1-15-693/886

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-693 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. märtsi 2018 määrus, millega jäeti Peep Havik (ik 36308264214) karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kaitsja vandeadvokaadi määruskaebus abi Marko Tammann, RESOLUTSIOON
4. Jätta muutmata Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
5. märtsi 2018 määrus, millega Peep Havik jäeti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Määruskaebus jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Peep Havik kannab Viru Vanglas karistust Harju Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsuse järgi. Teda karistati KarS § 255 lg 1 järgi 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 214 lg 2 p 4 järgi vangistusega 3 aastat. KarS § 64 lg 1 järgi loeti kergem karistus raskemaga kaetuks. P. Havikule mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmist arvestatakse alates P. Haviku kinnipidamisest
9. aprillist
10. Karistusaeg lõpeb
11. oktoobril
13. veebruaril 2018 edastas Viru Vangla kohtule teate, et P. Haviku kohta jõustus Viru Maakohtu
14. jaanuari
15. a otsus
16. veebruaril
17. Sellega tunnistati P. Havik süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1,2 - § 22 lg 3 järgi. Talle mõistetud karistus – 4 aastat 6 kuud vangistust, liideti KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel selliselt, et liitkaristuseks jäi kohtuotsuste kogumis 4 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse alguse ja lõpptähtaeg ei muutunud.
19. veebruaril 2018 edastas Viru Vangla kohtule materjalid P. Haviku vangistusest enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Vangla ja prokurör ei toeta P. Haviku tingimisi vabastamist enne tähtaega.
20. Viru Maakohtu
21. märtsi
22. a määrusega jäeti P. Havik tingimisi enne tähtaega vabastamata. Esinevad formaalsed eeldused P. Haviku tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. Kohus tõi vabastamata jätmise põhjendusena välja järgmised asjaolud. P. Havikul on 2 kehtivat kriminaalkaristust ja 1 väärteokaristus. Ta kannab karistust I astme kuritegude eest – nimetatud kuritegude asjaolud on rasked. P. Havik kuulus kuritegelikku ühendusse alates
23. aastast ning juhtis selle Lääne-, Harju ning Ida-Virumaa allüksust. Kuritegeliku ühenduse eesmärk oli varalise kasu saamine, milleks pandi toime rahvatervisevasteid, varavastaseid, majandusalaseid, õigusemõistmise vastaseid, avaliku usalduse ja isikuvastaseid süütegusid. P. Havik mõisteti süüdi ka väljapressimises. Viru Maakohtu
24. jaanuari
25. a otsusest nähtub, et P. Havikut karistati suures koguses narkootilise aine, hašiši, ebaseadusliku käitlemise finantseerimises ning selle korduvale omandamisele, valdamisele, veole, vahendamisele ja edasiandmisele kaasaaitamises grupi poolt. Oma tulu teenis P. Havik peamiselt kuritegelikul teel. Kinnipeetava tutvusringkonda kuulub arvukalt kriminaalkorras karistatud isikuid. Kohtul puudus kindlustunne, et P. Havik katkestab vabanemisel seotuse kuritegelikult karistatud isikutega. P. Havikul on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Tallinna Vangla
26. veebruari
27. a kiirmenetluse otsusega on teda väärteoasjas karistatud KarS § 275 lg 1 alusel võimuesindaja solvamise eest 28 euro suuruse trahviga. Kohus leidis, et kui P. Havik ei ole ka vanglas range järelevalve tingimustes suutnud õiguskuulekalt käituda, ei suuda ta seda ilmselt ka vabaduses. Vangla iseloomustusest nähtuvalt suhtub P. Havik kinnipidamise ajal töötamisse kahtlevalt, sest ei suuda enda sõnul kellegi alluvuses töötada. Kohus järeldas sellest, et P. Havik ei suuda ilmselt ka vabaduses kellegi teise alluvuses töötada. Vaatamata positiivsele asjaolule, et P. Havikul on vabanemise korral garanteeritud töökoht ja tööandja tagab talle ka elukoha, ei kaalu see üles negatiivseid asjaolusid.
