← Eesti

2-16-19577/15

Obsah (13)§ 3§ 162§ 177§ 392§ 398§ 351§ 329§ 657§ 435§ 436§ 5§ 230§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Helina Luksepp Otsuse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-195

§ 3

lg 1, mille kohaselt isik saab pöörduda kohtusse enda eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohtule on esitatud AA seletuskiri selle kohta, et tegelikkuses teostas hageja maksed AA korraldusel hageja ja AA ühise kala hulgimüügi äriprojekti raames. Kohus pidas seletuskirjas märgitut veenvaks. Vaatamata asjaolule, et hageja ei suutnud kommenteerida maksekorralduste selgitusi „Oslo +30“ ja „Oslo“, saab tõendeid kogumis 3 hinnates teha siiski järelduse, et hagis ja nõudekirjas märgitud äriprojekti maksed tehti tegelikkuses AA käsundi alusel kostja arvelduskonto kaudu. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi kostja vastu õiguslikult põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 9.

§ 162lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

Kohus leidis, et kostja menetluskulud on 1771,20 euro ulatuses põhjendatud ja vajalikud ning mõistis

§ 177

lg 2 alusel hagejalt kostja kasuks välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

  1. 21.06.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 31.05.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus olulises osas täitmata

§ 392lg 1 p-des 1–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

Kohus kutsus pooled istungile ilma, et eelnevalt oleks asja ammendavalt arutatud ning ootamatult selgus, et kohtul on hagejale täpsustava iseloomuga küsimused, millele hageja ei olnud valmis istungil vastama. Muuhulgas selgus, et kohtul on etteheiteid hageja esitatud tõenditele, mille osas ei andnud kohus hagejale istungil ega ka enne seda täiendavat tähtaega seletuse esitamiseks. Kuna hageja esindaja ei suutnud kohtuistungil kohtu küsimustele vastata, tegi maakohus põhjendamatult järelduse, et hageja ei ole teinud kohtule tõeseid avaldusi. Asudes asja istungil sisuliselt lahendama, rikkus maakohus

§ 398lg 2, kuna asjas tähendust omavad asjaolud ei olnud piisavalt välja selgitatud.

Samuti on maakohus eiranud

§ 351

lg 2 ja 3, kuna ei võimaldanud hagejal esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukohta ega ole lähtunud

§ 351

lg-st 1, kuna ei arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest.

