← Eesti

2-16-18320/38

Obsah (4)§ 1047§ 28§ 134§ 115

Tsiviilasi nr 2-16-18320 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02

) § 1047 lg-t 4 õigesti kohaldanud ning kohtu järeldused ei ole kolleegiumi hinnangul vastuolus senise kohtupraktikaga. Muu hulgas oli asjakohane maakohtu tuginemine Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadele. 27. Maakohus on otsuse p-s 9 jõudnud väidete (

  1. b)kuni (
  2. g)osas järeldusele, et kostjad on andnud nendes üldise hinnangu hageja kui Tallinnfilmi juhatuse liikme tegevusele ja kohustustele. See sisaldab kostjate arusaama Kino Artis töö korraldusest ning kuidas hageja juhatuse liikme kohustusi täitis. Avaldatud tekstist nähtub selgelt, et kostjad on neid väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest asjaolude tõlgendusest. Need kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium nõustub maakohtu viidatud järelduste ja põhjendustega. 28. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et hageja on õigesti märkinud, et juhul, kui avaldatus ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on, tuleb avaldatut vaadelda väärtushinnanguna. Samas juhul, kui isikut kujutatakse üldsuse ees selliselt, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis selle isiku kohta käivad, on isiku suhtes avaldatud ebaõigeid faktiväiteid. Samas on praegusel juhul (vaieldavas osas) tegu esimesega nimetatud kahest juhtumigrupist ning avaldatut tuleb seega käsitleda kostjate väärtushinnanguna. 29. Samuti võib põhimõtteliselt nõustuda hageja väitega, et Riigikohtu praktika nõuab avaldatud lausete erinevate osade analüüsimist ja väljaselgitamist, millised lause osad on faktiväited ja millised sisaldavad väärtushinnanguid. Siiski märgib kolleegium, et asja lahendades on kohus seotud hageja nõudega (TsMS § 5 lg 1), st kohus peab hindama, kas kostjad on avaldanud selliseid faktiväiteid, mille ümberlükkamist hagis taotletakse. Samuti nõustub kolleegium kostjatega, et lauseid ei saa n-ö tükeldada selliselt, et need kaotavad oma konteksti. Kolleegium ei leia, et maakohus oleks pidanud otsuse p 9 viimases lõigus esitatud järeldust iga kostjate avalduse osas (st väited (
  3. b)kuni (g)) eraldi kordama. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu kõnealused järeldused nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendatud. 30. Väite (
  4. c)puhul ei ole kostjad mõistliku inimese arusaama järgi praegusel juhul "töökiusu" all silmas pidanud töötajate korduvat ebameeldivat ja alandavat kohtlemist, 16

(22)Tsiviilasi nr 2-16-18320 mille vastu töötajatel oli raske end kaitsta. Kolleegium nõustub kostjatega, et töökiusul ei ole seaduses sõnaselgelt sätestatud legaaldefinitsiooni, mille sisustamisel puuduks mis tahes tõlgendamisruum. Avaldatu konteksti põhjal on kostjad töökiusuks pidanud hageja poolt asutust (kino) puudutavate otsuste tegemist isiklike sümpaatiate ja emotsioonide ajel, mille tagajärjel tekkis kino töötajate seas hirmuõhkkond, millega kaasnes kartus eksida pisiasjades ja pidev hirm oma töökohtade kaotamise ees. Maakohus on põhjendatult leidnud, et töökius seisneb praegusel juhul kostjate poolt kogetus, mistõttu ei ole tegemist asjaoluga, mille esinemist või mitteesinemist oleks kohtul võimalik objektiivselt kontrollida. Eelmärgitut arvestades ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse kriitikaga maakohtu otsuse järelduste suhtes. 31. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad avaldanud, et "XX sai Tallinnfilmi nõukogult korralduse "tüürida" Tallinnfilmi likvideerimiseni" (väide d). See on üksnes osa pikemast liitlausest (millest osa sisaldab ka hageja enda käsitluse järgi väärtushinnangut). Lauset terviklikult analüüsides on kostjad avaldanud, et hageja juhtimisotsused on viinud "erinevate tõlgendusteni ning muutunud ohtlikuks tööriistaks juhatuse liikme käes, kelle otsused saavad olla põhjendatud kas isiklikust solvumisest või nõukogu korraldusest tüürida Tallinnfilmi likvideerimiseni". Seega on kostjad ringkonnakohtu arvates avaldanud, et tegemist on ühe tõlgendusega mitmest, et hageja tegevus võib olla põhjendatav nõukogu korraldusega "tüürida" Tallinnfilm likvideerimiseni. Kostjad ei ole avaldanud, et hageja on saanud nõukogult vastava korralduse, vaid viidanud sellele kui ühele võimalikule alternatiivile. Tegemist on hinnanguga, mille kostjad on hageja käitumise tagamaadele andnud. Sellise hinnangu ümberlükkamist ei ole

§ 1047lg 4 alusel võimalik nõuda.

