← Eesti

3-17-2521/35

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 62§ 108§ 118

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-17-2521 Otsuse kuupäev 20. aprill 2018 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi N. V.i kaebus Viru Vangla 18. septembri 2017

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-17-2521 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Viru Vangla karistas
  2. septembri
  3. a käskkirjaga nr 6-3/912-1 kinnipeetavat N. V.i vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega neljaks ööpäevaks (resolutsiooni p 1) ning Viru Vangla kodukorra p-s 1.11.2 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks (resolutsiooni p 2) (tl-d 15-16).
  4. Viru Vangla määras
  5. septembri
  6. a käskkirjaga nr 6-3/913-1 N. V.ile korraldusele allumata jätmise eest karistuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamise (tl-d 18-19).
  7. Viru Vangla tunnistas
  8. septembri
  9. a käskkirjaga nr 6-3/914-1 N. V.i süüdi VangS § 67 p 1 rikkumise süüdistuses seoses vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumisega ning määras talle
  10. augustil 2017 kella 13.30 paiku korraldusele allumata jätmise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamise (resolutsiooni p 1) ja
  11. augustil 2017 kella 15.10 paiku korraldusele allumata jätmise eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamise (resolutsiooni p 2) (tl-d 9-10).
  12. Viru Vangla tunnistas
  13. septembri
  14. a käskkirjaga nr 6-3/934-1 N. V.i süüdi VangS § 67 p 1 rikkumise süüdistuses seoses vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumisega ning määras talle karistuseks kartserisse paigutamise viieks ööpäevaks (tl-d 12-13).
  15. N. V. esitas Viru Vanglale vaide (registreeritud Viru Vanglas
  16. oktoobril 2017 numbriga 6-12/426-1) käskkirjade nr 6-3/914-1, 6-3/913-1, 6-3/934-1 ja käskkirja nr 6-3/9121 p 1 kehtetuks tunnistamiseks (tl-d 21-21p).
  17. Viru Vangla jättis
  18. novembri
  19. a vaideotsusega nr 6-12/426-2 N. V.i vaide rahuldamata (tl-d 22-23). Vaideotsuse põhjendused olid järgmised. 1) Käskkirjaga nr 6-3/912-1 karistati kaebajat, sest ta ei allunud valvuri korraldusele loenduse ajaks akna alla seista ning ta käitus vanglateenistujaga ebaviisakalt. Kuivõrd N. V. on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ja nende muudatustega ehk ta pidi olema teadlik, et loenduse ajal peab ettenähtud kohas seisma ning distsiplinaarmenetluse raames ei andnud kaebaja selgitusi seoses sellega, et ta ei saanud valvuri korraldusest aru, võib järeldada, et kaebaja sai valvuri korraldusest aru. Sellest tulenevalt on haldusakt õiguspärane ning valvuri korraldus polnud tühine. 2) Käskkirja nr 6-3/913-1 menetluses kaebaja poolt esitatud väite eestikeelsest korraldusest mitte arusaamisest lükkab ümber fakt, et pärast valvuri eestikeelse korralduse andmist vastas kinnipeetav vene keeles „kirjuta, kirjuta“, mis viitab sellele, et kaebaja sai aru, et korraldusele allumata jätmisele järgneb valvuri poolt ettekande kirjutamine. Isegi kui kodukorras puudub punkt, mis reguleeriks pärast eluosakonna kambrite avamise järgset väljumist kinnipeetavatele, ei muuda see valvuri korraldust tühiseks. 3) Käskkirja nr 6-3/914-1 menetluses kaebaja poolt esitatud väite, et ta ei saanud eestikeelsest korraldusest aru „lauatelefon toiduluugi peale panna“, lükkab ümber fakt, et ta pani lautelefoni kohe toiduluugile, kui vanemvalvur tuli ka sündmuse juurde ning andis täiendava korralduse asetada lauatelefon toiduluugi peale. Kaebaja väide, et ta ei allunud korraldusele, sest korralduse sõnum ei olnud talle mitte mingil määral arusaadav, on vastuolus faktiga, et ta 2 3-17-2521 kambriuks oli vahemikus 13:00-17:50 suletud, kuna ta on mittehõivatud. Menetleja on sama asjaolu hinnanud ka käskkirjas ning lisaks välja toonud, et kui kaks ametnikku seisavad kambri ees ja takistavad kambrist välja minemist ajahetkel, millal kaebaja ei tohi avatult eluosakonnas viibida, on eluliselt usutav, et kinnipeetav sai aru korralduse sisust. 4) Käskkirja nr 6-3/934-1 menetluse raames andis kaebaja kirjaliku selgituse, milles tõi välja, et üks loendust läbi viivatest valvuritest lubas tal toiduained külmkappi viia, aga miks ettekanne selle kohta kirjutati, ta ei tea. Kirjalikust selgitusest ei nähtu, et isikul oleks eesti keelest arusaamisega probleeme olnud, vaid ta tõi lihtsalt välja omapoolse nägemuse juhtunust. Seetõttu polnud valvuri antud korraldus tühine ning kaebaja sai korraldusest aru.
