Obsah (8)

§ 30§ 20§ 4§ 10§ 7§ 55§ 8§ 18

KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 11.04.2017, Tallinn Haldusasja number 3-15-2538 Haldusasi OÜ Seapaju 1 Arendus

) § 20 lg 1 alusel. 25.04.2016 algatas KKM Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetluse.

1. Kaebuse Tallinna Halduskohtule esitas kaebaja 07.10.2015, so enne sundvõõrandamise või omandamise taotluse esitamist Keskkonnaministeeriumile. Kaebaja taotles püsielupaiga määruse tühistamist või alternatiivselt sundvõõrandamise hüvitise väljamõistmist summas 2 200 000 eurot ning viivist 14 556,16 eurot ja sellele lisanduvat viivist kuni kohustuse täitmiseni. Kohus võttis kaebuse 14.10.2015 menetlusse püsielupaiga määruse tühistamiseks või alternatiivselt käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks ning jättis rahuldamata vastustaja taotluse jätta kaebus läbi vaatamata.
2. 02.02.2017 sai kaebaja KKM-lt vastuse kinnisasja sundvõõrandamise küsimuses, milles selgitati, et kuna riik on võtnud menetlusse 19.01.2016 esitatud taotluse kinnistu riigile omandamiseks, siis kaebaja eesmärk vabaneda looduskaitseliste piirangutega kinnistust on saavutatav omandamismenetluses ning kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) alusel täiendavalt võõrandamist taotleda ei saa. Kaebaja esitas 21.02.2017 taotluse 02.02.2017 kirja tühistamiseks ja kinnisasja sundvõõrandamise taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks. Kohus keeldus 03.03.2017 määrusega kaebuse muutmisest ning määrus on jõustunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukohad:
3. Kaebaja on esitanud nõuded alternatiivnõuetena. Juhul, kui kohus tühistamistaotlust, soovib kaebaja kohtu poolt hüvitise väljamõistmist. 2 ei rahulda
4. Püsielupaiga määruse § 5 lg 1 kohaselt kuulub maa-ala sihtkaitsevööndisse. Seega on püsielupaigas keelatud nii majandustegevus kui ka loodusvarade kasutamine (

§ 30lg 2 p-d 1 ja 2).

Kaebajal ei ole määrusest tulenevalt võimalik kinnisasja sihtotstarbeliselt (põllumajanduslik tootmine, metsakasvatus) ega omanikule majanduslikult mõistlikult kasutada. Samuti on keelatud kaevandamine, mis oli kaebaja algne eesmärk maa kasutamisel. Püsielupaiga määruse majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisele. Lubatavaid tegevusi ei saa äriühingu huve arvestades pidada piisavaks. Sedavõrd ulatuslikud avalik-õiguslikud kitsendused tuleb lugeda faktiliseks sundvõõrandamiseks. Lisaks märgib kaebaja, et kinnistu eelmise omaniku taotlusel keelduti kinnistu väljaarvamisest kaevandamisalast põhjendusel, et tegemist on olulise maardlaga ning Tallinna ümbruses on ehituskillustiku puudus. 10. Kaebaja leiab, et määrus on õigusvastane ja rikub tema omandiõigust, kuna vastustaja ei ole sellega määranud kaebajale õiglast ja kohest hüvitist. Lisaks on

-s regulatsiooni puudumine sellise hüvitise määramiseks vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise lausega.

-i regulatsioon on asjassepuutuv, kuna sellest on lähtutud määruse vastuvõtmisel ning sellele tuginedes on vastustaja keeldunud kaebaja kinnisasja omandamisest kohese ja õiglase hüvitise eest.

§ 20ei reguleeri sundvõõrandamise juhtumeid ega kohusta määrama kohest hüvitist.

Kinnisasja omandamise avaldused pannakse järjekorda ning omandamiseni võidakse jõuda alles aastate pärast. Õiguskantsler on 05.11.2012 arvamuses pidanud sellist olukorda põhiseadusevastaseks. Kohene hüvitis tuleb määrata põhiseaduse alusel, mis tulnuks määrata juba vaidlustatud määruse vastuvõtmisel. Kaebaja ei pea hüvitist taotlema riigivastutuse seaduse (RvastS) alusel, vaid vastustaja oleks pidanud selle ise PS § 32 lg 1 teisest lausest tulenevalt koheselt määrama.