28. Kaitsja taotleb kohtult Viru Maakohtu määruse tühistamist ja P. Haviku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist allutades ta KarS § 75 järgi katseajale, mis ületab tema karistusaega. Panna P. Havikule ringkonnakohtu poolt vajalikuks peetavad kontrollkohustused. 4.1 Määruses on märgitud vale edasikaebeaeg, mis peaks 15 päeva asemel olema KrMS § 387 lgst 1 lähtudes 10 päeva. 4.2 Õiguslikud põhjendused seisnevad lühidalt kokkuvõetuna järgmises. Maakohus jättis sisuliselt hindamata kaitseteesid, mistõttu ei saa rääkida kohtulahendi põhjenduste veenvusest ja ammendatusest. 4.3 Kaitsja leiab, et olukorras, kus isikul jääb karistuse lõpuni kanda loetud kuud, ei ole õige ega mõistlik hoida teda karistuse lõpuni vanglas ja lasta tal naasta ühiskonda igasuguse järelevalveta. Kohtupraktika peaks võtma vanglast vabanenud isikute õigusrikkumiste riske maksimaalselt maandava suuna. P. Haviku vabastamine ilma igasuguse riikliku järelevalveta ei ole õige, mõistlik ega otstarbekas. P. Havik vabaneb
29. oktoobril 2018, mis tähendab, et määruskaebuse esitamise seisuga on tal kanda 6 kuud 22 päeva vangistust, mis väheneb veelgi lahendi jõustumiseni kuluvat aega arvestades. Karistuse lõpuni ärakandnud vang vabaneb n-ö musta auku, ta kaob õiguskaitsjate vaateväljast. Tõhusaim viis karistatud isikuid õiguskuulekale teele tagasi aidata ja ühiskonna turvatunnet tugevdada on vangla ja kriminaalhoolduse koostöös. Asjaolu, et Eestis kannab suur hulk vange karistust mitmendat korda, näitab, et korduvkuritegevus on tõsine probleem ning et seda ära hoida, on vaja usaldusväärset kontrolli. Sellisel juhul jääks vabanenu kriminaalhooldaja järelevalve alla, peaks andma oma tegemistest aru ning raskuste ilmnemisel on lootust õigeaegselt reageerida. See ei tähendaks muidugi massilist ennetähtaegset vabastamist, vaid isikute vabastamist, kes on oma karistusest lõviosa ära kandnud. Ennetähtaegne vabastamine tähendaks sisuliselt vangistuse täitmist teiste, palju odavamate ja tõhusamate vahenditega. See aitab püsida endisel kinnipeetaval õigel teel ning teda on võimalik resotsialiseerimisel aidata. Ühtlasi annab see võimaluse kinnipeetaval näidata, et ta suudab püsida õigel teel. Eeltoodud asjaolud on juurdunud ka kohtupraktikas. 4.4 Praegusel juhul on võimalik eeldada P. Haviku edasist õiguskuulekust just vabastades ta kriminaalhooldusele ning määrates talle katseaja, mis ületab karistuse tähtaega. Kui aga ringkonnakohus peaks leidma, et P. Haviku puhul puudub kindlustunne, et ta sidemed kuritegeliku 2 taustaga isikutega katkestaks, määrata talle lisakohustuse KarS § 75 lg 2 p 7 järgi, samuti saaks P. Havikule määrata kohustuse otsida endale töökoht KarS § 75 lg 2 p 4 järgi. 4.5 P. Haviku vabastamise kasuks kõneleb seegi, et ta saab siis hakata kiiremini oma elu üles ehitama, mis erakordselt pika vahi all viibimise tõttu on täielikult koost lagunenud. Head eeldused selleks loob garanteeritud töökoht vabanemisel ja elukoht. 4.6 P. Haviku ennetähtaegset vabastamist ei takista ka asjaolu, et tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus (pealegi on see ajast, mil P. Havik oli vahistatu koos sellest tuleneva režiimiga). Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et P. Haviku edasise õiguskuulekuse tagaks tema vabastamine ennetähtaegselt katseaja pikkusega, mis ületaks karistuse tähtaega. Viimaks osutab kaitsja Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-17 p-s 22 väljendatud seisukohale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
30. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole ja jätab selle muutmata. Edasikaebust edu ei saada. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16).