  1. Hagejale tuli üllatusena kohtu seisukoht, mille kohaselt ei tähenda üksnes kostja arveldusarvele raha ülekandmine seda, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud oleks laenuleping. Kohus oleks pidanud eelmenetluse jooksul seda pooltega arutama, andes seejuures kõigepealt hagejale võimaluse haginõudeid täpsustada. Sellisel juhul oleks hagejal olnud võimalik esitada täiendavaid tõendeid või põhjendada oma nõuet teisiti, nt tugineda sellele, et tegemist võib olla alusetu rikastumisega. Üllatuslik on ka kohtu seisukoht, et raha summas 2446 eurot kostja kontole kandmine vastab kinkelepingu tunnustele. Kostja ei ole kogu menetluse jooksul väitnud, et tegemist on kinkelepinguga. Kohus ei andnud võimalust hagejale täpsustada ülekannete selgitusi, piirdudes hageja esindaja küsitlemisega, kuigi viimane seletas, et ei oska seda kommenteerida ja peab enne vastamist antud asjaolu hageja käest täpsustama. Hageja arvates ei olnud alust tuvastada, et 2446 euro osas oleks tegemist kingitusega. Maakohus hindas asjaolusid mõlemast poolest erinevalt ning seda enne pooltega arutamata. Kuigi kohus viitas sellele, et makse selgituses oli kirjas venekeelne väljend „podarok ot mamq“, mis tähendab eesti keeles „kingitus emalt“, jättis maakohus arusaamatul põhjusel käsitlemata, et vaidlusalused makse selgitused hõlmasid ka inglisekeelset sõna “debt”, mis tähendab eesti keeles “võlg”. Maakohus ei juhtinud poolte tähelepanu ka sellele, et ei arvesta ülekandeid, mis on tehtud LL kontolt. Hageja sai sellest üllatuslikult teada alles kohtuotsusest. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et 4230 eurot oli kostjale kantud üle LL kontolt ning et ta sai hageja käest erinevate ülekannete kaudu 19 286 eurot. Maakohus leidis kostja asemel ise võimaluse hagi rahuldamata jätmiseks. 4
  2. Maakohus oleks pidanud hageja nõude kvalifitseerimisel selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Maakohus leidis, et laenusuhted poolte vahel ei ole tõendatud, kuid ei selgitanud välja hageja seisukohta alternatiivsete alusnormide kohta. Maakohus ei ole seletanud, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada ning ei andnud hagejale tähtaega täiendavate seisukohtade esitamiseks. Maakohus ei ole istungil või kirjalikult hageja nõude kvalifitseerimise kohta seisukohta võtnud või selgitanud pooltele sellest tulenevat tõendamiskoormust. Samuti ei pidanud maakohus vajalikuks iseseisvalt alternatiivseid õigusnorme kohaldada.
  3. Maakohus jättis hagi rahuldamata tuginedes mh kostja poolt 03.05.2017 esitatud AA kinnituskirjale. Hagejale jääb arusaamatuks, millisel alusel on maakohus leidnud, et laenusuhted olid hageja ja AA vahel ja kostja oli vaid rahaliste vahendite nn edasiandja. Hageja arvates on maakohus esitatud tõendit ebaõigesti hinnanud. Dokumendi on koostanud tundmatu isik, kusjuures dokument ei ole varustatud digitaalallkirjaga ja dokumendiga tutvumisel on selge, et see on esmalt koostatud ja hiljem on lisatud vaid mõned sõnad. Vaatamata sellele oli dokument maakohtu hinnangul veenev. Hageja arvates ei saa rahalist nõuet jätta rahuldamata üksnes põhjusel, et keegi annab omalt poolt kinnituse, et tegelikult on võlgnikuks tema, aga mitte kostja. VÕS § 175 lg 1 kohaselt on võlgniku nn asendamine lubatud vaid võlausaldaja nõusolekul. 24.04.2017 kohtumääruses, millega kohus keeldus kostja poolt 01.03.2017 esitatud tõendite vastuvõtmisest ning AA tunnistajana ülekuulamisest, avaldas kohus selgelt seisukohta, et võimalikud suhted hageja ja AA vahel ei oma asja lahendamisel tähtust. Hiljem muutis kohus üllatuslikult oma seisukohta ning võttis AA poolt koostatud ja allkirjastamata dokumendi menetlusse ja tuvastas, et laenusuhted olid hageja ja AA vahel, aga maksed tehti AA käsundi alusel kostja arvelduskonto kaudu. Lisaks on AA kinnituskiri esitatud 5 päeva enne istungit, s.o.

§ 329lg 2 rikkumisega.

Maakohus ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmist põhjendanud ega ole andnud hagejale võimalust esitada tõendi osas omapoolset seisukohta. Hagejale ei ole ka arusaadav, miks ei andnud maakohus hinnangut hageja seletustele ja hageja poolt 09.03.2017 esitatud tõenditele. Hageja seletas, et hageja võlasuhted AA-ga ei ole seotud nõudega kostja vastu. Kohus jättis hageja poolt esitatud faktilised väited ja tõendid tähelepanuta. Vastus apellatsioonkaebusele 15. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 17. Asja materjalidest nähtuvalt tugines hageja hagiavalduses sellele, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping, mille alusel sai kostja hagejalt laenu kogusummas 19 286 eurot. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja väitis, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud. Kostja tõi esile, et hagejal on võlasuhe AA-ga. Hageja teostas kostja kontole ülekandeid AA korralduste alusel, misjärel andis kostja raha edasi AA-le. 18.