Isegi, kui kostjate avaldatust võiks järeldada, et neile oli teada nõukogult Tallinnfilmi likvideerimise korralduse saamine kui faktiväide, siis ei ole ka sellise avalduse ümberlükkamist senise kohtupraktika järgi võimalik nõuda. Hageja viited EIK praktikale – EIKo 17.12.2004, 49017/99, Pedersen and Baadsgaard v. Dendmark; 17.12.2004, 33348/96, Cumpănă and Mazăre v. Romania – on küll asjakohased, kuid nendes lahendites käsitletud juhtumite asjaolud ei ole siiski täiel määral võrreldavad käesoleva asja omadega. Asjas Pedersen and Baadsgaard v. Dendmark tehtud lahendi p-s 76 on ka EIK rõhutanud, et faktiväidete eristamine väärtushinnangutest on esmajoones riigisiseste kohtute antava hinnangu küsimus (the margin of appreciation). 32. Ka väites (

  1. e)kasutatud väljendid eeldavad nende hindamist, sh võlaõigusseaduse tõlgendamist kahju tähenduse ja selle tekkimise kohta. Tegemist ei ole seadusest sõnaselgelt tuleneva asjaoluga, mille esinemist või mitteesinemist oleks kohtul objektiivselt võimalik kontrollida. Olukorras, kus hageja ei olnud koostanud kirjalikku dokumenti Tallinnfilmi tegevusstrateegia kohta, tähendab ka plaani omamine või mitteomamine kostjate subjektiivset hinnangut selle kohta, millise järelduse tegemiseks andis hageja käitumine kõrvalseisjale alust. 33. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu järeldustega, et väited (
  2. a)ja (
  3. f)kui faktiväited on tõesed. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud nendes väidetes 17

(22)Tsiviilasi nr 2-16-18320 avaldatud andmete õigsust.

§ 1047

lg 4 järgi võib kannatanu andmete avaldamise korral andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.

§ 1047

lg 2 järgi loetakse teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Maakohus on põhjendatult märkinud, et

§ 1047

lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka

§ 1047lg 4 puhul.

See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada.

§ 1047

lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt ka Riigikohtu 31.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13). 34. Ka praegusel juhul on kostjate kiri tervikuna hageja tegevust ja isikut halvustav. Kirjas on püütud jätta hagejast muljet kui asjatundmatust juhist ja ebameeldivast inimesest, kellega oli kollektiivis raske töötada. Kostjad on põhjendanud enda poolt hagejale ja tema tegevusele (Kino Artis juhatuse liikmena) antud negatiivse sisuga hinnanguid mh kõnealuste faktiväidetega (

  1. a)ja (f). Seega kannavad kostjad faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust (sõltumata sellest, kas faktiväited iseenesest on hageja au teotavad või mitte). 35. Maakohus on otsuse p-s 7 iseenesest õigesti märkinud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Samas ei ole maakohus faktiväidete analüüsimisel (eriti väite (
  2. a)osas) märgitust lähtunud, vaid keskendunud sellele, mida kostjad ise avaldatu osas silmas pidasid. 36. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad väites (
  3. a)avaldanud, et hageja (tööandja esindajana) on avaldanud seadusest tuleneva aluseta töötajatele andmeid kostja II ja teiste töötajate töötasu suuruse kohta, eksinud TLS § 28 lg 2 p-st 13 tuleneva keelu vastu vms. Väitest (
  4. a)võib ringkonnakohtu arvates järeldada, et hageja on avaldanud äriühingu (Tallinnfilmi) konfidentsiaalset infot kolmandatele isikutele. Kaudselt võib kostjate väidetust järeldada, et hageja on rikkunud äriseadustiku § 186 lg-st 1 tulenevat osaühingu ärisaladuse hoidmise kohustust. Seega tulnuks kostjatel tõendada, millist Tallinnfilmi puudutavad infot ja millistele isikutele on hageja avaldanud, samuti tulnuks kostjatel tõendada seda, millest tulenes avaldatud info konfidentsiaalsus. TLS § 28 lg 2 p-st 13 tuleneva keelu eesmärgiks on töötaja õiguste kaitsmine, mitte tööandjaks oleva äriühingu ärisaladuse tagamine. 18

