, et kostja kannab sarnaselt maakohtu menetluskuludega apellatsioonimenetluse kohtukulud. Kulude kindlaksmääramise vaidlustamise kulusid TsMS § 178 lg 4 järgiv ei hüvitata. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 18.
  4. Maakohus määras hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb määrata kindlaks kostja poolt hagejale hüvitatavate kulude suurus. 18.
  5. Hageja taotleb ringkonnakohtu menetluskulu hüvitamist summas 1 386 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 8,25 t. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on tegemist põhjendatud ja vajaliku ajakuluga õigusabiteenuse osutamisel ringkonnakohtus. Maakohus määras hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 120 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on see piisav tasumäär, millest lähtuvalt peab vaidluse teine pool kulud hüvitama. 18.
  6. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusteenuse osutamise mahust 8,25 t ja tunnitasust 120 eurot, kujuneb hüvitatavaks summaks 990 eurot ( = 8,25 × 120). Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse kulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Rahuldamata jääb hageja taotlus 396 euro ulatuses ( = 1386 – 990). 18.
  7. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.