Obsah (6)

§ 90§ 201§ 45§ 223§ 237§ 233

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2018, Tallinn Väärteoasja number 4-17-3194 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Reinola V

) § 201 lg 2 ja § 223 lg 1 ja § 237 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. veebruari 2018 otsus Kaebuse esitaja Kaitsja Menetlusalune isik Nikolai Niftalijev, ik: 38612290290, varem korduvalt väärteokorras karistatud. Asja läbivaatamaise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. veebruari 2018 aasta otsus Nikolai Niftalijevi süüdimõistmises

§ 90

lg 1 p 3 nõuete rikkumises

§ 201lg 2 järgi.

2. Teha uus otsus, millega mõista Nikolai Niftalijev süüdi

§ 90

lg 1 p 1 nõuete rikkumises

§ 201lg 1 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks mõista Eesti Vabariigilt Nikolai Niftalijevi( ik: 38612290290) kasuks välja 375.00 (kolmsada seitsekümmend viis) eurot. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. 12.05.2017.a. koostatud väärteoprotokolli kohaselt juhtis Nikolai Niftalijev 04.09.2016.a. kell 11.04 ajal Tallinnas Randvere teel, XXX vastas mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks oma sõidukogemustele ja teeoludele, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ja kaotas sõiduki üle kontrolli ning sõitis teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel oma sõiduraja piirest välja vastassuunda, kus põrkas kokku sõiduautoga Honda. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju OÜ-le Cidadele Liising & Factoring ja varalise kahju ning tervisekahjustused IN-le. Juht põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt andmata abivajajale esmaabi ega teavitanud liiklusõnnetusest häirekeskust ja ei kirjutanud üles liiklusõnnetuse pealtnägijate nõusolekul nende andmeid. Rikkus

§ 45

lg.1, § 50 lg.3 p.1 ja § 90 lg.1 p.3 , § 169 lg.2 p.2,3,4 nõudeid ja väärtegu kvalifitseeriti

§ 201lg 2, § 223 lg.1 ja § 237 lg.1 järgi.

2. Harju Maakohtu otsusega tunnistati Nikolai Niftalijev süüdi

§ 201

lg 2,

§ 223lg 1 järgi ning karistati Kar

S § 63 alusel arestiga 6 (kuus) päeva. Nikolai Niftalijev tunnistati süüdi

§ 237lg 1 järgi ning karistati arestiga 4(neli) päeva.

Nikolai Niftalijevile mõistetud arest kokku 10(kümme) määrati ärakandmisele hiljemalt 01.maiks 2018.a. Põhja Prefektuuri Tallinna Arestimajas Rahumäe tee 6, Tallinn. Aresti ärakandmist arvestati alates karistuse kandmisele asumisest. Määrati, et tähtaegselt aresti kandmata jätmisel kohaldatakse Nikolai Niftalijevi suhtes sundtoomist arestimajja.

1. Apellatsioonis on kaitsja seisukohal, et maakohus on otsust tehes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse. 3.
2. Nikolai Niftalijevile koostati 12.05.2017.a. väärteoprotokoll AB1536977, milles sisalduva väärteoetteheite kohaselt juhtis Nikolai Niftalijev 04.09.2016.a. mootorsõidukit kui puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud rikkudes seega

§ 90

lg 1 p 3 pannes toime

§ 201lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaitsja teeb sisulise viite Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib 03.03.2015.a. lahendis 3-11-5-15 punktis 5 sedastatule ja märgib, et 24.01.2018.a. toimunud kohtuistungil avaldas kohtuväline menetleja kohtuvaidluste käigus, et väärteoasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist Nikolai Niftalijevi süü muuhulgas

§ 201lg 2 järgi.

