1-17-87 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 28. novembril 2017.a, Tallinnas Kriminaalasja number 1-17-87 (16230200677) Koht

§ 36lg1, mille kohaselt ei tohi juht olla alkoholijoobes.

Joobeseisundiks loetakse alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides ning LS § 69 lg 2 p 1 alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Esmalt peab kohus võtma seisukoha, kas käesolevas asjas on tegemist järelevalvemenetluse või kriminaalmenetlusega. Riigikohtu halduskolleegium on oma 02.11.2016.a kohtumääruses nr 3-3-1-3316 sedastanud, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda m.h toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest.

§ 1

lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. Joobeseisundi kontrollimise õiguslik alus tuleneb

§ 37

, mille kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada: 1) sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine; 2) isiku, kellel esinevad ilmsed joobeseisundile viitavad tunnused, kui ta võib olla ohtlik endale või teistele; 3) alaealise, kellel esinevad joobeseisundile viitavad tunnused. Tunnistajad Sander ja Ardon on selgitanud, et nad märkasid mootorsõidukit Volvo, mille sõidustiil oli kahtlane ning mis mõlema arvates viitas asjaolule, et juht on kas alko- või narkojoobes või esineb mingisugune terviserikke. Selleks, et seda asjaolu kontrollida, anti mootorsõidukile peatumismärguanne. Tunnistaja Sander selgitas, et kuivõrd ta tundis auto salongist alkoholilõhna ning juht oli ebaadekvaatne (uimane ja loid) palus ta isikul puhuda indikaatorvahendisse.

§ 37

lg 1 p 1 kohaselt oli politsei alus allutada Neeme Naaris joobeseisundi kontrollimise protseduurile. Seega politsei soov ja tahe oli tuvastada, kas süüdistataval Neeme Naarisel on alkoholijoove või mitte. Selle tuvastamiseks otsustasid nad viia läbi järgnevad

-is sätestatud toimingud.

§ 38

lg 2 tulenevalt tutvustati isikule tema õigusi, mida kinnitas istungil tunnistaja Janek Ardon. Järgmisena kontrolliti

§ 38lg 1 alusel alkoholi sisaldumist juhi väljahingatavas õhus indikaatorvahendiga.

Kuivõrd indikaatorvahendi näit oli positiivne, pidi politsei tulenevalt

§ 38

lg 1 järgmisena kontrollima alkoholi sisaldumist juhi väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga.

§ 38

lg 5 kohaselt koostas politsei vajalikud protokollid.

§ 39

lg 1 kohaselt, kui kohapeal ei ole võimalik kasutada tõendusliku alkomeetrit, viiakse isik politseisse kus saab kasutada tõendusliku alkomeetrit.

§ 39

lg 2 kohaselt, kui isik keeldub puhumast, siis viiakse ta tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga.

§ 40

lg 2 kohaselt, kui isik keeldub vabatahtlikult vereproovi andmast, kasutatakse sundi.

