) § 132 lõike 1 (05.01.2018 redaktsioonis) rikkumise tõttu. Arvestades vanaduspensioni väikest suurust (334.91 eurot) diskrimineerib pensionist kinnipidamine 10% avaldajat vanuse tõttu, mida keelab Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12. Alates 09.01.2018 garanteerivad
lõiked 1 ja 12 töövõimelisele inimesele arestimisele mittekuuluva sissetuleku 400 eurot (2018.a on töötasu alammäär 500 eurot, arestitav osa maksimaalselt kuni 20%). Vanaduse tõttu töövõimetule inimesele garanteerib seadus aga absoluutselt mittearestitava osa ainult 140 eurot (2018.a toimetulekupiirile vastav summa 140 eurot). Maakohtu määrus
§-des 130–136.
näeb ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.
näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja
näeb mh ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud
§-des 131 ja 132.
lõige 1 on üldnorm, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. 2018.a on kuupalga alammäär 500 eurot. Samas alates 09.01.2018 kehtima hakanud
lõige 11 sätestab, et kui sissenõude 3 pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20% sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.
lõige 11 on erinormiks
Seega on
lõikes 11 toodud eelduste esinemise korral võimalik sissenõuet pöörata ka sissetulekutele, mis on väiksemad kui kuupalga alammäär (nt pension 334.91 eurot) või sellega võrdne, kuid sissenõude pööramisel tuleb võlgnikule säilitada toimetulekupiirile vastav summa (2018.a 140 eurot). 7. Kohtutäitur on 31.01.2018 otsuses põhjendanud, et
lõike 1 kohaldamine võlgniku sissetuleku (penisoni) arestimisel on põhjendatud asjaoluga, et peaaegu 3a jooksul ei ole täitemenetlustes sissenõudjate nõuete katteks toimunud ühtegi laekumist ja võlgnik ei ole kohtutäiturile esitanud andmeid muu vara kohta, mille arvelt oleks nõuete rahuldamine võimalik. Rahuldamata nõuete saldo moodustab koos täitekuludega kokku 2097.90 eurot, millele lisanduvad täitedokumendist tulenevad jooksvad viivised. Kuivõrd võlgnik on vanaduspensionär ja kohtutäituril puuduvad andmed võlgniku muude sissetulekute ning rahaliselt hinnatavate soodustuste kohta ja arvestades võlgniku ning sissenõudjate huvide tasakaalu, vähendas kohtutäitur sissenõude pööramise ulatust 10%-le võlgnikule makstavast pensionist. 8. Kohus leidis, et kohtutäituri 31.01.2018 otsus on seaduslik ega riku
Ta ei ole esitanud andmeid muu vara kohta.
lõike 11 alusel on võimalik sissenõuet pöörata ka sissetulekutele, mis on väiksemad kui kuupalga alammäär. Kolme aasta jooksul ei ole nõuete katteks toimunud ühtegi laekumist. Avaldaja sissetulekust (pensionist) kuulub kinnipidamisele igakuiselt 10% summaarselt (
lõike 11 kohaselt võib arestida kuni 20%) ja avaldajale säilib toimetulekupiirile vastav summa (10% 334.91 eurost on 33.49 eurot, seega avaldajale säilib 301.42 eurot).
Samuti jääb arusaamatuks, miks kohus jõudis järeldusele avaldaja poolt muu vara andmete esitamata jätmise kohta asja sisuliselt läbivaatamiseta ja tõendeid hindamata. Juhul, kui kohus vaatas läbi kõik tõendid, rikkus ta menetlusnormi, kuna asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-31-12, punkt 13; nr 3-2-1-149-15, punkt 10). Avaldaja esitas õigeaegselt kohtutäiturile mh andmed avaldaja korteriomandi asukohaga XXX (reg.osa nr XXXXXXXX) kohta ning täitur esitas 18.05.2016 täitur Katrin Velletile avalduse sundtäitmisega ühinemiseks. Seega ei ole kaebus õiguslikult võimatu, vaid on põhjendatud tuginedes
MS §-le 229 ja võivad olla hinnatud § 232 alusel. 4 Kaebaja viitas ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-31-12 (punkt 13), leides, et kohus leidis põhjendamatult, et vanuse tõttu diskrimineerimise võimalus ning vastavalt PS § 12 rikkumine ei ole nii oluline ega keerukas õiguslik küsimus võlgniku kaebuse menetlusse võtmiseks ja läbivaatamiseks.
Selle väite õigsust eeldades ei saa asuda seisukohale, et avaldus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Lisaks tuleb arvestada, et kohus ei saa asja menetlusse võtmise otsustamisel hinnata tõendeid ega lahendada asjas sisuliselt (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-31-12, punkt 13).
lõige 12 on diskretsiooniline norm, sidudes arestimise võimaluse hinnanguliste kriteeriumidega, kas sissenõude pööramine võlgniku muule varale on viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele ning ka toimetulekupiiriga. Diskretsioonipiiride järgimist saab maakohus kontrollida. Määruskaebuses on avaldaja tuginenud sellele, et tal on ka muud vara ja sissetulekuid peale Eesti Vabariigi pensioni. Samas ei ole hagita asja läbivaatamisel kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (TsMS § 477 lõige 5). Arvestades ka hagita asjades kehtivat kohtu uurimispõhimõtet, ei saa kohus keelduda avalduse menetlusse võtmisest üksnes põhjusel, et avaldaja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis on avalduse rahuldamise eelduseks, ilma täiendava menetluseta rahuldada. Tegemist on kõrvaldatavate puudustega, mille kõrvaldamiseks peab kohus TsMS § 3401 lõike 1 järgi andma täiendava tähtaja, täites mh ka selgitamiskohustust. Maakohus peab selgitama avaldajale asjaolude täpsustamise vajadust (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-158-14, punkt 15; nr 3-2-1-34-11, punkt 11) ning avalduse rahuldamise õiguslikke eeldusi (sh vajadusel ka Riigikohtu lahendit nr 2-16-12972, punkt 23). Kohus ei ole seda praegusel juhul teinud. 15. Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.