Maakohus asus seisukohale, et menetlusalusele isikule – Nikolai Niftalijevile muuhulgas inkrimineeritud väärtegu

§ 201

lg 2 järgi on kvalifitseeritud õigesti ning õigusrikkumine on tõendamist leidnud. Maakohtu hinnangul on menetlusalune isik pannud

§ 201

lg 2 2 kvalifitseeritava väärteo toime otsese tahtlusega, menetlusalune isik Nikolai Niftalijev oli dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt teadlik, et tal puudub juhtimisõigus. Kaitsja teeb viite

§ 201

lg 2 sätestatule ning leiab, et isiku karistamiseks

§ 201

lg 2 järgi on vaja tõendada isikul mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumine ning asjaolu, et ta on eelnevalt mootorsõiduki juhtimisel kõrvaldatud. Sellekohaseks tõendiks saab olla liiklusjärelvalve teostaja või muu korrakaitseorgani poolt koostatud otsus sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise kohta. Käesoleval juhul ei ole väärteoasja materjalide hulgas ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et Nikolai Niftalijev oleks enne 04.09.2016.a. kõrvaldatud mootorsõiduki juhtimiselt ning maakohtu otsusest ei nähtu kohtu arutluskäik, kuidas on kohus jõudnud järeldusele, et Nikolai Niftalijev on rikkunud väärteoprotokollis märgitud

§ 90

lg 1 p 3 nõudeid (juhtis mootorsõidukit olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud). Asjas puuduvad tõendid, et Nikolai Niftalijev on eelnevalt mootorsõiduki juhtimisel kõrvaldatud. Seega ei ole Nikolai Niftalijev rikkunud

§ 90

lg 1 p 3 nõudeid ja toime pannud

§ 201lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Eeltoodust lähtudes tuleb Nikolai Niftalijevi suhtes alustatud väärteomenetlus

§ 201

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi. 3.2.

§ 233

lg 1 ja 237 lg 1 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste toimepanemises on maakohus otsuse tegemisel lähtunud 20.11.2016.a. koostatud kindlustusuurimise kokkuvõttest kahjujuhtumis 368282, millest maakohtu hinnangul nähtub, et kogutud andmete põhjal on liiklusõnnetuse põhjustaja osas esitatud kindlustusandjale valeandmeid ja PU tegelikult liiklusõnnetuses ei osalenud, liiklusõnnetuse põhjustas juhtimisõiguseta Nikolai Niftalijev. Eelnimetatud kokkuvõtte näol on tegemist kindlustusuurimist läbiviinud Hi Kala Consult OÜ juhatuse liikme KM poolt kindlustusandjale esitatud subjektiivse nägemusega. Nimetatud arvamuse esitamise ajal ei olnud Nikolai Niftalijevile esitatud ei väärteoetteheidet ega süüdistust liiklusõnnetuse põhjustamises. Samuti ei ole kokkuvõtte koostanud isikut ei kohtuvälise menetleja ega kohtu poolt üle kuulatud, mistõttu ei saa käesoleval juhul anda hinnangut, kas nimetatud kindlustusuurimine on läbi viidud seaduslikult ning kas tuvastatud asjaolud vastavad kokkuvõttes esitatud järeldustele. Vastavalt süütuse presumptsiooni põhimõttele on isik esitanud valeandmeid või põhjustanud liiklusõnnetuse, kui tema suhtes on tehtud vastavasisuline lahend kohtu või kohtuvälise menetleja poolt ning nimetatud lahend on jõustunud. Lisaks on maakohus asunud kohtuotsuses seisukohale, et tunnistaja PU ütlustele tugineda ei saa, kuna kohtuistungile tunnistajana ütlusi andma PU ei ilmunud ja PU kohtuvälises menetluses antud ütlusi ei saa avaldada, kuna kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et menetlusaluse isiku poolne tunnistaja PU ei saanud kohtuistungile ilmuda mõjuval põhjusel (mõjuvad põhjused KrMS § 291 mõttes.) Apellandile jääb maakohtu selline seisukoht arusaamatuks, kuna maakohus on 20.11.2017.a. toimunud kohtuistungil PU ütlused avaldanud. Nimetatud kohtuistungi protokolli leheküljel 3 nähtub üheselt - Kohus avaldab tunnistaja U ütlused. Tõlk tõlgib tunnistaja PU ütlused 04.09.2016.a väärteoasja toimiku lk.24-25 ning PU ütlused 30.09.2016.a väärteoasja toimiku lk.40. 3.3. Samal kohtuistungil (protokolli lk 8) esitas apellant kohtule taotluse lisada asja materjalide juurde karistusregistri väljavõte, kuna asja materjalide juures olev väljavõte on aegunud andmetega. Kohus rahuldas apellandi taotluse ning võttis apellandi esitatud väljavõtte väärteoasja materjalide juurde. Siinkohal jääb arusaamatuks maakohtu väide, et Nikolai Niftalijevil on karistusregistri väljavõtte kohaselt viis kehtivat väärteokaristust. Apellandi poolt esitatud väljavõttest nähtuvalt on kehtivaid väärteokaristusi kaks. 3 3.4. Lisaks on apellant esitanud maakohtule teesid, milles viitas kohtuvälises menetluses menetlusnormide rikkumisele isikute äratundmiseks esitamisel. Maakohus on jätnud apellandi poolt esitatud menetlusnormi rikkumise otsuses täielikult käsitlemata. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud lahendi nõuetekohaselt põhistamata, mis on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. 3.5. Apellant leiab, et asjas kogutud tõendid ei võimalda Nikolai Niftalijevit süüdi tunnistada

