Obsah (9)

§ 210§ 68§ 73§ 24§ 14§ 81§ 10§ 5§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2018 Kriminaalasja number 1-15-10993 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja And

§ 210lg 2 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Vaidlustatud kohtuotsus Harju Maakohtu 22.

mai 2017 otsus Apellandid Süüdistatav XX ja tema kaitsjad Martin Triipan ja SandraKristin Noot Prokurör Leelet Kivioja XX Süüdistatav Kaitsjad isikukood: XXXXXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, kõrgharidusega, töökoht XXX; elukoht: XXX, kriminaalkorras karistamata; kahtlustatavana kinni peetud 13.06.2012 – 14.06.2012, alates 14.06.2012 kohaldatud tõkendit elukohast lahkumise keeld (lõppenud) kaitsjad Martin Triipan ja Sandra-Kristin Noot RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 22. mai 2017 otsus XX

§ 210

lg 2 järgi süüdimõistmise, talt sundraha väljamõistmise ning õigusabikulude tema kanda jätmise osas. Asitõendite suhtes võetavate meetmete osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1 2. Lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kriminaalmenetlus XX-le

§ 210

lg 2 järgi esitatud süüdistuses Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt toetuse taotlemisel soodustuskelmuse toimepanemise kohta. 3. Mõista XX

§ 210

lg 2 järgi õigeks Keskkonnainvesteeringute Keskuse SA-lt toetuse taotlemisel soodustuskelmuse toimepanemise süüdistuses.

1. Tunnistada õigusvastaseks Politsei- ja Piirivalveameti
2. juuni 2012 määrus XXle elukohast lahkumise keelu kohaldamise kohta.
3. Hüvitada XX-le kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tekkinud õigusabikulud 95 925 euro ulatuses.
4. Hüvitada XX-le apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud 12 099 euro ulatuses.
5. Apellatsioonid rahuldada. Otsuse vaidlustamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. mai 2017 otsusega tunnistati XX

§ 210

lg 2 järgi süüdi ja teda karistati 1-aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus karistusest kantuks 2 päeva vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et XX ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus mõistis XX süüdi selles, et ta lõi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS-