1. Kaebaja palub välja mõista hüvitise eksperthinnangus toodud kinnisasja väärtusele vastavas summas (2,2 milj. eurot). Lisaks viivise alates 07.09.2015, so püsielupaiga määruse kaebajale kättetoimetamisest kuni nõude täitmiseni.
2. 21.02.2017 on kaebaja kaebuse täienduses (tl 101-102) esitanud väite, et olukorras, kus riigile kuulub ca 1,1 miljonit hektarit metsa ei takista miski riigil metsamaad ümber kujundamast aasnelgi ja kuninga-kuuskjala kasvualaks ja see kaitse alla võtta. Praegusel juhul välistatakse eraomaniku kinnistul selle majanduslikel eesmärkidel kasutamine ning riik ei soostu ka maksma kohest ja õiglast hüvitist. Kaebajale näivad kinnisasja suhtes kohaldatavad meetmed diskrimineerivad ega tundu siiras soov kaitsta loodust. Kaebaja kinnistu kõrval on koostatud ja vastuvõetud detailplaneering, mille eesmärgiks on hoonestatud Seapaju kinnistu (katastritunnus 24504:003:0490, maakasutuse sihtotstarve - 100% maatulundusmaa) maa sihtotstarbe osaline muutmine eesmärgiga Seapaju kinnistust krunt üksikelamu ehitamiseks, maakasutuse sihtotstarbe, ehitusõiguse ja hoonestustingimuste määramine ning juurdepääsutee ja lahendamine alal. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, et detailplaneering ulatub osaliselt samuti kaitsealusesse piirkonda, kus aasnelk ja kuninga-kuuskjalg kasvavad. Vastustaja seisukohad:
3. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 3
4. Kaebaja ei vaidlusta määrusega ala looduskaitse alla võtmiseks seadusest tulenevate eelduste olemasolu. Kaebaja vaidlustab omandiõiguse piiragu hüvitamisega seonduvad.
5. PS § 32 ei sätesta hüvitise maksmise viisi, vaid jätab seadusandjale kaalutlusruumi normi eesmärgi saavutamiseks. PS § 32 ei ole otsekohalduv. Maaomanikule looduskaitseliste kitsenduste talumise hüvitamine on reguleeritud

-ga ning ta peab selleks ise haldusorgani poole pöörduma.

1. Kinnistule määrusest tulenevad piirangud ei ole sellised, et kaebaja kaotaks omanikupositsiooni PS § 32 lg 1 teise lause mõttes. Seapaju 1 kinnistu on maakatastri andmetel 100% maatulundusmaa sihtotstarbega, pindalaga 12,04 ha ja kõlvikuline jaotus on looduslik rohumaa 7,30 ha, metsamaa 3,74 ha ning muu maa 1,00 ha, sh veealune maa 0,10 ha. Seapaju 1 kinnistu on valdavalt (61% kinnistust) loodusliku rohumaa kõlvik. 46% kinnistu pindalast on inventeeritud nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisas nimetatud poolloodusliku koosluse elupaigatüüp kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210 elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale) esinemine. Vastavalt püsielupaiga määruse § 5 lg 5 p-le 1 on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, sealhulgas rohu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Seapaju 1 kinnistu kasutamine antud tegevuseks vastab kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. Kaebaja ei saa otse PS § 32 lg 1 alusel kohtusse pöörduda, vaid sellele peab eelnema haldusorgani poole pöördumine. Kaebus oli seega ennatlik.
2. Kaebaja esitas kohtumenetluse ajal üheaegselt vastustajale taotluse kinnisasja sundvõõrandamiseks KASVS § 3 lg 2 alusel ja

alusel omandamiseks. Keskkonnaministeerium on käsitlenud taotlust omandamise taotlusena, kuna algatas vastava menetluse. KASVS § 3 lg 2 puudutab olukordi, kus piirangud tulenevad planeeringutest ega ole seega kohaldatav kaebaja taotluse puhul. Seega on kaebaja tahe selge.

