← Eesti

1-17-8914/36

Obsah (6)§ 424§ 68§ 74§ 50§ 56§ 65

1-17-8914 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruaril 2018.a Tallinn Kohtuasja number 1-17-8914 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed

§ 424

järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 22.detsembri 2017.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Valeri Švetsi kaitsja Madis Mahlapuu Prokurör Süüdistatav Kaitsja vanemprokurör Gardi Anderson Valeri Švets isikukood: 37409084215; elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: vene keel; töökoht XXX, varem karistatud korduvalt. Madis Mahlapuu RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 22.detsembri 2017.a kohtuotsus Valeri Švetsi suhtes muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid vandeadvokaat Madis Mahalpuule makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Valeri Švetsile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 420 (nelisada kakskümmend ) eurot, sh käibemaks 70 eurot. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Valeri Švetsilt Eesti Vabariigi kasuks välja 420 (nelisada kakskümmend) eurot. Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Valeri Švets süüdi

§ 424

järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva, seega kandmisele kuuluv karistus 11 kuud 27 päeva.

§ 74

lg 5, § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvata alates karistuse kandmisele asumisest.

§ 50lg 1 p 1 alusel kohaldati lisakaristust 2 aastaks.

Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv.

  1. Valeri Švets tunnistati süüdi selles, et tema 18.10.
  2. a kella 18:35 juhtis Pärnumaal Audru vallas Lavassaare alevikus XXX maja juures mootorsõidukit Audi A6 (registreerimismärk XXX XXX), olles ise alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt tuvastati Valeri Švetsil alkoholijoove lõpliku mõõtetulemusega 1,07 mg/l. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 punktile 1 loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega Valeri Švets, mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis, pani toime

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Valeri Švetsi kaitsja Madis Mahalapuu. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Valeri Švetsi süüdimõistmises

§ 424järgi ja õigeksmõistva otsuse tegemist.

Alternatiivselt tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse osas ning kohaldada karistust, mis ei oleks seotud vabaduse äravõtmisega. 3.1 Maakohus on kohtuotsuses hinnanud tõendeid meelevaldselt ja vääralt, väljunud süüdistuse raamidest, mistõttu on rikutud seeläbi menetlusõiguse norme. Apellant rõhutab, et Pärnu Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. KrMS § 7 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr. 3-1-1-24-06. Sellega on maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused 2

(12)ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. 3.2 Apellant asub seisukohale, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mõistes Valeri Śvetsi süüdi

§ 424

järgi, so sõiduki joobes juhtimise eest asjas, kus puuduvad ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et Valeri Śvets oleks 18.10.2016 kella 18:35 ajal sõidukit üldse juhtinud. Kaitsja rõhutab, et kriminaalasjas ei ole mitte ühegi tõendiga tõsikindlalt tõendatud asjaolu, et Valeri Śvets oleks süüdistuses nimetatud ajahetkel ja kohas, so 18.10.2016 kella 18:35 ajal juhtinud Pärnumaal, Audru vallas, Lavassaare alevikus XXX maja juures juhtinud sõidukit Audi A6, registreerimismärgiga XXXXXX. Kohus on süüdimõistva otsuse rajanud ainuüksi politseinikest tunnistajate AL ja SL, aga samuti tunnistaja RP ütlustele. Apellant rõhutab, et 13.12.2017 kohtuistungil tunnistajana ülekuulamisel kinnitasid mõlemad tunnistajad (AL ja SL) vastuseks kaitsja küsimustele, et nad ei näinud Audi sõitmise hetkel, kes oli sõiduki roolis (kohtuistungi protokoll lk 5 ja 7). Seega nimetatud tunnistajad ei kinnita asjaolu, et Valeri Śvets oleks 18.10.2016 kella 18:35 ajal juhtinud sõidukit. Kohus ei ole oma kohtuotsuses tunnistajate antud väitele hinnangut andnud, piirdudes vaid tunnistajate osaliste väidete refereerimisega. Sellega on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 3.3 Tunnistaja RP helistas politseisse hädaabi numbrile 18.10.2016 kella 17:37 ajal, kusjuures teatas, et alevis sõidab ringi sõiduk Audi A6, registreerimisnumbriga YYYYYY, millise numbriga sõiduki kasutajaks aga Valeri Śvets ei ole kunagi olnud. Apellandi arvates tuleks RP ütlused tõendikogumist üldse välja jätta, kuna need ei puuduta süüdistuses märgitud ajahetke ning hädaabi numbrile helistades on ta viidanud hoopis teisele registreerimisnumbriga sõidukile. Süüdistuse kohaselt heidetakse Valeri Śvets´ile ette sõitmist kella 18:35 ajal, aga tunnistaja RP nägi Valeri Śvets´i Audiga, registreerimismärgiga XXXXXX soitmas kella 17:37 ajal, seega tervelt üks