1. le)teadvalt ebaõige ettekujutuse N OÜ juhatuse liikme MS poolt projekti „N OÜ tehnoloogiainvesteering sekundaarsest toormest kummitoodete valmistamiseks” raames Euroopa Liidu vahenditest toetuse saamiseks esitatud taotluses tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu projekti lõpparuandes toetuse taotlemise asjaolude kohta ning projekti raames tehtud kulude põhjendatuse, mõistlikkuse ja vajalikkuse kohta. Pettuse tulemusel maksis EAS 10.05.2011 N OÜ-le taotletud toetuse summas 177 674,38 eurot (2 780 000 Eesti krooni). 2 Pettus seisnes toetuse taotlemiseks fiktiivse hanke korraldamises, investeeringuobjekti soetamismaksumuse kõrgemana näitamises ning omafinantseeringu olemasolu kohta ja projekti kogumaksumuse tasumise kohta näiliku olukorra loomises projekti elluviimise perioodil. XX korraldas toetuse saamiseks esitatava taotluse jaoks vajaliku dokumentatsiooni saamiseks näiliku hanke eelnimetatud projekti teostamiseks vajalike seadmete hankimiseks. Samuti korraldas ta tarnelepingu sõlmimise R OÜ-ga. XX kaasas projekti raames kummipurust toodete tootmisliini seadmete soetamiseks vahelülidena R OÜ (kustutatud), R OÜ, OÜ I, L OÜ ja K OÜ selleks, et tarneahela tekitamisega näidata seadmete hinda tegelikust kõrgemana. Selle eesmärgiks oli saada EAS-lt N OÜ-le suurem toetus, mis kataks N OÜ poolt projekti raames tehtud kulutusi. XX korraldas nimetatud ettevõtete vahel arvete esitamise ning nende alusel ülekannete tegemise, andes osapooltele teada, millal ja millises summas tuleb arved esitada ning ülekanded teostada. XX korraldas toetuse saamise eelduseks vajaliku omafinantseeringu ja projekti kogumaksumuse eest tasumise näitamiseks R OÜ kaudu osa R OÜ poolt 19.09.2010 allhankelepingu alusel tasutud summade ülekandmise laenudena F OÜ-le, F OÜ poolt omakorda osa laekunud summade ülekandmise laenudena MTÜ-le E ja K OÜ-le, kelle kaudu tagastati osa ülekantud summadest N OÜ-le selleks, et viimane saaks rahalisi vahendeid uuesti kasutada tarnelepingu eest tasumiseks ning näidata toetuse saamise eelduseks vajalikku omafinantseeringut, mis moodustas antud projekti kogumaksumusest Veel mõistis maakohus XX süüdi selles, et ta lõi toetuse taotlemise asjaolude kohta ning projekti raames tehtud kulude põhjendatuse, mõistlikkuse ja vajalikkuse kohta Keskkonnainvesteeringute Keskuse SA-le (KIK-
2. le)teadvalt ebaõige ettekujutuse N OÜ juhatuse liikme MS poolt N OÜ nimel projekti „Plastpakendite töötlus ja taaskasutus ” raames Euroopa Liidu vahenditest toetuse saamiseks esitatud taotluses, projekti parandatud taotlustes ning väljamaksetaotlustes. Pettuse teel taotletud toetus jäi N OÜ-le välja maksmata, kuna KIK avastas valeandmete esitamise. Pettus seisnes toetuse taotlemiseks fiktiivse hanke korraldamises, omafinantseeringu kohta ebaõigete andmete esitamises, investeeringuobjekti soetamismaksumuse tegelikust kõrgemana näitamises ning näiliku olukorra loomises omafinantseeringu olemasolust ja projekti kogumaksumuse tasumisest projekti elluviimise perioodil. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav XX ja tema kaitsjad. 2.1 XX taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist või kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kui ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse tühistamiseks täies ulatuses, taotleb süüdistatav maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Samuti taotleb XX menetluskulude riigi kanda jätmist ning kaitsjatasu tema kasuks väljamõistmist. 3 XX leiab apellatsioonis, et maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud mitte ühegi kaitseargumendi ega tõendiga. Kohus on mõistnud XX täies ulatuses süüdi, kuigi on kontrollinud XX-le süüks pandavat tegu üksnes osaliselt. Maakohus on alusetult leidnud, et XX saab olla soodustuskelmuse subjekt. Maakohtu seisukoht, et XX oli N OÜ pädev esindaja, on väär. Nii süüdistusest kui kohtus uuritud tõenditest nähtub, et ettevõtte pädevaks esindajaks oli üksnes selle juhatuse liige MS. XX ei kuulu ega ole kunagi kuulunud N OÜ juhtorganitesse ega osanike ringi. Talle ei ole kunagi antud volitust kõnealuseid projekte N OÜ nimel ellu viia. Ka ei ole ta süüdistuses nimetatud projektidega seoses kunagi suhelnud KIK-i ega EAS-ga. XX leiab, et tõendid näitavad seda, et ta ei ole kummaski talle süüks pandavas episoodis korraldanud fiktiivset hanget ega palunud ühelgi pakkujal etteöeldud ja moonutatud pakkumine teha. Seda on EAS-i episoodis kinnitanud kolm pakkujat R OÜ (KK), C OÜ (JB) ning B OÜ (AV). Ühtegi vastupidist tõendavat tõendit ei ole. Pealegi ei pidanudki EAS-i episoodis toimuma avalikku hanget. Ka KIK-i episoodis on kõik pakkujad kinnitanud, et nad tegid pakkumised iseseisvalt, kalkuleerisid tervikliini hinna ise jne. Seda kinnitasid R OÜ (TL), R OÜ (KK), B OÜ (AV) ja R OÜ (VL). Pealegi esitatakse KIK-le reeglina toetuse saaja poolt esialgne toetuse taotlus ning alles seejärel, kui KIK leiab, et projekt vääriks rahastamist konkreetses KIK-i poolt ettepandud summas, tuleb korraldada avalik hange ning saada pakkumised. Maakohtu loogika tervikliini moodustavate üksikseadmete hindade võrdluse osas on äärmiselt ekslik. Suurte tööstuslike ja tehnoloogiliste tervikliinide kogumaksumus ei saa kuidagi olla liinide koosseisu kuuluvate suuremate üksikseadmete kogusumma. Allhankijate tehingud, mis on tehtud pärast seda, kui N OÜ on parima pakkujaga tarnelepingu sõlminud, ei saa muuta ebaõigeteks andmeteks N OÜ poolt soodustusorganisatsioonile esitatavaid kulusid. Õiged ja tegelikud kulud mõlemas episoodis olid ja said ka ainult olla need kulud, mida N OÜ kandis ja mida ta oma lepingupartnerile maksis. N OÜ-l ei oleks ka põhimõtteliselt olnud võimalik kunagi hiljem soodustusorganisatsioonile esitada muid kulusid (nt tarnijate allhankijate kulusid), kuna seda ei ole kunagi nõutud toetuse saajalt ning kohtumenetluses ilmnes, et ega N OÜ ja MS ei teadnudki, millised olid üldse allhankijate kulud. Mõlema tervikliini hinna õigsust tõendab kaudselt ka see, et mõlemas liinid vastasid turuhinnale. Kaitsjad on esitanud kohtumenetluses selle kohta hulganisti tõendeid, mille ühegi osas ei ole kohus otsuses seisukohta võtnud. KIK-i projektis tarnitud liini osas kinnitas ka KIK-i enda ametnik kohtumenetluses, et sellise liinide turuhinnad ongi ca 1 miljon eurot. Lisaks eelnevale on maakohus jätnud olulised kuluartiklid liini maksumuse hulka arvestamata. Näiteks esitasid kaitsjad tõendeid selle kohta, et kohus ei ole arvestanud täiendavate ehitustöödega, tööjõukuludega, garantiirahadega, allhankijate kasumiga, seadmete projekteerimisele ja prototüüpide koostamisele kulud kuluga jne. 4 Arusaamatu on kohtu seisukoht, et R OÜ tolleaegne juhatuse liige KK on andnud ebaõigeid ütlusi. Kuivõrd KK oli prokuratuuri tunnistaja ning tal puudus igasugune huvi anda väidetavalt minu või ülejäänud varasemate kaassüüdistatavate jaoks n-ö soodsaid ütlusi, siis saab seega kahtlusteta järeldada, et tema ütlused oli tõesed. Ka pole eluliselt usutav, et KK oli nõus osalema EAS-i projektis „asjatu vahelülina“ üksnes selleks, et kahe tarnelepingu vahel teenida 2 000 eurot, tehes ise mitte midagi (eriti võttes arvesse, et liini hind oli üle 8 miljoni krooni). Kohtuotsuses on kirjeldatud XX ja kolmandate osapoolte suhtlust mõlema episoodi osas segamini ja eristamata, millised isikud olid seotud EAS-i ja millised KIK-i episoodiga. Viidatud tõenditest ei tulene, et XX oleks kontrollinud tarneahelat ja pangaülekandeid. Tegemist on täiesti tavapärase või osaliselt nõuandva suhtlemisega, millest ei saa kuidagi järeldada, et XX oleks projektide teostamist mingil moel kontrollinud. EAS-ga seonduvat ei kajasta peaaegu mitte üksi kohtu loetletud tõend. Kohus on teinud nende tõendite pinnalt meelevaldse järelduse. Kohus on ekslikult leidnud, et N OÜ omafinantseering saavutati „raha keerutades“. Ka ei ole kohus väidetava raha keerutamise fakti kuidagi sidunud XX tegevusega. Kaitsjad on esitanud kohtumenetluses hulganisti tõendeid, millest järeldus, et igal süüdistuses ja kohtu poolt tabelites 7 ja 8 kajastatud tehingul oli lepinguline õiguslik alus. Kaitsjad esitasid kohtumenetluses ka vandeaudiitorite aruanded selle kohta, et kõik tehingud on korrektselt deklareeritud ja õiguslikult kajastatud. Kohus ei ole mitte ühegi üksiku tehingu osas leidnud, et tegemist oli näiliku või õigusvastase tehinguga. Seetõttu jääb arusaamatuks, kuidas sellest hoolimata on võimalik väita, et kõik tehingud koos on õigusvastased. Kohus ei ole kaitsjate väiteid ega tõendeid absoluutselt hinnanud, vaid on ilma igasuguse põhjenduseta aktsepteerinud süüdistuse väidet omafinantseeringu näilikkusest. Kohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata kaitseargumendi, et KIK-i episoodis ei olnud katse alanud, sest teada ei olnud, milliseks kujuneb plastpakendite tervikliini maksumus. Nimelt ei ole R OÜ senini N OÜ-le tarninud infrapuna eraldusliini. Samuti ei ole N OÜ esitanud KIKle projekti lõpparuannet tegelike ja lõplike kuludega. Maakohus on aluselt tuvastanud, et XX on toime pannud dokumendi võltsimise, kuigi sellist süüdistust ei ole esitatud. Maakohus on ebaõiglaselt mõistnud vangistuse olukorras, kus prokurör nõudis üksnes rahalist karistust ning teiste kaastäideviijate osas lõpetas kohus üldse kriminaalmenetluse otstarbekuse põhimõttel. 2.2 XX kaitsjad taotlevad samuti maakohtu otsuse tühistamist ja XX õigeksmõistmist või kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti taotlevad nad sarnaselt süüdistatavale menetluskulude riigi kanda jätmist. Kuigi kaitsjad ei ole apellatsioonis esitanud taotlust XX karistuse kergendamiseks, leiavad ka kaitsjad, et mõistetud karistus on põhjendamatult karm. Ka kaitsjad leiavad, et maakohus on jätnud olulises ulatuses täitmata kohtuotsuse põhistamiskohustuse. Maakohus on väga suures osas jätnud kaitsjate esitatud väited tähelepanuta ning kaitsjate tõendid hindamata. Maakohus küll kirjeldanud kummagi episoodi osas eraldi allhankijate tegusid, tervikliini komplekteerimise ning tervikliini üksikute seadmete 5 hinnastamisega seonduvaid asjaolusid, kuid jätnud täielikult hindamata, kuidas on võimalik selle pinnalt leida, et XX on just pettuse teel saanud soodustust. Kohus on pettuse tuvastamisel väljunud süüdistuse piirest. Süüdistuse kohaselt lõi XX väidetavalt ebaõige ettekujutuse EAS-le esitatud toetuse saamise taotluses kuupäevaga 30. aprill 2010 ning 2. mai 2011 lõpparuandes projekti raames tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse kohta. Maakohus on aga tuvastanud, et 11. aprillil 2011 esitati EAS-le projekti lõpparuanne ning 2. mail 2011 üldsegi väljamakse taotlus toetuse saamiseks. Süüdistuses ei ole seotud mitte ühtegi dokumenti ega tegevust kuupäevaga 11. aprill 2011 ning sellega, et kohus siiski tuvastas, et mingi dokument on sellel kuupäeval EAS-le esitatud, on kohus väljunud süüdistuse piiridest. Samuti on kohus tuvastanud süüdistusest hälbivalt, et 2. mail 2011 esitati EAS-le väljamakse taotlus, kuigi süüdistuses on selgelt kirjas, et 2. mail 2011 esitati EAS-le projekti lõpparuanne. Kaitsjate hinnangul ei ole tegemist kõrvaliste tähtsusetute asjaoludega, vaid vastupidi, XX-le esitatud süüdistuse sisus on tegemist kesksete kuupäevadega, millal väidetavalt esitati EAS-le valeandmeid. Kohus ei saa hakata sisustama süüdistust seal kajastamata dokumentide ja kuupäevadega, kuna see kujutab endast süüdistusakti piiride ületamist. Maakohus on KrMS § 268 lg-d 1 ja 5 rikkudes väljunud süüdistuse piiridest. Kohus asus otsuses seisukohale, et XX oli N OÜ pädev esindaja, kuigi süüdistuses sellist väidet esitatud ei olnud. Sarnaselt XX apellatsioonile on ka kaitsjate apellatsioonis rõhutatud, et andmed OÜ N kulude kohta olid õiged, kohus jättis aga sellekohased väited tähelepanuta ega hinnanud asjakohaseid tõendeid. Kaitsjad leiavad, et maakohus on XX mõistnud süüdi aegunud kuriteos. XX anti kohtu alla 23. mail 2016, kuid talle süükspandav kuritegu aegus 10. mail 2016. Apellandid ei nõustu maakohtu seisukohta, et aegumine katkes tõkendi kohaldamisega. Apellatsioonis on nenditud, et XX suhtes kohaldati tõkendit (elukohast lahkumise keeldu), kuid tõkendi kohaldamise määrus ei olnud nõuetekohaselt põhistatud. Apellatsiooni kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et nimetatud asjaolu ei saa pärast tõkendi kohaldamise lõppu asja arutamise raames enam tuvastada. Asudes seisukohale, et XX on soodustuskelmuse erisubjekt, on maakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 24

lg-d 1 ja

§ 14lg-d 1.