1. Kaebaja esitatud kinnisvara hindamise eksperthinnang lähtub kaevandamisväärtusest, kinnistut hinnatakse kui mäetööstusmaad ning tulumeetodil läbi saamata jääva tulu. Kaebajale kaevandamisluba väljastatud ei ole ja tal puudub õiguspärane ootus seda saada.
2. 30.01.2017 jõustus maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „ Natura 2000 erametsa toetus“ muudatus, millest tulenevalt hüvitatakse edaspidi kaitstava loodusobjekti (

§ 4

lg 1 p 1 ja 4) sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimine. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus käsitleb esmalt tühistamistaotlust (I) ja seejärel selle alternatiivina esitatud hüvitamisnõuet (II) ning lõpuks lahendab menetluskulude taotluse (III). I
2. Kaebaja vaidlustab tühistamiskaebusega keskkonnaministri määrust nr 50, millega võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu” § 5 lõike 3 punktide 39 ja 801 kohaselt II kaitsekategooriasse kuuluvate liikide aasnelgi (Dianthus superbus) ja kuninga-kuuskjala (Pedicularis sceptrum-carolinum) väljaspool kaitstavaid alasid asuvad populatsioonid ja kasvukoht, et tagada nende liikide soodne 4 seisund. Kaitstava ala tüübiks on valitud püsielupaik, mille maa-alal kohaldatakse sihtkaitsevööndi kaitsekorda (määruse § 5 lg 1). Menetlusosalistel puudub vaidlus, et püsielupaiga määrus on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses ning kohus ei sea väljakujunenud kohtupraktikast lähtuvalt kahtluse alla määrusena vormistatud üldkorraldusele tühistamiskaebuse esitamise lubatavust. 22.

§ 10lg 2 alusel kehtestab püsielupaikade piirid ja kaitsekorra keskkonnaminister.

Pooltel puudub vaidlus määruse andnud haldusorgani pädevuse üle. Kaitse alla võtmise looduskaitselised eeldused on sätestatud

§ 7lg-s 1.

Nendeks on loodusobjekti ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Tegemist on eeldustega, mis võivad esineda koos või eraldi. Kaebaja ei ole põhistanud, et märgitud eeldused täidetud ei oleks. Kaebaja on üksnes arvamusel, et arvestades riigile kuuluva maa, sh metsa rohkust ei ole eraomanike kinnistutele püsielupaikade loomine põhjendatud ning riik saaks kaitsta kaitsealuseid isendeid oma maal. Samuti märkis kaebaja istungil, et ekspertiisis toodud järeldusi ei ole kontrollitud. Kaebaja ei vaidlusta seda, et keskkonnakaitselistel eesmärkidel ehk avalikes huvides võib põhimõtteliselt omandiõigust piirata. Kaebaja peab määrust õigusvastaseks põhjusel, et sellega ei otsustatud kaebajale hüvitise määramist, kuivõrd määrusega loodi olukord, kus kaebaja ei saa talle kuuluvat kinnisasja sihtotstarbeliselt ja äriühingule majanduslikult otstarbekalt kasutada. Kaebaja hinnangul on piirangud nii ulatuslikud, et on käsitletavad faktilise sundvõõrandamisena ehk olukorrana, kus isikul on juriidiliselt omand alles aga selle sihtotstarbeline kasutamine on sisuliselt võimatu. 23. Kuna puudub õiguslik alus, millest tulenevalt pidanuks haldusorgan kaevatavas määruses lahendama kaebajale hüvitise maksmise küsimuse, siis on määruse tühistamiseks esitatud kaebus alusetu. Isegi kui nõustuda seisukohaga, et määrus tekitab faktilise sundvõõrandamise olukorra, ei tulene ühestki õigusnormist kohustust otsustada õiglase ja kohese hüvitise maksmine määruses, millega kehtestatakse looduskaitselised piirangud.

§ 10

lg 2 märgitud otsuse eesmärk ei ole otsustada oluliste piirangute hüvitamine, sõltumata sellest, kas tegemist oleks

§ 20kohaldamisega või KASVS-i alusel määratava hüvitisega.

