← Eesti

1-17-2359/52

Obsah (7)§ 377§ 2172§ 201§ 63§ 73§ 16§ 121

KOHTUMÄÄRUS Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus 23.

§ 377

lg 1, § 2172 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. novembri
  2. a otsus A.H. i kaitsja Meelis Leis Süüdistatav - A.H. , isikukood 37302172215; elukoht XXX Kaitsja - Meelis Leis, valitud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kairi Kaldoja Kannatanu - OÜ T. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus ja saata kriminaalasi uue kohtuotsuse tegemiseks Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus.
  6. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  7. Mõista Eesti Vabariigilt A.H. i kasuks välja 2500 (kaks tuhat viissada) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  8. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ T. kasuks välja 1000 (üks tuhat) eurot apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  9. A.H. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 377 lg 1, § 2172 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. (I) Süüdistus

§ 377

lg 1 järgi 2.

§ 377lg 1 järgi süüdistati A.H.

järgmise teo toimepanemises.

  1. A.H. oli ajavahemikul
  2. septembrist 2007 kuni
  3. oktoobrini 2015 T. OÜ (edaspidi T. ) juhatuse liige.
  4. septembril 2010 ja
  5. septembril 2013 T. ga sõlmitud juhatuse liikme lepingu kohaselt pidi süüdistatav juhatuse liikmena olema äriühingule täielikult lojaalne.
  7. märtsist 2011 kuni
  8. oktoobrini 2015 avaldas ja kasutas süüdistatav T. loata viimase ärisaladusi, mis said talle teatavaks seoses tööülesannete täitmisega T. juhatuse liikmena. Nimelt edastas süüdistatav märgitud ajavahemikul D. OÜ (edaspidi D. ) esindajatele, sh enda lähikondlasele V.H. (endise nimega V.V. ) korduvalt T. majandustegevust puudutavat informatsiooni, mis oli juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt T. ameti- ja ärisaladus. Kõnealune informatsioon hõlmas andmeid koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, T. toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta.
  9. D. on T. konkurent majandustegevuses, kuivõrd äriühingute tegevus hõlmab samu tegevusalasid – mööbli ja sellega seotud toodete jae- ja hulgimüüki ning vahendust. T. ei olnud lubanud anda D. le majandustegevust puudutavat informatsiooni ega teha D. kui konkurendiga tehinguid.
  10. Süüdistatav tegutses ärilisel eesmärgil, kuna ta tegi D. majandustegevust otseselt mõjutavaid otsuseid – kalkuleeris tulu ja kulu ning otsustega kaasnevaid väärtusi ja kasu D. jaoks. Ärisaladuse avaldamise ja ettevõtja loata kasutamise eesmärk oli suunatud D. tegevuse parendamisele ja rakendusvõimaluste avardamisele.
  11. Lisaks tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil. Nimelt avaldas süüdistatav D. le andmeid T. koostööpartnerite kohta. Need koostööpartnerid hakkasid tarnima T. le mööbli tootmiseks vajalikke tooteid (kangad, liim, puitplaat) D. vahendusel. Seetõttu ei saanud T. tellida tooteid otse koostööpartneritelt, vaid pidi kasutama selleks D. . Sel põhjusel pidi T. maksma materjali eest oluliselt rohkem võrreldes sellega, kui süüdistatav oleks järginud juhatuse liikme lojaalsuskohustust ja käitunud T. tehinguid tehes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, tarnides materjali otse koostööpartneritelt.
  12. Lisaks tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil ka valmistoodangu müügil. Nimelt korraldas ta T. valmistoodangu (mööbli sisepatjade) müüki D. vahendusel ja D. ärilisi huve eelistades. Teades T. toodetud mööbli sisepatjade omahinda ja lõppostjaid, müüs T. süüdistatava otsustusel sisepadjad soodsa hinnaga D. le, kes müüs sisepadjad vaheltkasuga lõpptarbijale. Süüdistatava sellise tegevuse tulemusena sai T. varalise kahju, mis seisneb D. puhul rakendatud soodushinna ja T. kliendile mõeldud müügihinna vahes. 2

(25)9. Kokku jäi T. l süüdistatava ärisaladuse avaldamise tõttu saamata tulu vähemalt 260 530 eurot 51 senti. (II) Süüdistus

§ 2172

lg 1 järgi 10.

§ 2172lg 1 järgi süüdistati A.H.

järgmise teo toimepanemises.

  1. Süüdistatav oli T. juhatuse liikmena äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 kohaselt kohustatud täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti oli süüdistatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 järgi kohustatud täitma juriidilise isiku juhtorgani liikmena oma kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja olema juriidilisele isikule lojaalne.
  2. septembril 2010 ja
  3. septembril 2013 sõlmitud ning
  4. oktoobrini 2015 kehtinud juhatuse liikme lepingu punkti 2.1 kohaselt oli süüdistatav kohustatud täitma korrektselt kõiki seadusest ja põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või nõukogu otsustest tulenevaid kohustusi ja käske ning kasutama heauskselt ning heaperemehelikult ja mõistlikult seadusest, põhikirjast talle tulenevaid õigusi. Lepingu punkti 2.2 järgi oli süüdistatav kohustatud oma töökohustusi täites tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning lepingu peatüki 5 kohaselt täitma juhataja lojaalsuskohustust. Lisaks oli süüdistatav juhatuse liikme lepingu punkti 5.1.5 kohaselt kohustatud teavitama T. konkurentide poolt tehtud ettepanekutest informatsiooni edastamiseks. Ametilepingu punktid 5.1.6 ja 5.1.7 ning 5.2 keelasid juhatuse liikmel kasutada tööga seoses teatavaks saanud andmeid iseenda või lähikondsete huvides ning teha tehinguid endaga või tehinguid, millest juhatuse liige ise või tema lähedased on otseselt või kaudselt huvitatud ilma nõukogu teavitamata.
  5. Süüdistatav rikkus eelnimetatud kohustusi. Ta tegi T. esindajana tehinguid A.H. ga T. konkurendi D. huvides, tekitades T. le suure varalise kahju summas 260 530 eurot 51 senti. Kõnealused tehingud olid järgmised: 1) ajavahemikul
  6. märtsist 2011 kuni
  7. maini 2015 tegi süüdistatav T. suhtes majanduslikult mitteotstarbekad tehingud D. ga kõrgema hinnaga HDF-plaadi ostmiseks. T. ostis D. lt HDFplaati hinnaga 1,30607–1,37854 €/m
  9. a kevadeni tarnis T. mööbli tootmiseks HDFplaati keskmise hinnaga 1,28 €/m2 ja
  10. aastal tarnitakse HDF-plaati hinnaga 1,03–1,11 €/m
  11. Sellega põhjustas süüdistatav T. le varalise kahju 21 686 eurot 58 senti, mis moodustub HDF-plaadi eest rohkem makstud summast; 2) ajavahemikul
  12. septembrist 2011 kuni
  13. maini 2015, teades T. toodetavate mööbli sisepatjade omahinda (0,4287 – 7,5072 €/tk), korraldas süüdistatav sisepatjade müügiprotsessi T. jaoks majanduslikult ebaotstarbekalt. Ta müüs padjad hinnaga 0,59–6,99 €/tk D. le, kes omakorda müüs samad sisepadjad süüdistatavaga tehtud kokkuleppe kohaselt kõrgema hinnaga (1,23–8,4 €/tk) lõppostjatele. Sellise vahendusmüügi tulemusena teenis D. vähemalt 113 760 eurot 64 senti kasu. Samas summas sai T. süüdistatava juhitud müügiprotsessi tulemusena varalist kahju (saamata jäänud tulu); 3

(25)3)
  1. detsembril 2011 edastas süüdistatav, omades kangaid müüva Türgi ettevõtte Boyteks kontakte, A.H. le e-maili teel kanga kohta päringu tegemiseks aadressi http://www.boyteks.com/.
  2. a jaanuaris hakkas T. asemel Türgi äriühingult Boyteks Tekstil Sanayi ve Ticaret A.S. kangaid tarnima D. , kes müüs tarnitud kangaid vaheltkasuga T. le. Selle tulemusena tekitati T. le kangaste sisseostmisega varaline kahju 108 276 eurot 33 senti (kanga eest rohkem makstud summa); 4) ajavahemikul
  3. aprillist 2012 kuni
  4. augustini 2015 tegi süüdistatav D. ga T. jaoks majanduslikult ebaotstarbekad tehingud liimi ostmiseks. T. ostis D. lt liimi hinnaga 3,66–4,52 €/l.
  5. a aprillini tarnis T. mööbli valmistamiseks liimi hinnaga 2,7 €/l ja
  6. a septembrist tarnitakse liimi hinnaga 2,6–2,85 €/l. Sellega põhjustas süüdistatav T. le varalise kahju 15 069 eurot 46 senti (liimi eest rohkem makstud summa); 5)
  7. a kevadel, mil T. vajas põlvituspingi valmistamiseks Inglismaa ettevõttest John Boyd Textiles Limited 30 meetrit kangast Dales DA/684/1 Black, jättis süüdistatav selle kanga ostmiseks teadlikult sõlmimata majanduslikult otstarbekama lepingu T. ja John Boyd Textiles Limited vahel. Selle asemel, et osta kõnealune kangas nimetatud äriühingult otse hinnaga 99,95 €/m, edastas süüdistatav
  8. mail 2014 e-posti teel kanga nimetuse ja selle müüja nime D. le. Viimane müüs
  9. juulil 2014 ise T. le 30 meetrit kangast hinnaga 160 €/m. T. tasus D. le kanga eest kokku 5760 eurot, s.o 1737 eurot 50 senti rohkem, saades nimetatud summas varalist kahju. (III) Süüdistus

§ 201

lg 1 järgi 13.

§ 201lg 1 järgi süüdistati A.H.

järgmise teo toimepanemises.