Isegi kui erisubjektsust saab tuletada

§ 14lg-d 1 rakendades, ei olnud XX sisuliselt N OÜ pädev esindaja.

XX ei kuulu N OÜ juhtorgani liikmete hulka, ei ole N OÜ osanik, tal puudub mistahes muu äriõiguslik positsioon toetuse saajas ja teistes projektiga seotud ettevõtetes. Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tuginedes lubamatutele tõenditele. Apellatsiooni kohaselt on 14. jaanuari 2015 jälitusprotokoll koos stenogrammiga lubamatu tõend. Nimelt on jälitusload antud ettevalmistava teo kohta, mis ei olnud enne 1.jaanuarit 2013 lubatud, jälitusload ning nende alusel tehtud jälitustoimingud on lubamatud, kuna on saadud õigusvastaselt saadud tõendile tuginedes; jälitusload ei ole nõuetekohaselt põhistatud ja jälituslubade andmisel ei ole järgitud ultima ratio põhimõtet. Menetlusõigust rikuti N OÜ ametiruumides 13. juunil 2012 toimetatud läbiotsimisel. Nimelt otsiti läbi ka teise samades ruumides tegutseva ettevõtte töötaja töölaud. Toimiku kd 9, tl 113−126 asuvast asitõendi vaatlusprotokollist nähtus, et vaadeldud on „Plastpakendite töötlus ja taaskasutus“ projektiga seotud dokumente, mis on ära mh R OÜ-lt. 6 Kuivõrd kohtumenetluses ei esitatud tõendeid OÜ R asukohas toimetatud läbiotsimise kohta, on ses osas tegemist lubamatu tõendiga. 18. detsembri 2012 vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud suuremat arvu dokumente kui 13. juunil 2012 N OÜ kontoris toimetatud läbiotsimisel ära võeti. See viitab läbiotsimisel ilmselgele menetlusnormide rikkumisele, mille tõttu on need tõendid ebausaldusväärsed. Kaitsjad leiavad, et maakohus on teinud vaatlusprotokollides kajastatud dokumentide ja e-kirjade nimekirjade järeldusi, mida ei olnud võimalik teha ilma nende dokumentide ja e-kirjadega vahetult tutvumata. Kohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud ka sellega, et ei kõrvaldanud kohtumenetluses süüdistatava kaitseõiguse rikkumisi. Kaitseõigust rikuti järgnevalt: • kohus on XX tunnistanud süüdi konkretiseerimata ja arusaamatus süüdistuses, mistõttu on kaitseõiguse teostamine olnud oluliselt raskendatud. Esitatud süüdistus on nii keeleliselt kui ka õiguslikult arusaamatu. Esile ei ole toodud XX ja MS kui väidetavate kaastäideviijate rolli; asjaolu, kuidas XX saaks üleüldse erisubjektset koosseisu täita; millist konkreetset osategu XXle ette heidetakse, kuidas see suhestub MS-le etteheidetava teoga jne.; • süüdistataval ja tema kaitsjatel ei võimaldatud tutvuda kogu käesolevat kriminaalasja puudutava materjaliga (XX-le ei ole võimaldatud ligipääsu kriminaalasja nr 10760000070 materjalidele); • elukoha ja sõiduki läbiotsimiste käigus äravõetud esemeid ja dokumente ei tagastatud süüdistatavale, vaid hoopis kolmandatele isikutele. Kaitsjad leiavad, et maakohus on vaidlustatud otsust tehes rikkunud KrMS §-s 7sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Nimelt tähendas kõigi ülejäänud kaassüüdistatavate suhtes otstarbekuse põhimõttel kriminaalmenetluse lõpetamine kaitsjate hinnangul XX õigeksmõistmise välistamist, sest muidu oleks kohtuotsus läinud vastuollu menetluse lõpetamise määrustega. Samuti seisneb süütuse presumptsiooni rikkumine selles, et kohus on jätnud MS kui kaastäideviija teopanuse välja selgitamata ning lähtunud eeldusest, et ta on kuriteo toime pannud kaastäideviijana. Süütuse presumptsiooni on rikutud ka sellega, et kohus on asunud seisukohale, et XX ja kolmandad isikud on toime pannud dokumendi võltsimise, kuigi sellist süüdistust ei ole XX-le ega kellelegi teisele selle kriminaalmenetluse raames esitatud. Kaitsjad leiavad, et XX ei ole soodustuskelmust toime pannud. Apellandid märgivad, et pettusliku teo tuvastamiseks tuleb ära näidata,

