Obsah (5)

§ 105§ 119§ 117§ 114§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 10 lg 2 p-s 3 ja §-s 46 sätestatust ning § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Intressinõude esitamise tingis asjaolu, et maksukohustuslane ei ole õigeaegselt täitnud

§ 105

lg-s 1 sätestatud kohustust tasuda maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad ettenähtud tähtajaks. Intressisumma arvestamisel on lähtutud

§ 119lg-s 2 sätestatud summeeritud intressiarvestuse põhimõttest.

CRONIMET Eesti Metall OÜ tasus intressisumma 12.12.

2. CRONIMET Eesti Metall OÜ esitas 28.12.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada MTA 09.12.
3. a intressinõue nr 13-3/190509 osas, milles kaebajalt nõutav intress on arvestatud intressimääraga üle 0,03% päevas; kohustada MTA-d esitama kaebajale korrigeeritud intressiarvestus intressimääraga 0,03% päevas ning tagastama kaebajale intressinõude täitmiseks enamtasutud rahasumma ja tasuma sellelt intressi 0,06% päevas alates rahasumma tasumisest 12.12.2016 kuni intressinõude tühistamiseni; jätta kohaldamata

§ 117

lg 1 osas, milles intressimäär maksuvõla tasumisega viivitamise korral ületab 0,03% päevas; tunnistada

§ 117

lg 1 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas, milles on kehtestatud maksuvõla tasumisega viivitamise korral intressi määraks rohkem kui 0,03% päevas. Kaebuse põhjendused: Intressimäär 0,06% päevas on liialt kõrge ning riivab kaebaja ettevõtlusvabadust ja omandiõigust. Intressimäär 0,06% päevas on PS-ga vastuolus. Ülemäärane intress ei ole vajalik meede maksumenetluse kulude hüvitamiseks. Intressimäär 0,06% päevas, mis koos tasutud intressilt arvestatud tulumaksuga moodustab 26,28% aastas, on ilmselgelt ülemäärane võrreldes maksu määramise keskmise arvestusliku kuluga. Mõistlik intressimäär on 0,03%.

§ 117

lg-st 1 tulenev intress koos sellele lisanduva tulumaksuga on ligi 7 korda suurem, kui kõrge 2 finantsriskiga isikule finantsturul kohaldatav intressimäär. Maksuintress on riigile iseseisev tuluallikas. Isikute karistamine ei ole intressi legitiimne eesmärk.

1. CRONIMET Eesti Metall OÜ esitas 25.04.2017 kaebuse täpsustuse, milles ta palus tühistada MTA 09.12.
2. a intressinõue osas, mis ületab 230 000 eurot; kohustada MTA-d tagastama kaebajale intressinõude täitmiseks enamtasutud 231 598,28 eurot ning tasuma enamtasutud summalt intressi 0,06% päevas alates rahasumma tasumisest 12.12.2016 kuni intressinõude tühistamiseni. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada MTA 09.12.
3. a intressinõue kohtu poolt sobivaks ja vajalikuks peetavas ulatuses ning kohustada MTA-d vastavas ulatuses enamtasutud intress kaebajale tagastama ja tasuma enamtasutud summalt intressi 0,06% päevas alates rahasumma tasumisest 12.12.2016 kuni intressinõude tühistamiseni. Veel palus kaebaja jätta kohaldamata

§ 117

lg 1 osas, milles säte ei võimalda maksukohustuslaselt nõutavat intressi kaalutlusõiguse alusel vähendada ning tunnistada

§ 117

lg 1 PS-ga vastuolus olevaks osas, milles see ei näe maksuvõla tasumisega viivitamise korral tasumisele kuuluva intressi vähendamisel ette kaalutlusõigust. Kaebaja väited: Intress ei ole tekkinud maksude tasumisest pahatahtlikult kõrvalehoidumise tõttu, vaid on suurenenud kaebajast sõltumatutel põhjustel tema suhtes läbi viidud korduva ning ebamõistlikult pika ja koormava maksumenetluse jooksul. Ettevõtte majandusaasta rahavoogu üle 5 korra ületav intressisumma ületab kordades mõistliku motiveerimise piiri ja mõjub varjatud karistusena. Kaalutlusõiguse puudumine ei võimalda ülemäärast intressi vähendada. 7. Tartu Halduskohus jättis 06.07.2017. a otsusega CRONIMET Eesti Metall OÜ kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Juhinduda tuleb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.03.2017. a otsuses nr 3-4-1-15-16 antud hinnangust

§ 117lg 1 seaduspärasusele.