(1)tund varem. Apellant leiab eeltoodu alusel, et maakohus on lubamatult väljunud Valeri Śvetsle esitatud süüdistuse raamidest, käsitledes tunnistajat, kes räägib sõitmisest väljapool süüdistuses märgitud aega. Selline asjaolu, et Valeri Śvets võis olla sõiduki roolis üks tund enne politseitöötajate saabumist (tõenduslikult tuvastati joove alles kl 19:16-19:19 ajal) ei oma antud asja lahendamisel mitte mingisugust tähendust. 3.4 Apellant peab vajalikuks tähelepanu juhtida politseitöötajast tunnistaja SL 13.12.2016 kohtuistungil antud ütlustele, mis siiski kinnitavad tunnistaja ütluste muutmist kohtuistungil. Nimelt on kaitsja taotlenud tunnistaja SL ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses 03.11.2016 antud ütlused, kus tunnistaja seletab: „selle aja jooksul, kui meie, mis võis olla max 10 sekundit, jõudsime XXX hoovi, oli nimetatud sõiduk jõudnud end ära parkida” (13.12.2016 kohtuistungi protokoll lk 7). Kohtus väitis tunnistaja aga, et „Mäletan seda, et liikusime ühel ajal XXX”. Tegemist on ilmselgelt tunnistaja poolsete ütluste muutmisega süüdistusele soodsamas suunas. Apellant rõhutab, et maakohus ei ole sellele asjaolule kohtuotsuses hinnangut andnud, vaid on uskunud politseitöötajatest tunnistajate ütluste usaldusväärsusesse ilma kriitikata. 3.5 Apellant leiab, et Valeri Śvets´i süüd ei tõenda ka prokuröri poolt kohtule esitatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll. Nimetatud tõend ei ole usaldusväärne, kuna protokollist nähtuvalt on politseitöötajatest tunnistajad AL ja SL kasutanud indikaatorvahendit 18.10.2016 kl 07:04 ning see jääb oluliselt süüdistuses märgitud ajast väljapoole. Kohtuistungil ei osanud tunnistajad AL ja SL selgitada, kuidas selline kellaeg oli protokolli saanud. Tunnistaja AL 3
(12)vastas 13.12.2017 kohtuistungil prokuröri küsimusele 07:04 kellaja kohta: „Ei mäleta. Teine kodanik jäi meile hommikul küll vahele joobes juhtimisega.” Kohtuotsuses on kohus jõudnud uskumusele: “et tegemist on eksitusega kellaaja märkimises protokolli täitmisel ning et õige on, et protokoll koostati 19:
  1. Protokoll saadi koostada alles peale seda, kui süüdistatav oli öelnud politseiametnikele oma nime jm andmed, sest protokollis on kontrollimisele allutatud isikuna märgitud Valeri Švets.” Kaitsja rõhutab, et sellisel juhul, kus kohtu hinnangul on indikaatorvahendit kasutatud koguni kl 19:04, so pool tundi peale süüdistuses etteheidetavat süütegu, so kl 18:
  2. Seega on ebausaldusväärne kogu politseitöötajate poolt läbiviidud protseduur Valeri Śvetsil joobe tuvastamisel ning tema joobes sõiduki juhtimiselt tabamisel. Samas on politseitöötajatest tunnistajad AL ja SL kohtus ülekuulamisel kinnitanud, et nad kasutasid indikaatorvahendit vahetult kohe sündmuskohta jõudes, so kl 18:35 paiku. Apellandi arvates seab eelnimetatud “vigane” protokoll kahtluse alla eelkõige politseitöötajatest tunnistajate AL´i ja SL ütluste usaldusväärsuse tervikuna. 3.6 Valeri Śvetsi süü puudumist kinnitab ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millest nähtuvalt on Valeri Śvets kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt alates 18.10.2017 kl 19:
  3. Nimetatud toend tõendab samuti Valeri Śvetsi ütlusi selle kohta, et tema kinnipidamisel kl 18:35 politseitöötajate poolt ei sõitnud ta antud sõidukiga, st et teda ei ole kõrvaldatud sõiduki roolist kl 18:
  4. 3.7 Kaitsja leiab, et tunnistajate VŠ, RŠ ja SP ütluste väljajätmine tõendite kogumist pelgalt selletõttu, et nad on Valeri Śvetsi lähedased või tuttavad või selle tõttu, et nad ei riimu politseitöötajatest tunnistajate ütlustega, ei ole põhjendatud. Kaitsja ei nõustu sellega, et nimetatud tunnistajate ütlused on vastuolulised ning et nad on ütlusi muutnud. Tunnistajad VŠ, RŠ ja SP kõik on kinnitanud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuliku uurimise käigus, et Valeri Śvets ei sõitnud 18.10.2016 kl 18:35 paiku Pärnumaal, Audru vallas, Lavassaare alevikus XXX maja juures sõidukiga Audi A6, registreerimismärgiga XXXXXX. Nimetatud tunnistajad kinnitavad kõik asjaolu, et politsei saabudes antud sõiduk ei olnud sõitmas, vaid oli pargitud XXX maja juures. Kaitsja rõhutab, et lähtudes konkreetsest süüdistusest, ei ole asjaolul, kas antud sõidukit juhtis eelnevalt keegi „salapärane” Kermo või keegi kolmas isik, mitte mingisugust tähendust. Veelgi enam, Valeri Śvets ei pea lähtudes süütuse presumptsioonist tõendama asjaolu, kes sõidukit eelnevalt Lavassaare alevikus kasutas. 3.8 Kaitsja taotlusel võttis kohus tõenditena kriminaalasja juurde ka Tallinna Ringkonnakohtu 03.04.2017 a määruse, mis tehtud samas kriminaalasjas ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse 05.05.2017 a. Apellandi arvates kinnitavad eelnimetatud tõendid kahtlust, kohtueelne menetleja ei pruugi olla tõendite kogumisel seoses Valeri Śvetsiga objektiivne, vaid kohtueelne menetlus on püüdnud päästa nö “mundriau”. Apellandi arvamusele viitab ka asjaolu, et käesolevas pealtnäha “elementaarses ilmselges” kriminaalasjas on süüdistusakt koostatud alles 22.09.2017, so pea üks aasta hiljem peale juhtunut. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks kohtueelne menetlus käesolevas asjas kestis ligi aasta. 3.9 Maakohus otsustas Valeri Śvetsi karistada reaalse vangistusega 3 aastat, 11 kuud ja 24 päeva. Apellant ei saa nõustuda maakohtuga mõistetud karistuse osas selle liigse ranguse tõttu.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Valeri Śvets´i puhul tuleks mõistetava karistuse määramisel arvesse võtta, et tegemist ei ole niivõrd ohtliku isikuga, keda tuleks pikaks ajaks vabadusest isoleerida. Sellisel juhul tõusetuks ilmselgelt kahtlus, kas karistus teeniks oma 4