1. a)et N OÜ esitas EAS-le ja KIK-le andmeid,
2. b)see, millised andmed olid valed koos sellega, milles nende ebaõigsus seisnes;
3. c)see, et need andmed olid soodustusrelevantsed ning lõid adressaadil asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Kaitsjad leiavad, et keskne küsimus on see, millised olid N OÜ kulud soetatavate liinide soetamisel ehk milliseid summasid tasus N OÜ ostetavate seadmete eest hankijatele, kellega tal oli sõlmitud vastav töövõtuleping. Kui 2010. a esitatakse tegelikud andmed, siis ei saa need samad andmed muutuda ebaõigeteks hiljem seetõttu, et N OÜ-le liinid tarninud ettevõtted kasutavad allhankijaid. Maakohus on alusetult keskendunud mitte N OÜ kuludele, vaid sellele, milliste tingimuste ja kuludega soetasid hankijad ja allhankijaid erinevaid seadmeid või teostasid töid. See informatsioon pole aga soodustusrelevantne, kuna N OÜ kulubaasi need ei 7 mõjuta. N OÜ sai tellida soetatavad liinid just selliste kulude eest, mis tulenesid läbiviidud hanke ja sõlmitud lepingutes kokkulepitud hindadest. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud, et XX korraldas EAS-i projektis fiktiivse hanke, kuigi süüdistatav on selles süüdi mõistetud. Kaitsjad märgivad, et pakkujad B OÜ, C OÜ ja R OÜ koostasid pakkumised ise ning ilma igasuguse kõrvalise mõjutuseta. Pakkujate esindajad, keda kõiki kohtuliku uurimise ajal tunnistajatena üle kuulati, kinnitasid, et nad tegid pakkumised ise ja keegi neile hinda ette ei öelnud ega konkreetses summas pakkumist teha palunud. Seega ei ole tõendatud süüdistuse väide, et XX korraldas fiktiivse hanke. Kohus on jätnud tähelepanuta, et EAS-i projektis ei pidanud avalikku hanget toimumagi. Kaitsjad leiavad, et esitatud pakkumisi ei muuda pettuslikeks ja ebaõigeteks ka see, et süüdistataval paluti suhelda potentsiaalsete pakkujatega, et tagada mitmete pakkumiste olemasolu. Maakohus on ekslikult tuvastanud, et EAS-le esitatud andmed olid ebaõiged. OÜ N sõlmis lepingu R OÜ-ga, kes tegi kõige soodsama pakkumise. Lepingu alusel pidi R OÜ seadmed tarnima ja OÜ N nende eest tasuma. OÜ N ei saanud esitada EAS-le lepingule mittevastavat hinda. Tõenditest tuleneb, et N OÜ esitas EAS-le kummitoodete projekti kulude sellisena, nagu ta need ise ka kandis. Süüdistuses ega ka kohtuotsuses ei ole esile toodud, milliseid kulusid oleks N OÜ pidanud ning objektiivselt ka saanud esitada, et tegemist ei oleks väidetavalt ebaõigete andmetega. Üksnes selliste kulude esiletoomise järgselt saaks hinnata, kas N OÜ poolt esitatud andmed olid ebaõiged või mitte. Tõendatud ei ole R OÜ ja R OÜ vahelise tarnelepingu tarbetus. Ka R roll ebavajalik või põhjendamatu. Just OÜ R komplekteeris liini allhankijatelt. Üksnes tervikliini dokumentatsiooni ja sertifitseerimise küsimus tuli lahendada R OÜ-l. N OÜ kulude põhjendatust tõendab kaudselt ka see, et R OÜ poolt N OÜ-le müüdud liin vastas turuhinnale. Kaitsjad juhtisid maakohtu tähelepanu sellele, et kui N OÜ oleks pidanud lähtuma allhankijate hindadest, oleks tulnud arvestada ka allhankijate muude kuludega. Üksikud seadmed lahtiühendatuna ja muul viisil omavahel seostamata ei moodusta töötavat ja toodangut andvat kummitoodete tervikliini. Lisaks eelnevale ei selgu maakohtu otsusest, et kui OÜ N oleks pidanud EAS-le esitama teistsuguseid andmeid, siis kuidas selliste väidetavalt õigete andmete esitamata jätmine on omistatav XX-le. Maakohus on väide, et EAS-i projekti elluviimine toimus XX kontrolli all või vähemalt tema teadmisel, põhjendanud tuginedes XX suhtlusele kolmandate isikutega. Seejuures ei ole kohus aga pööranud tähelepanu sellele, kas otsuses viidatud suhtlus üldse oli seotud EAS-i projektiga. Kaitsjad leiavad, et maakohtu viidatud tõendid kohtu väiteid ei toeta ning kohus on teinud tõenditest ekslikke ja meelevaldseid järeldusi. Maakohus on ekslikult tuvastanud, et N OÜ omafinantseering EAS-i episoodis oli näilik ning on jätnud kõik kaitseargumendid selles osas käsitlemata. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas väidetav „raha keerutamise“ tabel ning sealsed kanded on seotud süüdistatavaga. Teiseks ei ole maakohus põhjendanud, millele tuginedes pidas maakohus vastavaid kandeid raha keerutamiseks, millega N OÜ sai osa rahast tagasi. 8 N OÜ omafinantseering oli tegelikkuses olemas ning süüdistuses toodud tabelis toodud ülekannetel oli õiguslik alus. Kohus mitte ühegi tehingu osas tuvastanud näilikkust. Kui ükski tehing ei ole üksikuna näilik, ei saa tehingud ka koosmõjus olla näilikud. Kohtumenetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest järelduks, et XX oleks olnud väidetava „rahakeerutamise“ süsteemi initsiaator. Seoses plastpakendite töötluse ja taaskasutuse projektiga märgivad kaitsjad, et taotluste esitamine süüdistuses märgitud kuupäevadel ei ole üldse tõendatud. Kohus on viidanud hoopis muudel kuupäevadel esitatud või allkirjastamata taotlustele ja teiste isikute koostatud allkirjastamata memorandumitele. Kuivõrd KIK ei ole N OÜ-le plastpakendite projektis raha maksnud, on süüdistus KIK-i episoodi osas kvalifitseeritud pettuse teel toetuse saamise katsena. Maakohus ei analüüsi otsuses, millest nähtuvalt ta luges katse alanuks. Kaitsjad on kohtumenetluses olnud seisukohal, et tegelikult ei ole KIK-i episoodis üldsegi katse alanud, kuna kõik XX teod on karistusõiguslikult neutraalsed ega kujuta endast XX poolt vahetult oma ettekujutusest lähtuvalt etteheidetava süüteo toimepanemist. Esialgses toetuse saamise taotluses ei olnud võimalik esitada valeandmeid, kuna hange pakkujatega toimub alles pärast taotluse rahuldamise otsust KIK-i poolt. Esimeses toetuse taotluses esitatud info projekti kogumaksumuse kohta on tavapäraselt hinnanguline ning võib muutuda projekti elluviimise perioodil.Ka hilisemas etapis ei olnud võimalik projekti osas ebaõigeid andmeid esitada, sest siiani ei ole teada, milliseks oleks kujunenud plastpakendite tervikliini tegelik hind. Kaitsjatele jääb arusaamatuks, kuidas on kohus tuvastanud, et XX teo tagajärjel tekkis KIK-l eksimus plastpakendite tervikliini osas. KIK-i ametnike ütlustega on tõendatud, et toetuse saaja ja KIK-i vahel oli pooleli haldusmenetlus ning paljud asjaolud ei olnud selged. Kui asjaolud ei ole kellegi jaoks selged, siis ei saa kellelgi ka eksimust mingites asjaoludes tekkida. XX on süüdi mõistetud hoolimata sellest, et kohus ei ole tuvastatud, et ta oleks korraldanud KIK-i projektis fiktiivse hanke. Kohus on esitanud sellekohase väite, kuid ei ole seda põhistanud. Kaitsjad heidavad kohtule ette, et kohus on lugenud soodustusrelevantseks asjaolusid, mis seda tegelikult ei ole. Ka seoses selle episoodiga rõhutavad kaitsjad, et allhankijate tulud ja kulud ei ole soodustusrelevantsed. Maakohus on ekslikult tuvastanud, et KIK-i episoodi elluviimine toimus XX kontrolli all või vähemalt tema teadmisel. Maakohus on ekslikult tuvastanud, et N OÜ omafinantseering KIK-i episoodis oli näilik ning on jätnud kõik kaitseargumendid selles osas käsitlemata. 3. Vahetult enne Tallinna Ringkonnakohtu istungit esitas XX kaitsja taotluse lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. 4. Ringkonnakohtu istungil jäid XX ja tema kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde ning kordasid taotlust lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Prokurör leidis, et apellatsioonides on korratud maakohtus esitatud argumente ning maakohus on kõigile neile argumentidele vastanud. Prokurör nõustus maakohtu seisukohtadega ning leidis, et maakohtu otsus tuleks jätta muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. 9 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb XX süüdimõistmise osas tühistada. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka XX-lt sundraha väljamõistmise ning õigusabikulude tema kanda jätmise osas. I 6. XX kaitsjad taotlevad apellatsioonid aegumise kohaldamist. Selleks taotlevad nad aegumise katkemise tinginud elukohast lahkumise keelu õigusvastasuse tuvastamist. 7. Maakohus leidis, et elukohast lahkumise keeldu oleks tulnud vaidlustada selle kohaldamise ajal KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras ning kuna kohtuliku arutamise ajal süüdistatavale enam elukohast lahkumise keeldu kohaldatud ei olnud, ei olnud enam võimalik elukohast lahkumise keeldu vaidlustada. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu seisukoht, et elukohast lahkumise keeldu on võimalik vaidlustada vaid senikaua, kui isiku suhtes on elukohast lahkumise keeldu kohaldatud, on selges vastuolus KrMS § 228 lg-ga 1, mille kohaselt on võimalik esitada uurimisasutuse määruse peale prokuratuurile kaebus enne süüdistusakti koostamist. Ühtegi täiendavat ajalist piirangut kriminaalmenetluse seadustik uurimisasutuse määruse vaidlustamisele ei sea. See, et vastavalt KrMS § 228 lg-le 1 saab uurimisasutuse määrust vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras kuni süüdistusakti koostamiseni, ei tähenda õiguskirjanduses ja kohtupraktikas valitseva seisukoha järgi, et nende määruste või toimingute õiguspärasuse kontrollimist ei saaks taotleda pärast süüdistuse koostamist. Vähemalt määrusi või toiminguid, mille õiguspärasusest või -vastasusest võib sõltuda tehtav kohtulahend, on valitseva arvamuse kohaselt võimalik vaidlustada kriminaalasja kohtuliku arutamise raames. On tavapärane, et kohtuliku arutamise raames esitatakse väiteid, et tõend ei ole lubatav, kuna selle kogumisel on rikutud menetlusõigust. Nt on ka praeguses menetluses kaitsjad esitanud läbiotsimiste ebaseaduslikkuse väite ning maakohus on selle väite suhtes otsuse punktides 43 – 55 seisukoha võtnud. Ometi on nii prokuratuuri läbiotsimismäärus kui selle alusel toimunud läbiotsimine menetlustoiminguna samuti vaidlustatavad KrMS 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras. Elukohast lahkumise keelu kohaldamise määruse õiguspärasus omab praeguses kriminaalasjas tähtsust, kuna sellest sõltub aegumise katkemine. Kui leiab tuvastamist, et aegumise katkemise kaasa toonud määruse tegemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, ei ole aegumine katkenud. Nt on Riigikohus leidnud, et kohtu alla andmise määruse õigusvastasuse tuvastamine võib tähendada, et aegumine ei ole katkenud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-16, p 42 – 45). 10 Eelnevast tulenevalt on maakohus alusetult leidnud, et XX kaitsjal ei olnud enam kohtuliku arutamise raames õigust taotleda XX-le elukohast lahkumise keelu kohaldamise määruse õigusvastasuse tuvastamist. 8. Elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus peab olema põhistatud. Elukohast lahkumise keeldu saab kohaldada vaid kirjaliku määrusega – vastavalt KrMS § 128 lg-le 2 koostatakse elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks määrus. KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt peab kirjalik määrus olema põhistatud. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et kahtlustatavale tuleb igal juhul mingit tõkendit kohaldada ning kui muud tõkendit pole valitud, siis kohaldatakse kahtlustatavale elukohast lahkumise keeldu. Vastupidi: KrMS § 127 lg-st 1, mis on kohaldatav ükskõik, millise tõkendi kohaldamisel, loetleb asjaolud, millest lähtuvalt peab menetleja otsustama, kas ja millist tõkendit kohaldada. Seega on elukohast lahkumise keelu kohaldamine menetleja kaalutlusotsustus. Sellest omakorda tuleneb, et KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt põhistatud määrus peab vastama küsimusele, miks menetleja pidas vajalikuks valitud tõkendit kohaldada. Määruses on elukohast lahkumise keelu kohaldamist põhjendatud ühelauseliselt: „Kuna kahtlustatav XX võib hoiduda kõrvale kriminaalmenetlusest, tuleb kahtlustatava suhtes kohaldada tõkendit elukohast lahkumise keeld“. Kuigi elukohast lahkumise keelu kui kergeima tõkendi puhul ei ole alust nõuda mahukat ja detailset põhjendust, ei saa seda pidada piisavaks põhistuseks. Määrus, millega kohaldati XX-le elukohast lahkumise keeldu, ei anna vastust küsimusele, miks menetleja pidas tõkendi kohaldamist vajalikuks. Määruses on esitatud väide, et XX puhul esineb kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise oht, kuid ei ole selgitatud, miks menetleja leidis, et selline oht esineb. Seisukohta, et üksnes väidet kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu kohta ei saa pidada nõuetekohaseks põhistuseks, on Tallinna Ringkonnakohus väljendanud ka nt 19. juunil 2017 kriminaalasjas nr 1-17-3044 tehtud kohtumääruses. Veelgi enam, samast arusaamast on korduvalt lähtunud prokuratuur isegi (ning kohus on prokuratuuri seisukohtadega nõustunud: vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2013 määrus kriminaalasjas nr 1-13-7093 ja 22. detsembri 2014 määrus kriminaalasjas nr 1-1410356). Põhistuse puudumine on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kuivõrd elukohast lahkumise keelu tähtaja möödumisega on selle kohaldamise määruse kehtivus lõppenud, ei ole võimalik enam määrust tühistada, vaid üksnes õigusvastaseks tunnistada (vrd Riigikohtu 21. juuni 2016 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-16, p 10). Kuna XX-le elukohast lahkumise keelu kohaldamise määruse tegemisel on seega oluliselt rikutud menetlusõigust ja määrus on õigusvastane, ei ole selle alusel aegumine katkenud. 9. Kuna aegumine ei katkenud elukohast lahkumise keelu kohaldamisega, tuleb tuvastada, kas XX-le süüks pandavad teod olid aegunud tema kohtu alla andmise ajaks – 23. maiks 2016. Vastasel juhul katkes aegumine vastavalt