Intressimäär ei riku kaebaja ettevõtlusvabadust ega omandi põhiõigust. Maksuvõlg on tekkinud maksumaksja enda tegevuse tulemusena, mida saanuks vältida. Kaebaja ei ole maksukohustust tasunud pärast 03.04.

1. a maksuotsuse tegemist, vaid tegi seda siis, kui Riigikohus jättis 05.12.
2. a määrusega tema kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Intressivõlg on kasvanud, kuna maksuvõlga ei tasutud kohe. Maksukohustuslane oli teadlik oma maksukohustuse tekkimisest juba
3. a aprillis. MTA ei ole viivitanud asja menetlemisega, vaid kaebaja ise jättis seadusest tulenevad maksukohustused täitmata õigeaegselt ja teadlikult, mis tõi kaasa intressinõude tekkimise. 2) Kohtul puudub õigus oma äranägemist mööda kaebajale intressimäär määrata. Vaidlusalune intressimäär on seaduslik ja puudub alus kaebaja poolt tasutud intressi tagasimaksmiseks. Samuti puudub alus kohustada MTA-d kaebajale intressi tasuma summalt, mille osas on kaebajalt võetud intressi üle 0,03%. Intressi arvutamisel ei saa aluseks võtta summa suurust, nagu väidab kaebaja, kuna see oleks vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-15-16, kus on rõhutatud, et intress peab tagama tasu õigeaegselt maksmata maksusumma eest ja välistama likviidsuseelise õiguspäraselt maksukohustusi täitvate isikute ees.

§ 117lg 1 kuulub kohaldamisele ega ole PS-ga vastuolus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. CRONIMET Eesti Metall OÜ esitas 07.08.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 06.07.
2. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada MTA 09.12.
3. a intressinõue osas, milles kaebajalt nõutav ületab 230 000 eurot või alternatiivselt kohtu poolt sobivaks ja vajalikuks peetavas ulatuses ning kohustada MTA-d tagastama enamtasutud rahasumma koos sellele lisanduva intressiga; jätta kohaldamata

§ 117

lg 1 osas, milles säte ei võimalda maksukohustuslaselt nõutavat 3 intressi kaalutlusõiguse alusel vähendada; tunnistada

§ 117

lg 1 PS-ga vastuolus olevaks osas, mille see ei näe maksuvõla tasumisega viivitamise korral tasumisele kuuluva intressi vähendamisel ette kaalutlusõigust. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on jätnud analüüsimata olulise osa kaebaja väidetest ja tõenditest. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, jättes algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

§ 117lg 1 osas, milles see ei võimalda kaalutlusõiguse alusel vähendada intressi.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olnud kohtuasjade asjaolud ei ole identsed käesoleva asjaga, mistõttu ei ole lahendis nr 3-4-1-15-16 toodud järeldused ülekantavad käesolevasse vaidlusesse. 2) Nõutav intress on maksuintressi legitiimsete eesmärkide saavutamiseks ülemäärane. Summa ületab kaebaja 2015. a majandusaasta aruande järgi ettevõtte rahavoogusid enam kui 5-kordselt, mis ületab mõistliku motiveerimise piiri ja mõjub varjatud karistusena. MTA ei ole väitnud, et riigile on maksu õigeaegsest tasumata jätmisest tekkinud suurem kahju kui 230 000 eurot ning kohus ei ole seda ka analüüsinud. Kaebaja ei saanud mõjutada maksu- ega kohtumenetluse kiirust ega sellest tulenevalt intressi lõplikku suurust. Asjaolu, et kohtute arvates oli maksuasi keskmisest mahukam ja kohus luges maksumenetlusele kulunud aja põhjendatuks, ei õigusta ebamõistlikult suure intressi nõudmist, kuna Riigikohtu hinnangul ei ole intressi eesmärgiks maksumenetluse kulude kompenseerimine (lahend nr 3-4-1-15-16, p 111). Intress ei ole tekkinud maksude tasumisest pahatahtlikult kõrvalehoidumise tõttu, vaid on kasvanud kaebajast sõltumatutel põhjustel tema suhtes läbi viidud korduva ning ebamõistlikult pika ja koormava maksumenetluse jooksul. Nõutav intress teenib varjatud eesmärke. Tasutud 461 598,28 euro suuruse intressiga ei hüvitata riigile tekkinud kahju, vaid see on riigile iseseisev tuluallikas. See ei ole maksintressi mõtteks ega legitiimseks eesmärgiks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-62-10, p 45). 3) Kaalutlusõiguse puudumine ei võimalda ülemäärast intressi vähendada. Intressi ülemäärasus ei sõltu maksukohustuslase maksevõimest, vaid intressi kogukulu suurusest. Seega ei ole