  2. septembril 2015 lõpetas T. erakorraliselt töösuhte süüdistatavaga.
  3. oktoobril 2015 lõppesid tema volitused T. juhatuse liikmena.
  4. septembril 2013 sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti 6.6 kohaselt oli ta kohustatud tagastama kõik temale äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed väärtused. Süüdistatav jättis aga tagastamata järgmised tema poolt T. raha arvel äriühingule soetatud ja süüdistatava kasutuses ning valduses olnud esemed: 1) iPhone 5 16GB soetamisväärtusega 679 eurot; 2) iPhone 5S 32GB ja laadija soetamisväärtusega 821 eurot 41 senti; 3) iPhone 5S 16GB soetamisväärtusega 589 eurot; 4) iPhone 6 64GB soetamisväärtusega 799 eurot (selle telefoni eest on süüdistatav T. le
  5. augustiks 2015 tasunud 300 eurot ning jätnud tasumata 499 eurot).
  6. Kokku põhjustas süüdistatav nelja iPhone telefoni ja laadija kui tema valduses olnud ja temale usaldatud võõraste vallasasjade tagastamata jätmise ja nende enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega T. le varalise kahju 2588 eurot 41 senti. Tsiviilhagi 4

(25)
  1. Kannatanu T. esitas tsiviilhagi, milles palus A.H. lt T. kasuks välja mõista 1) kahjuhüvitise 263 118 eurot 92 senti; 2) leppetrahvi 32 000 eurot; 3) hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 28 519 eurot 38 senti ja 4) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt ajavahemikus
  2. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni.
  3. Kokkuvõtlikult tugineti hagiavalduses sellele, et süüdistatav kannatanu juhatuse liikmena korraldas kannatanu äritegevuse endaga seotud ettevõtja D. kaudu. Süüdistatav ostis kannatanule vajalikke materjale (kangad, puitplaadid, liim) ja müüs osa kannatanu toodangust (nt sisepadjad) D. kaudu. Selle asemel, et osta materjalid otse tootjalt, tellis süüdistatav need D. lt, kes tellis materjalid ise ja müüs kallimalt kannatanule. Selle asemel, et müüa toodang otse lõpptarbijale, müüs süüdistatav selle omahinnaga või isegi odavamalt D. le, kes müüs selle kallima hinnaga klientidele. Kannatanu äritegevuse suunamisega läbi D. põhjustas süüdistatav kannatanule 260 530 eurot 51 senti kahju. Lisaks jättis süüdistatav kannatanule tagastamata viimase raha eest ostetud neli iPhone telefoni koguväärtusega 2588 eurot 41 senti.
  4. Kannatanu hinnangul rikkus süüdistatav tahtlikult juhatuse liikme lepingust, samuti äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 tulenevaid kohustusi, tegutsedes kannatanu ärihuvide vastaselt ning kannatanule majanduslikult kahjulikult. ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed kahju eest, mille nad on oma kohustuste rikkumisega osaühingule tekitanud. Lisaks on kannatanul süüdistatava vastu ka juhatuse liikme lepingust tulenev 32 000 euro suurune leppetrahvi nõue, mille aluseks on lojaalsuskohustuse rikkumine ja ärisaladuse avaldamine. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  5. Tartu Maakohtu
  6. novembri
  7. a otsusega tunnistati A.H. süüdi

§ 377

lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi ning talle mõisteti

§ 63lg-t 1 kohaldades karistuseks kaheksa kuud vangistust.

Samuti tunnistati A.H. süüdi

§ 201lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära ehk 3867 eurot.

Maakohus jättis mõistetud karistused

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

  1. Sama kohtuotsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja A.H. lt mõisteti „VÕS § 127 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 5, 7 alusel“ T. kasuks välja 263 118 eurot 92 senti põhivõla katteks, lisaks veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 28 519 eurot 38 senti, leppetrahv 32 000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates
  2. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni. (b) Põhiosa
  3. A.H. oli ajavahemikus
  4. septembrist kuni
  5. oktoobrini 2015 T. juhatuse liige.
  6. septembril 2010 ja
  7. septembril 2013 sõlmiti A.H. ja T. (esindaja J. Nigul) vahel juhatuse liikme leping, mille kohaselt oli juhatuse liige kohustatud olema äriühingule täielikult lojaalne. Ajavahemikul 5

(25)
  1. märtsist 2011 kuni
  2. oktoobrini 2015 tegi süüdistatav T. juhatuse liikmena kannatanu majandusliku tegevusega seotud tehinguid D. ga. D. ja kannatanu ettevõte olid omavahel konkurendid T. kõrvaltegevuses. T. ja D. esindajad olid omavahel seotud. Süüdistatav tegutses D. nimel ja huvides. Süüdistus

§ 377lg 1 järgi 22.

T. on äriseadustiku tähenduses ettevõtja. A.H. töötas selle ettevõtja juures ja täitis ametiülesandeid juhatuse liikmena. Süüdistatava elektronposti aadressilt X . .ee on tehtud emailide väljatrükid. Nendes kajastuvad vestlused D. esindajate A.H. ga ja M.T. ga tõendavad, et süüdistatav edastas T. äritegevuseks olulist teavet (sh toodete hinnapakkumised, omadused jms) D. le. Tööalase kirjavahetuse edastamine on pidev ja kirjavahetus sisaldab ärisaladust. Edastatud on suurel hulgal toodangu kalkulatsioone. Süüdistatav on temale edastatud siseinfo kaupade hindade ja muu kohta edastanud lühikest aega pärast selle saamist. Kirjavahetus sisaldab märkeid konfidentsiaalsusnõudele. Vaatamata R OÜ selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõudele, on süüdistatav edastanud teabe aadressile X omapoolse hinnanguga pakkumisele.

  1. detsembri
  2. a meiliga edastas süüdistatav aadressile X T. siseinfo, mis puudutas ettevõttele väljastatud lubasid saastekvootide kohta. Need on vaid näited edastatud teabe sisust. Saatnud edasi teabe, mis sisaldavad selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõuet, oli süüdistatav teadlik saladuse hoidmise vajadusest ja edastas seda teadlikult. Ka tunnistaja J. Nigul kinnitas, et e-kirjades sisalduv teave oli kindlasti T. kontsernis ärisaladus. D. on T. konkurent majandustegevuses, kuivõrd äriühingute tegevus hõlmab samu tegevusalasid – mööbli ja sellega seotud toodete jae- ja hulgimüüki ning vahendust. T. ei olnud andnud luba anda D. le majandustegevust puudutavat informatsiooni ega luba teha D. kui konkurendiga tehinguid. A.H. tegutses ärilisel eesmärgil. Ärisaladuse avaldamiseks saanuks anda loa T. nõukogu, kes aga sellist luba ei andnud. Süüdistatava edastatud teave on käsitatav tootmistegevust puudutava ärisaladusena. Süüdistatav edastas teavet hindade, klientide ja müügilepingute kohta. Edastatud teabe sisu vastab ärisaladuse tingimustele. A.H. oli T. juhatuse liige ja seega ettevõtja ärisaladust hoidma kohustatud isik. On tõendatud, et ärisaladus on jõudnud teiste isikuteni, seega on selle avaldamine lõpule viidud. Süüdistatav avaldas ärisaladust oma abikaasale, kes oli heades sõbralikes suhetes D. juhatuse liikme M.T. ga, samuti otse M.T. le. Süüdistatav pidi vähemalt möönma, et ärisaladust avaldades ja sellega konkurendile kasu teenimist võimaldades, kahjustab ta T. majanduslikke huve ja tekitab viimasele kahju. Süüdistatav pani

§ 377lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime otsese tahtlusega.

Ühtlasi tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil. Süüdistus

§ 2172lg 1 järgi 23.

ÄS § 187 lg 1 järgi peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikme hoolsuskohustus tuleneb ka TsÜS §-st 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Süüdistatav oli juhatuse liige. Temaga sõlmitud ametilepingu järgi oli tal T. ees lojaalsuskohustus ja tal tuli töökohustusi täites tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. 6

(25)
  1. Tõendid kinnitavad, et sisepatju osteti D. lt ja need saadi kätte T. laost. Süüdistatav ei küsinud masina rentimiseks ja D. ga lepingu sõlmimiseks T. nõukogu luba, väites, et ta ei olnud kohustatud seda tegema. Süüdistatav vältis teadlikult nõukogult loa küsimist, sest nõukogu poole pöördumine võis seada ohtu D. ga sõlmitud kokkuleppe täitmise. Süüdistatav kasutas ebaseaduslikult ära T. le kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka T. varaliste huvide järgimise kohustust.
  2. Süüdistatav sõlmis T. esindajana D. ga lepinguid D. huvides, tekitades T. le suure varalise kahju kogusummas 260 530 eurot 51 senti. Tehingute toimumist tõendavad vastastikku esitatud arved. Vaatlusprotokoll ja selle lisaks olevad tabelid tõendavad arvete analüüsi tulemusel kannatanule tekitatud kahju ulatust.
  3. Süüdistataval oli valida, kellelt puitplaate osta. Süüdistatav valis oma lähedasega seotud äsjaloodud ettevõtte. Lojaalsuskohustusest tulenevalt oli süüdistatav kohustatud teavitama kõigist D. kui endaga seotud ettevõtjaga tehtavatest tehingutest nõukogu ja saama nõukogult koostööks nõusoleku. Süüdistatav väljus nõusoleku piiridest ja rikkus sellega lojaalsuskohustust. Tunnistaja ütlused tõendavad, et sisepatjadega seonduv äritegevus oli süüdistatava ainuisikulise kontrolli all. Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et süüdistatav suunas varem teistelt ettevõtjatelt T. le tulevad tarned D. le, seistes sellega viimase majandushuvide eest ja kahjustades T. majandushuve. Süüdistatav, suunates T. le vajalike materjalide ja tarvikute tarned seniste partnerite asemel D. le, tegutses teadlikult. Ta teadis, et ta kasutab kannatanu usaldust, teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Süüdistatav teadis ka tekitatud kahju ulatust. Tal oli otsene tahtlus nii teo kui tagajärje suhtes. Süüdistus

201 lg 1 järgi 27. Süüdistuses märgitud neli mobiiltelefoni ja laadija olid süüdistatava valduses. Dokumentaalsed tõendid (arved) tõendavad, et mobiiltelefonid on soetatud T. raha eest. Süüdistatav on tellinud T. kulul kokku 6 mobiiltelefoni, millest tööalaselt oli õigustatud vaid ühe telefoni tellimine endale ja teise tellimine G. Haljasmäele. Süüdistatav tellis põhjendamatult tööandja vahenditest kokku 5 mobiiltelefoni, kuivõrd süüdistataval ei olnud tööalaselt vajadust rohkem kui ühe telefoni järele. Juhatuse liikme lepingu punkti 6.6 kohaselt oli süüdistatav kohustatud tagastama kõik temale äriühingu poolt ülesannete täitmiseks ja ülesannete täitmise käigus usaldatud materiaalsed väärtused. J. Niguli ütluste kohaselt ütles ta süüdistatavale, et kannatanu tahab saada tagasi telefonide eest tasutud hinna, kuna kannatanul pole nende telefonidega midagi teha. Asjaolu, et kannatanu ei taha mobiiltelefone tagasi, vaid nõuab summat, mille eest need telefonid soetati, on põhjendatud ja õiguspärane, kuivõrd kannatanu jäi igasuguse objektiivse põhjuseta ilma oma varast põhjendamatult ostetud telefonide väärtuse ulatuses, mida ei korva kasutatud telefonide tagastamine. Süüdistatav peab kannatanule hüvitama põhjendamatult tellitud telefonide 7