§ 81lg 5 p-le 2 kohtu alla andmisega.

Arvestada tuleb, et aegumise regulatsioon on vahepeal muutunud – alates 1. jaanuarist 2015 näeb

§ 81

lg 1 ette, et aegumist arvestatakse kuriteo lõpuleviimisest, enne seda algas 11 aegumistähtaja kulg süüteo toimepanemisest (

§ 10

kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema; tagajärje saabumise aega ei arvestata). Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada

§ 5lg 2 põhimõtteid (vt Riigikohtu 8.

veebruari 2018 otsus kriminaalasjas nr 1-17-4243). Seega tuleb lähtuda

§ 81lg 1 kuni 31.

detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonist, mille kohaselt hakkas aegumine kulgema teo toimepanemise ajast. See, mida käsitada XX-le esitatud süüdistuse kontekstis teo toimepanemise ajana, sõltub omakorda sellest, kas XX saab käsitada soodustuskelmuse (kaas-)täideviijana või sellele kaasaaitajana. Nimelt on kaitsjad märkinud apellatsioonis, et XX ei saa olla soodustuskelmuse täideviija, kuna ta ei vasta erisubjekti tunnustele. See, kui isik ei vasta erisubjekti tunnustele, tähendab, et ta ei saa olla täideviija, kuid ei välista seda, et tegemist on kihutaja või kaasaaitajaga. 10. Vaidlus puudub selles, et Riigikohtu tõlgenduse kohaselt on soodustuskelmus erilise isikutunnusega koosseis

§ 24lg 1 mõttes ning selle subjekt saab olla üksnes soodustuse saaja (Riigikohtu 25.

novembri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-16, p 10). Maakohus nentis, et soodustuse saaja ehk soodustuskelmuse erisubjekt oli N OÜ. Viidatud Riigikohtu otsuses käsitletud asjaoludest tegi aga maakohus järelduse, et

§ 210

lg 1 ja 2 sätestatud koosseisule vastab ka isik, kes küll ise ei ole otseselt erisubjektiks, kuid kelle tegu omistatakse erisubjektile. Kohus leidis: „Pannes etteheidetava teo toime juriidililise isiku juhatuse liikmena või pädeva esindajana, laieneb teo toimepannud füüsilisele isikule ka juriidilise isiku, kellele antud füüsilise tegu omistatakse, erisubjektsus. Järelikult laieneb

§ 210

erisubjektsus ka XX-le.“ Kohus leidis, et XX oli EAS-i ja KIK-i projektide raames N OÜ pädev esindaja. Seisukohta, et XX N OÜ pädev esindaja, põhjendas maakohus sellega, et XX esines kolmandate isikutega suhtlemisel N OÜ esindajana, andis N OÜ nimel juhiseid seadmete tehniliste tingimuste kohta, suhtles kolmandate isikutega seoses N OÜ-le esitatavate arvetega ja selleks oli tal olemas ka N OÜ juhatuse liikme MS nõusolek. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kui soodustuse saaja on juriidiline isik, tuleb erisubjektina

§ 210

lg 2 tähenduses käsitada ka juriidilise isiku nimel tegutsenud füüsilist isikut, kelle tegevus on karistusõiguslikult juriidilisele isikule omistatav. St

§ 210

lg 2 koosseisu tunnustele vastab ka isik, kelle tegu on

§ 14järgi omistatav juriidilisele isikule.

Ka ringkonnakohtu hinnangul kinnitab sellist tõlgendust eespool viidatud Riigikohtu otsus, milles Riigikohus asus seisukohale, et

§ 210nõuab erisubjekti.

See otsus käsitles olukorda, kus vallavanem esitas valeandmeid, taotledes toetust vallale, st toetuse saaja oli vald. Sellest hoolimata jättis Riigikohus muutmata vallavanema süüdimõistmise

§ 210lg 2 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et XX on käsitatav N OÜ pädeva esindajana. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi kolmandate isikutega suhtlemine N OÜ huvides ei ole piisav, et lugeda kedagi juriidilise isiku pädevaks esindajaks. Maakohtu tõlgendus 12 tähendaks, et iga isik, kes juriidilise isiku huvides toimepandavale kuriteole kaasabi osutades suhtleb kolmandate isikutega, muutub ka ise juriidilise pädevaks esindajaks. Ringkonnakohus peab sellist tõlgendust ülemäära avaraks. Kohtukolleegium leiab, et pädevast esindajast saab rääkida juhul, kui isikul on esindusõigus TsÜS § 117 lg 1 tähenduses, kusjuures

§ 14

lgs 1 ettenähtud tingimus, et esindaja peab olema pädev, tähendab, et isiku esindusõigus peab hõlmama isikule süükspandavat tegevust. Selline kindlaksmääratud ulatusega esindusõigus saab TsÜS § 117 lg 2 kohaselt tuleneda seadusest või volitusest. Sellise õigusliku suhte olemasolu ei ole maakohus tuvastanud ning ringkonnakohtu hinnangul ei olnudki kohtul võimalik seda tuvastada, kuna sellega seotud asjaolusid ei ole süüdistuses kirjeldatud. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et XX ei saa olla

§ 210lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kaas-)täideviija.