§ 117

lg-s 2 sisalduv võimalus nõutavat intressi maksuvõla ajatamise korral vähendada sobiv ega piisav meede intressi mõõdukuse tagamiseks. Seaduses puudub alus, mis võimaldaks kaebajal intressisummat mõistliku ja PS § 11 tähenduses mõõduka suuruseni vähendada. 9. MTA esitas 29.08.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Maksumenetluses tuvastatud asjaolusid ja kaebaja maksukäitumist arvestades ei ole põhjust asuda seisukohale, et

§ 117

lg-s 1 sätestatud intressi kohaldamine oleks riivanud kaebaja õigusi ülemääraselt või oleks teeninud varjatud eesmärke. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-15-16 põhjalikult analüüsinud maksuintressi eesmärke ja mõju ning

§ 117lg-s 1 sätestatud intressimäära õiguspärasust.

Kaebaja väited ei anna alust nende seisukohtade ülevaatamiseks. Nõutav intress on arvestatud vastavuses võlgnetava summaga ja maksuvõla tasumisega viivitatud ajaga. Kohatu on kaebaja seisukoht, et nõutava intressisumma suurus võiks olla intressinõude vähendamise põhjuseks. See tähendaks maksukohustuslaste eelistamist, kes on jätnud kohustused riigi ees täitmata suuremas summas ja/või pikema aja vältel. Kaebaja ei ole esitanud argumente tõendamaks, et temalt nõutav intressi kogukulu oleks maksukohustuslastelt tavapäraselt nõutavast intressist suurem. Kaebaja võrdlus 2015. a majandusaasta rahavooga ja tõendina esitatud 2015. a majandusaasta aruanne ei oma seost intressinõudega ega ole selle õiguspärasuse hindamisel asjakohane. 2) Seadusest tulenevad võimalused intressi vähendamiseks on piisavad. Intressi maksimaalne summa on piiratud maksunõude summaga (

§ 119lg 1 p 5).

Intressi vähendamine peab olema erandlik, vältimaks isikute ebavõrdset kohtlemist ja põhjendamatute eelistuste tegemist. 3) Ebaõige on kaebaja väide, nagu oleks maksuintress tekkinud tema suhtes läbiviidud maksumenetluse tulemusena. Maksukohustuslane on kohustatud arvestama ja tasuma intressi, kui ta ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks. Intressinõude tekkimise aluseks 4 olnud maksukohustuse tuvastas MTA maksuotsusega, mille õiguspärasuse osas toimus kohtuvaidlus (haldusasi nr 3-14-51410), milles kohtud nõustusid MTA-ga, et kaebaja oli teadlik tehingute mittetoimumisest arvetel näidatud isikutega. Sellest järelduvalt tekkis maksuvõlg kaebaja enda tegevusest sõltuvalt. Kohus asus otsuses nr 3-14-51410 seisukohale, et maksumenetlusele kulunud aeg oli põhjendatud. Viited

1. a september osas toimunud kontrollile on vaidlusaluse intressinõude hindamise seisukohalt asjasse puutumatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
3. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust intressiarvestuse õigsuse üle, vaid selle üle, kas kaebajale koostatud intressinõue on 230 000 eurot ületavas osas või alternatiivselt kohtu poolt sobivaks ja vajalikuks peetud ulatuses põhiseadusevastane. Halduskohus intressinõude vastuolu põhiseadusega ei leidnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Vaidlust ei ole selle üle, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei leidnud kohtuasjas nr 3-4-1-15-16

§ 117lg 1 formaalset ega materiaalset vastuolu põhiseadusega.