  20. N. V. esitas
  21. novembril 2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla
  22. septembri
  23. a käskkirjade nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1,
  24. septembri
  25. a käskkirja nr 6-3/912-1 p 1 ja
  26. septembri
  27. a käskkirja nr 6-3/934-1 tühistamiseks (tl-d 2-5, 28-29).
  28. Tartu Halduskohus vabastas
  29. detsembri
  30. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse menetlusse (tl-d 37-38p).
  31. Viru Vangla esitas
  32. jaanuaril 2018 vastuse kaebusele (tl-d 44-44p).
  33. Tartu Halduskohtusse saabusid
  34. jaanuaril 2018 Viru Vangla täiendavad selgitused (tl-d 75-75p).
  35. Kaebaja esitas
  36. märtsil 2018 täiendavad seisukohad ja taotluse käskkirjaga nr 6-3/913-1 seonduvalt videosalvestise säilitamiseks (tl-d 111-113).
  37. Viru Vangla esitas
  38. aprillil 2018 täiendavad seisukohad (tl-d 132-132p). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  39. Kaebaja taotleb Viru Vangla
  40. septembri
  41. a käskkirjade nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1,
  42. septembri
  43. a käskkirja nr 6-3/912-1 p 1 ja
  44. septembri
  45. a käskkirja nr 6-3/934-1 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Arvestades, et kaebaja ei saa eestikeelsetest käskudest aru, olid käsud tühised ning käskude mittetäitmise eest karistamine vastuolus VangS §-ga 67, haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 63 ja Euroopa konventsiooniga. 2) Vangla on rikkunud kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluste läbiviimisel, kuna vangla ei võtnud teistelt kinnipeetavatelt seletuskirju. Ka ei saa kaebajat karistada käskkirjades nr 6-3/912-1 ja 6-3/913-1 märgitud käskude eiramisel kodukorra rikkumise eest, kuna kodukorras märgitud rikkumisi pole kaebaja toime pannud. 3) Käskkirjadele nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1 kirjutati alla
  46. septembril 2017, kuid
  47. augustil 2017 toimunud tegevuse osas oli ette nähtud 30-päevane tähtaeg. Käskkirjas nr 6-3/913-1 õigustatakse kaebaja ebaseaduslikku karistamist selliselt, et vangla tõlgendab omavoliliselt kaebaja sõnad enda kasuks. Sõnad, mida kaebaja ütles, oli „tasa, tasa“. Ka käskkiri nr 6-3/914-1 põhineb suuresti ainult oletustel ja tõe väänamisel. Väide, et kaebaja ei tohtinud viibida eluosakonnas, on vastuolus VangS-ga, kodukorraga ja Eesti Vabariigi põhiseadusega. Ka andis valvur täiendava korralduse, mille kaebaja täitis. 3 3-17-2521 4) Seoses käskkirjas nr 6-3/934-1 märgituga läks kaebaja kambrist välja oma toiduainetega, kuna varasemalt kaebajale seda lubati.