Kaebaja pidas seda määruse sisulise vaidlustamise kohta esitatud väiteks. 24. Kaebaja väited seoses riigi maareservi kasutamisega on asjatundmatud. Eesti punases nimestikus ohustatud liikide kategoorias olevate aasnelgi ja kuninga-kuuskjala populatsioon Loo püsielupaigas on ulatuslik (aasnelki kasvab nt üle 61 ha suurusel alal, määruse seletuskiri lk 2). Looduskaitsealuste taimede ümberistutamine on erand ning sellises ulatuses isendite ümberistutamine nt riigile kuuluvale maale (kui selline taimedele sobilik kasvuala peaks leiduma) on selgelt välistatud. Lisaks on liikide kaitsmine võimalik seal, kus need paiknevad ning riigi kaitsekohustus kehtib looduslikele isenditele ja aladele, mitte aianduspoest ostetud seemnetest kasvanud taimede suhtes nagu kaebaja istungil võimalikuks pidas. Viimaste puhul ei ole tegemist loodusobjektidega

mõttes. Lisaks tuleks sõltumata püsielupaiga moodustamisest või mittemoodustamisest kaitsta alalt leitud taimi isendikaitse kohustusest (

§ 55

lg 7) tulenevalt, mis taimede leviku ulatuslikkust arvestades tõenäoliselt ikkagi välistaks kaevandamise või muu ulatusliku taimi kahjustava majandustegevuse. Kaebaja ei selgitanud kohtuistungil esitatud väidet, et ekspertiisi järeldused on kontrollimata.

ei näe ette mitme ekspertiisi teostamist määruse andmise menetluses. Küll viitab ekspert ekspertiisi allikana (tl 139) ka Tõnu Ploompuu inventuurile. Seega on ala väärtuslikkuse tuvastanud vähemalt kaks vastava valdkonna spetsialisti. Kaebaja ei esitanud ühtegi põhistatud 5 väidet, millises osas ta ekspertiisi ja miks kahtluse alla seab, rääkimata tõendite esitamisest. Kaebaja kinnitas, et oli ekspertiisist teadlik juba haldusmenetluse ajal. Kohtul ei ole sisutuid ja umbmääraseid väiteid võimalik sisuliselt käsitleda. 25. Kohtuistungil kaebaja poolt esitatud rahandusministeeriumi 07.03.2015 kiri (tl 148), millega esitati ministeeriumi seisukoht püsielupaiga määruse kooskõlastamise käigus, ei tõenda käesoleva vaidluse seisukohast ühtegi olulist asjaolu. See juhtis üksnes tähelepanu puudusele määruse seletuskirjas, kus tuleb esitada määruse rakendamise majanduslike mõjude hinnang. Määruse seletuskirja täiendati ja vastati ka rahandusministri väljatoodud küsimustele (Määruse seletuskirja p 8, tl 147). See kiri ei lükka ümber ekspertiisi järeldusi kaitse alla võtmise põhjendatusest ja otstarbekusest (

§ 8

lg 3) ega põhista

§ 7lg toodud eelduste puudumist.

1. Püsielupaiga moodustamise otsus tugineb lisaks otstarbekuse kaalutlustele, mille osas on haldusorganil ulatuslik diskretsiooniõigus ning mitteõiguslike kaalutluste kohtulik kontroll on väga piiratud. Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks ilmselge meelevaldsus ala püsielupaigana kaitse alla võtmisel. Loodusväärtused on kaalukas üldine huvi ja riigile vajalikku lubjakivi varustuskindlust on peetud piisavaks ilma Lool uut maardlat avamata, samuti on arvestatud kohalike elanike ja kohaliku omavalitsuse vastuseisu kaevandamisele. Laekumata jäävat maksutulu ei ole peetud nii oluliseks, et selle tõttu jätta kaitset vajav ala kaitse alla võtmata. Samuti ei ole eraomanikest maaomanike (vastuväited esitati 5 kinnistu suhtes, määruse seletuskirja tabel 1, tl 144-145) huvi peetud ülekaalukaks ning on määruse seletuskirjas selgitatud, et neil on soovi korral võimalik teha riigile ettepanek maa omandamiseks. (määruse seletuskirja p 5, tl 146 ja pöördel)
2. Kaebaja viitas sellele, et tema kinnistu kõrval on Seapaju kinnistu, mille suhtes on vastuvõetud detailplaneering, mis lubab üksikelamu ehitamist, kuid mille planeeringuala asub osaliselt kaitstaval alal (tl 125, Maa-ameti kaardirakenduse väljatrükk). Kaebaja ei ole täpsustanud planeeringu algatamise ja vastuvõtmise aega ning seda, kuhu on ettenähtud ehitusala. Samuti ei nähtu fotolt, kus või kas üldse antud kinnistul paiknevad kaitsealused taimed. Püsielupaiga ala hõlmab ka puhvriala, kus taimi ei pruugi olla, kuid mis on vajalik kaitse-eesmärkide täitmise tagamiseks. Kaebaja esitatud foto põhjal nähtub, et kinnistu külgneb juba hoonetega asustatud kinnistutega ning võib tõenäoliseks pidada, et hoone lubatakse püstitada olemasolevate hoonete kõrvale, st suurem osa kinnistust jääb hoonestamata. Üksikelamu püstitamine ei ole ka võrreldav kaevandusega. Kaebaja kinnistu paikneb tervikuna püsielupaiga alas. Seega ei ole tegemist võrreldava olukorraga ning selle asjaolu põhjal ei saa teha järeldust nagu oleks kogu püsielupaiga piir määratud suvaliselt.
3. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud väiteid, mis seaks kahtluse alla määruse sisulise õiguspärasuse ning hüvitise maksmise mitteotsustamine määrusega ei muuda määrust sisuliselt õigusvastaseks ega kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvaks. Kinnistu riigile omandamist looduskaitseliste piirangute tõttu reguleerib