§ 40

lg 5 kohaselt võetakse vereproov „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ alusel. Peale seda isik viiakse kas kainenema või vabastatakse. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul kriminaalasja materjalidega tõendatud, et: 1) Neeme Naarise poolt juhitud auto peatati kinni; 2) isikul kontrolliti joovet indikaatorvahendiga, mille tulemus oli positiivne ning seega pidi isiku joovet kontrollima tõendusliku alkomeetriga; 3) kuna politseibussis ei olnud tõendusliku alkomeetrit, otsustati minna Keila konstaablijaoskonda, kus asus lähim alkomeeter; 4) isik keeldus alkomeetrisse puhumast ning ta toimetati ekspertiisi vereproovi võtmiseks; 5) isik keeldus vabatahtlikult vereproov andmast, seega võeti vereproov sunniga; 6) isik vabastati peale vereproovi võtmist. Kohus leiab, et käesoleva juhtumi puhul saab üheselt rääkida järelevalvemenetluse toimingutest, kuivõrd indikaatorvahendi positiivne näit ei ole aluseks väärteomenetluse või kriminaalmenetluse alustamiseks. Menetluse alustamise ajendiks on kas vereproovi vastus või tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Kuna käesoleval juhul ei kasutatud tõendusliku alkomeetrit, on õige menetluse alustamise ajendiks vereproovi vastus. Ka tunnistaja Janek Ardon vastates kaitsja küsimusele 5 1-17-87 nentis, et tegemist oli haldusmenetlusliku toiminguga. Seega joobe kontrollimine toimub indikaatorvahendiga ning joobe tuvastamine tõendusliku alkomeetriga või vereprooviga. Käesoleva kriminaalasja raames saab joobetuvastamise toimingud lugeda järelevalvemenetlustoiminguteks. Kaitsja on esitanud oletuse, et prokuratuur ei ole kuidagi tõendanud, et Neeme Naarise vereproovi võtmisel kasutatud katsuti sisaldab NaF-K-oksalaati. Kuna tunnistaja Jakobson ja asjatundja Tiikoja on kohtus selgitanud, et EKEI saadab katsutid Wismari haiglasse, ei esine kohtul selles osas kahtlusi, et kasutatud katsuti oli täpselt selline nagu määruses ettenähtud. Samas märgib kohus, et kuigi tõendamiskoormist ei saa ümberpöörata süüdistatavale on Riigikohus korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.12.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-07, p 9.1). Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et tunnistaja Jakobson selgitas kohtus, et ekspertiisruum on alati lukustatud, võti on ainult valvepersonalil ja arstil. Kaitsja on sellise oletusliku väite esitanud alles kaitsekõnes, samas pole kohtule esitanud ühtegi tõendit oma oletusliku väite tõendamiseks. Kohtu hinnangul on selline väide pahatahtlik ja esitatud üksnes selleks, et kohut eksitada. Kohus jätab sellise oletusliku väite kõrvale ning ei pööra sellele rohkem tähelepanu. Kaitsja on märkinud, et Wismari haiglas on olemas tõenduslik alkomeeter, kuid selle kasutamise võimalust Neeme Naarisele ei pakutud. Seadusest (

§ 40

lg 1) tuleneb, et tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus ja riiklik ekspertiisiasutus on kohustatud korrakaitseorgani nõudmisel võtma vereproovi. Tunnistaja Jakobson selgitas kohtus, et kui politsei tuleb Wismari haiglasse ja ütleb, et on vaja teostada vereproovi võtmine, siis ei ole neil mingisugust alust hakata tõendusliku alkomeetri kasutamist pakkuma. Seega kohtu hinnangul seadusest tulenevalt ei olegi võimalik tervishoiu osutaja juures kasutada tõendusliku alkomeetrit, vaid sinna minnakse ainult vereproovi võtmiseks. Kohus jättab kaitsja esitatud märkuse tähelepanuta. Kaitsja on asunud seisukohale, et süüdistataval ei lastud istuda 15 minutit enne proovi võtmist, samas jällegi on kaitsja tuginenud ainult süüdistatava ütlustele ning ei ole esitanud ühegi konkreetset tõendit. Kuna kohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et süüdistatav oli agressiivne, siis on loogiline, et peale vastavate õiguse ja kohustuste tutvustamist isikule (tunnistaja Ardon ütluste kohaselt korduvalt tutvustati Neeme Naarisele õiguseid ja kohustusi ka Wismari haiglas), ei vaadanud keegi kella, kas isik on istunud 15 minutit või mitte. Lisaks on oluline märkida ka seda, et asjatundja Riikoja ütluste kohaselt reaalselt ei mõjuta 15 minutit istumine vereproovi tulemust. Kaitsja on esitanud oletuse, et Tarmo Barndõk’il ei olnud pädevust ekspertiisi teostamiseks. Samas on asjatundja Riikoja selgitanud kohtus, et tema õpetas ise Tarmo Barndõk’i välja, et viimane oskaks kasutada aparaati, millega vereproovides sisalduvat alkoholisisaldust mõõdetakse. Kaitsja on jällegi esitanud mingisuguse oletuse kaitsekõnes, kusjuures eelnevalt ei ole ta antud asjaolule viidanud ega ei ole taotlenud ka Tarmo Barndõk’i tunnistajana ülekuulamist, et selgitada välja tema pädevust. Samuti ei ole kaitsja taotlenud paikvaatlust, et saada selgeks kuidas vereproove analüüsiva aparaadiga toimetatakse ega viimase kasutusjuhendit, et saada aru, millised on tootja poolsed ettekirjutused aparaadi käsitlemiseks. Kaitsja on esitanud oletuse, et keegi pahatahtlik võltsis Neeme Naarise vereproovi. Asjatundja Riikoja on kohtus selgitanud, selleks et keegi saaks pahatahtlikult vereproovi rikkuda, peaks see isik teadma kui palju oli esialgne etanooli kontsentratsioon. Samuti peab isik teadma täpselt seda verekogust, mis selles vees on, tal peavad olema eriteadmised, et ta suudaks välja arvutada väga täpselt ja erivahendid, sest tavasüstaldega ei õnnestu nii väikest kogust lisada. Lisamine oleks üks tilk, mis peaks olema siis 1 mikroliiter. Kriminaalasja materjalides esitatud ekspertiisiakti kohaselt oli katsuti EKEI-sse jõudes vigastamata, asjatundja Riikoja on selgitanud, et ekspertiisiaktis kirjeldatakse kuidas katsuti välja näeb ja 6 1-17-87 kuidas see tuli. Kui katsuti oleks rikutud, nähtuks see ekspertiisiaktist. Kuivõrd ekspertiisaktis ei ole märget et katsuti oleks rikutud ning kaitsja ei ole peale oma oletuse esitanud kohtule ühtegi tõendit kellegi kolmanda pahatahtlikust tegevusest, on kohtu hinnangul tegemist oletusega ning kohus rohkem antud asjaolule tähelepanu ei pööra. Süüdistatav Neeme Naaris on selgitanud kohtus, et talle ei pakutud tõendusliku alkomeetrit. Kohus leiab, et antud väide ei ole leidnud tõendamist. Tunnistajad Sander ja Ardon on selgitanud, et süüdistatav viidi Keila konstaablijaoskonda, kuna seal asus lähim tõenduslik alkomeeter. Olles lüüsis (katusealune) ja võttes süüdistatavat politseibussist välja, keeldu viimane tõendusliku alkomeetri kasutamisest. Arvestades, et süüdistataval mõõdeti veres etanooli sisalduseks 2,36 mg/g +/- 0,06 mg/g, on järeldatav et süüdistatav oli väga purjus ning ei pruugi asja mäletada väga täpselt. Samuti on vajalik märkida, et kaitsja ei esitanud kahtlusi tunnistajate usaldusväärsuses enne kui kaitsekõnes, kus ta ka ei põhjendanud, miks ta leiab et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus leiab, et tunnistajate ütlused on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõendistega ning kohtul puudub alus kahtlemaks tunnistajate ütluste usaldusvääruses. Kaitsja on asunud seisukohale, et Wismari haiglal ei ole õigus vereproovide võtmiseks.