§ 201

lg 2,

§ 233lg 1 ja 237 lg 1 järgi.

Samuti ei nähtu otsusest maakohtu arutluskäik, kuidas on maakohus jõudnud veendumuseni, et Nikolai Niftalijev on temale inkrimineeritud väärteod toime pannud. Otsuse põhistamata jätmine on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. 3.

1. Lähtudes eeltoodust apellant palub võtta apellatsioon menetlusse; tühistada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 05.02.2018.a. otsus väärteoasjas 4-17-3194 täies ulatuses ja teha uus otsus, millega lõpetada Nikolai Niftalijevi suhtes alustatud väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt, juhul kui ringkonnakohus leiab, et Nikolai Niftalijev on toime pannud temale inkrimineeritavad süüteod, vähendada mõistetud karistust ja kohaldada KarS § 69 lg 1 sätestatut ning asendada karistus üldkasuliku tööga. Hüvitada Nikolai Niftalijevile menetluskulud (tasu õigusabi osutamise eest) 1 025 eurot riigieelarve vahenditest. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsiooniga leiab järgmist.
3. Kaitsja on leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, kuna maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust. VTMS § 152 sätestab, et kui kohtuliku arutamise käigus tuvastatakse väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa maakohtu otsuse tühistamise, teeb ringkonnakohus määruse maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja saatmise kohta maakohtule asja uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega kolleegium leiab, et kui apellatsioonimenetluses on tuvastatav kaitsja poolt viidatud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa maakohtu otsuse tühistamise, tuleb ringkonnakohtul lähtuda VTMS § 152 sätestatust. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-31-16 sedastanud, et kui maakohus on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatu mõttes, siis tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. 5.
4. Esmalt on kaitsja sisustanud põhjendamiskohustuse rikkumist sellega, et kohus ei ole otsuses käsitanud kaitsja teesides viidatud rikkumist kohtuvälise menetluse käigus isiku äratundmiseks esitamisel. Kolleegium leiab, et juhul kui ringkonnakohus tuvastab kaitsja poolt viidatud rikkumise, siis ei kujuta eelmärgitud minetus endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes ega too vältimatult kaasa väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium
5. juuni
6. a otsuses nr 3-1-1-14-14 seisukohale, et üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või veenvuse korral − on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi 4 tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele. Kaitsja teesides viidatud ühe küsimuse käsitamata jätmise näol pole tegemist kohtuotsuse põhjenduse kui terviku puudumisega. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et äratundmiseks esitamine pole kooskõlas seadusega. Viidatud kaitseteesides on kaitsja sidunud väite KrMS § 81 sätetega. Selles osas kolleegium märgib, et kohtule esitatud materjalidest ei nähtu toiminguna isiku äratundmiseks esitamist KrMS § 81 mõttes kuna KrMS § 82 ettenähtud äratundmiseks esitamise protokolli ei ole kohtule tõendina esitatud. Maakohtu otsuses ei ole ka nimetatud tõendile viidatud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt puudus maakohtul võimalus anda hinnangut tõendi seaduslikkusele läbi tõendi kogumise toimingu läbiviimise analüüsi, kuna kaitsja poolt kohtuvaidlustes viidatud ja nõuetekohaselt vormistatud tõendit ennast pole kohtule esitatud. Seetõttu pole maakohtu poolt selles küsimuses põhistamiskohustuse rikkumine tuvastatav ning nimetatud alusel maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 5.
7. Teiseks on kaitsja sisustanud VTM § 150 lg 1 p 7 rikkumise sellega, et maakohtu otsusest ei nähtu arutluskäik, kuidas on maakohus jõudnud veendumuseni, et Nikolai Niftalijev on väärteod toime pannud. Kolleegium tõdeb, et kohtuotsuse põhjendus on napp, kuid maakohus on ära näidanud millistele tõenditele kohus oma järeldused rajab ja millistega otsuse tegemisel ei arvesta. Kolleegium märgib, et kohtu mõttekäik on otsuse pinnalt siiski arusaadav, mistõttu pole tegemist põhjendamiskohustuse rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Eeltoodule lisaks kolleegium märgib, et kaitsjal on olnud võimalik tõenditele antud hinnangut ja nendele tuginevat järeldust vaidlustada. Ringkonnakohus selgitab, et esmase tõendite hindamise kohustus lasub küll maakohtul, kuid apellatsiooni alusel veenvate põhjuste tuvastamisel on ringkonnakohtul võimalik tõendeid ümber hinnata ja jõuda maakohtust erinevale järeldusele. 6.