Riigikohus ei tuvastanud ka seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olnud maksuintressi kohaldamise juhtudel oleksid maksukohustuslased olnud seatud erandlikku olukorda, mis ei võimaldanud nende puhul maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist. Riigikohus ei leidnud sedagi, et maksukohustuslaste õigusi oleks võrreldes keskmise maksukohustuslasega ilmselgelt ülemääraselt riivatud (vt otsuse p-d 123-127). Viidatud asjas olid kaebajateks juriidiline isik ja füüsiline isik, kellest esimesel oli maksuintressist tulenev kogukulu 26,28% võlgnetavast summast aastas, teisel aga 21,9% võlgnetavast summast aastas. Kui ühel juhul oli intressinõude aluseks olev maksusumma oluliselt suurem nõutavast intressisummast, siis teisel juhul oli intressisumma kasvanud selle arvestamise aluseks oleva maksusummaga pea võrdseks ning

§ 119lg 1 p 5 alusel oli maksuintressi arvestamine peatunud.

Kui ühel juhul määrati maksuvõlg ja intressi suurus kindlaks maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsiooni alusel, siis teisel juhul viis MTA läbi maksumenetluse ja vastutusmenetluse. 13. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja olukord ei ole eelviidatud juhtumitega võrreldes millegi poolest erilisem. Kaebaja kui juriidilise isiku maksuintressist tulenev kogukulu on 26,28% võlgnetavast summast aastas, mida Riigikohus kohtuasjas nr 3-4-1-15-16 põhiseadusevastaseks ei pidanud (vt otsuse p 121). Kuigi kaebaja intressivõlg, 461 598,28 eurot, kasvas selle arvestamise aluseks oleva maksusummaga, 484 827,69 eurot, üsna samasse suurusjärku, ei saa ka sellest järeldada intressinõude põhiseadusevastasust. Nimelt kohtuasjas 3-4-1-15-16 ületas füüsilise isiku maksuvõla põhinõue intressinõuet vaid 1,44 euro võrra, samas kui käesolevas asjas oli kaebaja maksuvõla põhinõue intressinõudest tervelt 23 229,41 euro võrra suurem. Maksukohustuslast ilmselgelt ülemääraselt riivava olukorra ennetamiseks on seadusandja

§ 119

lg 1 p-s 5 ette näinud, et kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude, siis intressi arvestamine peatub. Maksukorralduse seadust täiendati eelviidatud sättega maksukorralduse seaduse muutmise seadusega (RT I, 10.12.2010,4). Seaduse eelnõu seletuskirja (802 SE1) kohaselt lähtuti maksuintressile ülempiiri seadmisel analoogsest tsiviilkohtu praktikast, eesmärgiga välistada ebaproportsionaalselt suure intressi arvestamine maksunõudelt ning vähendada ebamõistlikult pika aja jooksul intressiarvestuse pidamisest 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/35f3ec5c-7fa1-5701-0ed4-f2fae822e228 5 tingitud halduskoormust. Seega ei saa üldreeglina maksuvõla põhinõudest väiksemat või sellega võrdset intressinõuet põhiseadusevastaseks pidada. Seda, et seadusandja oleks pidanud

-is ette nägema intressiarvestuse peatumise, kui intress on kasvanud poole ulatuseni selle arvestamise aluseks olevast maksusummast (ka see tooks kaasa kaebaja intressinõude vähenemise praktiliselt kaebaja taotletud summani, antud juhul 230 799,14 euroni), ei ole kaebaja käesolevas vaidluses väitnud. Ühtlasi ei leia ringkonnakohus, et maksuvõla põhinõudest väiksemat maksuintressi nõuet tuleks vaid summa suurust arvestades põhiseadusevastaseks pidada. 14. Riigikohus ei ole kohtuasjas 3-4-1-15-16 selgitanud, milline on see erandlik olukord, millesse sattununa võiks maksukohustuslane väita, et tema puhul ei võimalda

maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist või et tema õigusi riivatakse võrreldes keskmise maksukohustuslasega ilmselgelt ülemääraselt. Ringkonnakohtus peetud kohtuistungil leidis MTA esindaja, et erandlik olukord saaks olla selline, mida arvestatakse ka maksuvõla kustutamisel. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri seisukohaga selles, et erandlikuks olukorraks saaks analoogia korras maksuvõla kustutamisele (vt