§ 392

lg 1 p-de 1, 3 ja 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma 5 faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Riigikohus on leidnud, et kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16).

§ 351

lg-st 1 tulenevalt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

19. Tulenevalt

§ 5

lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 436

lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Antud juhul on maakohus leidnud, et kostjale 2446 euro ülekandmise õiguslikuks aluseks oli kinkeleping (VÕS § 259 lg 1). Samuti leidis maakohus, et kuna 4230 eurot oli kostjale kantud üle LL konto kaudu, ei saa hageja kostjalt selle tagastamist nõuda. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled maakohtu menetluses kinkelepingule ning selle aluseks olevatele asjaoludele tuginenud ning kinkelepingu olemasolu poolte vahel ei ole maakohus pooltega ka arutanud. Eeltoodust tulenevalt on maakohus vastuolus

§ 436

lg-ga 4 hinnanud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest, seda enne pooltega arutamata, ning andmata pooltele selle kohta võimalust seisukohta esitada. Kuna kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et hageja on teinud tema kontole ülekandeid summas 19 286 eurot, ei olnud maakohtul alust tugineda omal algatusel ka sellele, et hagejal ei ole õigust nõuda nende maksete tagastamist, mis on tehtud LL konto kaudu. 20. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on käitunud tõendite kogumisel eksitavalt.

§ 230

lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 24.04.2017 määrusega jättis maakohus rahuldamata kostja taotlused kuulata tunnistajana üle AA ja kuulata vande all üle hageja ning keeldus kostja poolt tõendina esitatud helisalvestiste vastuvõtmisest. Maakohus asus seisukohale, et AA tunnistajana ülekuulamine ei ole põhjendatud, kuna kostja soovib tunnistaja ütlustega tõendada tunnistaja ja hageja vahelise laenusuhte asjaolusid, kuid käesolevas tsiviilasjas toimub vaidlus hageja ja kostja vahelise laenusuhte üle ning seetõttu ei oma tunnistaja ütlused tähtsust. Samas on maakohus võtnud hiljem tõendina vastu seletuskirja (t lk 134), milles AA kinnitab, et tema ja hageja vahelise äriprojekti raames lepiti kokku, et hageja annab AA-le laenu umbes 15 000 eurot, ning et hageja kandis rahasummad kostja arvelduskontole, kuna tema arvelduskontole ei olnud võimalik raha kanda. Eelnimetatud kinnituskirjale tuginedes on maakohus lugenud tõendatuks, et vaidlusalused maksed tehti tegelikkuses AA käsundi alusel kostja arvelduskonto kaudu, mistõttu tuleb hagi jätta vastavas osas rahuldamata. Seega on maakohus käitunud vastuoluliselt, kuna eelnevalt oli maakohus selgitanud, et AA ja hageja vahelistel suhetel ei ole tsiviilasjas tähtsust. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks andnud hagejale võimaluse esitada AA seletuskirja tõendina vastuvõtmise kohta omapoolne seisukoht. Lisaks on maakohus oma eksitava käitumisega jätnud hageja ilma võimalusest esitada asjaolusid ja tõendeid lükkamaks ümber kostja väited ja tõendeid selle kohta, et vaidlusalused maksed on tehtud kostja kontole hageja ja AA vahelise lepingulise suhte alusel. Maakohus on jätnud võtmata seisukoha ka hageja väite osas, et tema ja AA 6 vahel oli eraldiseisev laenuleping, mille alusel andis hageja AA-le laenu otse tema arvelduskontole. 21. Ülaltoodust tulenevalt jättis maakohus kolleegiumi hinnangul eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Seega tuleb maakohtu otsus

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistada.

Kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud ning täitmata selgitamiskohustuse, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus 22. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Helina Luksepp 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.