  48. Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb vaidlustatud käskkirjades ja vaideotsuses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastustes kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Eluliselt usutav ei ole kaebaja väide, et ta ei oska sõnagi eesti keelt ning sellest tulenevalt ei saanud aru, millised korraldused talle antakse – kaebaja on viibinud Eestis vanglas pikka aega, ning tõenäosus, et sellest hoolimata ei saa kaebaja aru korraldusest jääda kambrisse, asetada telefon toiduluugile või seista loenduse ajal kambris akna alla, on kaduvväike, kuna põhisõnad on mõlemas keeles sarnased. Kaebaja pidi aru saama, et ametnik ei aktsepteeri tema tegevust ning normaalne võõras keeleruumis viibiv isik oleks üritanud selgitada, mida soovib tema üle kontrolli omav ja erivahendeid valdav ametnik talle öelda. Kaebaja on suuteline õppima, tal on kesk-eriharidus, kaebaja on aastaid elanud ja töötanud Eestis ning viibinud korduvalt kinnipidamisasutustes, kus on õppinud erinevatel kutseõppeerialadel. 2) Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduste mittetäitmine on raske rikkumine. Ükski kaebuse põhjendus ei anna alust vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks. Kaebaja karistamisel on täidetud VangS § 64 lg-st 1-4 tulenevad nõuded, menetlus on läbi viidud nõuetekohaselt ning määratud karistused on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalsed. 3) Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega menetlustähtaja rikkumise osas. Kuna kaebaja pani käskkirjades nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1 toodud rikkumised toime
  49. augustil 2017 ning
  50. september 2017 langes pühapäevale, oli distsiplinaarkaristuse määramise viimaseks tähtpäevaks esmaspäev,
  51. september
  52. 4) Distsipliinirikkumist ei välista asjaolu, et kinnipeetav täidab ametniku korduva korralduse. Rikkumiseks on esmase korralduse mittetäitmine ning seda, et hiljem kinnipeetav soostub korraldust täitma, võidakse hinnata süü vormi ja karistuse proportsionaalsuse kaalumisel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  53. Kohtu menetluses on kaebaja nõue Viru Vangla
  54. septembri
  55. a käskkirjade nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1,
  56. septembri
  57. a käskkirja nr 6-3/912-1 p 1 ning
  58. septembri
  59. a käskkirja nr 6-3/934-1 tühistamiseks. Kaebaja on
  60. märtsil 2018 kohtule esitatud taotluses märkinud, et tutvunud Viru Vangla poolt kohtule esitatud dokumentidega, ei leidnud ta sektsiooni S-1 videosalvestuse esitamise mainimist, millel peaks olema kõik selgelt fikseeritud. Kaebaja rõhutas, et oma
  61. septembri
  62. a märgukirjas käskkirja nr 6-3/913-1 juurde palus ta säilitada videosalvestise, et oleks võimalik veenduda, kui palju kinnipeetavaid oli sel ajal kambrist väljas, ning võrrelda, kes lisaks kaebajale sai tehtu eest karistada või kirjaliku märkuse. Kohtu hinnangul on eelnimetatud taotluses märgitu puhul tegemist taotlusega tõendi kogumiseks ning seega on asja lahendamiseks esmalt oluline välja selgitada, kas kaebaja poolt
  63. märtsil 2018 esitatud taotlus kuulub rahuldamisel või mitte.