Küll on süüdistuses kirjeldatud tegevus käsitatav kaasaaitamisena MS N OÜ huvides toime pandud soodustuskelmusele. Nimelt süüdistatakse XX erinevates tegudes, mis lõid võimaluse esitada N OÜ-l toetust taotledes EAS-le ja KIK-le valeandmeid. Järelikult tuleb aegumise arvestamisel lähtuda mitte täideviimisteo (toetuse saamiseks valeandmete esitamise), vaid kaasaaitamisteo (-tegude) toimepanemise ajast.

1. Ringkonnakohus nendib, et kuigi otsuse punktis 9 märgitust tulenevalt tuleb aegumise tähataja arvestamisel lähtuda teo toimepanemise ajast, tuleb arvestada, et kaasaaitamistegu saab kesta kuni täideviimisteo faktilise lõpuleviimiseni (vt Riigikohtu
2. oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-75-11, p 7). Sellega seoses väärib tähelepanu, et EAS maksis 10.05.2011 N OÜ-le projekti „N OÜ tehnoloogiainvesteering sekundaarsest toormest kummitoodete valmistamiseks” raames toetuse 177 674,38 eurot (2 780 000 Eesti krooni) välja. Sellega oli tegu nii juriidiliselt kui faktiliselt lõpule viidud. Järelikult oli ka soodustuskelmuse faktilisest lõpuleviimisest XX kohtu alla andmise ajaks möödunud üle viie aasta, mis on

§ 81lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo puhul aegumistähtaeg.

Sellest tulenevalt on ilmselgelt aegunud ka XX kaasaaitamistegu.