(25)soetamisväärtuse ja mitte arvestama kasutatud telefonide hinnaga. Süüdistatav põhjustas kokku nelja iPhone telefoni ja laadija kui tema valduses olevate ja temale usaldatud võõraste vallasasjade põhjendamatu tellimise ja tagastamata jätmisega ning nende enda kasuks pööramisega T. le varalise kahju 2588 eurot 41 senti. Süüdistatav oli teadlik, et juhatuse liikme lepingu lõpetamisel on ta kohustatud tööandjale kuuluva vara tagastama ja tal oli piisavalt aega vara üleandmiseks või vara hüvitamiseks tööandja poolt nõutud summas. Süüdistatav pani seega telefonide omastamise toime kavatsusetult, pöörates enda kasuks tema valduses olevad, kuid T. le kuuluvad mobiiltelefonid. Tsiviilhagi
  1. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on tekitatud kahju õigusvastane, kui see on tekitatud kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on tekitatud kahju õigusvastane, kui see on tekitatud seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Süüdistatav põhjustas majandustegevuse ebaseadusliku suunamisega läbi D. kannatanule 260 530 eurot 51 senti kahju. Süüdistatava tegevuse tagajärjel maksis kannatanu tellitud kaupade eest D. le rohkem kui otse tootjatelt tellides ja sisepatjade müügist D. kaudu sai kannatanu vähem kasu kui otse lõppostjatele müües. Süüdistatav põhjustas kannatanule ka otsest varalist kahju kannatanu arvel soetatud ja süüdistatava valduses olnud mobiiltelefonide ja nende tarvikute tagastamata jätmisega. Telefonide koguväärtus oli 2588 eurot 41 senti. Nelja mobiiltelefoni tellimine oli põhjendamatu. Juhatuse liikme lepingu lõppedes ei tagastanud süüdistatav telefone kannatanule, vaid jättis need enda valdusesse. Seega põhjustas süüdistatav kannatanule nelja iPhone telefoni ja laadija tagastamata jätmisega kahju kokku summas 2588 eurot 41 senti.
  2. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on põhjendatud ka kannatanu viivisenõue. Süüdistatavalt tuleb välja mõista kannatanu kasuks viivis varalise kahju põhinõudelt summas 263 118 eurot 92 senti. Viivisesumma
  3. oktoobrist 2015 kuni tsiviilhagi esitamiseni on 28 519 eurot 38 senti. Sellele lisandub edasiulatuv viivis põhinõudelt
  4. märtsist 2017 kuni kohustuse täitmiseni.
  5. Süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud juhatuse liikme lepingu punkti 5 kohaselt leppisid pooled kokku, et kui juhataja rikub lepinguga kokku lepitud lojaalsuskohustust, s.o lepingu punkte 5.1, 5.2, 5.3, kohustub ta äriühingule tasuma leppetrahvi summas 32 000 eurot. Süüdistatav rikkus konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustust. Seega on leppetrahvi-nõue põhjendatud. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.H. kaitsja Meelis Leis, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub oma kaitsealuse

§ 377lg 1, § 2172 8

(25)lg 1 ning § 201 lg 1 järgi õigeks mõista ja jätta tsiviilhagi rahuldamata. Menetluskulu palub kaitsja jätta riigi kanda.
  1. Apellandi arvates tuvastas maakohus ekslikult, et T. ja D. olid konkurendid, tuginedes asjakohatutele tõenditele ja jättes asjakohased tõendid tähelepanuta. Tegelikult ei ole need äriühingud konkurendid. Seetõttu ei saanud süüdistatav rikkuda lojaalsuskohustust.
  2. Maakohus tuvastas ebaõigesti ka asjaolu, et süüdistatav tegutses D. huvides ja nimel. Samuti jättis kohus arvestamata, et süüdistatava abikaasa seotus mööblitarvikuid müüvate isikutega, sh D. ga oli T. nõukogule teada. Süüdistatav pole kunagi D. juhtinud ega sellest äriühingust kasu saanud.
  3. Ärisaladuse avaldamise asjaolusid tuvastades tugines maakohus lubamatutele tõenditele – süüdistatava e-kirjade väljatrükkidele, mille kannatanu esindaja lisas kuriteokaebusele. Kannatanu nõukogu liikmed võtsid süüdistatavalt jõuga ära tema kasutuses olnud tööarvuti, kust valisid välja sobivad e-kirjad ja esitasid need uurimisasutusele. Selliselt kogutud e-kirjavahetus pole käsitatav KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina. Lisaks on selline tõend saadud süüdistatava põhiõiguse (eraelu puutumatuse) rikkumisega. Kannatanu nõukogu liikmete tegevus kõnealuste e-kirjade saamisel käsitatav jälitustoimingute tegemisena isiku poolt, kellel pole selleks õigust, s.o

§-s 137 ette nähtud kuriteona.

  1. Maakohus pole põhjendanud, milles seisnes väidetavalt avaldatud ärisaladus. Maakohtu seisukoht, et kirjavahetus sisaldab ärisaladust, ei mõju veenvalt, sest otsuses pole konkreetseid viiteid tõenditele ja neis sisalduvatele ärisaladustele. Kohtuotsusest ei selgu, milline oli konkreetselt see ärisaladus, mille süüdistatav maakohtu hinnangul avaldas ja milliste tõenditega on selle avaldamine tuvastatud. Süüdistatav ja A.H. vahetasid omavahel infot, mis puudutas pehmemööbli messiteateid, kolmandate isikute hinnapakkumisi jmt pehmemööbli valdkonnas tegutsetavatele isikutele vabalt kättesaadavat infot. Avaldatud teave ei olnud ärisaladus. Samuti pole kohtuotsuse põhjal jälgitav, kuidas kohus tuvastas ärilise või kahju tekitamise eesmärgi kui kuriteo koosseisulise tunnuse.
  2. Maakohus tunnistas süüdistatava

§ 2172lg 1 järgi süüdi oletuste pinnalt.

Kohus on oma otsuse põhjendustesse kopeerinud lõigud süüdistusaktist, kuid pole viidanud mitte ühelegi tõendile, mis võimaldaks tuvastada kannatanul kahju tekkimist. Maakohus on jätnud kaitseväited käsitlemata ja tuginenud asjakohatutele tõenditele. Paljasõnaline on maakohtu järeldus, et A.H. suunas varem teistelt ettevõtetelt T. le tulevad tarned D. le, seistes sellega viimase majandushuvide eest ja kahjustades T. majandushuve. Maakohtu järeldus usalduse kuritarvitamise koosseisulise elemendi – suure kahju – olemasolu kohta on tõendamata. Maakohtu poolt tõendina aluseks võetud vaatlusprotokollide järeldused ei ole tehtud ekspertiisi raames ja on tõendina lubamatud. Samuti on vaatlusprotokollides võrreldud täiesti erinevaid (võrreldamatuid) tooteid. Pole tõendeid, et T. saanuks süüdistuses nimetatud tootmissisendeid osta samaväärse kvaliteediga odavamalt, kui süüdistatav seda tegi. Soetatud kaupade hind vastas turuhinnale. Ka sisepatjade müük D. le oli T. jaoks kasumlik. T. ja D. koostöös käivitatud pehmemööbli 9

(25)sisepatjade tootmisliin tõi T. le kokkuhoiu. Pole tõendeid, mis kinnitaksid, et T. sai sisepatjade müügi tõttu kahju saamata jäänud tulu näol.
  1. Tunnistades süüdistatava süüdi mobiiltelefonide omastamises, jättis maakohus arvestamata kannatanu esindajate korduvalt väljendatud seisukoha, et kannatanu ei soovinud süüdistatavalt telefonide tagastamist, vaid telefonide ostusumma hüvitamist. Ka kohus ise tuvastas, et kannatanu ei soovi telefone, vaid nende eest tasutud hinda. Sisuliselt on kannatanu keeldunud telefone vastu võtmast ja süüdistataval pole võimalik neid tagastada, seega on kannatanu vastuvõtuviivituses. Samuti on kannatanu esitanud avalduse, mille kohaselt ta tasaarvestab kahe mobiiltelefoni soetamisväärtuse süüdistatava nõudega kannatanu vastu. Süüdistuses heidetakse süüdistatavale ette mobiiltelefonide omastamist, maakohtu otsuses aga nende põhjendamatut soetamist. Seega väljus maakohus süüdistuse piiridest, rikkudes KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid. Maakohus on telefonide soetusmaksumuse hulka arvanud ka käibemaksu-osa, mille T. on sisendkäibemaksuna maha arvanud. Samuti ei arvestanud kohus, et telefone on kasutatud kannatanu majandustegevuses ja nende väärtus ei vasta enam soetamismaksumusele.
  2. Kohus rahuldas ebaõigesti tsiviilhagi, sest selles esitatud nõuded pole tõendatud ja olid hagi esitamise ajaks osaliselt aegunud. Samuti ei võimalda kehtiv õigus nõuda mobiiltelefonide väljaandmise asemel nende soetusmaksumuse hüvitamist. Kannatanu leppetrahvinõude välistab mh VÕS § 161 lg
  3. Alusetu on ka tsiviilhagis esitatud viivisenõue ja selle arvestus on olenemata põhinõude olemasolust väär. Kannatanu nõue süüdistatava vastu on ÄS § 187 lg 3 kohaselt osaliselt aegunud. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  4. Prokuratuur apellatsioonile ei vastanud. Kannatanu apellatsioonivastus
  5. Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kokkuvõtlikult leiab kannatanu esindaja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) väga ulatusliku rikkumise tõttu. Menetletavas asjas on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest lüngad maakohtu argumentatsioonis on sedavõrd suured, et muudavad kohtu siseveendumuse kujunemise – aga osaliselt isegi kohtu järelduste sisu – olulistes küsimustes jälgitamatuks. Ühtlasi ei vasta maakohtu otsuse põhiosa KrMS § 312 p-st 1 tulenevatele nõuetele. Vead maakohtu otsuse põhistuses on kogumis sedavõrd massiivsed, et neid ei saa KrMS § 341 lg 3 kohaselt kõrvaldada apellatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus asjas 10
(25)nr 3-1-1-14-14, p 701 ja
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-15, p 50). Vastasel korral tuleks ringkonnakohtul üle võtta maakohtu roll ja asuda esimese kohtuastmena käsitlema süüdistuse ja tsiviilhagi faktilist ja õiguslikku põhjendatust. See aga moonutaks apellatsioonimenetluse olemust ja riivaks ebaproportsionaalselt kohtumenetluse poolte edasikaebeõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-65-14, p 20).
  5. Ringkonnakohus toonitab, et ei võta käesolevas määruses mingit seisukohta süüdistuse ega tsiviilhagi põhjendatuse ega vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa õigsuse kohta, vaid tühistab maakohtu otsuse üksnes seepärast, et kohtuotsuse põhiosa ei vasta elementaarsetele seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele nõuetele.
  6. Üksikasjades seisnevad maakohtu otsuse põhiosa puudused eeskätt järgnevas. (I) Üldist
  7. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et maakohtu põhjendused on läbivalt suuresti deklaratiivsed ja laialivalguvad. Kohtuotsuse põhiosa ülesehitus on ebaloogiline ja muudab otsuse raskesti jälgitavaks. Otsuses on küll eraldi alaosad mh üksikute süüdistuses nimetatud kuritegude kohta, kuid nende alaosade sisemine struktuur on paljuski arusaamatu: üksikküsimusi käsitletakse sageli suvalises järjekorras, kusjuures kuriteokoosseisu ühe tunnuse käsitlus võib olla esitatud läbisegi teis(t)e koosseisutunnuste kohta märgituga. Kohtu mitme põhjenduse seos kriminaalmenetluse esemega jääb selgusetuks. Näiteks kirjeldatakse kohtu põhjenduste n-ö sissejuhatavas osas otsuse leheküljel 9 juhatuse liikme lepingu lõpetamist A.H. ga ja süüdistatava versiooni selle tegeliku põhjuse kohta. Samas jääb arusaamatuks, milline tähtsus on nendel asjaoludel süüdistuse või tsiviilhagi lahendamise seisukohalt. Otsuse leheküljel 10 refereerib kohus ulatuslikult tunnistajate M.T. ja A.H. ütlusi, mis suures osas ei ole tõendamiseseme asjaoludega seostatavad. Otsuse leheküljel 12, olles eelnevalt sedastanud, et süüdistatav avaldas D. esindajatele kannatanu ärisaladust, käsitleb maakohus lehekülje kolmandas lõigus
  8. veebruari
  9. a kirja, milles V.V. saatis süüdistatavale M.T. isikuandmed. Jääb mõistetamatuks, milline seos on osutatud lõigus märgitul kohtuotsuse eelneva ja järgneva tekstiga ning milline tähendus on kõnealusel teabel kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kohtuotsuse leheküljel 15, asudes käsitlema süüdistust