§ 40

lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus ja riiklik ekspertiisiasutus on kohustatud korrakaitseorgani nõudmisel võtma vereproovi.

§ 40

lg 11 kohaselt on vereproovi võtmiseks kohustatud tervishoiuteenuse osutajaks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lõike 1 alusel kehtestatud määruses nimetatud tervishoiuteenuse osutaja.

§ 40

lg 6 kohaselt võib korrakaitseorgan käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetamata tervishoiuteenuse osutajaga sõlmida vereproovi võtmiseks, säilitamiseks ja riiklikku ekspertiisiasutusse edastamiseks halduslepingu, milles nähakse ette vastutus, tasu suurus ja tasu maksmise kord. Seega seaduse kohaselt oli ja on Wismari Haiglal olemas õigus vereproovi võtmiseks. Antud asjaolu kinnitab kriminaalasja materjalides olev Terviseameti vastus päringule, mille kohaselt on Wismari Haigla AS-l kehtiv erihaigla tegevusluba ambulatoorsete ja statsionaarsete psühhiaatria tervishoiuteenuste osutamiseks. Praegu kehtiv tegevusluba eelnimetatud tervishoiuteenuste osutamiseks L02760 on väljastatud 18.08.2012.a Terviseameti peadirektori asetäitja otsusega nr 6.4-4/290-41. Nähtuvalt sotsiaalministri 19.08.2004.a määrusega nr 103 kehtestatud haigla liikide nõuete § 65 lg-st 1 on Wismari Haigla AS-l psühhiaatria tervishoiuteenuste osutamisel piirkondliku haiglaga samaväärne pädevus. Samuti nähtub Terviseameti registri väljatrükist, et tunnistajana ülekuulatud Jelizaveta Jakobsonil oli olemas vastav pädevus Wismari haiglas süüdistatava vereproovi võtmiseks. Seega kohtu hinnangul ning tuginedes kriminaalasja materjalidele oli ja on Wismari Haiglal verevõtmise õigus. Kaitsja viidatud Riigikohtu lahend ei ole asjakohane, kuna seal jättis maakohus tuvastamata, kas Wismari Haiglal oli õigus vereproovi võtmiseks. Antud lahendis ei ole Riigikohus ütelnud, et Wismari Haiglal seda õigust ei ole. Kohus asub seisukohale, et Wismari Haiglal on õigus vereproovi võtmiseks, seega ei ole viidatud Riigikohtu lahend asjakohane. Kaitsja on viidanud, et sunni kasutamine ei olnud põhjendatud. Kohus antud väitega ei nõustu. Tunnistajad Ardon ja Sander on andnud omavahel riimuvaid ütlusi, et süüdistatav Neeme Naaris oli agressiivne, kasutas ebatsensuurseid väljendeid, laamendas, keeldus vabatahtlikult vereproovist. Antud asjaolu kinnitab ka Neeme Naaris, kes kohtus vastas kaitsja küsimusele, et ta keeldus vabatahtlikult vereproovi andmisest.