1. KIK-le esitati süüdistuse kohaselt valeandmeid kuni
2. aprillini 2012 ning ka XX tegevus, mis oli valeandmete esitamiseks vajalik, kestis veel
3. aastal. Nimelt korraldas XX süüdistuse kohaselt lisaks muule erinevate ettevõtete vahel arvete esitamise, et näidata seadmete soetusmaksumust suuremana. Süüdistusest nähtub, et arveid on esitatud ka
4. aastal. Seega ei olnud XX-le etteheidetavate tegude toimepanemisest kohtu alla andmiseni möödunud viit aastat. Kuna kohtu alla andmisega aegumine katkes, ei ole plastpakendite töötluse ja taaskasutuse projektiga seotud soodustuskelmusele kaasaaitamine aegunud. II 13
5. Kohtukolleegium leiab aga, et XX süü KIK-le valeandmete esitamisele kaasaaitamises ei ole tõendatud. 13.1 Süüdistuse kohaselt esitati KIK-le valeandmeid taotluses, mis registreeriti KIK-s 06.04.2010 numbriga 4-17/1081, 11.05.2010 ning 14.06.2010 esitatud parandatud taotlustes ning 15.03.2012 ja 20.04.2012 KIK-le esitatud väljamaksetaotlustes (süüdistusakti lk 25 viimane lõik). Kaitsjad on juhtinud tähelepanu, et kohtutoimikus olevatest taotlustest kannavad kaks esimest süüdistuses nimetatutega võrreldes teisi kuupäevi. Esimene taotlustest kannab 05.04.2010 kuupäeva (kd VIII; tl. 35), järgmine 05.05.2010 (kd VIII; tl. 108). Lisaks on toimikus taotlus, mis kannab 03.11.2009 kuupäeva (kd VIII; tl. 21). Ringkonnakohus leiab, et taotluses märgitud kuupäev ei tähenda tingimata, et taotlus kindlasti ka sel päeval esitati. Seda näitab ka asjaolu, et koos 05.05.2010 kuupäeva kandva taotlusega on KIK-i 02.06.2010 kirja (kd VIII; tl. 176) andmetel KIK-le esitatud 06.05.2010 kuupäeva kandev kinnituskiri finantseerimise kohta (kd VIII; tl 124). Kui jätta kõrvale 03.11.2009 kuupäeva kandev taotlus, on võimalik aru saada, milliseid toimikus olevaid taotlusi süüdistuses mõeldud on. 13.2 XX küsis süüdistuse kohaselt enne 11.05.2010 ning 14.06.2010 esitatud parandatud taotlusi vajaliku omafinantseeringu näitamiseks P OÜ-lt kinnituskirjad nõusoleku kohta laenu andmiseks, luues sellega näilikult olukorra omafinantseeringuks vajalike vahendite olemasolu kohta. Veel süüdistatakse XX fiktiivse hanke korraldamises. Süüdistuse kohaselt küsis ta koos MS-ga N OÜ nimel hinnapakkumisi plastpudelite automaateraldi ning pesu ja kuivatusliini tarnimiseks ja paigaldamiseks R OÜ-lt, R OÜ-lt, B OÜ-lt ja R OÜ-lt. Seejuures tegi XX R OÜ juhatuse liikmele VL-le ettepaneku esitada soodsaim pakkumine. R OÜ esitas 16.12.2010 vastavalt XX juhistele N OÜ-le hinnapakkumise ning MS sõlmis XX korraldusel 21.12.2010 N OÜ nimel projekti „Plastpakendite töötlus ja taaskasutus“ elluviimiseks vajalike seadmete tarnimiseks lepingu R OÜ-ga. Investeeringuobjekti soetamismaksumuse tegelikust kõrgemana näitamiseks kaasas XX süüdistuse kohaselt projekti „Plastpakendite töötlus ja taaskasutus“ raames tootmisliini soetamiseks vahelülidena R OÜ, K OÜ ja E OÜ. Tootmisliini seadmete tarneahela tekitamine võimaldas näidata tootmisliini seadmete hinda tegelikust kõrgemana. Selle eesmärgiks oli saada KIK-lt N OÜ-le suurem toetus, mis kataks N OÜ poolt projekti raames tehtud kulutusi. XX korraldas eelnimetatud ettevõtete vahel arvete esitamise ning nende alusel ülekannete tegemise, andes osapooltele teada, millal ja millises summas tuleb arved esitada ning ülekanded teostada. R OÜ esitas N OÜ-le arved ajavahemikul 21.12.2010 – 02.04.
6. 12.04.2012 andis R OÜ N OÜ-le aktiga nr.12041201 üle ühendseadme eelpurustatud plastpudelite pesu- ja kuivatusliini PPK-1000, mis koosneb dosaatorist 489.10, tigukonveierist 09.36.000, kahest pesurist 09.32.000, settevannist Type 300/6000, tsentrifuugist AMIS TM1000, tsüklonist D1200, kuivatist Technofer CP400AF, kaalumis- ja pakkimisseadmest AMIS MZ2763/07 ning ITM elektrisüsteemist, maksumusega 926 079,77 eurot (s.o 14 489 999,73 Eesti krooni). XX juhendamisel soetas R OÜ juhatuse liige VL seadmeid omakorda osaliselt K OÜ-lt ning E OÜ14 lt ajavahemikul 31.01.2011 – 02.04.
7. K OÜ juhatuse liige DK soetas R OÜ-le müüdud ja plastpudelite pesu- ja kuivatusliinis kasutatavad seadmed omakorda samuti XX juhendamisel. XX korraldas toetuse saamise eelduseks vajaliku omafinantseeringu näitamiseks ja projekti kogumaksumuse eest tasumise näitamiseks projekti elluviimise perioodil R OÜ kaudu osa N OÜ poolt 21.12.2010 lepingu alusel tasutud summade laenuna ülekandmise F OÜ-le, F OÜ poolt omakorda osa laekunud summade laenudena ülekandmise N OÜ-le ja MTÜ-le E ning K OÜ-le, kes tagastasid osa ülekantud summadest N OÜ-le selleks, et viimane saaks rahalisi vahendeid uuesti kasutada 21.12.2010 tarnelepingu eest tasumiseks ning näidata toetuse saamise eelduseks vajalikku omafinantseeringut, mis moodustas antud projekti kogumaksumusest (15 020 000 Eesti krooni, s.o 959 952,96 eurot) 50% ehk 7 510 000 Eesti krooni (s.o 479 976,48 eurot). Süüdistuses kirjeldatud XX tegevusest omas 2010 aprillis – juunis KIK-le esitatud taotluste seisukohalt tähtsust vaid P OÜ kinnituskirjade hankimine: need kinnituskirjad esitati koos taotlustega, mis kannavad 05.05.2010 ja 14.06.2010 kuupäevi ning need pidid tõendama taotluse p-s 8.9 esitatud väiteid omafinantseeringu tagatuse kohta (vt KIK-i 02.06.2010 kirja p 7a) – kd VIII, tl. 176). Ülejäänud XX-le etteheidetavad tegevused – fiktiivse hanke korraldamine, tarneahela kujundamine ning omafinantseeringu näitamiseks ettevõtetevahelise raharingluse korraldamine – jäävad kõnealuste taotluste esitamisest (ja ka KIK-i rahastamisotsusest, mis tehti 19.10.2010) hilisemasse aega. Hange toimus süüdistuse kohaselt detsembris
8. Ka tarneahela kujundamine (N OÜ-le liini müünud R OÜ soetas liini komponentideks olnud seadmeid 2011 – 2012) ja laenulepingute alusel rahade liigutamine ettevõtete vahel toimusid süüdistuse kohaselt vahemikus 2010 detsembrist
9. aastani. Seega ei saanud need tegevused ajaliselt olla suunatud KIK-i eksitamisele rahastamisotsuse tegemiseks. Ka olemuselt ei olnud tegemist tegevustega, mis oleks olnud suunatud rahastamisotsuse tegemisele. KIK-i 19.10.2010 otsus kujutas endast põhimõttelist otsust projekti toetada ning sellega määrati kindlaks maksimaalne toetuse summa (kd V; tl. 83 – 86). Tegemist oli tegevustega, mis olid suunatud KIK-lt võimalikult suurte tegelike toetussummade kättesaamisele. Seega saavad nimetatud teod omada tähtsust KIK-le esitatud väljamaksetaotluste kontekstis, st tegudena, mis aitasid esitada väljamaksetaotlustes valeandmeid. 13.3 Kohtukolleegium leiab, et valeandmete esitamine 2010 kevadel esitatud taotlustes ei ole tõendatud. Süüdistuse kohaselt küsis XX toetuse saamiseks vajaliku omafinantseeringu näitamiseks P OÜ juhatuse liikmelt JJ-lt KIK-le esitatavale taotlusele lisamiseks 06.05.2010 kinnituskirja nõusoleku kohta laenu andmiseks 5 000 000 Eesti krooni ulatuses ning 11.06.2010 kinnituskirja nõusoleku kohta laenu andmiseks projekti raames vajalike seadmete ostmiseks 7 510 000 Eesti krooni ulatuses selleks, et luua näilikult olukord omafinantseeringuks vajalike vahendite olemasolu kohta. 15 Süüdistusaktis seda, milles seisnes kinnituskirjade hankimisel ja esitamisel näiliku olukorra loomine, süüdistuses avatud ei ole. Süüdistuskõnes on prokurör näilisust selgitanud järgmiselt: „XX küsis toetuse saamiseks vajaliku omafinantseeringu näitamiseks P OÜ juhatuse liikmelt JJ-lt KIK-le esitatavale taotlusele lisamiseks kinnituskirjad nõusoleku kohta laenu andmiseks 5 000 000 Eesti krooni ulatuses ning 7 510 000 eesti krooni ulatuses selleks, et luua näilikult olukord omafinantseeringuks vajalike vahendite olemasolu kohta, mistegelikult vaja ei läinud, sest omafinantseering loodi näilikult“ (kd XIV; tl. 21, 21 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et see, kui hiljem ei kasutatud projekti elluviimiseks P OÜ laenu, ei tähenda, et kinnituskirjad oleksid näilikud ja KIK-le esitatud andmed valed. Maakohus on kinnituskirjade esitamisega näiliku olukorra loomise osas piirdunud sedastamisega, et XX oli see, kes korraldas kinnituskirjade andmise (otsuse p 255). Ka see, et XX korraldas kinnituskirjade andmise, ei näita nende näilikkust. Kohtukolleegium leiab, et süüdistuses kirjeldatud asjaolude valguses saab pidada omafinantseeringuks vajalike vahendite olemasolu näilikuks juhul, kui P OÜ oleks andnud kinnituskirja ilma tegeliku võimeta või valmisolekuta laenu anda. Sellist asjaolu tõendatud ei ole. Tunnistajana üle kuulatud OÜ P ainuosanik JJ kinnitas N OÜ-le OÜ P nimel kinnituskirjade andmist. Ta tunnistas, et initsiatiiv tuli XX-lt: XX helistas talle, et tal on vaja mingisuguse liini ostmiseks raha. JJ kinnitas nii prokuröri kui M. Triipani küsimustele vastates, et ta oli kinnituskirja andmisega nõus, sest OÜ-l P oli see raha olemas. Kinnituskirjad esitas talle allkirjastamiseks XX, kuid ta luges need läbi ja andis allkirja (kd XIV; tl. 184 pöördel, 185). Seega ei nähtu JJa ütlustest, et antud kinnituskirjad ei oleks vastanud tema tegelikule tahtele. KIK nõudis 02.06.2010 kirjas P OÜ majandusaasta aruande esitamist 31.12.2009 seisuga ning bilansi, kasumiaruande ja rahavoogude aruande esitamist seisuga 30.04.2014 (kd VIII; tl. 176). KIK-le esitati P OÜ
10. aasta majandusaasta aruanne (kd IX; tl. 20 – 28), raamatupidamisbilanss ja kasumiaruanne 30.04.2010 seisuga (kd IX; tl. 29) ning konto väljavõte (kd IX tl, 30 - 35). Majandusaasta aruande kohaselt oli P OÜ-l 31.12.2009 seisuga raha 8 171 873 krooni väärtuses ning eelmiste perioodide jaotamata kasumi jääk 9 711 288 krooni. 30.04.2010 oli P OÜ-l raha 8 096 505 krooni. Seega kinnitavad need dokumendid JJ väiteid vajaliku raha olemasolu kohta. Tõendeid selle kohta, et tegemist oleks olnud valeandmetega, ei ole kohtule esitatud. Eelnevast tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida sellest, et KIK-le oleks näilikult loodud mulje omafinantseeringuks vajalike vahendite olemasolu kohta. 13.4 Kohtukolleegium leiab, et tõendamata on ka KIK-le valeandmete esitamine väljamaksetaotlustes. Nimelt ei ole väljamaksetaotlusi kohtule esitatud. Ka ei ole kohtule esitatud muid tõendeid, mis võimaldaks teha järeldusi väljamaksetaotluste sisu kohta. Seetõttu ei ole kohtul võimalik tuvastada, kas ja millist valeinfot väljamaksetaotlustes esitati. Lisaks sellele, et väljamaksetaotluste uurimist ei näita ükski maakohtu istungi protokoll, näitab seda, et väljamaksetaotlusi ei ole kohtule esitatud, tõik, et maakohus on viidanud otsuses mitte väljamaksetaotlustele, vaid KIK-i juristi SN memole, milles on väljamaksetaotlusi nimetatud. 16 Ringkonnakohus nendib, et tegemist ei ole ainsa tõendiga selle kohta, et väljamaksetaotlused esitati. Väljamaksetaotlusi on oma ütlustes maininud nii MS (kd XV, tl. 196) kui ka KIK-i ametnikud MR (kd XIV; tl. 169 pöördel) ja LT (kd XIV; tl 174 pöördel). Lõpuks tuleb nimetada 20.07.2012 vaatlusprotokolli, milles on vaadeldud KIK-i poolt kriminaalasja menetlejale edastatud CD-sid N OÜ taotluse menetluse dokumentidega. Vaatlusprotokollis on antud loetelu KIK-i poolt kriminaalasja menetlejale edastatud CD-del olnud OÜ N taotluse menetlusega seotud dokumentidest. Selles loetelus on korduvalt nimetatud väljamaksetaotlusi (kd VIII; tl 40, 51, 53, 65, 77, 88, 89). Oluline on see, et neid CD-sid endid kohtule ei esitatud ja neid kohtus uuritud ei ole (21.09.2016 kohtuistungi protokoll: kd XIV; tl. 29). Vaatlusprotokollis loetletud dokumente on kohule esitatud ja maakohtus uuritud valikuliselt. Väljamaksetaotlusi uuritud tõendite seas ei ole. Kõik eespool nimetatud tõendid tõendavad seda, et N OÜ esitas KIK-le väljamaksetaotlused, kuid neist ei ole võimalik saada terviklikku infot väljamaksetaotluste sisu kohta, st selle kohta, milliseid andmeid millisel kujul KIK-le esitati. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud

§ 210

lg 2 koosseisule vastavat tegu, mistõttu ei saa osavõtu aktsessoorsuse tõttu olla ka kaasaaitamist