§ 2172

lg 1 järgi, tsiteerib maakohus esmalt seaduse ja süüdistatava juhatuse liikme lepingu sätteid, minnes seejärel üle tunnistajate ütluste refereerimisele, seostamata samas neid ütlusi ja nende alusel tuvastatud asjaolusid tõendamisesemega. Järgnevalt käsitleb maakohus usalduse kuritarvitamise koosseisuteo ja koosseisulise tagajärjega seotud küsimusi läbisegi ja lünklikult (vt lähemalt käesoleva otsuse III osa). (II) Maakohtu põhjendustest

§ 377lg 1 kohaldamise kohta 45.

Tunnistades A.H. süüdi

§ 377

lg 1 järgi, jättis maakohus avamata, millised on konkreetselt need andmed, mida ta käsitab T. ärisaladusena ja mille avaldamises ta süüdistatava süüdi tunnistab. Nimelt piirdus kohus kõnealuses küsimuses järgmise seisukohavõtuga otsuse leheküljel 12 (kirjaviis nii selles kui ka järgnevates osundustes muutmata): 11

(25)A.H. i elektronposti aadressilt X . .ee e-mailide väljatrükid, millistes vestlused OÜ D. T esindajate V.E.(endise nimega V.) ja M.T. (I kd, tl 30-84) tõendavad, et süüdistatav edastab erinevat T. OÜ äritegevuseks olulist teavet (sh toodete hinnapakkumised, omadused jms) OÜle D. T. A.H. i kasutuses olnud tööarvusti vaatlusprotokoll kinnitab süüdistatava tööalase elektronposti aadressilt X . .ee edastatud teavet OÜ-le D ja V.H. (I kd, tl 199 – 203; II kd, tl 1 - 197). Tööalase kirjavahetuse edastamine on pidev ning kirjavahetus sisaldab ärisaladust. Edastatud on suurel hulgal toodangu kalkulatsioone. Kirjade saatmist iseloomustab lühike aeg, mille järel süüdistatav on temale edastatud kaupade hindade ja muu siseinfot puudutava teabe edasi saatnud. Kirjavahetus sisaldab märkeid konfidentsiaalsusnõudele. Vaatamata X OÜ selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõudele on süüdistatav edastanud teabe aadressile X omapoolse hinnanguga pakkumisele (II kd, tl 62). 07.12.
  1. a meiliga edastas süüdistatav X aadressile teabe T. siseinfost, mis puudutas ettevõttele väljastatud lubasid saastekvootide kohta (II kd, tl 82). Eeltoodult on vaid näited edastatud teabe sisust. Saatnud edasi teabe, millel on selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõue, oli süüdistatav teadlik saladuse hoidmise vajadusest ja edastas seda teadlikult.
  2. Osundatud põhjendusest ei nähtu ärisaladusena avaldatud andmete sisu, maht ega nende andmete avaldamise täpne aeg. Kohus tegi vaid üldsõnalise viite umbes kahesajal toimikulehel paiknevale e-kirjavahetusele süüdistatava ja D. esindajate vahel, konstateerides, et see kirjavahetus „sisaldab ärisaladust“ ning tõi ärisaladuseks loetud teabe kohta mõne näite. Samas jääb kohtuotsuse põhjal selgusetuks, millist osa sellest teabest, mis kajastub kohtutoimiku I köite lehtedel 199–203 ja II köite lehtedel 1–197 paiknevas mahukas e-kirjavahetuses, pidas maakohus ärisaladuseks. Kohus nimetab avaldatud ärisaladust kirjeldades vaid üldsõnaliselt ja ebamääraselt T. „äritegevuseks olulist teavet (sh toodete hinnapakkumised, omadused jms)“, „toodangu kalkulatsioone“ ning „kaupu, hindu ja muud siseinfot puudutavat teavet“. Maakohtu kokkuvõtvast tõdemusest, et „eeltoodult on vaid näiteid edastatud teabe sisust“, järeldub üheselt, et teave, mille ärisaladusena avaldamises kohus süüdistatava süüdi tunnistas, on mahukam kui vaid kohtuotsuses toodud näited. Samas pole kohus asunud seisukohale, et kõnealuses e-kirjavahetuses olev teave on tervikuna ärisaladus. Kohus pole võtnud vaevaks selgitada, milline on kuriteo objektiks olnud ärisaladuse täpne koosseis ja millistes e-kirjades süüdistatav seda D. esindajatele avaldas. Suuremat selgust ärisaladuseks loetud teabe kohta ei too ka maakohtu otsuse leheküljel 14 märgitu, mille kohaselt vastab ärisaladuse tunnustele süüdistatava edastatud teave „hindade, klientide ja müügilepingute kohta“. Kohtuotsusest ei nähtu, millist teavet, milliste hindade, milliste klientide ja milliste müügilepingute kohta kohus silmas pidas. Näiteks pole maakohtu otsuse põhjal võimalik aru saada, kas T. ärisaladus, mille avaldamises kohus A.H. süüdi tunnistas, on ka Nevotex Eesti e-kiri selle kohta, et laokangaste sooduskampaania jätkub kuni
  3. veebruarini (KoTo, kd 2, tl 125–127).
  4. Olukorras, kus kohus ei ole määratlenud ärisaladusena käsitatava teabe sisu ja mahtu, pole jälgitav ega kontrollitav ka kohtu materiaalõiguslik hinnang, et selle teabe näol on tegemist ärisaladusega. Maakohus on refereerinud Riigikohtu praktikas ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohti ärisaladuse mõiste ja liikide kohta ning leidnud, et süüdistatava avaldatud teave vastab ärisaladuse tunnustele. Jättes aga ärisaladuseks loetud teabe koosseisu määratlemata, muutis kohus oma kõnealuse järelduse mittejälgitavaks ja kontrollimatuks. Hindamaks mingi teabe vastavust ärisaladuse tunnustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-09, p 10.2), tuleb teada selle teabe sisu ja seost ettevõtja majandustegevusega. Teadmata maakohtu poolt ärisaladuseks loetud teabe täpset koosseisu, pole võimalik hinnata, kas ja kui, siis milline osa sellest teabest on selline, mis ei ole üldteada või kergesti kättesaadav; millel 12
(25)on salajasuse tõttu kaubanduslik väärtus ja mille salajas hoidmiseks on õigustatud isik rakendanud meetmeid. Avaldatud teabe kirjeldamisel kasutatud tõdemus, et see käib ettevõtja toodete, hindade, klientide, hinnapakkumiste, lepingute vmt kohta, pole subsumeerimiseks vajaliku konkreetsusastmega. Kuna maakohtu otsusest ei ilmne, milline täpselt on see teave, mille ärisaladusena avaldamises maakohus süüdistatava süüdi tunnistas, pole ringkonnakohtul ka võimalik vastata apellandi väitele, et teave, mida süüdistatav D. esindajatele avaldas, pole ärisaladus. Ka kaitsja on osutanud põhjendatult sellele, et maakohtu otsusest ei nähtu, milles seisnes väidetavalt avaldatud ärisaladus (vt käesoleva määruse punkt 35).
  1. Lisaks jääb ärisaladuseks loetud teabe koosseisu määratlematuse korral ebaselgeks väidetava rikkumise raskus (ja karistuse mõistmisel oluline teosüü suurus), kuna tuvastamata on asjaolud, mille alusel hinnata, millises ulatuses ja kuivõrd olulist ärisaladust süüdistatav avaldas.
  2. Seega on maakohtu järeldus, et süüdistatav avaldas D. esindajatega peetud e-kirjavahetuses T. ärisaladust esmalt kontrollimatu (sest pole võimalik hinnata, kas ja kui, siis millises osas on avaldatud teave käsitatav T. ärisaladusena) ja samas konkretiseerimata (sest sellest ei nähtu, millises mahus millise teabe avaldamises süüdistatav süüdi tunnistatakse).
  3. Ühe näitena süüdistatava avaldatud ärisaladusest on maakohus välja toonud R OÜ
  4. oktoobri
  5. a hinnapakkumise (KoTo, kd 1, tl 62–63), mille süüdistatav edastas A.H. le. Maakohus põhjendas konkreetselt selle hinnapakkumise T. ärisaladuseks lugemist asjaoluga, et R OÜ e-kirjas sisaldus konfidentsiaalsushoiatus. Maakohus pole aga põhjendanud, miks annab R OÜ konfidentsiaalsushoiatus alust käsitada kõnealust teavet T. ärisaladusena. Ühtlasi ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, et tema viidatud „selgelt väljendatud konfidentsiaalsusnõude“ näol on ilmselgelt tegemist standardse automaattekstiga, millele osutab ka asjaolu, et erinevalt eestikeelsest kirjast ja hinnapakkumisest, on kirja lõpus paiknev konfidentsiaalsushoiatus inglise keeles. Eelmärgitu ei tähenda, et kõnealuse hinnapakkumise näol ei võinud olla tegemist T. ärisaladusega, kuid maakohtu põhjendus hinnapakkumise ärisaladuseks lugemisel pole asjakohane.
  6. Süüdistatava teos

377 lg 1 subjektiivset koosseisu tuvastades asus maakohus esmalt seisukohale, et „[a]sjaolu, et konkureeriva ettevõtte loomise järel jätkus ärisaladuse avaldamine, kinnitab teo toimepanemist kavatsetult.“ Kohtuotsuse järgmises lõigus märkis kohus aga, et „[k]oosseisuasjaolude suhtes on

§ 377

lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu toime pandud otsese tahtlusega.“ Seega on kohtuotsuse põhjenduses ilmne vastuolu küsimuses, kas süüdistatav pani ärisaladuse avaldamise toime kavatsetult (

§ 16

lg 2) või otsese tahtlusega (

§ 16lg 3).

Ehkki ärilise või kahju tekitamise eesmärgi olemasolul piisab

§ 377

lg 1 subjektiivse koosseisu täitmiseks sellest, kui toimepanijal on objektiivse kuriteokoosseisu asjaolude suhtes kasvõi kaudne tahtlus (

§ 16lg 4), õõnestab osutatud vastuolu maakohtu otsuse usaldusväärsust.