(12)tegelikku eesmärki. Karistuse mõistmisel tuleks arvestada, et tegemist on isikuga, kellel on turvaline perekond, kodu ning kes omab kindlat tööd. Kuigi Valeri Śvets´i on varasemalt karistatud samaliigilise süüteo eest, tuleks arvestada, et viimane analoogne rikkumine on toimepandud 2013 aastal. Antud asjaolu kinnitab, et Valeri Śvets on võimeline vabaduses olles olema seadusekuulekas ning teda ei oleks vajalik pikaks ajaks vabadusest isoleerida. Karistuse mõistmisel tuleks arvesse võtta ka väljakujunenud kohtupraktikat. Apellant rõhutab, et analoogsete süütegude eest mõistetavad karistused peavad olema võrreldavad. See aitaks kujundada avalikkuses arvamust meie õigusemõistmise objektiivsuse huvides.
  1. Ringkonnakohtu istungil kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde. Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ning maakohtu otsus on põhistamata. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 5.2 Järgnevalt on apellant viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, seejuures taotledes apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium, kas käesoleval juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega. Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja KrMS § 341 lg 2 sättele, pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt KrMS § 341 lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus õigeksmõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Valeri Švets tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Valeri Švets on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on 5
(12)loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 5.3 Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et puudub igasugune loogiline põhjendus, miks kohtueelne menetlus käesolevas asjas kestis ligi aasta. Apellatsiooni sisust ega põhjendustest ei nähtu mil moel on süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul rikutud, mistõttu kaitsja väite osas peab kolleegium vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium märgib, et käesolevas kohtuasjas tuleb kriminaalmenetlusaja kulgemise alguseks lugeda 18.10.2016.a, s.o aeg mil Valeri Švets kuriteos kahtlustatavana kinni peeti. Seega Valeri Švetsi suhtes on kriminaalmenetlus kestnud aasta ja mõned kuud, mis ei ole ebamõistlikult pikk ning tema õiguste riivet on ilmselgelt vähendanud ka asjaolu, et tema suhtes ei ole kohaldatud tõkendit. Apellant ei ole viidanud, et kohtueelses menetluses oleks olnud pikemaid riigivõimu tegevusetuse või väheaktiivse tegevuse perioode ning võttes arvesse kolleegiumile teadaolevaid asjaolusid, leiab üksmeelselt, et õigust menetlusele mõistliku aja jooksul kohtueelsel uurimisel ja kohtu menetluses ei ole rikutud.
  1. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Kaitsja taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (lk 96-102). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.1 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati 6
(12)esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on süüdistatava Valeri Švetsi mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine

§ 424

järgi on põhjendamatu.

§ 424

objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Apellant on apellatsioonis märkinud üheselt, et pole ühtegi tunnistajat, kes oleks vahetult näinud, et Valeri Švets juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et tunnistajad AL ja SL ei näinud konkreetselt süüdistatavat juhtimas mootorsõidukit Audi, kui auto liikus, kuid kaitsja jätab tähelepanuta nimetatud tunnistajate ütlused osas, mis võimaldasid maakohtul teha tõsikindlat järeldust kuriteo toimepanemise kohta Valeri Švetsi poolt. Nii on mõlemad tunnistajad kinnitanud, et sõiduki märkamisel kuni selle peatumiseni oli sõiduk nende vaateväljas ja juhiuksest väljus auto peatumisel süüdistatav ning ei olnud põhjust kahelda, kes oli juht (lk 55-56, 58). Ka tunnistaja RP on kinnitanud, et sõiduautot juhtis süüdistatav (lk 60). Seega tunnistajate eelrefereeritud ütluste pinnalt on võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Valeri Švetsi poolt Audi A6 juhtimine ning tunnistajate ütlustest saab teha järelduse, et sõiduauto Audi A6 juht oli just Valeri Švets, mitte keegi teine isik. Maakohus on hinnanud Valeri Švetsi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just süüdistatav Valeri Švets oli isikuks, kes juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit Audi A6, olles joobeseisundis. 7.1 Apellant on asunud seisukohale, et tunnistaja RP ütlused tuleks tõendikogumist üldse välja jätta, kuna need ei puuduta süüdistuses märgitud ajahetke ning hädaabinumbrile helistamisel on tunnistaja viidanud hoopis teise registreerimisnumbriga sõidukile. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 9 ja otsus asjas nr 3-1-1-21-10, p 14.). Seega käesolevas asjas on maakohus seda põhimõtet õigesti järginud ning maakohtule ei ole alust ette heita, et kohus analüüsis oma põhjendustes ka süüdistatava teisi käitumisakte, mis toimusid vahetult peale tunnistaja helistamist hädaabinumbrile ja enne kui saabus politsei. Seda enam, et nimetatud süüdistatava käitumisaktid toimusid vahetult enne politsei saabumist. Asjaolu, et tunnistaja on ekslikult teatanud hädaabinumbrile sõiduauto registreerimisnumbri teise numbrikombinatsiooni, ei ole aluseks lugeda tunnistaja ütlusi lubamatuks ning neid tõendikogumist välja jätta. 7