§ 201

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise osas on kaitsja taotlenud otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi menetluse lõpetamist. Esmalt teeb kaitsja viite Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-5-15 märgitule, kus on käsitatud väärteoasja arutamise piire seonduvalt väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et Riigikohus on oma lahendites korduvalt eelnimetatud küsimust käsitanud. Nii on Riigikohus oma 02. aprilli 2018 aasta lahendis nr 4-16-9132 sedastanud, et väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. Apellatsioonis tõstatu kohaselt kolleegium osutab, et väärteoprotokolli kohaselt oli Nikolai Niftalijev 04.09.2016.a. kell 11.04 ajal Tallinnas Randvere teel, XXX vastas mootorsõidukit juhtides isikuks, kes ei omanud vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, olles eelnevalt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. 5

§ 201

lg 2 osas süüdimõistvat otsust vaidlustades on kaitsja viidanud

§ 201

lg 2 sätestatule ja kolleegium nõustub apellandiga, et nimetatud säte näeb ette vastutuse

§ 201

lg 1 sätestatud teo toimepanemise eest isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud. Väärteoprotokollis on tehtud rikutud seaduse osas viide

§ 90

lg 1 p 3, mis kehtestab, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le 91. Kaitsja on leidnud, et Nikolai Niftalijevi poolt

§ 90

lg 1 p 3 nõuete rikkumine pole tõendamist leidnud, kuna puuduvad tõendid sellest, et enne 04 septembrit 2016 oleks teda mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Kolleegium sellise kaitsja väitega nõustub kuna väärteoasja materjalide hulgas ei ole maakohtule esitatud tõendit, mis annaks aluse tuvastada, et enne

1. septembri 2016 oli Nikolai Niftalijevi suhtes tehtud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus. Materjalide hulgas on küll nimetatud otsus seonduvalt 04 septembri 2016 toimepanduga, kuid osundatud otsus on tehtud
2. mail 2017 ehk väärteoprotokolliga samal päeval, mistõttu ei saa olla
3. septembril 2016 rikkumise toime pannud subjekti suhtes kvalifitseerivaks tunnuseks. Samuti näitab karistusregister eelnevaid väärteokaristusi, kuid sealtoodud andmed ei kajasta samuti sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse olemasolu kuivõrd

§ 201lg-s 2 on ette nähtud alternatiivsed vastutuse alused.

Sellist viidet ei kajasta ka väärteoprotokoll. Samas kolleegium leiab, et nimetatud asjaolu ei anna alust kaitsja poolt taotletud menetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Nimelt kolleegium märgib, et eelpool juba avatud väärteoprotokolli sisust lähtuvalt oli selles menetlusaluse isiku osas märgitud ka, et tegemist on isikuga, kes juhtis mootorsõidukit omamata seejuures vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Kolleegium leiab, et väärteoprotokollis märgitu alusel oli võimalik kontrollida menetleva isikule etteheidetava teo koosseisupärasust ka selles osas. Maakohus ongi asja materjalide alusel tuvastanud, et Nikolai Niftalijevil mootorsõiduki juhtimise õigus puudus. Nimetatud asjaolu on tõendatud eelkõige maanteeameti liiklusregistri väljavõttega, millest nähtub, et mootorsõiduki juhtimisõigus oli Nikolai Niftalijevil kuni 27. juunini 2014.( t.lk. 58). Seega 04 septembril 2016 oli Nikolai Niftalijev isikuks, kellel puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Kolleegium nendib, et väärteoprotokollis ei ole viidatud

