Tsiviilasi nr: 2-17-360 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 101lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Hageja nõutav elatis ületab hageja tegelikke ülalpidamiskulusid. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-174-16 asunud seisukohale, et keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta on 287 eurot. Seega ühe vanema osa lapse ülalpidamiskuludeks on 143,50 eurot. Kohtul tuleb arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega. Vastuse esitamise ajal oli riiklik lapsetoetus 50 eurot kuus. Kuna vanemad peavad kandma lapse ülalpidamiskulusid üldjuhul võrdselt, tuleb vähendada kostja elatise maksmise kohustust 25 euro võrra. Seega on kostja kohustus lapse ülalpidamiskuludest kanda 118,50 eurot, ((287 eurot – 50 eurot) : 2). Praegu kostjalt väljamõistetud elatis 139 eurot katab hageja ülalpidamiskulud. Kostja maksab hagejale elatist oma ema arvelduskonto kaudu.
2. Poole alampalga määr elatisena on põhiseaduse §-ga 12 ja §-ga 32 vastuolus, kuna see kohustab ülalpidamist andvat lapsevanemat tegema elatisena oluliselt suuremaid makseid, kui on lapse vajadused. Esimese astme kohtu otsus
3. Maakohus rahuldas hagi, suurendas Harju Maakohtu 03.07.2009 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-62757 väljamõistetud elatist ja mõistis alates 09.01.2017 kostjalt välja hageja kasuks elatise miinimummääras, s.o poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alamäära ulatuses, alates 09.01.2017 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Elatise kasutamise ja käsutamise ainuõiguse andis maakohus hageja emale SS-le ning määras korra, kuhu ja millal tuleb kostjal elatis tasuda. Rahuldamata jäeti 2

§ 101

lg 1 ja osaliselt Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 139 põhiseadusega vastuolus olevaks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 g 1 alusel ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 240 eurot (sisaldas käibemaksu).

1. TsMS § 459 lg 1 järgi on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, poolel õigus nõuda maksete muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust mõjutavad asjaolud, mis on tekkinud pärast otsuse jõustumist.
2. PS § 12 ja § 32 ning

§ 101

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 elatist puudutava osa vahel ei ole vastuolu, mistõttu ei ole alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

1. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et hageja elab kostjast eraldi ema juures. Kostja oli nõus hagejale elatist maksma, kuid pooled ei olnud üksmeelel elatise suuruses. Kostja väitis vastuses hagile, et ta on ülalpidamiskohustust täitnud elatise tasumisega teise isiku arvelduskontolt ja esitas NN arvelduskonto väljavõtted. Maksete selgitusest ei nähtu, millise aasta ja kuu eest elatis on tasutud, seega ei olnud üheselt arusaadav, kas elatis on tasutud elatise maksmise kuu eest või elatise võlgnevuse katteks.
2. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-2-1-174-16 tulenevalt on hageja igakuiseks ülalpidamiskuluks 287 eurot, millest mõlema vanema osa on maksimaalselt 143,50 eurot ning arvestades riiklikku peretoetust 118,50 eurot kuus. Viidatud Riigikohtu lahendi mõtteks ei olnud määrata, et iga lapse igakuine ülalpidamiskulu on 287 eurot, vaid juhtida seadusandja tähelepanu vajadusele kaaluda, kas olukorras, kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendada.

Samas lahendis asus Riigikohus seisukohale, et perekonnaseadusest ei tulene, et kohus võib

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Osa tasumisele kuuluvast elatisest saab küll lugeda kaetuks riikliku peretoetusega, kuid riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka siis, kui nõutav elatis on suurem kui

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Kostja ei väitnud, et tal oleks raskusi hagejale ülalpidamiseks vajaliku elatise tasumisega vähemalt

§ 101lg 1 sätestatud määras.

Samuti ei ole miinimummääras tasutav elatis kostjale ülemäära koormav ja ei pane teda olukorda, kus tema enda minimaalselt vajaliku elustandardi säilitamine oleks ohus. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 12. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kostjalt välja mõista elatis 210 eurot kuus 3

§ 119

) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (

§ 137lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (Ts

MS § 476 lg 2), s.t tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel.

1. Maakohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel summasid, mida kostja hageja ülalpidamiseks on juba tasunud.
2. Kostja pakkus 07.06.2017 kohtuistungil kompromissina, et ta tasub hagejale elatist summas 210 eurot kuus, kuid hageja ei nõustunud kompromissiga. Kui ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse kaebuse taotletud ulatuses, tuleb poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 2 alusel jätta hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus määras, et hageja seaduslikul esindajal SSl on õigus tasutud elatist kasutada ja käsutada (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Väljamõistetava elatise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ei ole, lähtudes apellatsioonkaebuse väidetest, alust maakohtu otsust tühistada.
5. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus andis lapse emale SS-le õiguse tasutud elatist kasutada ja käsutada. Kolleegium leiab, et eeltoodud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Lapsega kooselava vanema õigus elatise kasutamiseks tuleneb seadusest ja

§ 100

lg 2 viimase lause järgi on lapsega kooselaval vanemal kohustus kasutada tasutud elatist lapse huvides. Täitemenetluses raha kostjalt sissenõudmiseks piisab raha hagejate esindajaks oleva ema kontole maksmise tingimusest. Kuna tegemist on maakohtu otsuses mittevajaliku otsustusega ja kostja on selle apellatsioonkaebuses vaidlustanud, siis selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Riigikohus 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 ps 13.4 märkinud, et emale elatise käsutamise õiguse andmise otsuse resolutsioonis 4

§ 100

lg 2 teise lause järgi kasutama hageja ülalpidamiseks ja huvides, mitte aga vabalt. Ülalpidamiseks kulutatava raha kasutamiseks ei ole vajalik kohtu luba (

§ 130

). Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele, et SS-le elatise kasutamise ja käsutamise õiguse andmist ei saa tõlgendada apellatsioonkaebuses viidatud viisil, tegemist ei ole otsustusõiguse määramise ega ühise hooldusõiguse lõpetamisega

§ 119ja § 137 lg 1 mõttes.

20. Maakohus suurendas 03.07.2009 tagaseljaotsusega väljamõistetud elatist ja mõistis alates 09.01.2017 kostjalt hageja kasuks välja elatise miinimummääras (

§ 101lg 1).

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt tuleb elatis välja mõista summas 210 eurot ja ka tulevikus nii, et miinimumelatisest on maha arvatud pool makstavast lastetoetusest, ei anna alust elatise väljamõistmiseks erinevalt maakohtust.

1. Maakohus on väljamõistetud elatise suurendamise nõude rahuldamisel kohaldanud õigesti TsMS §
2. Kolleegium leiab, et väljamõistetud elatise suurendamise aluseks võib olla see, kui eelnevalt on väljamõistetud elatis miinimummääras ja pärast otsuse jõustumist on elatise miinimumäär muutunud. 03.07.2009 tagaseljaotsusega väljamõistetud elatis oli määras, mis vastas poolele kuupalga alammäärale (tl 6 pöördel ja 7). Pärast tagaseljaotsuse jõustumist on kuupalga alammäära korduvalt muudetud. Seega oli olemas alus elatise suurendamiseks. Kostja apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustanud asjaolu, et tulenevalt elatise miinimummäära muutumisest oli hageja õigustatud nõudma elatise suurendamist. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ainult seda, et maakohus ei arvestanud miinimumelatisest maha poolt hageja emale tasutavast lastetoetust. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et esitatud asjaolud ei anna alust elatise väljamõistmiseks alla

§ 101lg-s 1 toodud minimaalse suuruse.

22. Kostja apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-37-11 ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendis on vaidluse aluseks olevad asjaolud erinevad käesolevast menetlusest. Nimetatud lahendis on elatist nõutud miinimummäärast suuremas summas. Riigikohus on lahendis 3-2-1-174-16 selgitanud, et Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11 (p 16) ja tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 (p 15), mille järgi tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega, nõuti

§ 101lg-s 1 sätestatust suuremat elatist.

Seega on Riigikohus selgelt väljendanud seisukohta, et elatise väljamõistmisel saab riiklike toetustega arvestada juhul, kui elatist nõutakse rohkem

§ 101lg-s 1 sätestatust.

Kuna hageja elatise nõue on esitatud miinimummääras, siis tulenevalt Riigikohtu selgitustest, ei ole alust mõista kostjalt välja miinimummäärast väiksemat elatist. 23. Lisaks on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102

lg-s 2 sätestatud alustel (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 13 ja Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651 p 10). Kostja

§ 102

lg 2 kohaldamiseks alust andvaid asjaolusid maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses esile toonud ei ole. 24. Apellant heidab maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud elatist välja mõistes summasid, mida kostja oli hageja ülalpidamiseks juba tasunud. Ringkonnakohus 5