(12)7.2 Kolleegiumil tuleb nõustuda apellandiga, et tunnistaja SL kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, mis puudutas sõiduauto Audi A6 jõudmist XXX hoovi. Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja SL kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja SL on selgitanud maakohtus, et suuliselt on lihtsam rääkida, kui keegi kirja paneb. On ilmselge, et küsimusi saab esitada erineva detailsusastmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Tunnistaja kinnitas sisuliselt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning märkis, et auto liikus alates meie startimisest kuni kõnealuse auto parkimiseni ning sinna auto taga jõudmiseni oli maksimum 10 sekundit. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja põhjendus ütluste erinevusest (täpsusest) ei ole ebaloogiline ja on usutav. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistaja SL kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 7.3 Apellant viitab, et tunnistajate AL ja SL ütlused on vastuolus vigase indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolliga. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel nimetatud tõendi enne tunnistajate AL ja SL ristküsitlemist (lk 54). Nimetatud tõendile ei ole kaitsja viidanud AL ja SL ristküsitluse raames ning neile tunnistajatele ei ole kaitsja esitanud nende tõenditega seonduvaid küsimusi (lk 56-57, 58-59) ristküsitluse käigus, et kontrollida AL ja SL usaldusväärsust. Seejuures on prokurör AL ja SL esmasküsitluses küsinud indikaatorvahendi kasutamise protokollis märgitu kohta, kuid mõlemad tunnistajad on andnud ütlusi, et nad ei mäleta, kas tegemist oli eksitusega kellaaja märkimisel, kuid kinnitasid, et Valeri Švets oli peetud kinni õhtul. Kaitsja ei ole teisesküsitluses tunnistajate antud ütlusi indikaatorvahendi kasutamise protokolli osas täpsustatud. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kaitsja AL ja SL usaldusväärsust kontrollitud protokolli pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta AL ja SL ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 7.4 Apellant asub seisukohale, et süüdistatava süüd ei tõenda ka indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll, kuna protokollil märgitud kellaaeg on vale, mistõttu ei ole tõend usaldusväärne. Kolleegium jätab indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli usaldusväärsuse osas seisukoha võtmata, kuna nimetatud tõend ei oma süüdistatava süüküsimuse lahendamisel tähtsust. Praeguses asjas ei sisalda indikaatorvahendi kasutamise protokoll teavet ühegi KrMS §-s 62 sätestatud tõendamiseseme asjaolu kohta, kuna süüdistatav keeldus indikaatorvahendisse puhumast (lk 33). Seda enam, et indikaatorvahendi näiduga ei ole võimalik tuvastada LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholi sisalduse määra süüdistatava organismis, mistõttu ei ole võimalik tõendada ainuüksi selle tõendiga

§ 424

objektiivset koosseisutunnust – alkoholijoovet.

§ 424

objektiivset koosseisutunnust – alkoholijoovet on võimalik tuvastada tõendusliku alkomeetri abil ning mida on antud kriminaalasjas ka tehtud. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja väljatrüki usaldusväärse tõendina kasutamise osas ei ole apellant mingeid argumente apellatsioonis esitanud. Seega on apellant nimetatud tõendi osas maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 8