§ 114

) pidada juhtumit, kus maksuintressi nõudmine on maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sh vääramatu jõu tõttu ilmselgelt ebaõiglane. Riigikohus on näiteks leidnud, et intressinõude kustutamine võib olla õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu, pidades seega ebamõistlikku menetlusaega

§ 114mõistes ebaõiglaseks (RKHK 03.05.2017.

a otsus asjas nr 3-3-1-80-16, p 22; 06.03.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-78-14, p 21).
2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva juhtumi puhul puudub alus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et MTA viis kaebaja puhul läbi väga mahuka maksumenetluse, mis hõlmas kaebaja tehinguid ca kümne erineva äriühinguga (vt MTA 03.04.
3. a otsus nr 12.2-3/5590-302, p 2). Kaebaja vaidlustas maksuotsuse kõigis kolmes kohtuastmes, milline kohtuasi lõppes kaebaja kaotusega. Halduskohus kontrollis kaebaja väiteid koormava maksumenetluse kohta, mööndes, et maksuasi oli keskmisest oluliselt mahukam, kuid ei pidanud maksumenetluse algusest kuni maksuotsuse tegemiseni kulunud aega põhjendamatult pikaks (vt Tartu Halduskohtu jõustunud, 27.11.
4. a otsus haldusasjas nr 3-14-51410, p 34). Ringkonnakohus, tutvunud vaidlusaluse maksumenetluse materjalidega (vt MTA 04.05.
5. a kontrollakt nr 12.2-3/5590-238, II kd, tl 30-147; 26.08.
6. a kontrollakt nr 12.2-3/5590-295, II kd, tl 148-176; MTA 03.04.
7. a maksuotsus nr 12.2-3/5590-302, I kd, tl 132-197 ja II kd, tl 1-9 ning MTA 09.06.
8. a vaideotsus nr 6-1/2157-5, II kd, tl 10-29), on seisukohal, et arvestades nii maksumenetluse mahukust kui ka asjaolu, et maksumenetluse käigus korrigeeris MTA kaebaja eriarvamusest lähtudes oma esialgses kontrollaktis väljendatud seisukohti ja maksusumma suurust, ei saa järeldada maksuhalduri tegevusetust või ebamõistlikku viivitust maksuotsuse koostamisel, mille tõttu pikenes maksuintressi arvestamine. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi vastustaja seisukohaga selles, et MTA 25.11.
9. a kontrollakt nr 12.2-3/9052-47 ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, sest kontrollaktiga päädinud menetluses oli kontrolliperioodiks september 2009, kuid vaidlusaluse intressinõude aluseks olevas maksumenetluses kontrolliti maksustamisperioode aprill kuni juuli
10. Seega ei hõlma vaidlusalune kontrollimenetlus MTA 25.11.
11. a kontrollakti koostamist. Eeltoodust tulenevalt tagastab ringkonnakohus maksuhaldurile ringkonnakohtu kohtunõude alusel esitatud 25.11.
12. a kontrollakti nr 12.2-3/9052-
14. Käesolevas asjas ei saa järeldada ka seda, et intressinõue oli kaebaja varalisest olukorrast lähtudes ilmselgelt ebaõiglane. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei taotlenud maksuhaldurilt põhivõla tasumise ajatamist, vaid tasus maksuotsusega määratud maksusumma 06.12.2016, päev pärast Riigikohtu määruse tegemist, millega kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse ei võetud. Ka intressinõude täitis kaebaja vaid kolm päeva pärast selle koostamist, 6 12.12.2016.