§ 90

lg 1 p 1, mis kehtestab mootorsõiduki juhtimise keelu isikule, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kuid selline asjaolu ei too iseenesest kaasa väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on Riigikohus eelnimetatud lahendis lisaks kaitsja poolt apellatsioonis avatule veel sedastanud, et süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh ka kõrgemaastme kohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda. Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Analoogset seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu lahendis nr 4-17-4621. Antud juhul olid isikut puudutavad andmed väärteoprotokollis kajastatud, mistõttu oli nii kaitsjal kui ka menetlusalusel isikul võimalik esitada nii väärteoprotokollis nimetatud isikut kajastavatele andmetele kui ka õiguslikule hinnangule oma vastuväited. Apellatsioonis ei ole 6 vaidlustatud väärteoprotokollis ja kohtuotsuses märgitut, et Nikolai Niftalijevil puudus 04. septembril 2016 mootorsõiduki juhtimise õigus. Kolleegium, nõustub kaitsjaga selles, et Nikolai Niftalijevile ei ole ette heidetav

§ 90

lg 1 p 3 nõuete rikkumine, mistõttu ei ole ka tema teole antav õiguslik hinnang

§ 201

lg 2 järgi seaduslik ja maakohus on Nikolai Niftalijevi eelnimetatud nõuete rikkumises

§ 201lg 2 järgi süüdimõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Eelnimetatu annab aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt ja tegemata väärteoprotokollis etteheidetava teo sisu osas mingit muutust kolleegium leiab, et Nikolai Niftalijev rikkus

§ 90

lg 1 p 1 nõudeid ning tema poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida

§ 201

lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt. Selline ümberkvalifitseerimine ei raskenda mingilgi viisil menetlusaluse isiku olukorda ega ole talle üllatuseks. 7.