Samuti jääb arusaamatuks, kuidas kinnitavad süüdistatava poolt

§ 377

lg 1 subjektiivse koosseisu täitmist järgmised maakohtu poolt esile toodud asjaolud: 1) süüdistatav avaldas ärisaladust oma abikaasale ja viimasega lähedastes suhetes olevale M.T. le; 13

(25)2) T. ga sõlmitud juhatuse liikme lepinguga võttis süüdistatav kohustuse töötada ettevõtja juures lojaalselt. (III) Maakohtu põhjendustest

§ 2172

lg 1 kohaldamise kohta 52.

§ 2172lg 1 järgi esitatud süüdistuses heidetakse A.H.

le karistatava teona ette T. esindajana D. ga tehtud tehinguid, mis liigituvad viieks: 1) HDF-plaadi ostutehingud; 2) sisepatjade müügitehingud; 3) Türgi äriühingust Boyteks pärinevate kangaste ostutehingud; 4) liimi ostutehingud ja 5) Inglise äriühingust John Boyd Textiles pärineva kanga ostutehing. Süüdistuse kohaselt rikkus A.H. kõigi nende tehingute tegemisega T. juhatuse liikme ametikohustusi (majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust ja lojaalsuskohustust) ning põhjustas kannatanule kokku 260 530 eurot 51 senti varalist kahju. See kahju tulenes kokkuvõtlikult ostutehingute liiga kõrgest ja müügitehingute liiga madalast hinnast. (Vt lähemalt käesoleva määruse punktid 11–12)

  1. Käsitledes sellise süüdistuse põhjendatust, tuli maakohtul kõigepealt tuvastada, kas süüdistuses nimetatud tehingud T. ja D. vahel on toimunud ja kas need on T. esindajana sõlminud süüdistatav. Seda on maakohus lühidalt ka teinud ja tehingute toimumise üle pole kriminaalasjas vaidlust. Järgnevalt pidanuks kohus selgitama, kas kõigi või mõne lepingu (hinna)tingimused olid sellised, et T. nimel sellise sisuga lepingut sõlmides rikkus süüdistatav tema ja T. vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi – eeskätt osaühingu juhatuse liikme majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustust. Eeskätt tulnuks kohtul – konkreetsetele tõenditele tuginedes – kontrollida, kas T. l olnuks süüdistuses märgitud perioodil võimalik soetada samaväärse või vähemalt tootmistegevuseks optimaalse kvaliteediga HDF-plaate, liimi ja kangaid odavamalt ja/või müüa mööbli sisepatju kallimalt, kui süüdistatav seda kannatanu esindajana tegi. Tehingute majandusliku ebaotstarbekuse tuvastamise järel, tulnuks maakohtul kindlaks teha, kas ja kui suure varalise kahju süüdistatav juhatuse liikme ametikohustusi rikkuvate tehingutega kannatanule tekitas. Mõistetavalt tulnuks kohtul kõigis nendes küsimustes esitada tõenditele tuginev ja materiaalõiguslikult argumenteeritud põhjendus. Lõpuks tulnuks kohtul anda põhistatud hinnang süüdistatava tahtlusele.
  2. Tegelikult alustas maakohus usalduse kuritarvitamise koosseisu käsitlust ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35 ja süüdistatava ametilepingu sätete tsiteerimisest. Seejärel refereeris kohus mitme tunnistaja ja süüdistatava ütlusi, mis puudutasid T. ja D. koostööd sisepatjade tootmisel ja selleks kasutatud seadme rentimist. See, millised süüdistuses nimetatud faktilised asjaolud kohus nende refereeritud tõendite alusel tuvastas, kohtuotsusest ei selgu. Tõendite refereeringule järgneb kohtu järgmine deklaratiivne järeldus: Süüdistatav kasutas ebaseaduslikult ära OÜle T. kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka OÜ T. varaliste huvide järgimise kohustust. Olles kõigist eelnimetatud õigustest ja kohustustest teadlik, kuritarvitas A.H. oma seadusest tulenevat õigust teise isiku, s.o kannatanu vara käsutamisel ja kasutas ebaseaduslikult ära kannatanu kohustuste võtmise õigust, millega rikkus kannatanu varaliste huvide järgimise kohustust. 14

(25)Kohe seejärel asus kohus seisukohale, et süüdistatav tekitas süüdistuses märgitud tehingutega T. le 260 530 euro 31 sendi suuruse varalise kahju.
  1. Seega käsitles maakohus enne seda, kui ta asus seisukohale, et süüdistatav põhjustas süüdistuses nimetatud tehingute tegemisega kannatanule suure varalise kahju, põgusalt vaid mööbli sisepatjade tootmisega seotud – mõningaid – tõendeid ja asjaolusid. Ülejäänud süüdistuses märgitud tehingutel – s.o HDF-plaadi, liimi ja kangaste ostmisel – kohus peatuma ei vaevunud, vaid jõudis kohe järelduseni, et kõigi nende tehingute tegemisega kasutas süüdistatav ebaseaduslikult ära „kannatanu kohustuste võtmise õigust, millega rikkus kannatanu varaliste huvide järgimise kohustust“. Tegelikult piirdub ka maakohtu selgitus sisepatjade müügitehingute kohustustevastasuse kohta järeldusega, et sisepatjade tootmiseks kasutatud seadme rentimiseks – s.o tehinguks, mida süüdistus ei hõlma – olnuks vaja T. nõukogu nõusolekut.
  2. Kohtu järeldus, et „[d]okumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et A.H. sõlmis OÜ T. esindajana tehinguid V.H. ga T. OÜ konkurentettevõtte OÜ D. huvides“ on otsuses täielikult põhistamata. Esiteks ei nimeta kohus neid dokumentaalseid ja suulisi tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad tehingute tegemist D. huvides. Teiseks ei saa sellest, et tehing tehti D. huvides automaatselt järeldada, et sama tehing polnud ka T. huvides – tavapäraselt tehaksegi mitmepoolsed tehingud (lepingud) mõlema poole huvides. Selleks, et heita süüdistuses märgitud tehingute tegemist süüdistatavale ette kui T. juhatuse liikme ametikohustuste rikkumist, tulnuks kohtul tõenditele tuginedes ära näidata, et need tehingud olid T. le majanduslikult kahjulikud – nii nagu süüdistuses seda väidetakse. Seda aga maakohus ei teinud. Kohus ei analüüsinud süüdistuses märgitud tehingute majanduslikku otstarbekust T. seisukohalt, ehkki just see küsimus on A.H. le esitatud süüdistuse (aga ka tsiviilhagi) põhjendatuse hindamise seisukohalt keskse tähtsusega. Pelgalt asjaolust, et D. oli T. konkurent ega ka sellest, et süüdistatav oli D. ga isiklikult seotud, ei saa järeldada, et süüdistuses märgitud tehingud olid T. le kahjulikud.
  3. Seega ei leia maakohtu otsuse lugeja otsuse leheküljelt 15 põhjendust sama lehekülje lõpus ja
  4. lehekülje alguses paiknevale kohtu järeldusele, et süüdistatav kasutas süüdistuses nimetatud tehinguid tehes ebaseaduslikult ära kannatanu vara käsutamise ja kannatanule varaliste kohustuste õigust. Millistel põhjustel olid HDF-plaadi, liimi ja kangaste ostutehingud vastuolus süüdistatava sisesuhtest tulenevate kohustustega kannatanu ees, kohtuotsusest ei nähtu. Sisepatjade kohta märgitu ei puuduta aga mitte nende (odav)müüki, mida käsitletakse süüdistuses, vaid hoopis patjade tootmiseks kasutatud masina rentimist, mida süüdistuses karistatava teona ei vaadelda.
  5. Tõsi, olles vahepeal tuvastanud usalduse kuritarvitamise koosseisulise tagajärje, pöördub maakohus otsuse leheküljel 17 – deliktistruktuuri mõttes küll täiesti ebaloogiliselt – tagasi koosseisuteo ehk süüdistuses nimetatud tehingute tegemise käsitlemise juurde. Paraku koosneb seegi osa maakohtu otsusest vaid eklektilistest märkustest, mis ei moodusta mingit hoomatavat süsteemi ega suuda – isegi kui jätta otsuse struktuuriga seotud probleemid kõrvale – täita kohtuotsuse põhistuses laiutavaid lünki. 15
(25)
  1. Nimelt refereerib kohus esmalt tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad seda, et süüdistataval oli valida, kellelt puitplaate osta, tõdedes siis, et süüdistatav valis oma lähedastega seotud pakkuja. Samas ei selgu kohtuotsusest, kuidas see asjaolu kinnitab süüdistuse väidet, et D. ga tehtud tehingud olid T. le majanduslikult kahjulikud. Märgitu kehtib ka kohtu järgmise sedastuse kohta, mille kohaselt ei pidanud T. oma tegevuseks vajalike materjalide ja tarvikute saamiseks olema aktiivne pool, vaid tarnijad tegid pidevalt pakkumisi. Ka sellest faktist ei saa järeldada D. ga tehtud tehingute kahjulikkust T. le. Asjaolu, et D. l ei olnud T. le vajalike materjalide pakkujana monopoolset seisundit, ei ütle midagi T. ja D. vahel sõlmitud lepingute tingimuste (eeskätt hinna) kahjulikkuse või kasulikkuse kohta.
  2. Seejärel naasis kohus sisepatjade tootmiseks kasutatud seadme hankimise (rentimise) teema juurde, viidates tunnistaja J. Niguli ütlustele tehingu kahjulikkuse kohta. Samas ei pööranud kohus jätkuvalt tähelepanu sellele, et süüdistuses heidetakse süüdistatavale ette üksnes sisepatjade müügitehinguid D. ga (s.o patjade müümist põhjendamatult madala hinnaga), mitte patjade tootmiseks kasutatud seadme rentimist samalt äriühingult.
  3. Pärast sisepatjade tootmisseadme renditehingut puudutavate J. Niguli ütluste refereerimist esitas maakohus üldsõnalise arutluse selle kohta, et juhatuse liikme lepingu kohaselt oli süüdistataval õigus võtta kannatanule kohustusi, kuid D. kannatanu peamiseks äripartneriks valides kasutas ta seda õigust ebaseaduslikult. Seda järeldust põhjendas kohus sellega, et D. ga seotud A.H. oli süüdistatava abikaasa; et süüdistatav vahendas D. le T. ärisaladust ja et D. ga koostöö tegemiseks olnuks süüdistataval vaja T. nõukogu nõusolekut. Ringkonnakohus märgib, et ehkki süüdistatava ja D. esindaja(te) isiklik seotus annab aluse tähelepanelikult uurida, kas süüdistatav järgis D. ga lepinguid sõlmides juhatuse liikme lojaalsuskohustust, ei saa ühegi eelnevalt osutatud maakohtu argumendi alusel otsustada, kas paika peab süüdistuse väide, et T. ostis D. lt HDF-plaati, liimi ja kangaid põhjendamatult kõrge hinnaga ning müüs D. le sisepatju põhjendamatult madala hinnaga.
  4. Maakohtu otsuse põhjendav osa jätkub mahuka tsitaadiga Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-4-08 ja järeldusega, et praegusel juhul on tegemist ärakasutamiskoosseisuga. Siis viitab kohus tunnistaja ütlustele selle kohta, et sisepatjadega seotud äritegevus oli süüdistatava ainuisikulise kontrolli all, samuti tunnistajate ütlustele, mis puudutasid T. majandustegevust ja selle edukust üldiselt. Maakohus tegi „eeltoodud tõenditest“ kohtuotsuse vahetult eelneva tekstiga raskesti seostatava järelduse, et usalduse kuritarvitaja oli süüdistatav, ja lisas järgmise arutluse süüdistatava rikkumise kontekstist ja olemusest: Süüdistatava