  64. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muuhulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Et käesoleval juhul 4 3-17-2521 on oluline välja selgitada, kas N. V.ile distsiplinaarkaristuste määramisel on toimitud õiguspäraselt, mille kindlakstegemisel ei ole asjakohane hinnata teistele kinnipeetavatele määratud karistusi samalaadsete rikkumiste eest, pole kaebaja poolt välja toodud videosalvestisel tähtsust. Kuna eeltoodust tulenevalt pole teistele kinnipeetavatele karistuste määramist või määramata jätmist käesoleva haldusasja lahendamise raames vajalik tõendada, jätab kohus kaebaja taotluse tõendi kogumiseks

§ 62lg 2 alusel rahuldamata. 17. Kaebaja on vaidlustanud käskkirju osas, milles teda karistati Vang

S § 67 p 1 rikkumise eest. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Arvestades, et kaebaja ei lükka ümber korralduste andmist ametniku poolt ega korralduse mittetäitmise asetleidmist, pole kohtumenetluse poolte vahel vaidlust vanglateenistuse ametniku korralduse mitteallumises, s.t et kaebaja jättis

  1. augustil 2017 kella 17.37 paiku täitmata vanglaametniku korralduse mitte kambrist välja tulla enne kui valvur Tiia Klaas on kõik kambriuksed avanud, kella 13.30 paiku täitmata valvur T. Klaasi poolt antud korralduse, et kaebaja paneks lauatelefoni tagasi toiduluugi peale, kella 15.10 paiku täitmata valvuri korralduse minna tagasi kambrisse,
  2. augustil 2017 hommikuse loenduse ajal täitmata vanglaametnike korraldused astuda loenduse ajaks akna alla ning
  3. augustil 2017 kella 20.20 paiku täitmata valvuri korralduse kambrisse tagasi tulla. Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud ning kas vastustaja on täitnud uurimiskohustuse ja järginud talle ette nähtud menetlustähtaegu.
  4. Riigikohus on korduvalt selgitanud (
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja
  7. novembri
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-35-13, p 12, ja 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. HMS § 63 lg 2 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan (p 1), sellest ei selgu haldusakti adressaat (p 2), seda ei ole andnud pädev haldusorgan (p 3), see kohustab toime panema õigusrikkumise (p 4), sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita (p 5).
  9. Kaebaja väidab, et käskkirjades väljatoodud korraldused olid tühised, sest võimatu on täita käske, millest ei ole võimalik aru saada. Kohtu hinnangul ei muuda asjaolu, et kaebaja ei saanud väidetavalt eestikeelsetest korraldustest aru, vanglaametnike poolt antud eestikeelsete korralduste täitmist realiseerimatuks. Arvestades, et käesoleval juhul puudub vaidlus muuhulgas asjaolus, et kaebaja on aastaid elanud ja töötanud Eestis ning viibinud korduvalt Eesti kinnipidamisasutustes, ei saa tõsikindlalt väita, et eestikeelsetest korraldustest ei selgu niisugusele kinnipeetavale tema kohustused. Samuti ei ole tõendatud, et kaebajale oli
  10. augustil 2017 õhtuse loenduse ajal lubatud kambrist väljuda selleks, et viia toiduained külmkappi, millest tulenevalt polnud käskkirjas nr 6-3/934-1 antud korraldus kambrisse tagasi minna ühegi teise varasemalt antud korraldusega vastuolus. Ka ei ole vaidlust selles, et kaebajal oli antud korraldusi võimalik täita ning need olid antud pädeva isiku poolt ja need ei kohustanud toime panema õigusrikkumist. Seepärast ei ole korralduste tühisus kohtu hinnangul ilmselge ning korralduste tühisusele tuginemine korralduste täitmata jätmise põhjendusena ei ole põhjendatud. 5 3-17-2521
  11. VangS § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab, et lisaks õigusakti ja sätte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, ning asjaolude, milles see tegevus seisnes, kindlakstegemisele tuleb distsiplinaarkaristuse kohaldamise õiguspärasuse hindamisel kindaks teha kinnipeetava tahtlus. Seega hindab kohus kaebaja arusaamist ja keeleoskust korralduste täitmata jätmise põhjendusena kaebaja süü väljaselgitamisel.