(22)Tsiviilasi nr 2-16-18320 37. Eelmärgitut arvestades ei ole kostjate väidet (
  1. a)puudutavad vastuväited ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ning nõustuda ei saa ka maakohtu põhjendustega otsuse p-s 10, milles kohus on lugenud need kostjate vastuväiteid tõendatuks. 38. Väite (
  2. f)osas võib nõustuda maakohtuga, et kostjate avaldatu järgi tellis hageja endale müügiprogrammikoolituse olukorras, kus tema Tallinnfilmi juhatuse liikme leping lõpeb 15.04.2016. Samas on maakohus ka selle väite puhul lähtunud põhjendamatult kostjate selgitustest, et nad ei ole väitnud, et tegemist on tasulise koolitusega. Kolleegiumi arvates tuleb "tellimist" kirja kontekstis mõista kui koolituse ostmist (st vastava teenuse tellimist tasu ees). Väitega nimetatud koolituse tellimise kohta on kostjad tahtnud põhjendada oma hinnangut hageja poolt majandusliku kahju tekitamisest Kinole Artis või seda haldavale Tallinnfilmile. Lisaks võib nõustuda hagejaga, et

§ 28

lg 1 järgi eeldatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute tasulisust.

  1. Osaühingu Markus Software poolt Tallinnfilmile 06.10.2016 esitatud arve nr 214876 (I kd, tl-d 103–104) ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt müügiprogrammikoolituse tellimist (ostmist). Asja lahendamisel on oluline tähele panna, et arve on esitatud enam kui pool aastat pärast väidetava koolituse toimumist ja vaidlusaluseid väiteid sisaldava kirja saatmist kostjate poolt (veebruaris 2016). Seejuures on ka arvel kajastatud töötunnid arve kaaskirjast nähtuvalt kinnitatud alles arve esitamise päeval, st 06.10.
  2. Asjas puudub vaidlus, et sellel ajal hageja enam Tallinnfilmi juhtusse ei kuulunud.
  3. Kolleegium iseenesest nõustub maakohtuga selles, et "tarkvara" all võib mõista arvuti programmide kogumit ning kostjate kasutatud väljed "müügiprogrammikoolitus" kajastab kohaselt MARKUS Cinema Systems koolituse sisu. Eelmärgitut arvestades ei ole sellel kostjate avaldatu tõesuse hindamise seisukohalt siiski määravat tähtsust.
  4. Kokkuvõttes tuleb seega asuda seisukohale, et ka väite (f) tõesus on tõendamata.
  5. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks väidete (a) ja (f) osas

§ 1047lg 4 alusel rahuldada.

43. Ringkonnakohtu hinnangul on väidetes (

  1. a)ja (
  2. f)sisalduvate ebaõigete andmete avaldamine ka õigusvastane, kuna need on hageja au teotavad ning kostjad ei ole tõendanud, et nad kontrollisid avaldatud andmeid ja asjaolusid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (

§ 1047lg-d 2 ja 3).

Kolleegium rõhutab siinkohal, et au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, 19

(22)Tsiviilasi nr 2-16-18320 avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest (vt ka Riigikohtu 31.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 16; 13.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 31). 44. Kuivõrd hageja au teotavate ebaõigete andmete avaldamine on olnud õigusvastane, tuleb hinnata ka seda, millisel määral väärib hagejal tekkinud mittevaraline kahju rahalist hüvitamist. Kohus märgib, et alates 31.12.2010 kehtiva

§ 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule temalt vabaduse võtmisest, kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust ning mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Siiski tuleb isikuõiguste rikkumise puhul tähele panna, et sageli on võimalik mittevaraline kahju hüvitada muul viisil kui rahaline kompensatsioon, eelkõige näiteks valeandmete ümberlükkamisega

§ 1047lg 4 järgi.

Üldjuhul tulekski võimalusel kasutada mittevaralise kahju hüvitamisel muid viise kui rahaline hüvitis. Rahalise hüvitise saamiseks peaks kannatanu üldjuhul esitama asjaolud, mis näitavad kahjunõude õigustatust (vt ka

-Komm I/Sein

(2016)§ 134, lk 710).
  1. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka praegusel juhul hagejale tekkinud kahju piisavaks kompensatsiooniks pidada käesoleva lahendiga kostjatele pandud kohustust ebaõiged andmed ümber lükata. Asjaolusid, mis õigustaksid lisaks rahalise hüvitise saamist, ei ole hageja kolleegiumi arvates välja toonud.
  2. Kohtul puudub iseenesest mõistlik põhjus praegusel juhul kahelda hageja hingelistes üleelamistes, arvestades eeskätt asjaolu, et kostjate poolt kritiseeritud hageja juhtimisotsused olid tegelikult kantud hageja soovist Kino Artis majanduslikku olukorda parandada ning olid Tallinnfilmi nõukoguga kooskõlastatud. Teisalt tuleb arvestada, et kostjatele ei saa ette heita nn pressidelikti.
  3. ja 29.02.2016 ajalehes Postimees ilmunud artiklit ei saa õiguslikult seostada kostjate õigusvastase teoga. Kostjad on avaldanud hageja au teotavaid faktiväiteid üksnes väikesele isikute ringile, kellest sõltus Kino Artist puudutavate juhtimisotsuste tegemine. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul tuvastatud asjaoludel alust arvestada kahjuhüvitise määramisel vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest (

§ 134lg 6).