§ 2172

tunnustega tegevus algas perioodil, kui majanduses läks hästi ja nii ka ettevõttel, kelle juures süüdistatav töötas. Üldteadaolevalt toimus ühiskonnas 2010-ndate aastate alguses majanduslangus ja sellest ei jäänud kõrvale kannatanu ettevõte. Ettevõtte tulemus oleks olnud parem, kui süüdistatav oleks järginud ainult T. OÜ majandushuve ja majanduslangus ei oleks ettevõtet kahjustanud sel määral nagu olukorras, kus süüdistatav arvestas D. OÜ majandushuvidega. Kuni D. OÜ loomiseni oli süüdistatav teeninud T. OÜ usalduse, mida ta kuritarvitas alates 2011. a kuni temaga juhatuse liikme lepingu lõpetamiseni. Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et süüdistatav suunas varem teistelt ettevõtetelt Pehmemööblile tulevad tarned D. OÜ-sse, seistes sellega viimase majandshuvide eest ja kahjustades Pehmemööbli majandushuve. 16

(25)Seejärel viitas maakohus veel mõne tunnistaja ütlustele, millest tegi järelduse, et T. s tootmiseks kasutatud materjalide ja seega ka nende tarnijate vahetamiseks polnud vajadust.
  1. Kolleegium märgib, et ka eelmises punktis refereeritud maakohtu seisukohad on üldsõnalised ja deklaratiivsed ega võimalda teha mingeid järeldusi A.H. le esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta. See, et sisepatjade tootmine oli süüdistatava kontrolli all ja et T. l puudus vajadus tarnijate vahetamiseks ei kinnita ega kummuta süüdistusversiooni, et süüdistuses nimetatud tehingute tingimused olid T. le kahjulikud. Maakohtu konstateering, et „[e]ttevõtte tulemus oleks olnud parem, kui süüdistatav oleks järginud ainult T. OÜ majandushuve…“, lähtub eeldusest, et süüdistatava rikkumine on tõendatud, mitte ei põhjenda seda.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus sisuliselt ja tõendipõhiselt analüüsinud süüdistuse väidet, et A.H. poolt T. esindajana D. ga HDF-plaadi, liimi ja kangaste ostmiseks ning sisepatjade müügiks sõlmitud lepingute tingimused olid T. le majanduslikult kahjulikud, mistõttu rikkus süüdistatav neid lepinguid sõlmides juhatuse liikme hoolsuskohustust. Maakohus ei käsitlenud tõendeid, mis kinnitaksid, et T. saanuks süüdistuses märgitud ajal soetada vajaliku kvaliteediga HDF-plaate, liimi ja kangaid odavamalt ja müüa sisepatju kallimalt, kui süüdistatav seda tegi.
  3. Isegi eelnevalt osutatud põhistamisvigade taustal torkab silma see, mil moel luges maakohus tuvastatuks usalduse kuritarvitamise koosseisulise tagajärje – T. varalise kahju summas 260 530 eurot 51 senti. Nimelt piirdub kohtu sellekohane põhjendus järgnevaga: Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et A.H. sõlmis OÜ T. esindajana tehinguid V.H.ga T. OÜ konkurentettevõtte OÜ D. huvides, tekitades OÜ-le T. suure varalise kahju kogusummas 260 530,51 eurot. Tehingute toimumist tõendavad vastastiku esitatud arved (III kd, tl 1 – 189). Vaatlusprotokoll 23.09.2016 ja selle lisaks olevad tabelid (IV kd, tl 1- 25) tõendavad arvete analüüsi tulemusel kannatanu ettevõttele tekitatud kahju ulatust materjalide osas liigiti ja sisepatjade müügist OÜ-le D. Viimati viidatud lõigule järgneb süüdistusest kopeeritud tekst selle kohta, milliste tehingutega ja kui suures summas süüdistatav kannatanule kahju tekitas (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse punkt 12). Siis – lisamata süüdistuse tekstile ühtegi omapoolset põhjendust – konstateerib maakohus, et „[e]elkirjeldatud tegevuste ja tehingutega tekitas süüdistatav kannatanule varalise kahju summas 260 530,51 eurot, mis on

§ 121p 2 järgi vastavas suurele kahjule.“ 66.

Seega on maakohus sisuliselt vaid konstateerinud süüdistuses nimetatud varalise kahju tekkimist, jättes selle järelduse põhistamata. Süüdistuse väidete kordamine ei ole kohtu põhjendus. Kohtuotsusest ei nähtu kahju arvestamise täpset metoodikat – rääkimata selle õiguslikust põhjendusest – ega tõendeid, millele tuginedes kohus leidis, et süüdistatava tekitatud kahju suurus on just 260 530 eurot 51 senti. Süüdistuse tekstis, mida kohus enda kahjuarvestusena kopeerib, on nii T. poolt D. ga tehtud tehingute kui ka võimalike alternatiivtehingute ühikuhinnad toodud enamasti hinnavahemikena, märkimata samas, millise kaubakoguse puhul millist sellesse vahemikku jäävat hinda rakendati või olnuks võimalik rakendada (vt käesoleva määruse punkt 12). Ka sel põhjusel ei saanud kohus enda kahjuarvestuse esitamisel piirduda süüdistuse teksti kordamisega, sest selle põhjal ei ole kahjusumma kujunemine lõpuni jälgitav. 17

(25)
  1. Ainukene tõend, millele kohus seoses usalduse kuritarvitamise koosseisulise kahju ulatuse tuvastamisega viitas, on Politsei- ja Piirivalveameti
  2. septembri
  3. a vaatlusprotokoll (KoTo, kd 4, tl 1 jj). See protokoll kajastab vaatlust, mille objektiks olid T. ja D. müügiarved, väljatrükid T. raamatupidamisprogrammist ja OÜ Kiilto Eesti vastuskiri. Vaatlusprotokollis on uurimisasutus teinud järeldusi selle kohta, millises summas sai T. D. vahendustegevuse tõttu sisepatjade müügist raha vähem ja pidi HDF-plaadi ning liimi eest maksma rohkem. Vaatluse teostaja asus protokollis seisukohale, et perioodil
  4. augustist 2011 kuni
  5. juulini 2015 laekus T. le D. vahendustegevuse tõttu sisepatjade müügist vähem 113 760 eurot 64 senti; perioodil
  6. augustist 2011 kuni
  7. maini 2015 maksis T. D. vahendustegevuse tõttu HDF-plaatide eest rohkem 21 686 eurot 58 senti ja perioodil
  8. aprillist 2012 kuni
  9. augustini 2015 maksis T. D. vahendustegevuse tõttu liimi eest rohkem 15 069 eurot 46 senti.
  10. Kolleegium märgib esmalt, et isegi juhul, kui osutatud tõendit saaks pidada kahju ulatuse tuvastamisel asjakohaseks, ei kinnita see maakohtu järeldust, et süüdistatav põhjustas kannatanule kahju summas 260 530 eurot 51 senti. Kõnealuse vaatlusprotokolli kohaselt oli T. poolt patjade eest vähem saadud ja HDF-plaadi ning liimi eest rohkem makstud summa kokku 150 516 eurot 68 senti. Tõsi, ehkki süüdistatava süüküsimust käsitledes maakohus sellele tõendile ei viita, on tsiviilhagi puudutavas kohtuotsuse osas osutatud ka Politsei- ja Piirivalveameti
  11. juuni
  12. a vaatlusprotokollile (KoTo, kd 8, tl 126 jj). Viimases on T. , D. ja kahe tolliteenust osutava äriühingu arvete vaatluse tulemusel jõutud järeldusele, et perioodil
  13. jaanuarist 2012 kuni
  14. augustini 2015 maksis T. D. vahendusel kangast ostes rohkem 108 276 eurot 33 senti (KoTo, kd 8, tl 129).
  15. Lugedes süüdistatava poolt kannatanule väidetavalt tekitatud varalise kahju suuruse tuvastatuks viitega eelmises punktis märgitud vaatlusprotokolli(de)le, on maakohus delegeerinud õigusemõistmise uurimisasutusele. Nii kuriteo (praegusel juhul

§ 2172

lg 1) koosseisulise kahju suuruse kui ka tsiviilõigusliku kahjuhüvitusnõude ulatuse arvestamise metoodika kindlaksmääramine on õiguslik küsimus, mille saab seaduse alusel otsustada üksnes kohus. Nii määravad tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude ulatuse ja sisu – s.t sisuliselt ka kahju arvestamise metoodika – kindlaks eeskätt võlaõigusseaduse

  1. peatüki sätted (VÕS § 127 jj), mida kohus peab kahjuhüvitisnõude ulatuse üle otsustades kohaldama. Kuriteo koosseisulise kahju suuruse arvestamise alused tuleb kindlaks määrata asjakohast kuriteokoosseisu tõlgendades. Seejuures võivad ühe tõlgendusargumendina arvesse tulla ka võlaõigusseaduse
  2. peatükis (eeskätt §-s 127) ette nähtud põhimõtted, kuid samas ei pruugi kuriteo koosseisulise kahju suurus hüvitatava kahju ulatusega kokku langeda. Lisaks eelmärgitule tuleb silmas pidada, et nii kuriteo koosseisulise kahju kui ka hüvitatava kahju ulatuse tuvastamiseks on vaja teha tõendeid hinnates kindlaks kahju suurust mõjutavad faktilised asjaolud. Seegi on kohtu ülesanne, mida ei saa delegeerida kellelegi teisele, sh kohtueelsele menetlejale ega eksperdile.
  3. Tuvastamaks, kas ja kui, siis millise kahju A.H. süüdistuses nimetatud mööbli sisepatju D. le müües T. le põhjustas, tulnuks maakohtul kindlaks teha eeskätt asjaolu, kas ja kui siis, millises koguses ning millise hinnaga olnuks T. l võimalik müüa need padjad samal perioodil D. asemel mõnele teisele ostjale. Seejuures pidanuks kohus konkreetsetele tõenditele tuginedes kindlaks 18