(12)7.5 Kaitsja asub seisukohale, et sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub üheselt, et Valeri Švets kõrvaldati sõiduki juhtimiselt 18.10.2017.a kell 19:16, mistõttu tõendab nimetatud tõend seda, et Švetsi kinnipidamisel kell 18:35 politseitöötajate poolt ei sõitnud ta sõidukiga, kuna teda ei ole kõrvaldatud sõiduki roolist kell 18:
  1. Kolleegium sellise kaitsja arutluskäiguga ei nõustu. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt kõrvaldati Valeri Švets sõiduki juhtimiselt 18.10.2016 kell 19:16 kuni kainenemiseni liiklusseaduse (LS) § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Otsuse kohaselt andis selliseks kahtluseks alust alkoholilõhn suust. Valeri Švetši joovet kinnitas joobe tuvastamine kell 19:16-19:19 tõendusliku alkomeetriga (1,07 mg/l). Protokollis märgitud aeg ei ole aeg, mil isik sõidukit juhtis, vaid faktiline aeg, millest alates otsustas ametiisik sõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. On ilmselge, et protokolli ei koostata koheselt peale sõiduki peatamist või peatumist, vaid ajal mil eelnevalt on läbi viidud mingid toimingud või vestlused, mis annavad üldse alust liiklusjärelvalve teostajale kõrvaldada juht sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p-de 1-9 alusel. LS § 91 lg 2 sätestab üheselt, et vaid juht kõrvaldatakse sõiduki juhtimiselt, kui esinevad lg 2 p 1-9 sätestatud alused. Seega ei tõenda nimetatud tõend seda, et süüdistatav Valeri Švets ei juhtinud mootorsõidukit 18.10.2016 kell 18:
  2. 7.6 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistajate VŠ, RŠ ja SP ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistajate ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-19-05 ja otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea tunnistajate ütlusi usaldusväärseks (lk 99-101). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus ei tunnistanud isikute ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et tegemist on süüdistatava Valeri Švetsi lähedastega või tuttavaga, vaid põhjusel, et maakohtu istungil avaldati tunnistajate RŠ ja SP kohtueelsel uurimisel antud ütlused korduvalt ja seda just usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna nende kohtueelsel uurimisel antud ütlused lahknesid teatud osades diametraalselt kohtuistungil antud ütlustest. Seejuures on vasturääkivused ka tunnistajate VŠ, RŠ ja SP ütlustes omavahel, millele maakohus on üheselt ka viidanud ning nimetatud vastuolud välja toonud. Maakohus on oma otsuses analüüsinud tunnistajate ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega tõendid, millega apellant püüab kinnitada kaitseversiooni, ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. 7.7 Apellandi poolt viidatud tõendid, s.o Tallinna Ringkonnakohtu 03.04.2017 määrus ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus 05.05.2017, ei ole tõenditeks, mis õigustaksid süüdistatavat. Nimetatud tõendid ei lükka ümber süüdistatavale esitatud süüdistust ning ei oma seejuures tõenduslikku tähtsust Valeri Švetsi süüküsimuse lahendamisel. Tuleb märkida, et Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, kuna ei lugenud täidetuks kolmanda isiku vara konfiskeerimise eeldusi. Mil moel nimetatud määrus peaks välistama süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteos, apellatsioonist ei selgu. Lisaks märgib kolleegium, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, mis seotud Lääne Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusga 05.05.
  3. Kuna antud seisukoht ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea 9
(12)ringkonnakohus selles osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga. 7.8 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 8. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, millega vaidlustatud mõistetud karistust. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt Valeri Švetsile mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus.

§ 424

nägi ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

§ 56

lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.

§ 424

sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasemale kuriteo eest mõistetud karistusele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud, põhistanud, miks Valeri Švetsi pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (lk 103). Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis uute kuritegude toimepanemise eest kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei

§ 56mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega.

Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Lisaks on apellant jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega arvestades Valeri Švetsi jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda, on talle karistuseks vangistuse mõistmine vaatamata elukoha, töökoha ja perekonna olemasolule, põhjendatud. 8.1 Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks 10

(12)olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlast iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke.

§ 424

nägi ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, seega sanktsiooni vangistuse keskmine määr on 1 aasta 6 kuud. Maakohus on Valeri Švetsile mõistnud

§ 424järgi vangistuse 1 aasta, seega alla sanktsiooni keskmist määra.

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja
  3. mai
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra, juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased asjas. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Maakohtus toimunud istungil süüdistatav end süüdi ei tunnistanud ning puhtsüdamlikku kahetsust ei ole kordagi avaldanud, seega nõustub kolleegium maakohtuga, et puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Lisaks on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kvalifikatsiooni, s.o

§ 424

puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Valeri Švets juhis mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,07 mg/l, (2,14‰), seega

§ 424mõttes mitte miinimumi lähedaselt.

Seejuures on apellant jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et vangistus 3 aastat 11 kuud 24 päeva on saadud liitkaristuse moodustamise tulemusena ning vangistuse pikkus ei tulene sellest, et maakohus oleks arutatava kuriteo eest mõistnud ebamõistlikult pika vangistuse. Pärnu Maakohtu 07.05.2014.a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa oli 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Valeri Švetsi süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune alus. Ka on maakohus õigesti

§ 65lg 2 alusel moodustanud liitkaristuse. 9. Kr

MS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on Valeri Švetsile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Valeri Švetsi kaitsja Madis Mahalapuu esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks üks tund, s.o 50 eurot, apellatsiooni koostamiseks viis tundi, s.o 250 eurot ja ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks pool tundi ja istung pool tundi, s.o kokku üks tund, s.o 50 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 350 eurot, millele lisandub käibemaks 70 eurot, seega kokku 420 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 11

(12)kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid vandeadvokaat Madis Mahlapuu kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 420 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Valeri Švetsi suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Valeri Švetsilt riigi kasuks välja mõista. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 22.detsembri 2017.a otsuse Valeri Švetsi suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.