§ 223

lg 1 ja § 237 lg 1 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste toimepanemiste osas on kaitsja analoogselt taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja VTSM § 29 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamist. Kaitsja on teinud etteheited kohtu poolt HI Kala Consult OÜ kindlustusuurimise kokkuvõtte arvestamise osas. On leidnud, et tegemist on subjektiivse arvamusega, kokkuvõtte koostajat pole kohtu poolt üle kuulatud ja pole kontrollitud kas uurimine on läbi viidud seaduslikult. Kolleegium osutab, et väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid on oma tähenduselt võrdsustatavad kohtueelses menetluses saadud tõenditega. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Maakohtus toimus teiste hulgas kõikide kirjalike tõendite uurimine ja selle raames oli kaitsjal õigus oma seisukoht avaldada ning ka taotleda antud juhul kindlustusuurimise kokkuvõtte koostamise asjaolude väljaselgitamiseks selle koostanud isiku kohtusse kutsumist, tema ülekuulamist. Vastavalt kohtuistungi protokollile ei olnud kaitsjal ühtegi vastuväidet kirjalike tõendite vastuvõtmisele ning ka nende avaldamise järgselt ei olnud kaitsjal ühtegi taotlust ega täiendust kohtuliku uurimise osas. Kaitsja oli seisukohal, et kohtulik uurimine on võimalik lõpetada ja üle minna kohtuvaidluste juurde( t.lk. 112). Seega pole maakohtus kaitsja tõstatanud uute tõendite kogumise ega ka esitatud tõendite seaduslikkuse kontrollimise küsimust. Kohtukolleegium leiab, et kui kohtumenetluse pooled ei esita taotlusi uute tõendite kogumiseks ega sea kahtluse alla juba esitatud tõendite seaduslikkust ning kui väärteo tõendatuse osas kõrvaldamist vajavaid kahtlusi kohtul ei tekkinud, siis on ainetu kaitsja etteheide kohtu poolt uute tõendite kogumata jätmisest. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust tuvastada, et tõendi kogumisel on seadust rikutud, mistõttu pole tõendiga arvestamisel menetlusõiguslikud minetused tuvastatavad. Kolleegium osutab, et vastavalt VTMS § 87 ettenähtule arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Nii ongi kohus kirjalikke tõendeid, sealjuures ka kindlustusuurimise kokkuvõtet, hinnanud kogumis koos kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud AK, AT ja IN ütlustega. Viimase puhul 7 on tegemist isikuga, kes avariis osales, ning AK nõol on tegemist isikuga, kes jõudis avarii toimumise kohta mõni sekund pärast õnnetuse toimumist, ajal, mil juhid ei olnud veel sõidukitest väljunud. Nimetatud isikute ütlused on seetõttu otseseks tõendiallikaks liiklusõnnetuse toimumise asjaolude, sealjuures ka avarii põhjustanud sõiduautot juhtinud isiku osas. Tunnistajate ütluste tõenditena arvestamist pole apellatsioonis vaidlustatud ega nende ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seatud. Tunnistajana üle kuulatud IN ütluste kohaselt tuli pärast õnnetust tema juurde üks mees, kelle oli suu verine ja süles väike laps. Meesterahvas rääkis, et kuna tal lube ega ka kindlustust ei ole siis palus IN-l ütelda, et tema ei olnud roolis vaid autot juhtis hoopis tema naine. Seda palvet kordas ta mitmel korral ja palus seda teha ka kohale tulnud tunnistajatel. Hiljem tuli sündmuskohale naisterahvas, kes eeldatavasti oligi juhi abikaasa. Tunnistaja AK ütluste kohaselt nägi ta vahetult pärast kokkupõrke toimumist, et sõiduauto MB juhiistmelt väljus menetlusalune isik, kes võttis tagaistmelt turvatoolist lapse. Sama isik midagi tungivalt rääkis kannatanuga ja vedas teda autost välja. Sündmuskohal rohkem ühtegi meesterahvast ei olnud. Üks hetk peatas meesterahvas möödasõitva auto ja sõitis koos lapsega minema.( t.lk. 92-93). Tunnistaja AT ütluste kohaselt jõudis ta sündmuskohale pärast õnnetust. Nägi, et Honda kõrval äärekivil istus neiu. MB ümber käis meesterahvas, kellel oli laps süles. Mees rääkis, et tal ei ole lube ja palus, et tema ja veel üks poiss, kes kohapeal oli, ütleks, et roolis oli tema abiaasa. Meesterahvas tahtis koju saada, selgitas, et tahab last koju viia. Läks möödasõitva auto peale. Kui tema sündmuskohale jõudis, oli seal kiviserval istuv tütarlaps, siis menetlusalune isik lapsega ja veel üks noormees. Tema helistas häirekeskusesse ja andis toimunud õnnetusest teada. Hiljem saabus veel inimesi. Veidi hiljem tuli kohale naisterahvas, kes väitis, et tema oli roolis. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et nimetatud tunnistajate ühetaoliste ja usaldusväärsete ütlustega on kummutatud menetlusaluse isiku väide sellest, et tema MB S450 reg XXXXXX ei juhtinud, vaid roolis oli sõber PU.