(25)tegema nii alternatiivse ostja(te) olemasolu, tema pakutava hinna kui ka sisepatjade koguse, mille alternatiivne ostja olnuks valmis T. lt ühe või teise hinnaga soetama. Olenevalt asjaoludest tulnuks kohtul hinnata sedagi, kas sisepatjade müügiga mõnele teisele ostjale kaasnenuks T. jaoks mingil põhjusel suuremad kulud kui nende müügiga D. le. Juhul, kui süüdistuses nimetatud mööbli sisepatjadel oli väljakujunenud turuhind, saanuks kahju suuruse alternatiivselt tuvastada ka selle turuhinna ja T. poolt D. ga sõlmitud lepingutes rakendatud müügihinna vahena. Maakohtu vaidlustatud otsuses ei viidata aga mitte ühelegi tõendile, mis kinnitaks kas seda, et T. l oli reaalne võimalus müüa süüdistuses nimetatud sisepatju samas koguses, kuid kõrgema hinnaga D. asemel mõnele teisele ostjale, või seda, et T. müüs sisepatju turuhinnast odavamalt.
  1. Tuvastamaks, kas ja kui, siis millise kahju põhjustas A.H. T. le, ostes D. lt süüdistuses nimetatud HDF-plaate, liimi ja kangaid, tulnuks kohtul esmajoones kindlaks teha, kas T. l oli süüdistuses märgitud perioodil reaalne võimalus osta samu materjale odavama hinnaga, ja kui oli, siis milline see odavam hind olnuks. Seejuures pidanuks kohus võrdlema D. lt soetatud materjalide hinda kvaliteedilt samaväärsete või siis vähemalt T. tootmistegevuse seisukohalt optimaalse kvaliteediga materjalide hinnaga. Juhul, kui alternatiivtehingute või nendega soetatud materjalide kasutamisega kaasnenuks T. le lisakulu, tulnuks see kahjusummast maha arvata. Maakohus ei viidanud aga ühelegi tõendile, mis puudutaks küsimust, millise hinnaga olnuks T. l süüdistuses märgitud perioodil võimalik samaväärse või vähemalt optimaalse kvaliteediga HDF-plaati, liimi ja kangaid osta.
  2. Menetletavas asjas on maakohus jätnud nii kahju hüvitamise metoodika kindlaksmääramise kui ka sellest tulenevate kahju suurust mõjutavate faktiliste asjaolude tuvastamise uurimisasutuse ülesandeks, võttes kriitikavabalt aluseks vaatlusprotokollides märgitud väidetavad kahjusummad. Seejuures ei ole kohus otsuses isegi märkinud, milliste tõendite alusel millised kahju suurust mõjutavad asjaolud on vaatlusprotokollides kindlaks tehtud.
  4. juuni ja
  5. septembri
  6. a vaatlusprotokollis on uurimisasutus vaadelnud erinevaid dokumente (eeskätt müügiarveid) ja teinud selle pinnalt järeldusi, millises summas T. D. vahendustegevuse tõttu müüdud sisepatjade eest „vähem“ raha sai või ostetud kaupade eest „rohkem“ maksis. Kolleegium märgib, et KrMS § 86 lg 1 kohaselt selgitatakse dokumendi või muu objekti vaatlusel kuriteojäljed ja muud tunnused, mis on vajalikud kriminaalasja lahendamiseks ning on aluseks objekti kasutamisel asitõendina. Osutatud sättes peetakse silmas objekti tunnuste kirjeldamist, mis ei hõlma ei tõendi hindamist ega ka mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist. Seega ei saa dokumendi vaatlus kui uurimistoiming seisneda ühes või mitmes dokumendis kajastuva teabe sisu analüüsimises ja kõrvutamises ning sellest tõenduslikku laadi järelduste tegemises. Kõnealustes vaatlusprotokollides toodud järeldused T. poolt „vähem“ saadud või „rohkem“ makstud summade kohta väljuvad vaatluse kui uurimistoimingu raamidest. Uurimisasutus on kindlaks määranud kahju arvestamise metoodika ja tuvastanud (tema hinnangul) kahju suurust mõjutavad asjaolud. Muu hulgas on uurimisasutus teinud „vaadeldud“ dokumentide alusel kindlaks alternatiivsed hinnad, mida T. saanuks sisepatjade eest või pidanuks maksma HDF-plaadi, liimi ja kangaste eest. Tegemist on tõendite hindamisega: uurimisasutus otsustas vaatluse käigus, millised tõendid (dokumendid) on asjakohased ja usaldusväärsed ning asus nende 19
(25)alusel tuvastama väidetava kahju ulatust mõjutavaid fakte. Selline tõendite hindamine ja asjaolude tuvastamine on aga kohtu ülesanne, mida viimane ei saa üle anda kellelegi teisele, sh ka mitte uurimisasutusele. Järelikult ei ole
  1. ja
  2. septembri
  3. a vaatlusprotokolli järeldused selle kohta, kui palju sai T. mööbli sisepatjade müügist vähem raha ja kui palju ta maksis HDF-plaadi, liimi ja kangaste eest rohkem, tõendina lubatavad.
  4. Iseenesest ei ole välistatud, et kahju suuruse tuvastamine eeldab keerukate või mahukate eriteadmisi nõudvate arvutuste tegemist. Sellisel juhul on võimalik määrata nende arvutuste tegemiseks ekspertiis. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et ekspert on kohtumenetluses käsitatav nii-öelda kohtuniku abilisena olukorras, kus tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel ja mis eeldavad erialaspetsiifilise uuringu tegemist. Järelikult saavad eksperdi järeldused tugineda vaid tema tehtud uuringutele ja kasutatud eriteadmistele. Eksperdi pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama nende tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 1-15-10967, p 13) Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et kahju suuruse arvutamisel saab eksperdi roll piirduda üksnes n-ö tehnilise arvutuse tegemisega. Nii kahju arvestamise metoodika kui ka sellest metoodikast tulenevate kahju ulatust mõjutavate faktiliste asjaolude (ekspertiisi lähteandmete) tõendatuse üle peab otsustama kohus, mitte ekspert. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika, selle materiaalõiguslik alus kui ka põhjendus kahju ulatust mõjutavate faktiliste asjaolude tõendatuse kohta.
  7. Maakohus ei põhistanud nõuetekohaselt ka järeldust, et A.H. täitis usalduse kuritarvitamise subjektiivse koosseisu. Kohtuotsuse leheküljel 19 sellele küsimusele pühendatud üks lõik, milles ei tugineta aga mitte ühelegi tõendile ja mis koosneb üksnes kohtu deklaratiivsetest seisukohavõttudest, milleni jõudmine ei ole otsuse lugejale jälgitav.
  8. Lisaks valitseb vaidlustatud kohtuotsuses segadus

§ 2172lg 1 koosseisualternatiivide käsitlemisel.

Maakohus tsiteeris küll asjas nr 3-1-1-4-08 väljendatud Riigikohtu seisukohti, mille kohaselt sisaldab usalduse kuritarvitamise koosseis kaht erinevat alternatiivi – nn ärakasutamiskoosseisu (seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) ja nn usalduse murdmise koosseisu (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine). Samas irdub maakohus sellest – väidetavalt enda poolt aluseks võetud – Riigikohtu seisukohast, samastades usalduse kuritarvitamise koosseisu kaks alternatiivi. Nimelt heidab kohus otsuse lehekülgedel 15–16 süüdistatavale ette, et viimane „kasutas ebaseaduslikult ära OÜle T. kohustuste võtmise õigust, rikkudes seejuures ka OÜ T. varaliste huvide järgimise kohustust“ ja et süüdistatav „kuritarvitas […] oma seadusest tulenevat õigust teise isiku, s.o kannatanu vara käsutamisel ja kasutas ebaseaduslikult ära kannatanu kohustuste võtmise õigust, millega rikkus kannatanu varaliste huvide järgimise kohustust.“ Seega asus maakohus seisukohale, et süüdistatava üks ja seesama tegu vastab ärakasutamiskoosseisule (

§ 2172

lg 1 alt 1), millega ta samaaegselt täitis ka usalduse murdmise koosseisu (

§ 2172lg 1 alt 2). 20

(25)Sellega maakohtu otsuse vastuolulisus kõnealuses küsimuses aga ei piirdu, sest otsuse leheküljel 18 leiab kohus erinevalt eelmärgitust, et süüdistatava tegu vastab ärakasutamiskoosseisule. Taoline järjekindlusetus ja ilmsed vastuolud kohtuotsuse tekstis sunnivad kolleegiumit veelkord kahtlema, kuivõrd asjatundlikult ja pühendunult maakohus kriminaalasja lahendas. (IV) Maakohtu põhjendustest

§ 201

lg 1 kohaldamise kohta 77.

§ 201lg 1 järgi süüdistatakse A.H.

nelja tema valduses olnud T. mobiiltelefoni ja ühe telefonilaadija omastamises. Väidetav omastamistegu, mida A.H. le süüdistuses ette heidetakse, seisnes selles, et pärast tema tagasikutsumist T. juhatuse liikme ametikohalt

  1. oktoobril 2015 ei tagastanud ta kõnealuseid mobiiltelefone T. le, vaid jättis need endale.
  2. Maakohus ei keskendunud A.H. le esitatud omastamissüüdistust käsitledes mitte süüdistuses kirjeldatud teole – telefonide T. le tagastamata jätmisele oktoobris 2015 –, vaid asus süüdistatavale põhiliselt ette heitma hoopis nende telefonide T. le soetamist aastatel 2013–
  3. Muu hulgas märkis maakohus järgmist: Kohus on seisukohal, et süüdistatav tellis põhjendamatult tööandja vahenditest kokku 5 mobiiltelefoni, kuivõrd süüdistataval ei olnud tööalaselt vajadust rohkem kui ühe telefoni järele. T. OÜ töötajatele ostetud mobiiltelefonide loetelust (IX kd, tl 103) nähtub, et süüdistatava poolt tellitud telefonid olid ka kõige kallimad (vahemikus 589-821,41 eurot), samas teistele töötajatele ostetud telefonid olid valdavalt 100-600 eurot odavamad. Ostetud telefonide hinnavahest ja süüdistatava kasutusse võetud kallimatest telefonidest teeb kohus järelduse, et süüdistatav teadlikult valis endale hinnalisi telefone ja see ei olnud põhjendatud tema tööalase tegevusega. […] Süüdistataval ei ole mingit seaduslikku alust jätta tööandjale tema vara tagastamata töösuhte lõppemisel tekkinud vaidluse tagatiseks. Jaak Niguli ütluste kohaselt ütles ta A.H. ile nende viimasel kohtumisel, et ettevõte tahab saada tagasi telefonide eest tasutud hinna, kuna ettevõttel pole nende telefonidega midagi teha. Asjaolu, et kannatanu ei taha mobiiltelefone tagasi, vaid nõuab summat, mille eest need telefonid soetati, on põhjendatud ja õiguspärane, kuivõrd kannatanu jäi ilma igasuguse objektiivse põhjuseta oma varast põhjendamatult ostetud telefonide väärtuste summa ulatuses, mida ei korva kasutatud telefonide tagastamine. Süüdistatav ostis telefonid kannatanule kuuluva vara arvelt, mis oli süüdistatavale usaldatud seoses tema ametiülesannetega juhatuse liikmena. Seetõttu on ilmne, et süüdistatav peab kannatanule hüvitama põhjendamatult tellitud telefonide soetamisväärtuse ja mitte arvestama kasutatud telefonide hinnaga. Lahendatavas kriminaalasjas on seega täidetud omastamise koosseisu objektiivsed tunnused, A.H. põhjustas kokku 4 iPhone telefoni ja laadija kui tema valduses olevate ja temale usaldatud võõraste vallasasjade põhjendamatu tellimise ja tagastamata jätmisega ning nende enda kasuks pööramisega T. OÜ-le varalise kahju kokku 2588,41 eurot. Omastatu maksumus ületab objektiivse koosseisu täitmiseks nõutava 20 miinimumpäevamäära suuruse.
  4. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu käsitlus telefonide T. le soetamise põhjendamatusest väljub KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 nõudeid eirates A.H. le esitatud süüdistuse piiridest. A.H. le ei heideta süüdistuses ette seda, et ta ostis T. le süüdistuses nimetatud telefonid, vaid seda, et ta jättis ametist lahkudes need telefonid T. le tagastamata. Seega polnud kohtul ka vähimatki alust asuda omastamissüüdistust käsitledes hindama telefonide soetamise otstarbekust ega sellise tegevuse vastavust omastamise koosseisule. 21