§ 20ning selleks viiakse läbi eraldi haldusmenetlus ja tehakse eraldi haldusakt.

KASVS alusel viiakse samuti läbi eraldi haldusmenetlus, mis lõppeb eraldi haldusaktiga. Põhiseaduses peetakse kohese hüvitise maksmise näol silmas seda, et hüvitist on õigus saada hiljemalt samal ajal sundvõõrandamise lõpuleviimisega (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-2-96), kuid see ei välista hüvitise maksmise otsustamist eraldi menetluses eraldi haldusaktiga. Kui tegemist on faktilise sundvõõrandamise olukorraga, siis see iseenesest tähendab olukorda, et riik ei ole formaalset menetlust hüvitise maksmiseks alustanud. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on omandiõiguse kitsendusega, mille eest kompensatsioonimeetme näeb ette

kinnistu riigile omandamise näol. 6 Seega jätab kohus kaebaja põhinõude rahuldamata. II

1. Kohus ei nõustu vastustajaga nagu ei oleks hüvitise määramine olukorras, kus tegemist on faktilise sundvõõrandamisega võimalik otse põhiseaduse alusel. Kui asjaomane põhiseadusest hierarhiliselt madalamal asetsev seadus puuduks, tuleks kohtul lähtuda PS § 32 lg 1 teisest lausest ja välja mõista õiglane hüvitis. Lisaks viidatud normist tulenevale nõudeõigusele, sätestab PS § 14 õiguste rikkumise korral õiguse kohtulikule kaitsele.
2. Käesoleval juhul tuleb aga esmalt vastata küsimusele, kas tegemist on faktilise sundvõõrandamisega, millisest hinnangust sõltub, kas kaebaja saab tugineda hüvitise nõudmisel KASVS-le. 31.

§ 20

lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Regulatsioon on mõeldud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, aga mitte sedavõrd, et välistaksid omandi kasutamise (

-i ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, tl 46). KASVS § 3 lg 2 sätestab, et kinnisasja omanik võib taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist riigi või kohaliku omavalitsuse poolt, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele. KASVS § 3 lg 1 p 9 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada kaitstavate loodusobjektide säilimise tagamiseks.

1. Käesoleval juhul tulenevad püsielupaiga määrusest looduskaitselised piirangud, mis on käsitletavad kinnisasja kasutamise kitsendusena PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist oleks de facto sundvõõrandamisega. Kaebaja lähtub omandiõiguse piirangu ulatuse hindamisel valedest eeldustest.
2. Keskkonnaministri 25.04.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/373 (tl 64-65) algatati