1. Kaitsja on apellatsioonis väljendanud ka arusaamatust maakohtu otsuses esitatud põhjenduse osas sellest, miks ei ole võimalik tugineda PU ütlustele. Nimelt on kohus leidnud, et kohtuistungile ilmumata jäänud tunnistaja poolt kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks seaduslikud alused puuduvad, kuid apellant viitab maakohtu istungiprotokollile, kust nähtub, et istungi käigus on tunnistaja PU ütlused avaldatud. Riigikohus on oma lahendites (vt nt lahend nr 3-1-1-83-15) sedastanud, et kuivõrd tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid juhul kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s
2. Samasisulistele lahenditele on viidanud ka maakohus oma otsuses. Vaidlustatud väärteoasja materjalide alusel on tuvastatav, et PU kohtusse kustumise ja tema ülekuulamise taotluse on esitanud kaitsja( t.lk. 73). Kohus on taotluse rahuldanud ja saatnud PU-le kutse. Järgmisele kohtuistungile ei ole tunnistaja ilmunud ning kohtukutse kättesaamine pole kinnitust leidnud. Sellele vaatamata on kohtuistungi käigus, kohtuvälise menetleja taotluse alusel, avaldatud PU poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Nimetatud avaldamise osas ka kaitsjal ega menetlusalusel isikul vastuväiteid ei olnud ( t.lk. 92). 8 Samal kohtuistungil on kaitsja taotlenud tunnistaja PU kohtuistungil ülekuulamist ja maakohus on sellekohase taotluse rahuldanud ja saatnud tunnistajale korduva kohtukutse. Järgmisele kohtuistungile tunnistaja ei ole ilmunud ning kutse oli kohtule tagastatud ilma tunnistaja allkirjata. 24 jaanuaril 2018 aastal toimunud kohtuistungile pole tunnistaja PU jällegi ilmunud, kutse kättesaamise kohta andmed puuduvad. Pooled on leidnud, et kohtuliku arutamise järjekordne edasilükkamine pole mõistlik ning taotlesid kohtuliku uurimise lõpetamist ja kohtuvaidluste läbiviimist. Selliselt kohus ka toimis( t.lk. 112). Seega on kaitsja sisuliselt loobunud kohtuistungil tunnistaja PU kohtusse kutsumise ja tema ülekuulamise taotlusest. Väärteo materjalidest nähtub, et PU on küll kohtuistungitele kutsutud, kuid ta ei ole ühtegi kohtukutset kätte saanud, seega ei ole kinnitust leidnud, et ta oleks kohtuistungite toimumise ajast ja kohast teadlik ega ka sellest, et ta on kohtuistungitele kutsutud. Seega pole tuvastatavad ka mõjuvad põhjused kohtuistungile mitteilmumiseks. Kolleegium osutab, et tunnistaja PU kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine VTMS § 99 lg-s 8 märgitud aluse puudumisel on Riigikohtu lahendite alusel hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Samas vaidlustatud juhul kolleegium leiab, et maakohus on otsuses õigesti jõudnud järeldusele, et tunnistaja PU poolt kohtuvälises menetluses antud ütlused ei ole tõendina käsitatavad ja maakohus ei ole seaduslikult otsuse tegemisel nendega arvestanud ega neile toetunud. Seega pole kohtuistungil tunnistaja ütluste avaldamine iseenesest kaasa toonud ebaseadusliku lahendi tegemist ning nimetatud põhjusel maakohtu süüdimõistev otsus tühistamisele ei kuulu. Kokkuvõtvalt ringkonnakohtu veendumuse kohaselt on väärteomaterjalide ja usaldusväärsete tõendite kogumi alusel tõendatud, et Nikolai Niftalijev on väärteod toime pannud, mistõttu väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi apellatsioonis esitatu põhjal seaduslikud alused puuduvad.
3. Kaitsja on alternatiivselt taotlenud maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja karistuse vähendamist ning KarS § 69 sätete kohaldamist. Esmalt kolleegium märgib, et karistuse muutmist ei tingi kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et ringkonnakohus kvalifitseeris süüdlase käitumise

§ 201

lg 2 asemel

§ 201lg 1 järgi.

Nimelt on maakohus

§ 201

lg 2 ja

§ 223lg 1 järgi, Kar

S § 63 kohaldamisega karistanud süüdlast 6 päevase arestiga. KarS§ 63 lg 1 kehtestab põhimõtte, et teoainsuse puhul mõistetakse karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Selleks on antud juhul sanktsioonist tulenevalt

§ 223lg 1, millise kvalifikatsiooni osas ringkonnakohus otsust ei muuda.