(25)
  1. Maakohtu otsuse kohaselt pani mobiiltelefonide ja laadija omastamise toime nende „põhjendamatu tellimise ja tagastamata jätmisega“. Isegi, kui jätta kõrvale eelmises punktis osutatud tõik, et telefonide tellimist ei ole süüdistatavale süüdistuses ette heidetud, jääb maakohtu otsuse põhjal selgusetuks, kuidas sai väidetav omastamistegu seisneda samaaegselt nii telefonide tellimises kui ka (osa telefonide puhul) mitu aastat hiljem aset leidnud tagastamata jätmises. Raske on aru saada sellestki, millal oli selline „tellimises ja tagastamata jätmises“ seisnev omastamine maakohtu arvates lõpule viidud. Ühtlasi jääb kohtuotsuse pinnalt selgusetuks, kuidas saab telefonide soetamist T. le vaadelda nende pööramisena süüdistatava kasuks.
  2. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Eelnevast järeldub, et võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p-d 26–27) Menetletavas asjas ei ole maakohus esitanud ühtegi põhjendust, miks on A.H. süüdistuses kirjeldatud tegevusetus – mobiiltelefonide T. le tagastamata jätmine – käsitatav omastamistahte manifesteerimisena.
  5. Eelnevalt osundatud seisukohavõtus sedastas maakohus sedagi, et kannatanu ei soovinud süüdistatavalt mobiiltelefone tagasi saada, vaid nõudis summat, mille eest need telefonid soetati. Samas ei pööranud kohus mingit tähelepanu sellele, kuidas mõjutab kannatanu selline tahteavaldus karistusõiguslikku hinnangut telefonide kui väidetava omastamise objekti tagastamata jätmisele. Võimaliku omastamise objektiks saavad olla üksnes süüdistuses nimetatud telefonid (ja laadija): nagu märgitud, pole telefonide põhjendamatus soetamises süüdistust esitatud; lisaks on ilmne, et rahasumma, mille telefonide soetusmaksumuse hüvitisena T. le tasumata jätmist maakohus süüdistatavale ette heitis, pole A.H. jaoks

§ 201lg 1 mõttes „võõras“ vara.

Ka juhul, kui kannatanul on tsiviilõiguslik alus nõuda süüdistatavalt põhjendamatute telefoniostudega tekitatud kahju hüvitamist, ei tähenda see seda, et süüdistatava poolt kõnealuse kahjuhüvitisnõude täitmata jätmine oleks vaadeldav kannatanu vara omastamisena. Kuna väidetava omastamise objektiks saavad olla üksnes süüdistuses nimetatud telefonid, mitte aga nende (soetamis)väärtusele vastav osa süüdistatava rahast, pidanuks maakohus hindama muu hulgas seda, kas kannatanu soovimatus telefone tagasi saada tähendab nende omandist loobumist ja/või süüdistatavale antud nõusolekut telefonid endale jätta ning kuidas see mõjutab süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut. 22

(25)
  1. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et omastamise kui süüteo ulatus määratakse kindlaks lähtudes omastatud eseme väärtusest süüteo toimepanemise ajal (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 14).
  4. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud nõuetekohaselt põhistamata ka A.H. süüditunnistamise omastamises. (V) Maakohtu põhjendustest tsiviilhagi rahuldamise kohta
  5. Mõistes süüdistatavalt kannatanu tsiviilhagi alusel välja kokku 323 638 eurot 30 senti (lisaks edasiulatuv viivis), esitas maakohus selle kohta põhjenduse, mis on sisuliselt näilik, koosnedes peamiselt seaduse ja süüdistatava ametilepingu ümberkirjutustest, süüdistuse ja tsiviilhagi väidete kordamisest, viidetest uurimisasutuse vaatlusprotokollidele ning kohtu paljasõnalistest konstateeringutest. Maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud ei kahju hüvitamise eelduste olemasolu ega hüvitisnõude rahuldamise ulatust. Nii nagu usalduse kuritarvitamise koosseisulist kahju tuvastades, pole maakohus ka kannatanu kahju hüvitamise nõude suuruse üle otsustades kirjeldanud kahju arvestamise metoodikat ega teinud tõenditele tuginedes kindlaks kahju ulatust mõjutavaid asjaolusid. Selle asemel on kohus kahjusummasid nimetades piirdunud üldsõnaliste märkustega, et „arvutuse käik“ nähtub uurimisasutuse (
  6. juuni või
  7. septembri
  8. a) vaatlusprotokollist ja mõnest selle lisast. Nagu eelnevalt selgitatud, tähendab see õigusemõistmise lubamatut delegeerimist uurimisasutusele. Ehkki kohus on tsiteerinud VÕS § 127 lg-t 1, 2 ja 4 ning §-i 128, jääb kohtuotsuse pinnalt arusaamatuks, kuidas nendes sätetes kirjapandu mõjutas maakohtu järeldust kannatanu kahjuhüvitisnõude suuruse kohta. Seda, et kohus oleks kannatanu nõude ulatust kindlaks määrates ka sisuliselt võlaõigusseaduse
  9. peatüki sätteid kohaldanud, ei ole võimalik kohtuotsuse põhjendustest välja lugeda.
  10. Lisaks on maakohus käsitlenud kannatanu nõuet ebaõigel materiaalõiguslikul alusel, kvalifitseerides selle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise (deliktiõigusliku) nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5 ning 7 järgi. Kannatanu nõuab süüdistatavalt kui enda juhatuse endiselt liikmelt ametikohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Äriühingu juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Arvestades äriühingu ja juhatuse liikme õigussuhte eripära ja sarnasust lepingulise suhtega, kohaldub äriühingu kahju hüvitamise nõuetele juhatuse liikme vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  11. detsembri
  12. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 28) Seega juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  13. mai
  14. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 12;
  15. aprilli
  16. a otsus asjas nr 3-2-1-18-08, p 12 ja
  17. mai
  18. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 18). Maakohtu 23
(25)tuginemine deliktiõigusele on seda arusaamatum, et kannatanu ise nimetas tsiviilhagis oma nõude materiaalõigusliku alusena ÄS § 187 lg-t
  1. Sellele aga kohus mingit tähelepanu ei pööranud. (VI) Kokkuvõte
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja § 341 lg-test 3 ning 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul koostada tervikuna uus ja nõuetekohaselt põhjendatud kohtuotsus.
  5. Lisaks tuleb maakohtul silmas pidada ka KrMS § 341 lg 4 kolmandat lauset, mis sätestab, et sõltumata ringkonnakohtu määruses märgitust, teeb maakohus kriminaalasja uuesti arutades täiendavalt menetlustoiminguid, mis kohtu hinnangul on vajalikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Võtmata selles küsimuses lõplikku seisukohta, märgib kolleegium, et menetletavas kriminaalasjas võib esineda ka vajadus kohtulik arutamine mõnel KrMS § 307 lg 1 p-des 1–3 sätestatud alusel uuendada. Muu hulgas võib maakohtul tekkida vajadus hinnata, kas kohtuistungil arutatu on KrMS § 268 lg 5 teises lauses sätestatut silmas pidades piisav, tuvastamaks, milline oli süüdistatava poolt (väidetavalt) avaldatud ärisaladuse täpne koosseis. Samuti pole välistatud vajadus täiendavalt uurida ja arutada süüdistuses ja tsiviilhagis märgitud kahjuga seotud, aga ka muid tõendamiseseme asjaolusid.
  6. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral kannatanu tsiviilhagi läbi vaadates tuleb kohtul kujundada seisukoht ka kaitsja apellatsioonis kannatanu nõudele esitatud aegumise vastuväite suhtes. (VII) Apellatsioonimenetluse kuludest
  7. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse A.H. l apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale õigusteenuse eest makstud 5040 euro – hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 42 töötundi. Õigusteenuse tunnihind oli 100 eurot, millele lisandus käibemaks. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas KrMS § 331 lg 2 p-s 2 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud tasu, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. mai
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). Ringkonnakohus märgib, et apellatsioon põhineb küllaltki arvestatavas osas argumentidel, mille kaitsja esitas juba esimese astme kohtus (vt nt KoTo, kd 11, tl 1–15 pöördel). Kuna maakohus jättis kaitseväidetele paljuski vastamata, võis nende kordamine apellatsioonis olla õigustatud, kuid selleks põhjendatud ajakulu pole võrreldav uute seisukohtade väljatöötamise 24
(25)ajakuluga. Seetõttu loeb ringkonnakohus mõistliku suurusega kaitsjatasuks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 2500 eurot. See summa tuleb riigil süüdistatavale hüvitada.
  1. Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse T. l apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu – valitud esindajale õigusteenuse eest makstud 2086 euro – hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumiseks ja apellatsioonivastuse koostamiseks kokku 12 tundi 25 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli 140 eurot (ilma käibemaksuta). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas KrMS § 331 lg 2 p-s 2 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama ka kannatanu apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale makstud tasu, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu esindaja taotlus on põhjendatud osaliselt. Esmalt hõlmab T. esindaja taotluses märgitud summa 2086 eurot ka käibemaksu, ehkki kannatanu on käibemaksukohustuslane. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda valitud kaitsjale või esindajale makstud tasule arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 76). Praegusel juhul ei ole kannatanu esindaja väitnud, et kannatanul puudub võimalus õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummade sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks. Seega tuleb T. esindaja taotluses märgitud summat esmalt vähendada käibemaksu osa ehk 347 euro 67 sendi võrra. Lisaks eeltoodule leiab kolleegium, et kaitsja taotluses märgitud õigusteenuse ajakulu pole täies ulatuses põhjendatud. Ka kannatanu esindaja apellatsioonivastus põhineb küllaltki arvestataval määral tema poolt juba esimese astme kohtus esitatud argumentidel, mida ei olnud vaja apellatsioonimenetluses uuesti välja töötada. Seetõttu loeb kolleegium kannatanu mõistliku suurusega esindajatasuks apellatsioonimenetluses 1000 eurot. See summa tuleb riigil kannatanule hüvitada. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 25
(25)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.