§ 40

lg 2 kohaselt on vereproovi võtmise tagamiseks korrakaitseorganil õigus kasutada vereproovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Bioloogilise vedeliku võtmisest sunniga protokollist nähtuvalt kohaldati Janek Ardoni poolt Neeme Naarise suhtes

§ 40

lg 2 ja VV 16.06.2014.a määruse nr 81 § 9 lg 1 kohaselt sundi ning võeti bioloogilise vedeliku proov, mille kohta koostati protokoll. Isikule selgitati, et ta on kohustatud loovutama bioloogilist vedelikku. Sunnile allutatud isikut hoiatati, et bioloogilise vedeliku võtmise tagamiseks on ametnikul õigus kasutada prooviandja suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on proovimaterjali saamiseks vältimatu. Protokollist nähtuvalt keeldus isik igasugusest selgituse andmisest ja allkirjadest. Sundi kohaldati 5 minutit, s.t et sundi kohaldati täpselt niikaua kuni oli vajalik vereproovi võtmiseks. Arvestades, et Neeme Naarisel tuvastati kõrge alkoholijoove, on eluliselt usutav, et isik võis 7 1-17-87 olla agressiivne. Asjaolu, et Neeme Naaris on kindlalt väitnud, et tema oli rahulik, on siiski kohtu hinnangul ümberlükatud eelkõige tunnistajate ütlustega. Ka tunnistaja Jakobson selgitas, et vereproov võetakse sunniga üldiselt neilt inimestelt, kes on agressiivsed. Samuti näitab isiku agressiivsust asjaolu, et joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli on märgitud, et Neeme Naarisel esines omamehelik ja ründav käitumine ning ärritus. Isikule tutvustati protokolli, kuid ta keeldus sellele allkirja andmast. Kaitsja on viidanud, et kriminaalasjas on tuvastatud

§ 40lg 3 rikkumine.

Kuigi

§ 40

lg 3 on selgelt kirjas, et korrakaitseorgan korraldab vereproovi toimetamise riiklikku ekspertiisiasutusse alkoholijoobe tuvastamiseks on

§ 40

lg 6 antud korrakaitsele võimalus, et korrakaitseorgan võib tervishoiuteenuse osutajaga sõlmida vereproovi võtmiseks, säilitamiseks ja riiklikku ekspertiisiasutusse edastamiseks halduslepingu, milles nähakse ette vastutus, tasu suurus ja tasu maksmise kord. Samuti nähtub

seletuskirjast, et korrakaitseorgan edastab kas ise proovid või sõlmib tervishoiuteenuse osutaja või kolmanda isikuga lepingu proovide edastamiseks. Seega kaitsja väide on asjakohatu, kuna seadusest tuleneb selgelt, et proove võib edastada ka tervishoiuteenuse osutaja. Kaitsja asus seisukohale, et vereproovi võtmisel rikuti VV määruses esitatud nõudeid, kuna kasutati 4 ml katsutit. Kohus sellise väitega ei nõustu. VV 17.12.2009.a määruses nr 204 „ Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ § 3 lg 1 p 1 on kirjas, et vereproovi võtmiseks kasutatakse järgmisi vahendeid: NaF-K-oksalaati sisaldav vähemalt 5 ml mahuga katsutit. VV 19.06.2014.a määruses nr 88 „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ § 3 lg 1 p 1 on märgitud, et vereproovi võtmiseks kasutatakse järgmisi vahendeid NaF-K-oksalaati sisaldav vähemalt 5 ml mahuga katsutit. Seega määruses on öeldud, et vereproovi võtmiseks tuleb kasutada katsutit, mis on vähemalt 5 ml mahutavusega. Määruses ei ole öeldud, et katsuti peab olema kindlasti 5 ml mahutavusega ning kui on väiksem siis seda ei tohi kasutada vereproovi võtmisel. Seega kaitsja väide on asjakohatu. Lisaks on kohtu hinnangul vajalik märkida, et asjatundja Riikoja selgitas kohtus, et faktiliselt on vereproovi analüüsimiseks piisav kogus ainult 1 mg verd, s.t 0,5 ml testiks ja 0,5 ml kontrolliks. Kaitsja on asunud seisukohale, et kriminaalasjas on rikutud KrMS § 9 lg