31. Ringkonnakohus P. Haviku tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotlust ei rahulda ja seda järgmistel põhjustel. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-12-17 märkinud, et kriminaalmenetluse olulise rikkumisena tuleb käsitleda olukorda, kus vaatamata kinnipeetava kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Praegusel juhul on maakohus positiivse asjaoluna välja toonud, et P. Havikul on garanteeritud töö- ja elukoht, samas on kuriteo asjaolud, süüdimõistetu varasem elukäik ja käitumine vangistuses sellised, et ei võimalda vabastada P. Havikut. Kassatsioonikohtu praktika kohaselt vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamiseks sisuliseks eelduseks isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Selle juures hinnatakse kahte aspekti: 1) kuidas isik on end karistuse kandmise ajal ülal pidanud; 2) kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Maakohus on mõlemaid hinnatavaid aspekte vaaginud, tuues välja, et P. Havikul on kehtiv distsiplinaarkaristus ning väärteokaristus KarS § 275 lg 1 järgi ja ta suhtub kahtlevalt vangla pakutud tööhõivesse. Seejärel tuleb süüdlase resotsialiseerumise võimalusi hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Siinkohal on maakohus hinnanud positiivseks, et P. Havikul on kindel elu- ning garanteeritud töökoht, ent seadnud kahtluse alla süüdlase võime töötada kellegi alluvuses ja katkestada suhted kriminaalse taustaga isikutega. Kohus on arvestanud, et P. Havikul puudusid enne kinnipidamist praktiliselt tulud, mis viitab sellele, et oma tulu teenis ta kuritegelikul teel. Edasi tuleb kohtul hinnata, kas isiku saab siiski vabastada, või annavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos siiski küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Siinkohal ongi maakohus leidnud, et süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad andmed ei kaalu üles negatiivset. Maakohus ongi tuginenud P. Haviku mittevabastamisel peaasjalikult kuriteo asjaoludele. Ringkonnakohus leiab, et P. Haviku kuritegude toimepanemise asjaolud annavad aluse prognoosida tema poolt kõrget ohtu uute kuritegude 3 toimepanemiseks. Uute kuritegude riski peetakse suuremaks isikute puhul, keda on varem kriminaalkorras karistatud. Selliseks isikuks on ka P. Havik, kellel on hetkel kehtivaid kriminaalkaristusi
32. P. Havik kannab vabadusekaotuslikku karistust teist korda. Varasem korduv karistatus ei ole teda õiguskuulekusele suunanud.
33. Kaitsja väited ei ole suunatud maakohtu määruses esitatud seisukohtade ümberlükkamisele, vaid sellele, et kaitsja poolt I astme kohtus esitatud väited on kohus jätnud sisuliselt analüüsimata. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus järgnevalt kaitsja väiteid, mis seonduvad kaitsja taotlusega allutada P. Havik kriminaalhooldusele. Kohtukolleegium leiab, et ka n-ö lõviosa karistusest ära kandnud isikul ei saa tekkida nn õigustatud ootust ennetähtajalisele vabanemisele. Vastavalt kassatsioonikohtu praktikale ei anna KarS § 76 lgte 1 ja 2 kohaselt kõnealustes sätetes märgitud tähtaegade saabumine iseenesest süüdimõistetule subjektiivset õigust vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks, kuna nimetatud normidest tulenevalt otsustab süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kohus KarS § 76 lg-s 3 loetletud asjaolude kaalumise tulemusena. Seega on KarS §-s 76 sätestatu näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist (vt RKKKm, nr 3-1-1-91-06, p 8.1). Ka ringkonnakohus leiab, et määrav ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude kaalumine kogumis. Kui kohtul ei teki veendumust, et isik jätkaks oma elu seaduskuulekalt, siis on tal õigus jätta selline süüdlane tingimisi ennetähtaegselt vabastamata.
34. Ringkonnakohus nõustub iseenesest kaitsja argumentidega, et riigipoolne järelevalve on vajalik, sest võimaldab ühelt poolt riske maandada ja teiselt poolt isikut sotsialiseerida, ent seda saab kohaldada olukorras, kus kohus on veendunud, et süüdlase karistuse eesmärgid on täidetud enne karistuse lõpptähtaega ning ta suudab kriminaalhoolduse nõudeid täita. Kaaluka põhjusena ei arvesta apellatsioonikohus ka määruskaebuse väiteid, et kriminaalhooldus on riigile odavam ja tagab ühiskonna turvatunde, kuna uue kuriteo toimepanemise korral, ja selline tõenäosus P. Haviku puhul esineb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu hinnangul, oleks süüdlase kriminaalhooldusele allutamine pigem riigile kallim ning ühiskonna turvatunnet ohustav. Seetõttu tuleb P. Havik jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
35. Kohus on õigesti märkinud ka määruskaebuse esitamise korra ja tähtaja (vt KrMS § 387 lg 1 muutunud redaktsioon RT I, 19.03.2015, 1 - jõust. 29.03.2015).
36. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Maarika Kuusk 4 /allkiri/ Mati Kartau