  14. Kaebaja sõnul ei saanud ta aru: 1) vanglateenistujate T. Klaasi ja Priidik Murulaidi
  15. augusti
  16. a korraldusest astuda hommikuse loenduse ajaks akna alla; 2) T. Klaasi
  17. augustil 2017 kella 17.37 paiku antud korraldusest mitte kambrist välja tulla, enne kui T. Klaas on kõik kambriuksed avanud; 3) T. Klaasi
  18. augustil 2017 kella 13.30 paiku antud korraldusest, et ta lauatelefoni toiduluugi peale tagasi paneks; 4) T. Klaasi
  19. augustil 2017 kella 15.10 paiku antud korraldusest kambrisse tagasi minna; 5) valvur Fred Müüri
  20. augustil 2018 kella 20.20 paiku, mil F. Müür ja Eerik Kaljurand õhtust loendust teostasid, antud korraldusest kambrisse tagasi minna.
  21. Kohus on veendunud, et kaebaja pidi eelnimetatud korraldusi mõistma ka sel juhul, kui need anti üksnes eesti keeles. Viru Vangla poolt kohtule esitatud vastustest nähtuvalt on kaebaja viibinud vanglas juba aastaid ja samamoodi aastaid elanud ja töötanud Eestis ning kuigi ta väidab järjepidevalt, et ta ei oska eesti keelt, pole usutav, et kaebaja suhtes niisugused antud korraldused olid talle arusaamatud. Kohus nõustub vastustajaga ning leiab, et kuna
  22. augusti
  23. a korralduse sisuks oli astuda hommikuse loenduse ajaks akna alla, sõna „aken“ kõlab eesti ja vene keeles sarnaselt ning kaebaja on tutvunud vangistust reguleerivate aktidega, s.h Viru Vangla direktori
  24. jaanuari
  25. a käskkirjaga nr 1-1/49 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p-ga 6.2, mille kohaselt on loenduse ajal kinnipeetav kohustatud püsti tõusma, kui kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik, ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal, pidi ta mõistma, et temale antud käsk on seotud seismisega akna juures. Sarnaselt pidi kaebaja mõistma F. Müüri
  26. augusti
  27. a korraldust minna õhtuse loenduse teostamise ajal tagasi kambrisse, teades, et vangla kodukorrast tulenevalt on kinnipeetaval loenduse ajal kohustus viibida kambris. Samuti puudub kahtlus, et kaebaja mõistis teisi temale antud korraldusi. Nimelt kinnitab T. Klaasi poolt
  28. augustil 2017 kella 13.30 paiku antud korraldusest panna lauatelefon toiduluugile arusaamist fakt, et pärast teise vanglaametniku samasisulise korralduse andmist täitis kaebaja talle antud korralduse ning enne T. Klaasi
  29. augustil 2017 kella 15.10 paiku antud korralduse andmist kambrisse tagasi minna olid kaks ametnikku takistanud kaebaja kambrist väljumist. Ka pidi kaebaja mõistma T. Klaasi
  30. augustil 2017 kella 17.37 paiku antud korraldust mitte kambrist välja tulla, enne kui T. Klaas on kõik kambriuksed avanud, kuivõrd kaebaja peab pikaajaliselt vanglas viibinuna olema teadlik tavast, et eluosakonna avamisel kinnipeetavad ootavad kuni eluosakonna kõik kambriuksed on lahti tehtud, ning temaga samas kambris viibinud isik ei väljunud kambrist koheselt pärast kambriukse avamist. Seega oli kaebaja poolt temale antud käskude eiramise näol tegemist süülise käitumisega. 6 3-17-2521
  31. Vastusena kaebaja väidetele, et muudel juhtudel suhtlevad vanglaametnikud kaebajaga temale arusaadavas keeles, kaebaja ei ole rikkunud lauatelefoni toiduluugi peale panemise korraldust, kuna ta täitis selle, ning kaebaja ei ole rikkunud käskkirjades nr 6-3/912-1 ja 6-3/913-1 toodud tegevusega Viru Vangla kodukorda, selgitab kohus järgmist. Kuivõrd keeleseaduse (KeeleS) § 3 lg 1 järgi on Eesti riigikeel eesti keel, millest tulenevalt toimub riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse asjaajamine eesti keeles (KeeleS § 10 lg 1), ei saanud venekeelse korralduse andmata jätmine olla mingil juhul õigusvastane. Ka ei ole tähtsust asjaolul, et kaebaja täitis korralduse, mille andis talle teine ametnik, samal ajal aga jättis esimesena antud korralduse täitmata. Eelnimetatu ei välista distsipliinirikkumist, kuna tuvastatud on igal juhul esmase korralduse mittetäitmine. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ning leiab, et kui kinnipeetav soostub korralduse täitma hiljem pärast uue samasisulise korralduse andmist, võidakse seda hinnata süü vormi ja karistuse proportsionaalsuse hindamisel. Lisaks eeldatakse üldjuhul vanglaametniku korralduse seaduslikkust ning kinnipeetav on kohustatud seda täitma, kusjuures vanglaametniku poolt antud korraldus, millele allumata jätmist heidetakse kaebajale ette, ei pea otsesõnu tulenema Viru Vangla kodukorrast. Samas pöörab kohus tähelepanu, et Viru Vangla kodukorra p 6.2 kohaselt on loenduse ajal kinnipeetav kohustatud püsti tõusma, kui kambrisse siseneb vanglateenistuse ametnik, ning seisma korrektselt riietatuna oma korrastatud voodi kõrval või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal ning kodukorra p 1.12.2 kohaselt on kinnipeetaval keelatud väljuda vanglateenistuse ametniku loata talle määratud viibimiskohast. Seega jättes täitmata vanglaametniku korraldused loenduse ajaks akna alla minna ja mitte kambrist välja tulla, enne kui kõik kambri uksed on avatud, on vastuolus kodukorra p-dega 6.2 ja 1.12.
  33. Lisaks ei nõustu kohus kaebaja selgitustega, et vangla oleks pidanud distsiplinaarmenetluste läbiviimisel võtma seletuskirju kaaskinnipeetavatelt, kes viibisid korralduste andmise juures, ning vanglal ei olnud õigust välja anda käskkirju nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1, sest käskkirjade väljaandmiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg oli möödunud. Kuna käesoleval juhul on kaebaja distsipliinirikkumised tõendatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega (vanglaametnike seletused, turvakaamera salvestisega tutvumine), polnud vanglal kohustust täiendavalt teistelt kinnipeetavatelt selgitusi küsida. Nii sätestab ka HMS § 6, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja koguma selleks tõendeid oma algatusel üksnes vajaduse korral. Käesoleval juhul ei saa väita, et esines vajadus täiendavate tõendite, s.t kaaskinnipeetavate seletuste kogumise järele. Kuivõrd käskkirjades nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1 mainitud rikkumised leidsid aset
  34. augustil 2017 ning VangS § 64 lg 41 ls-st 1 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse võib määrata mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates, nõustub kohus vastustajaga ja leiab, et HMS § 33 lg-st 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lg-st 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 3 ja 8 tulenevalt oli viimane päev
  35. augustil 2017 teada saadud rikkumise kohta distsiplinaarkaristuse määramiseks
  36. september
  37. Et
  38. september 2017 langes pühapäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, s.t
  39. septembril
  41. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Viru Vangla
  42. septembri
  43. a käskkirjad nr 6-3/913-1 ja 6-3/914-1,
  44. septembri
  45. a käskkirja nr 6-3/912-1 p 1 ja
  46. septembri
  47. a käskkiri nr 6-3/934-1 on õiguspärased. Vaidlusaluste käskkirjade andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjades märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Käskkirjad on antud kehtiva VangS § 63 lg 1, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumisi menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistused 7 3-17-2521 on kohased ja proportsionaalsed. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistused ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on vaidlustatavad käskkirjad ka karistuse määramise osas õiguspärased. 26.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 18. detsembri 2017. a määrusega.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.