Samuti kolleegium leiab, et 6 päevane arest on kooskõlas toimepandu raskusega. Edasi kolleegium on kohustatud vaagima kas süüdistatava isikuandmed annavad aluse temale mõistetud karistuse leevendamiseks. Nimelt on apellatsioonis viidatud, et kuigi maakohus võttis vastu kaitsja polt esitatud uue karistusregistri õiendi, on ta jätnud selle tähelepanuta. Kolleegium nendib, et kriminaalasja materjalidest nähtub, et 20. novembri 2017 aasta kohtuistungil on maakohus rahuldanud kaitsja taotluse ja võtnud asja materjalide juurde uuendatud karistusregistri õiendi( t.lk. 94 pöördel). Esitatud õiendist ( t.lk. 90) nähtub, et Nikolai Niftalijevil on seisuga 09.09.2017 kaks kehtivat väärteokaristust. Maakohus on otsuses aga märkinud, et tal on 5 kehtivat väärteokaristust. Seega on maakohus lähtunud kohtule varasemalt esitatud karistusregistri andmetest, millised olid aga kohtuotsuse tegemise ajaks vananenud. Kolleegium osutab, et Riigikohus on korduvalt oma lahendites sedastanud( vt nt otsus nr 3-11-9-17), et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, 9 et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga. Nimetatud keeld laieneb ka väärteoasjadele. Samas kolleegium leiab, et vastavalt kohtuotsuse põhistusele, oli Nikolai Niftalijevi varasem korduv karistatus aluseks karistusliigi, aresti, kohaldamise üks alustest. Karistusliigi valikut ei ole kaitsja vaidlustanud ega taotlenud kergemaliigilise karistuse mõistmist. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on ka kehtivate karistuste alusel tuvastatav, et Nikolai Niftalijevit ei ole eelnevad korduvad karistused mõjutanud käituma seaduskuulekalt. Ka varasemalt mõistetud rahatrahvid on karistusregistri andmetel tasumata, mistõttu tema karistamine arestiga, arvestades ka toimepandu asjaolusid ja süü suurust, on seaduslik ja põhjendatud. Erinevate liiklusalaste rikkumiste eest mõistetud arestipäevad, siis vastavalt 6 päeva ja 4 päeva on kolleegiumi arvates kooskõlas karistuse mõistmise alustega. Karistust kergendavad asjaolud ei ole tuvastatavad, isik rikkumisi ei tunnistanud. Tõendamist on leidnud liiklusseaduses ettenähtud mitmete nõuete rikkumine, sealhulgas ka

§ -st 169 ettenähtud nõuete rikkumine, mida pole ka sisuliselt vaidlustatud. Kaitsja on taotlenud aresti asendamist üldakasuliku tööga. Kolleegium leiab, et taotlus rahuldamisele ei kuulu. Arvestades toimepandu asjaolusid, Nikolai Niftalijevi käitumist vahetult pärast avariid, tunnistajate mõjutamist ebaõigete andmete esitamiseks politseile, samuti tema varasemat korduvat karistamist ning rahatrahvide tasumata jätmist, kolleegium leiab, et aresti asendamine üldkasuliku töö tundidega ei täida Nikolai Niftalijevi puhul karistuse eesmärke. Tema käitumisest nähtub kindel tendents toime panna liiklusalaseid rikkumisi, mis kolleegiumi arvates annavad aluse karistada teda vaid arestiga, mis tuleb isikul ka ära kanda. Nikolai Niftalijevile asenduskaristuse mõistmine ei ole eesmärgipärane ega sobiv.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 2, § 149 p 2, § 151 lg 1 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. veebruari 2018 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
3. Lepinguline kaitsja on taotlenud Nikolai Niftalijevile õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist. Kaitsja on esitanud menetluskulude nimekirja puutuvalt nii maakohtu menetlust kui ka apellatsioonimenetlust. Kuna ringkonnakohus ei lõpetanud menetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi, siis ei kohaldu VTMS § 23 ning menetluskulude koguulatuses Nikolai Niftalijevile hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus saab kindlaks määrata vaid apellatsioonimenetlusega seotud mõistliku suurusega tasu hüvitamise. Vastavalt kulude nimekirjale on õigusabi teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot, millele käibemaks ei lisandu. Kolleegium seisukohalt saab tunnihinda pidada mõistlikuks. Apellatsioonimenetlusega seonduvalt on taotluses märgitud kohtuotsusega tutvumine 30 minutit, maksumuseks 50 eurot, konsultatsioon 15 minutit, maksumusega 25 eurot ja apellatsiooni koostamine 3 tundi, maksumusega 300 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt näidatud toiminguid saab hinnata vajalikeks ja põhjendatuiks ning nendele kulutatud aega mõistlikuks. VTMS § 38 lg 1, KrMS § 185 lg 1 kohaselt kuuluvad Nikolai Niftalijevile hüvitamisele apellatsioonimenetlusega seotud kulud kokku summas 375,00 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 10 11