1. Süüdistatavalt Neeme Naariselt võeti vereproov sunniga, sundi kohaldati vajalikus ulatuses (5 minutit). Sunni kasutamine toimus vastavalt protseduuri reeglitele, kuidas „koolis“ õpetatakse. Antud asjaolu on kinnitanud mõlemad tunnistajad nii Ardon kui ka Sander. Sundi kasutati, kuna Naaris keeldus vabatahtlikult vereproovi andmast ja oli agressiivne. Seega ei ole kohtu hinnangul uurimisasutus kuidagi alandanud süüdistatava inimväärikust ja au ega kohelnud teda julmalt või ebainimlikult. Kaitsja ja süüdistatava väited, et keegi kutsus Naarist mõrtsukaks on põhjendamata ja ei ole leidnud tõendamist ühegi kriminaalasjas kogutud tõendiga. Samuti ei ole kaitsja kuidagi üritanud antud asjaolu kohtule tõendada, ega taotlenud kolmanda (väidetav „mõrtsuka“ ütleja) politseiametniku ülekuulamist. Seega on selline viide paljasõnaline ning antud lootuses kohut eksitada. Kohus märgib, et kõik aktiivse kaitse käigus esitatud tõendid / väited peavad olema kontrollitavad. Neeme Naaris on kohtuistungil väitnud, et talle tekkisid sunni kohaldamise tagajärjel suured sinikad. Kohus märgib, et Neeme Naaris ei ole kohtule esitanud pilte (sinikad ei kao mõne tunniga), samuti ei saa kohus tõsikindlalt väita, et sinikad tekkisid just vereproovi võtmise tagajärjel, kuna tunnistaja Ardon on selgitanud, et kui vereproov võetakse sunniga, siis hoitakse isikut liikumatuna, käsi peab olema sirgelt väljas, muidu keeldub arst proovi võtmast. Samuti on tunnistaja Ardon märkinud, et Neeme Naaris demonstratiivselt võttis peale vereproovi võtmist käele pandud plaastri ära. Seega sellise väite esitamise osas pole esitatud ühtegi tõendit ning kohus ei saa seda asjaolu rohkem analüüsida. Kaitsja oma kaitsekõnes asus seisukohale, et ekspertiisiakt nr 1411 ei vasta nõuetele. Riigikohus on sedastanud, et KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 kohaselt peab ekspertiisiakti põhiosas esitama uuringute 8 1-17-87 kirjelduse, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjenduse. Kuigi kaitsja on asunud seisukohale, et ekspertiisiaktist on puudu kirjeldus ja arvamus, siis kohtu hinnangul on antud akt kohtukõlbulik. Aktis on täpselt kirjeldatud, et etanooli määramisel verest teostati toksikoloogiauuringuna 1522T 19.07.2016.a gaasikromatograafilise metoodiga Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt akrediteeritud metoodika ET 2.1 järgi. Samuti on nähtub aktist ekspertiisiks esitatud katsuti uurimine (milline see välja nägi, mis seal peal kirjas oli jne). Aktis on ka arvamus, mille tulemusena leiti verest etanooli 2,37 +/- 0,06 mg/g, k=
2. Kohtu hinnangul on ekspertiisiakt nr 1411 kohtukõlbulik ning vastab aktile esitatud nõuetele. Kaitsja on esitanud väite, et süüdistatavale ei selgitatud tema õigusi. Kuivõrd kohus on eelpool asunud seisukohale, et joobe tuvastamine oli haldusmenetluse raames tehtav toiming, ei saagi isikule tutvustada väärteomenetluses või kriminaalmenetluses olevaid õigusi. Tunnistaja Ardon on kohtus selgelt öelnud, et süüdistatavale tutvustati tema õigusi, tunnistaja loetles kohtus isegi, milliseid õigusi isikule tutvustati.

