Obsah (7)

§ 663§ 667§ 442§ 477§ 436§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-11634 Määruse tegemise aeg ja koht 23. mai 2018, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi XX a

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 14. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 29.12.2017 määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada ning tsiviilasi saata uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.
2. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Õiguskirjanduses on selgitatud, et diskretsiooniotsuse puhul peavad otsusest nähtuma kaalutlused, millest tulenevalt on kohus järeldustele jõudnud. Kohtulahendis tuleb selgelt esitada asjaolud, millised on kaalumisel olulised ja millised ebaolulised. Diskretsioonipiiride ületamisel tuleb hinnata, kas poolte huvisid on piisavalt ja igakülgselt kaalutud ja arvesse võetud, kas otsus on piisavalt põhjendatud ning kas see on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Kaalumisõiguse korrektsele teostamisele laienevad üldised

§-s 442 sätestatud nõuded, mh tuleb kohtul diskretsiooni teostamisel käsitleda kõiki menetlusosaliste esitatud väiteid ja tõendeid (

§ 442lg 8) (vt V.Kõve, I.Järvekülg, J.Ots, M.Torga.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne lk-d 1084; 1086). 5 17.

§ 477

lg 1 ja § 463 lg 2 kohaselt peab kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 442

lg 8 tulenevalt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei vasta maakohtu määrus

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 sätestatud nõuetele.

Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul (Riigikohtu 22.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 22.2). Käesoleval juhul taotles avaldaja ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse elukoha, õppimisega ning tervisega seotud valdkondades. Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks hooldusõiguse lõpetamata jätmist eraldi iga valdkonna suhtes kaalunud. Samuti ei ole maakohus käsitlenud avaldaja ja eestkosteasutuse poolt esitatud tõendeid ja väiteid selle kohta, et hooldusõiguse osaline lõpetamine võib olla vajalik lapse käitumisharjumuste ja õpiedukuse parandamiseks, kuna puudutatud isik II ei suuda vajalikus ulatuses kontrollida lapse õppimist ega hoida arvuti kasutamist kontrolli all. Põhjendatud on määruskaebuse seisukoht, et maakohus on jätnud vastamata ka avaldaja väidetele selle kohta, et elamine koos PP-ga, kes on kasutanud lapse suhtes füüsilist jõudu, ei ole lapse huvides. Maakohus on jätnud täielikult põhjendamata, miks ta avaldaja poolt esitatud tõenditega ja eestkosteasutuse viimase seisukohaga, milles ta avalduse rahuldamist toetas, ei arvesta.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on jätnud vaidlustatud määruse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik otsustada ka maakohtu poolt diskretsiooni teostamise õiguspärasuse üle. Määruse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on menetlusõiguse normide oluline rikkumine, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu vaidlustatud määruse põhjendustest võimalik järeldada, et kohus oleks hooldusõiguse osalise lõpetamata jätmise osas kaalutlusõigust kohaselt teostanud.
2. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et puudutatud isik II on 16.09.2016 menetlusdokumendis palunud algatada lepitusmenetluse (I kd lk 50) ning on 05.01.2017 menetlusdokumendis kinnitanud, et soovib jätkuvalt selle läbiviimist mõlema lapse suhtes (I kd lk 106). Ka avaldaja on pidanud lepitusmenetluse läbiviimist vajalikuks (I kd lk 122). Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks võtnud seisukoha lepitusmenetluse algatamise osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas pooled soovivad endiselt lepitusmenetluse algatamist. 20.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 21. Hagita menetluses võib

§ 696

lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14). Kuna 6 ringkonnakohus saadab tsiviilasja maakohtule tagasi uueks lahendamiseks, siis ei ole ringkonnakohus teinud menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna

§ 696lg 3 määruskaebuse esitamise õigust.

Kaebeõigus ei tulene ka

§ 696

lg-st 4, kuna see annab kaebevõimaluse avaldajale juhul, kui tema avaldus on jäetud rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7