Kostjate rikkumine ei ole jätkuv ning puuduvad tõendid, millest võiks järeldada hageja õiguste rikkumise kordumise ohtu tulevikus. 47. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjate rikkumise asjaolusid arvestades alust ka varalise kahju (kohtueelsed õigusabikulud) hüvitamise nõude (

§ 115lg 1 ja § 128 lg 3) rahuldamiseks.

Andemete ümberlükkamise nõude esitamiseks ei olnud kõnealuste õigusabikulude kandmine ringkonnakohtu arvates põhjendatud. 48. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. 20

(22)Tsiviilasi nr 2-16-18320
  1. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kaebuses on hageja ulatuslikult korranud juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud enamikke apellatsioonkaebuses esitatud kõnealustest väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kaebuses väidetud menetlusnormide olulist rikkumist asjaolude tuvastamisel või otsuse põhjendamisel ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata vastavas osas tõendeid maakohtust erinevalt või anda menetluses tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseenesest aluseks otsuse tühistamisele, kui kohus on järeldustele jõudmisel materiaalõigust õigesti kohaldanud ning pole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud.
  2. Avaldatud väärtushinnangute kohasust on vaidlustatud kohtuotsuses õigesti hinnatud. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud iga hinnangu aluseks olevaid asjaolusid, hinnanud nende kohta antud selgitusi ja tõendeid kogumis ning jõudnud kolleegiumi arvates õigele järeldusele, et hageja käitumine andis kostjatele põhjendatud aluse selliste hinnangute avaldamiseks. Tulenevalt hageja käitumisest, selle tagajärgedest kino sisemisele töökorraldusele ja suhetele koostööpartneritega olid väärtushinnangud kohased. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaksid asuda maakohtust erinevale seisukohale.
  3. Maakohus on kostjate antud hinnangute põhjendatuse analüüsimisel viidanud otsuse põhjenduste p-s 16 ka pärast 26.02.2016 (kirja saatmise päev) ilmnenud asjaoludele ja toimunud sündmustele ning hinnanud ka nende kohta esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei oleks tohtinud selliste asjaoludega arvestada ega tõendeid vastu võtta. Väärtushinnangu põhjendatus võib ilmneda ka hiljem avaldunud tagajärgedes ning hinnangu põhjendatuse kaalumisel võivad avaldamisele järgnevad sündmused ja asjaolud kolleegiumi hinnangul tähtsust omada. Kaheldav oleks küll antud hinnangute põhjendamine ainult selliste hilisemate asjaolude ja sündmustega, kuid praegusel maakohus seda teinud ka ei ole.
  4. Hageja otsused Tallinnfilmi juhtimisel olid ilmselt õiguspärased (vastupidist ei ole asjas vähemalt tuvastatud) ning kino majandusliku olukorra parandamiseks vajalikud. Samas ei muuda see kostjate antud väärtushinnanguid veel õigusvastaseks. Hageja ei olnud kohustatud oma juhtimisotsuseid töötajatega arutama, nagu on õigesti märkinud ka maakohus. Samas tulnuks juhil enda otsuste põhjuseid ning muudatuste eesmärke töötajatele selgitada. Kuivõrd ootamatud töökorralduse muudatused tekitasid kino töötajates arusaamatusi ning pingelise õhkkonna, on maakohus õigesti pidanud väärtushinnanguid kohasteks. Menetluskulude jaotus 21
(22)Tsiviilasi nr 2-16-18320
  1. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning peab põhjendatuks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kuivõrd hagi sisaldab rahaliste nõuete kõrval ka mittevaralisi nõudeid, mis käesoleva otsusega osaliselt rahuldatakse, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta menetluskulud 15% ulatuses kostjate kanda ja 85% ulatuses hageja kanda. Kostjad vastutavad hageja menetluskulude hüvitamise eest TsMS § 165 lg 3 alusel solidaarselt.
  2. Kuivõrd maakohus ei ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel), juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse pdes 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.