§ 117

lg 2 järgi on maksuhalduril maksuvõla tasumise ajatamisel õigus vähendada ka intressi määra kuni 50 protsenti ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates. Seega olnuks kaebajal soovi korral võimalik taotleda koos maksuvõla tasumise ajatamisega ka intressisumma vähendamist. Kuna kaebaja seda võimalust ei kasutanud, järeldab ringkonnakohus, et kaebajale ei olnud põhivõla ja intressinõude täitmine ilmselgelt üle jõu käiv. CRONIMET Eesti Metall OÜ

1. aasta konsolideeritud majandusaasta aruande tegevusaruandest nähtub, et
2. a lõppenud kohtuvaidluse negatiivne mõju
3. a kasumile oli 1 060 000 eurot, mis viis ettevõtte omakapitali seisuga 31.12.2016 küll negatiivseks (konsolideeritud bilansi järgi -1 400 018 eurot), kuid juhtkonna hinnangul on negatiivne omakapital ajutise iseloomuga ning akumuleeritud kahjum kaetakse tulevaste perioodide kasumitega. Kaebaja 30.11.
4. a bilansist (I kd, tl 128) nähtub, et
5. aastal on kaebaja teeninud kasumit, mille arvel on vähenenud negatiivne omakapital 1 400 018 eurolt 449 081,24 eurole. Seega ei saa järeldada ka seda, et vaidlusalune intressinõue tõi kaasa kaebaja maksejõuetuse või muu kaebaja äritegevust halvava tagajärje.
6. Kaebaja väitel ületab intressisumma kaebaja
7. a konsolideeritud majandusaasta aruande (I kd, tl 53p) järgi ettevõtte rahavoogusid enam kui 5-kordselt, mis ületab mõistliku motiveerimise piiri ja mõjub varjatud karistusena. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viide
8. a majandusaasta aruande konsolideeritud rahavoogude aruande real „kokku rahavood“ kajastatud summale „86 766“ ei ole asjakohane. Kaebaja tasus maksuvõla nii põhivõla kui ka intressi osas
9. a detsembris; seega ei oma
10. a majandusaasta aruandest nähtuv kaebaja maksevõime vaidluses tähtsust, vaid lähtuda tuleb ettevõtte
11. a majandusaasta aruandest. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 19 lg 2 kohaselt kajastatakse rahavoogude aruandes raamatupidamiskohustuslase aruandeperioodi laekumisi ja väljamakseid rühmitatuna vastavalt nende eesmärgile äritegevuse, investeerimistegevuse ja finantseerimistegevuse rahavoogudeks. Kuna aruandes toimub iga eelviidatud tegevusrühma kaupa ning viimaks ka kokkuvõtlikult laekumiste ja väljamaksete liitmine-lahutamine, ei näita aruande rida „kokku rahavood“ kaebaja tegelikku käivet aruandeperioodil. Nii näiteks olid ettevõtte rahavood kokku
12. a konsolideeritud majandusaasta aruande tabeli „Konsolideeritud rahavoogude aruanne“ järgi vaid 49 964 eurot, samas kui ettevõtte müügitulu oli samal aastal kokku 48 088 153 eurot (vt konsolideeritud kasumiaruande rida 1). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, mille kohaselt saab ettevõtte rahavoogude lõppandmete põhjal teha järeldusi intressinõude ülemäärasuse ning seeläbi karistava iseloomu kohta.
13. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et käesolevas asjas puuduvad tõendid, millest ilmneks kaebaja soov maksu- või kohtumenetlusega venitada. Ka ei nähtu, et kaebaja saanuks otseselt mõjutada maksu- ja kohtumenetluse kiirust. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, nagu polnuks kaebajal intressi lõpliku suuruse mõjutamine üldse võimalik. Kaebaja võimuses oli intressiarvestuse jätkumine võlgnetavate maksusummade tasumisega peatada, tasudes riigile võlgnetavad maksusummad kas kohe pärast maksuotsuse koostamist või juba pärast 26.08.
14. a kontrollaktiga tutvumist (vt

§ 115lg 1).

Käesoleval juhul tasus kaebaja maksuotsusega määratud maksusumma alles pärast vaide- ja kohtumenetluse läbimist ehk ligemale 2 aasta ja 8 kuu möödumisel maksuotsuse koostamisest. Kaebaja kohtuistungil esitatud selgitus, mille kohaselt ei olnud rahaliselt võimalik maksusummat kiiremini tasuda, ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev. MTA koostas kontrollakti 26.08.2013 ning maksuotsuse 03.04.