§ 38lg 2 nähtuvad isiku õigused, mida isikule tuvastati.

Samad õiguse on ka indikaatorvahendi kasutamise protokollis, millega Neeme Naaris keeldus tutvumast. Seega kohtu hinnangul ei ole kaitsja väide leidnud kohtus uuritud tõenditega tõendamist. Kohus selgitab, et „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ § 4 lg 1 nähtuvalt võib vereproovi võtta tervishoiuteenuse osutaja või riikliku ekspertiisiasutuse ruumides. Paikvaatlusega on tuvastatud, et Wismari haigla ekspertiisiruumi ees on koridor. Tunnistaja Ardon ütlustega on leidnud kinnitamist, et Neeme Naarisel võeti vereproov koridoris, kuna tema suhtes oli vaja kasutada sundi, isik oli agressiivne. Kuna paikvaatlusega nähtub, et ekspertiisiruum on väike ning koridori saab lugeda tervishoiuteenuse osutaja ruumiks, ei ole vereproovi võtmisel koridoris rikutud kohtu hinnangul ühtegi seaduses sätestatud nõuet. Kaitsja on esitanud oletuse, et alkoholiga nahapuhastamisel võis Neeme Naarise verre sattuda alkoholi. Kohus leiab, et selline oletus ei ole leidnud tõendamist kohtus uuritud tõenditega. Tunnistaja Jakobson on selgitanud, et isikutel puhastatakse nahk vahendiga, mis ei sisalda alkoholi. Paikvaatlusega tuvastatud alkoholi sisaldusega pudelit kasutavad politseiametnikud kätte desinfitseerimiseks. Seega ei ole antud väide asjakohane ja kohus jättab selle tähelepanuta. Kaitsja väide, et kuna Neeme Naarisel oli seljataga füüsiliselt koormav üritus, kus ta viibis 11-17 kellaajal päikesekäes, siis seda saab kohaldada kui karistust kergendavat asjaolu. Kohus möönab, et Neeme Naarisel võis tõesti olla füüsiliselt koormav päev seljataga, samas on isik kohtus selgitanud, et tal hakkas pea valutama juba lõunal ning õhtusöögi ajaks oli ta peavalu kuskil skaalas 9-