§ 22

lg 3 tähenduses – viidatud sätte kohaselt eeldab kaasaaitamine teise isiku tahtlikut õigusvastast tegu. Kokkuvõtvalt: kuna ei ole tõendatud valeandmete esitamine ise, puudub tegu, millele XX saanuks kaasa aidata ning seetõttu ei ole ringkonnakohtul põhjust asuda tuvastama, kas süüdistuses XX-le KIK-le valeandmete esitamisega seoses etteheidetavad teod on tõendatud. Seega tuleb XX ses osas õigeks mõista. III 14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse XX

§ 210

lg 2 järgi süüdimõistmise osas, tuleb maakohtu otsus tühistada ka XX-lt sundraha väljamõistmise ja õigusabikulude XX enda kanda jätmise osas. 14.1 KrMS § 179 lg 1 järgi tuleb sundraha jätta välja mõistmata. 14.2 Kaitsjad on taotlenud apellatsioonis kõigi menetluskulude, st nii ringkonnakohtus osutatud õigusabi kulu kui ka XX kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses kantud õigusabikulude riigi kanda jätmist. Maakohtule esitatud taotluse kohaselt on XX õigusabikulud kohtueelses menetluses ja maakohtus olnud kokku 143 887,72 eurot. Taotluse kohaselt on XX-le osutatud õigusabi kokku 953,4 tundi ning keskmine tariif on olnud 149,81 eurot (kd XVI; tl. 76-77). Vastavalt Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohtadele tähendab KrMS § 175 lg 1 p-s 1 öeldu, et menetluskulude hulka kuulub valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, kohtu kohustust hinnata, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Maakohtule esitatud taotluses nimetatud keskmist tunnitariifi peab ringkonnakohus mõistlikule õigusabikulule vastavaks. 17 Maakohtule esitatud taotlusele lisatud arvetest nähtuvalt on 10.07.2012 – 07.08.2015 esitatud 55 651,48 euro ulatuses (seega ca 371 tunni töö eest) arveid, mis on seotud kohtueelse menetlusega seotud toimingutega. Ringkonnakohus nendib, et kohtueelse menetluse osas on kohtu võimalus hinnata kaitsja tehtud toimingute ja neiks kulunud aja vajalikkust, üldmenetluses vägagi piiratud. Teatavasti ei esitata kohtule üldmenetluses kohtueelses menetluses koostatud kriminaaltoimikut. Seega puudub kohtul võimalus kontrollida, kas kõiki väidetavaid menetlustoiminguid on tehtud ja milline on nende maht. Ka ei ole ringkonnakohtu jaoks vahetult kontrollitav, milline oli kaitsjatele esitatud toimikute maht. Kaitsjate väitel oli kriminaaltoimiku maht 42 köidet, igas köites keskmiselt 250 lehekülge. Maakohtu istungil kinnitas prokurör, et toimik oli tõesti mahukas. Ka ei olnud prokuröril konkreetseid vastuväiteid õigusteenuse mahu osas (kd XVI; tl. 27, 27 pöördel). Kohtukolleegium nendib, et kohtueelset menetlust puudutavate arvete seas on palju selliseid, milles on antud toimingute loetelu ning nende peale kokku kulunud aeg, mistõttu ei ole tuvastatav, kui palju kulus konkreetse toimingu peale. Ka tuleb tõdeda, et kui valdavalt on osutatud õigusteenuseid loetletud detailselt, siis osaliselt on kirjeldatud toimingud abstraktselt. Nt on alates

1. aastast on arvetel korduvalt osutatud õigusteenusena nimetatud nõupidamist süüdistuse korral esitatavate võimalike kaitseväidete üle (nt arved 122760 ja 122988 – kd XVI; tl. 84, 85). Eelnevatest asjaoludest tulenevalt ei pea ringkonnakohus isegi arvestades seda, et õigusabi osutati pikema aja vältel ning kaitsjatele tutvumiseks esitatud materjalide hulk oli suur, osutatud õigusabiteenuse mahtu täies ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohus ei pea täies ulatuses põhjendatuks ka arvete kohaselt kohtumenetluses osutatud õigusabi mahtu. Esiteks nähtub arvetest, et maakohtu istungitel osalemise ja ka osade ettevalmistavate toimingute puhul hõlmavad arved kahe kaitsja tasu. KrMS § 175 lg-st 2 tuleneb aga, et ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu ei saa menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (Riigikohtu
2. oktoobri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-15-9051, p 40). Lisaks sellele on arvetel kajastatud kattuvaid tegevusi: nt arved 161941 ja 162173 nimetavad mõlemad osutatud teenuste hulgas kriminaalasja arutamiseks ettevalmistamist ajavahemikul 2016 septembrist novembrini toimuvateks istungiteks (vastavalt 13 ja 39 tundi). Ühtlasi tuleb arvestada, et arvetes on eraldi ära nimetatud erinevate spetsiifiliste menetluses tõstatatud küsimuste ettevalmistamine. Veel tuleb arvestada, et mitmeid seisukohti (nt aegumine, menetluse alustamine lubamatule tõendile tuginedes) on esitatud läbi kogu menetluse alates kaitseaktist ja nendega seotud kesksed argumendid on kordunud läbi erinevate dokumentide. See annab alust kahelda hilisemate dokumentide koostamise ajakulu põhjendatuses. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et arvete lisades toodud töömahte saab pidada põhjendatuks hinnanguliselt 2/3 ulatuses. Seega tuleb XX-le kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasudest hüvitada 2/3 ehk 95 925 eurot. 14.3 Ringkonnakohtule esitatud õigusabikulud 19 001,6 eurot. taotluse kohaselt on XX apellatsioonimenetluse 18 Ringkonnakohus ei pea neid kulusid täies ulatuses põhjendatuks. Esiteks nähtub kulude hüvitamise taotlusele lisatud arvetest, et osa neist on esitatud maakohtu menetluses osutatud õigusabi eest. Nii on taotletud 2017 märtsis ja mais osutatud õigusabi tasu (28,8+184,8 eurot) hüvitamist. Osutatud õigusabi hõlmas maakohtu otsuse kuulutamise aja edasilükkamise määrusega tutvumist ja selle kaitsealusele selgitamist ning maakohtu istungil osalemist, maakohtu istungi protokolliga tutvumist ning apellatsiooniteate ettevalmistamist ja edastamist (seega ei ole põhjendatud 1,2 tunni arvestamine apellatsioonimenetluse ajakulu hulka). Lisaks leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni koostamise ajakulu 78 tundi, mis ei hõlma maakohtu otsusega tutvumist ja nõupidamist kaitsealusega, ei ole põhjendatud. Apellatsiooni väiteid ja nende põhjendused kattuvad suures osas juba maakohtu menetluses esitatud kirjalike taotluste ja kaitsekõne kirjalike seisukohtadega. Ringkonnakohus tõdeb, et apellatsioonis on võrreldes kaitsekõne seisukohtadega esitatud ka uusi seisukohti, vastates maakohtu otsuses väljendatud seisukohtadele (nt küsimuses, kas XX sai olla N OÜ pädev esindaja). Samuti on täiendatud ja kommenteeritud oma varasemaid seisukohti. Samas on valdav osa apellatsiooni argumentidest ja esitatud mõttekäik samad maakohtus esitatutega. Ka leidub apellatsioonis lõike, mis kattuvad maakohtus esitatud kirjalike seisukohtadega. Eelnevast tulenevalt, et apellatsiooni koostamise mahtu tuleb pidada taotlusele lisatud arvel toodust (78 tundi) poole väiksemaks (39 tundi). Ka apellatsioonimenetluses hõlmavad arved kahe kaitsja istungil osalemist. Seega tuleb vähendada õigusabi mahtu kahe tunni võrra Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi põhjendatud mahuks 74 tundi. Taotluse kohaselt oli keskmine tunnitasu apellatsioonimenetluses 163,65 eurot, mida ringkonnakohus peab mõistliku tasu suurusele vastavaks. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse mõistlikuks õigusabikuluks 12 099 eurot. IV
3. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonid. Tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 338 p-dele 2 ja 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse XX

§ 210

lg 2 järgi süüdimõistmise, talt sundraha väljamõistmise ning õigusabikulude tema kanda jätmise osas. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus KrMS § 340 lg 2 p 1 ja § 274 lg-le 1 tuginedes uue otsuse, mõistes XX osaliselt õigeks ning lõpetades osaliselt menetluse aegumise tõttu. (Allkirjastatud digitaalselt) 19