1. Äriregistrist nähtuva CRONIMET Eesti Metall OÜ konsolideeritud majandusaasta aruande andmetel teenis äriühing
2. aastal 389 183 eurot kasumit, mis koos eelmiste perioodide jaotamata kasumiga moodustas 467 029 eurot. 31.12.2013 seisuga oli äriühingul raha 235 160 eurot. Kuigi äriühingu
3. a majandusaasta aruandes viidatakse ka MTA 03.04.
4. a maksuotsusele, ei peetud vajalikuks kajastada aruandes eraldisi võimaliku negatiivse kohtuotsuse osas ning äriühingu tingimuslike kohustustena kajastati 31.12.2014 7 seisuga vaid võimalikke dividende osanikele summas 385 450 eurot (aasta varem, 31.12.2013, moodustasid dividendid 59 225 eurot). Seega oli maksusumma tasumata jätmine kaebaja teadlik valik. Ringkonnakohus märgib ka seda, et kaebaja tegevusaruannetest nähtuvalt finantseeritakse ettevõtte tegevust peamiselt laenudega emaettevõttelt, kelleks on 75% osalusega CRONIMET Holding GmbH. Ettevõtte finantseerimine on sealjuures emaettevõtja poolt tagatud ka langevate hindadega turul. Seega saanuks kaebaja kasutada maksusumma tasumiseks ka emaettevõtja poolt suure tõenäosusega suurema intressikulu vältimiseks väljastatud laenu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas puudub ka vääramatu jõud või muu kaebajast sõltumatu asjaolu, mis muudaks MTA intressinõude kaebaja suhtes ilmselgelt ebaõiglaseks või ülekohtuseks.
5. Ringkonnakohus ei leia

põhiseadusevastasust ka selles, et maksuhalduril puudus kaebajale intressinõude esitamisel kaalutlusõigus. Ringkonnakohtu hinnangul on

-s ettenähtud meetmed (maksuvõla tasumise ajatamine, maksuvõla mahakandmine ja kustutamine, maksuvõla ümberkujundamine ja maksuvõlast vabastamine, intressi arvestamise peatumine) ilmselgelt ebaõiglaste juhtumite väljaselekteerimiseks piisavad. Kaebaja ei ole täpsustanud, mis oleksid MTA kaalutlusõiguse eesmärk ja piirid ning kuidas täiendaks kaalutlusõigus

-is sätestatud praegusi meetmeid viisil, mis arvestaks maksukohustuslaste võrdse kohtlemise põhimõttega. Maksuintressi rahaline suurus sõltub eranditult kõigil juhtudel põhivõla suurusest ja selle tasumisega viivitatud ajast, kusjuures maksuintressi määr on alati ühesugune. Ka seaduse muutmise korral ei oleks võimalik leida sellist intressimäära, mis kellegi huve ei riivaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks põhjendatud suurema maksuvõla puhul madalama intressimäära kehtestamine, sest see annaks suurematele maksuvõlglastele teistega võrreldes ebaõiglase eelise. Seetõttu ei saa suuremalt põhivõlalt väiksema põhivõlaga võrreldes kokkuvõttes suurema intressi laekumist maksukohustuslase suhtes varjatud karistuseks või riigile iseseisvaks tuluallikaks pidada. Maksuintressi määr ei tohiks olla selline, mis motiveerib suuremat maksuvõlglast maksu tasumisega venitama. Kaebajale koostatud maksuotsusest nähtub, et kaebaja maksuvõlg tekkis kaebaja teadliku tegevuse tulemusena. Ka leidis ringkonnakohus eelnevalt, et kaebajal oli võimalik intressiarvestus maksuvõla tasumisega lõpetada. Ühtlasi ei pidanud kaebaja vajalikuks ühtegi

-s sätestatud õigust põhi- ja intressivõla vähendamiseks kasutada, seega ei olnud kaebajal tegelikult probleeme võla tasumisega. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et 461 598,28 euro suurune intress on kitsamas tähenduses ebaproportsionaalne, kuna koormab kaebajat oluliselt rohkem kui intressi legitiimsete eesmärkide saavutamiseks vajalik. Maksuintressist tulenev kogukulu oli küll kaebaja jaoks ebameeldivalt suur, kuid mitte ülemäärane. Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja puhul erandlik olukord puudub, mistõttu ei ole alust

suhtes kaebaja intressinõudega seonduvalt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

1. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 06.07.
2. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega puudub alus kaebaja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulude väljamõistmiseks ning need jäävad kaebaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 8