1. Peavalu leevendamiseks otsustas ta juua veini, kuna see võib lihaseid lõdvestada. Mingil hetkel sai ta aru, et see ei aita, lõpetas veini joomise ja natukese ajapärast otsustas autoga koju minna. Samuti selgitas Neeme Naaris kohtus, et võistluse ajal ta vett ei tarvitanud. Kohtu hinnangul keskmiselt mõtlev inimene, kellel on tugev peavalu ning kes pole vett joonud, ei otsusta asuda tarbima alkoholi, kuna alkohol viib teadupärast veel rohkem vett organismist välja. Seega kohtu hinnangul ei saa sellist Neeme Naarise teadliku ja tahtliku käitumist lugeda karistust kergendavaks asjaoluks. Samuti ei saa usaldusväärseks lugeda Neeme Naarise ütlusi, et ta tarbis kuskil 3-4 pokaali veini, kuna isikul tuvastati 2,36 mg/g +/- 0,06 mg/g joove. Kaitsja taotles kohtul vastu võtta tõendina Terviseameti ettekirjutus Wismari haigla üldise õiguskuulekuse osas. Kohus selgitab veelkord, et kuna antud ettekirjutus oli koostatud perioodi 01.12.2015.a – 06.01.2016.a osas ning käesolev sündmus leidis aset 17.07.2016.a, siis ei oma antud tõend puutumust käesoleva kriminaalasjaga. Kuigi Terviseameti ettekirjutuses välja toodud perioodil leiti Wismari haiglas puudusi, ei ole kaitsja kuidagi kohtule tõendanud, et antud puudused esinesid ka 17.07.2016.a. Samuti kaitsja ei ole kuidagi põhjendanud miks ta on seisukohal, et puudused esinesid ka 17.07.2016.a. 9 1-17-87 Lühimenetluse õigusest ilmajäämine, ei ole asjakohane. Kriminaalasi esialgu edastati kohtule kiirmenetluse sätete kohaselt lühimenetluse vormis. KrMS § 2561 kohaselt on võimalik asi lahendada kiirmenetluses, kui isik on kahtlustatav teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on selged ja mille kohta on kogutud kõik vajalikud tõendid. KrMS § 2565 alusel teeb kohus ühe järgnevast lahenditest: 1) prokuratuurile kriminaalasja materjalide tagastamise määruse, kui puuduvad kiirmenetluse kohaldamise alused, välja arvatud tõendite ebapiisavus; 2) kohtuotsuse süüdistatava süüdimõistmise või õigeksmõistmise kohta. Kohus ei saa saata prokuratuurile kriminaalasja tagasi, kui tõendid on ebapiisavad, s.t kui kohus oleks leidnud et kiirmenetluses edastatud kriminaalasja tõendid on ebapiisavad oleks ta pidanud tegema õigeks mõistva otsuse. Kuna kohtus on avaldatud, et süüdistatav loobus lühimenetlusest ega ei olnud nõus kiirmenetluse kohaldamisega, siis see tingis asja tagastamise prokuratuurile. Kaitsja väide, et kohus tuvastas tõendite puudulikkuse, ei ole asjakohane, kuna seadusest tulenevalt ei oleks kohus saanud siis tagastada asja prokuratuurile. Subjektiivsest küljest eeldab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isik peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Aluse isiku tahtluse tuvastamiseks võib anda näiteks vere suur alkoholisisaldus või ilmselged joobetunnused. Kohtus ülekuulatud tunnistajad on selgelt väljendanud, et nad peatasid süüdistatava Neeme Naarise poolt juhitud mootorsõiduki kinni, kuivõrd mootorsõiduki sõidustiil oli kahtlane ning mis viitas asjaolule, et juht on kas alko- või narkojoobes. Tunnistaja Sander kinnitas kohtus, et tema tundis mootorsõiduki salongist alkoholilõhna. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist nähtuvalt tuvastati Neeme Naarisel kerged koordinatsiooni häired, kerge taarumine ning tasakaalu ja reaktsiooni häiritus. Samuti on Neeme Naaris kohtus selgitanud, et ta jõi alkoholi, ootas natukene ja seejärel asus mootorsõidukit juhtima, arvas et tema joove on jääknähtude tasemel. Neeme Naarise verest tuvastati etanooli 2,36 +/- 0,06 mg/g. Seega Neeme Naaris pani süüteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta teadis et on alkoholitarvitanud, ei kontrollinud kas tema tervislik seisund võimaldab tal asuda mootorsõidukit juhtima. Neeme Naaris pidi pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja seda möönma. Kohus olles tutvunud kriminaalasjas esitatud tõenditega asub seisukohale, et kriminaalasjas ei esine kõrvaldamata kahtlusi Neeme Naarise süüküsimuses. Neeme Naarisele esitatud süüdistus on õigesti kvalifitseeritud, ta on süüvõimeline ja teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. KARISTUS Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise alus tuleneb KarS §-st 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega ei tohi hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). KrMS § 14 tuleneb kohtumenetluse võistlevuse põhimõte, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt 10 1-17-87 uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ning lahendab selle küsimuse vastavalt seadustele ja siseveendumusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2008.