§ 20

alusel kaitstavat loodusobjekti sisaldava Seapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetlus. Käskkiri on kaebajale kätte toimetatud. Menetlusosalistel puudub vaidlus kinnistu suuruse ja kõlvikulise koosseisu osas. Viidatud käskkirja kohaselt on kinnistu pindala on 12,04 ha ja selle kõlvikuline koosseis on looduslik rohumaa 7,30 ha, metsamaa 3,74 ha ning muu maa 1,00 ha, sh veealune maa 0,10 ha. Seapaju 1 kinnistu on valdavalt (61% kinnistust) loodusliku rohumaa kõlvik. 46% kinnistu pindalast on inventeeritud nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) I lisas nimetatud poolloodusliku koosluse elupaigatüüp kuivad niidud lubjarikkal mullal (6210 elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale) esinemine. Eelnimetatud käskkirja kohaselt vastab Seapaju 1 kinnistu poollooduslike koosluste esinemise ala 5,5 ha ulatuses (so 46% kinnistu pindalast) Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 kinnitatud korra § 3 lõike 2 punktis 1 toodud erandile, mille puhul ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Ülejäänud osa kinnistust (54% kinnistu pindalast) vastab korra § 3 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt loetakse sihtkaitsevööndi kaitsekorda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Menetluse algataja on leidnud, et kuna piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast, on 7 Seapaju 1 kinnistu sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud ja eeltoodust tulenevalt on kinnistu omandamine lubatud. Kaebaja nimetatud asjaolusid ümberlükanud ei ole. Kaebaja on teinud oluliste piirangute tuvastamisest aga vale järelduse, leides sisuliselt, et sellega on faktiline sundvõõrandamine tuvastatud. Tuvastatud on

§ 20ja selle rakendamise korra kohaste oluliste piirangute esinemine.

34.

§ 20

lg 1 kohaldamine eeldab kaitsekorrast tulenevat olulist piirangut kinnisasja sihtotstarbelisele kasutamisele. Antud juhul kaebaja kinnistu on loetud sellise olulise piiranguga kinnistuks, kuid sellest ei järeldu automaatselt, et kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on faktiliselt välistatud. Kaebaja järeldus nagu oleks kinnistu sihtotstarbeliselt kasutatav üksnes kaevandamiseks või sellele ehitamiseks ja/või seal põllumajandusliku tootmise läbiviimiseks või metsakasvatuseks on ekslikud. Kaebaja eeldab, et kinnistu on sihtotstarbeliselt kasutatav üksnes siis, kui see on äriliselt kasumlik. Kaebaja ei arvesta sealjuures asjaoluga, et tal puudus kaevandamisluba või muu riigi poolt antud siduv lubadus seal tulevikus kaevandada. Asjaolust, et tegemist oli aktiivse tarbevaruga maardla alale jääva kinnistuga ning kaevandamisloa taotluse alusel oli 2009.a menetlust alustatud, selliseid järeldusi ei tulene. Soodustuse saamise taotlemine ei ole sama, mis soodustuse saamine. Ehitamise välistab aga asjaolu, et kinnistu maapõues on maavara, mis kuulub riigile ja mille kättesaadavust ei tohi kahjustada. Loamenetluses tuleb alati arvestada asjaoludega, mis loa andmise võivad välistada. Praegusel juhul – kaitstavate liikide leidmine kaevandamisloa menetluse ajal. Tegemist on ettevõtja jaoks äririskiga. Seega tuli kaebajal juba kinnistut soetades arvestada sellega, kas kinnistul on mingit sihtotstarbest lähtuvat kasutust juhul, kui kaevandust avada ei saa. Riik ei pea hüvitama kaebaja äririske. Kaebajal oli võimalik kinnistu enne ostmist üle vaadata. Pooltel puudub vaidlus, et kõnealuse kinnistu maakasutuse sihtotstarve on 100% maatulundusmaa, mitte mäetööstus- või tootmismaa. Kinnistu looduslike koosluste hooldamine on maatulunduslik tegevus, mille eest riik maksab toetust (

§ 18lg 1).