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). Neeme Naarist ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Väärteokorras kehtivad karistused puuduvad. Neeme Naarist on käesolevas kriminaalasjas pannud toime ühe teise astme kuriteo, tema teos puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Neeme Naaris kahetseb, samas kohtu hinnangul ei ole avaldatud kahetsus käsitletav siirana ning seda järgneval põhjusel. Neeme Naaris ei tunnista oma süüd, leiab et tema on kriminaalasjas kannatanu, temalt võeti vereproov alusetult, kasutati vägivalda (tekkisid suured sinikad), samuti on Neeme Naaris väitnud, et tema jõi ainult 3-4 pokaali (joove 2,36 +/- 0,06 mg/g), liikus hilisel ajal ei pannud kedagi ohtu. Tunnistajad on selgitanud, et auto vingerdas teel, kiirus oli ebaühtlane. Neeme Naaris on esitanud ennastõigustavaid väiteid, mõistmata et oma tegevusega põhjustas ta reaalse ohtu kui mitte teistele liiklejatele siis enda elule. KarS § 424 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Seega keskmiseks rahaliseks karistuseks on 265 päevamäära ning vangistuse keskmiseks karistusmääraks on seadusandja poolt määratletud 1,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Kohus leiab, et Neeme Naarist on võimalik tema teos sisalduva ebaõigluse ja õiguskorra kaitse huvides karistada rahalise vangistusega, kuna Neeme Naaris ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ning kohtule teadaolevalt ei ole ta pannud toime uusi liiklusalaseid kuritegusid. Samas peab kohus arvestama, et Neeme Naarisel tuvastati 2,31 mg/g suurune joove 1,5 tundi peale juhtimise lõppu. Neeme Naaris märkis kohtus, et tema otsust asuda juhtima mootorsõidukit alkoholijoobes, mõjutas pikk füüsiline koormus päikese käes. Kohtu hinnangul nähtub selles, et isiku süü alla keskmise, seega peab ka määratav karistus olema alla keskmise. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli Neeme Naarise keskmine päevamäära 2015.a 146,60 eurot. Kaitsja on esitanud tõendi, millest nähtub et Neeme Naarise sissetulek vähenes 2016.a. Samas leiab kohus et rahalise karistuse päevasissetuleku aluseks on siiski kuriteo toimepanemise ajal isiku päevasissetulek. Samuti ei ole kohtule teada, kas isiku on 2017.a palk säilinud või tõusnud. Kohtule antud materjale tutvumiseks ei esitatud. Eelpool toodud arvestades asub kohus seisukohale, et Neeme Naaris tuleb KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, päevamääraga 146,60 eurot, s.o summas 21990 eurot. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrata, et Neeme Naarisele mõistetud rahalist karistust on võimalik tasuda ositi võrdsetes osades 12 kuu jooksul, tasudes igas kuus vähemalt 1832,50 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena võtta Neeme Naaris’elt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. ASITÕENDID Käesolevas kriminaalasjas on esitatud asitõenditena 4.0 ml Neeme Naaris’e vereproov 4.0 ml katsutis ja ümbrik. 11 1-17-87 KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Peale kohtuotsuse jõustumist tuleb asitõendid hävitada, kuivõrd kriminaalasja lahendamise seisukohalt, ei ole nendel enam mingisugust tõendiväärtust. EKSPERTIISITASUD KES § 261 kohaselt on ekspertiisiasutuses tehtud ekspertiisi maksumuseks kohtuekspertiisiseadusega kehtestatud ekspertiisi hind või ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutis või toksikoloogiaekspertiisi käigus kasutatud metoodikate maksumuse summa ja ekspertiisiobjektide arvu korrutis. KES § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot. Antud asjaolust nähtub, et DNA ekspertiisi maksumuse näol on tegemist objektipõhise hinnaga. KES § 26 lg 2 sätestab, et ekspertiisikulude arvestus peab olema arusaadav, õige, detailne ja järjepidev. KrMS § 106 lõike 2 punkti 4 ja § 107 lõike 1 punkti 6 kohaselt esitatakse ekspertiisiobjektide andmed ekspertiisimääruses ja –aktis. Ekspertiisi maksumus kujuneb uuritud objektide ja objekti hinna korrutisena või toksikoloogiaekspertiisi käigus kasutatud metoodikate (näiteks aluseliste narkootiliste ainete ja ravimite toimeainete määramine gaasikromatograafi-massispektromeetriga) maksumuste summana, mida korrutatakse vastavate metoodikatega uuritud ekspertiisiobjektide arvuga. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses nr 1-14-4268 märkinud, et redaktsioone saab käsitleda analüüsimetoodikana, mitte aga analüüsiobjektina. Riigikohtu määrusest nr 3-1-1-120-12 nähtub, et kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, aga seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt saab öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Sellest seisukohast lähtuvalt leiab kohus, et kriminaalasjas teostatud DNA ekspertiise tuleb kontrollida ning vaadelda, kas DNA ekspertiisi maksumused vastavad eespool mainitud Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu seisukohale või mitte. DNA ekspertiisiaktist nr 16E-GE1058 nähtub, et ekspertiisiks esitati kokku 1 ekspertiisiobjekti. Ekspertiisiakti kohaselt viidi DNA ekspertiisi käigus läbi 3 redaktsiooni. Antud redaktsioonide arvu käsitleti ekspertiisi õiendis analüüsiobjektina maksumuse kohta. Ekspertiisi maksumuseks oli 171 eurot, mis saadi analüüsiobjektide