Vastustaja on viidanud ka 30.01.2017 jõustunud maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „ Natura 2000 erametsa toetus“ muudatusele, millest tulenevalt hüvitatakse edaspidi kaitstava loodusobjekti (

§ 4

lg 1 p 1 ja 4) sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimine. Kaebaja kinnistul on 3,4 ha metsamaad ja 7,30 ha looduslikku rohumaad. Kaebaja ei pea aga hakkama tegelema sellise maatulundusliku tegevusega, kui ta seda ei soovi ega pea kandma üksi looduse kaitsmise vajadusest tulenevat koormat. Vaidlus puudub, et kaebaja ei saa oma kinnistul arendada põllumajanduslikku tootmist ja metsakasvatust, mis on maatulundusliku sihtotstarbega kinnistu kasutamise kitsendus. Kaebaja saab kinnistu riigile võõrandada

alusel, vastavas eraldi menetluses, mis kaebaja taotluse alusel juba toimub. Riigil ei ole kohustust oma algatusel menetlust alustada. 35. Puudub vaidlus, et püsielupaigas on keelatud püsielupaiga tarbeks mittevajalike uute ehitiste püstitamine (määruse § 5 lg 5 p 2); majandustegevus ja loodusvarade kasutamine (

§ 30

lg 2 p 1, 2), va seente ja marjade vm metsa kõrvalsaaduste varumine ning jahipidamine; väljaspool teid sõidukitega sõitmine, va operatiivsõidukid, koosluste hooldamise või ala valitsemisega seotud sõidukid (määrus § 5 lg 3); telkimine ja lõkke tegemine (

§ 30lg 2 p 6); enama kui 30 inimese kogunemine ja viibimine (määrus § 5 lg 4 p 1).

Vastavalt Loo püsielupaiga kaitse-eeskirja (kaevatava määruse) § 5 lg 5 p-le 1 on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, sealhulgas rohu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Seapaju 1 kinnistu kasutamine antud tegevuseks vastab kinnistu senisele maatulundusmaa sihtotstarbele. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et see tegevus ei ole tulukuselt võrreldav 8 kaevandamisega, kuid sellist võrdlust ei saa võtta aluseks hindamaks, kas kinnistu on maatulunduslikuks tegevuseks kasutatav. 21.02.2017 kaebuse täienduses (tl 100-102) kaebaja märgib, et püsielupaiga valitseja nõusolekul rohu niitmine, loomade karjatamine ning puu- ja põõsasrinde kujundamine ei ole kaebaja jaoks tulunduslik tegevus ning ta ei ole kinnistut selleks soetanud. Ka kaebaja eesmärk kinnistu soetamisel ei oma maatulunduslikuks tegevuseks kasutamise võimalikkuse hindamisel tähtsust. Kinnistu sihtotstarbelise kasutamise puhul ei lähtuta mitte sellest, mis on kinnistuomaniku soov või äriplaan kinnistu soetamisel, vaid tegevustest, mis tulenevad maa senisest sihtotstarbest, mitte kaebaja kavandatavast sihtotstarbest. Väide, et Seapaju 1 kinnistul ei ole maatulunduslik tegevus üldse võimalik, ei vasta seega tegelikkusele. Kaebajal puudus juba enne määruse vastuvõtmist õiguspärane ootus kinnistul kaevandamiseks või kaitstav vara kaevandamisväärtusena (kaebuse täienduse p 10, tl 100 pöördel ja 101). 36. Kuna kaebaja esitas avalduse

§ 20

alusel kinnistu riigile võõrandamiseks 19.01.2016, siis ei ole ilmselgelt selle menetlemise mõistlik aeg praeguseks möödunud. Omandiõiguse kitsenduse kompenseerimisele PS § 32 lg 1 teine lause ei kohaldu. Kohtu arvates võib pidada mõistlikuks omandamise järjekorras olemist ehk avalduse läbivaatamist 2 aasta vältel. Nii kaua kulub vastustaja prognoosi kohaselt aega, arvestades, et kaebaja oli 01.03.2017 seisuga järjekorras 89.kohal. Kaebaja viidatud õiguskantsleri 07.09.2016 kirjas (tl 76) on ilmselgelt ebamõistlikuks peetud menetlusaega kestusega 8-9 aastat (kirja p 32). Seetõttu ei ole kaebajat pandud omandiõiguse kitsenduse kompensatsiooni (kinnistu võõrandamine riigi poolt) ootamisega põhiseadusevastasesse olukorda ning kohus ei näe alust omaalgatuslikult vastava järelevalvemenetluse algatamiseks. Kaebaja saab senikaua tegeleda kinnistul lubatud maatulundusliku tegevusega, kasutada maamaksusoodustust ja riigi makstavaid toetusi. Samuti võib kaebaja kinnistu ise vabalt võõrandada. 37. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ka alternatiivnõudes. III 38. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 9