) §-dest § 311, 313 ja 315, kohus otsustab: Mõista Aleksandr Orlov õigeks osas, milles talle on ette heidetavaks teoks M O juustest kinni haaramine ja põranda poole surumine ning sellega valu tekitamine 06.10.2017 kella 20.45 paiku ning M O näost kinni haaramine ning sellega valu tekitamine 13.11.2017 kella 23.45 paiku. Tunnistada Aleksandr Orlov süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, s.o M O kukla piirkonda löömises ja sellega tervisekahjustuse tekitamises ning valu põhjustamises 06.10.2017 kella 20.45 paiku ning M O vastu nägu löömises ja sellega valu tekitamises 13.11.2017 kella 23.45 paiku, ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.02.2017 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o rahalise karistuse 480 euro ning 349 tunni üldkasuliku töö ehk 11 (üheteistkümne) kuu ja 19 (üheksateistkümne) päeva pikkuse vangistuse võrra ning mõista Aleksandr Orlovile liitkaristuseks rahaline karistus 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot ja 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 19 (üheksateist) päeva vangistust. Rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Lugeda Aleksandr Orlovi karistusaja alguseks 14.11.2017. Aleksandr Orlovile valitud tõkend, vahistamine, jätta kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata. Asitõendid: 1 CD-plaat, mis asub toimikus – jätta
Mõista Aleksandr Orlovilt Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha 750 (seitsesada viiskümmend) eurot; - kaitsjatasu summas 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) eurot.
lg 3 alusel peab Aleksandr Orlov tasuma temalt väljamõistetud riigi nõude menetluskulude ja sundraha näol kogusummas 1 398 eurot kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR PANK pangas, arveldusarvele nr EE873300333499990003 DANSKE BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99918700002825 ning selgitus „Aleksandr Orlov, 1-18-107, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord 2 1-18-107 Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
lg 9 p 3 alusel, märkis kannatanu täpsustavalt, et esimene sündmus toimus 16.10, ent tõstatas küsimuse kas kuues kuu on oktoober. Järgnevalt avaldas kannatanu, et teine sündmus toimus samal päeval, kui pojaga ühiselt prokuratuuris käidi ja teine sündmus toimus õhtul kella 23 paiku. Kaitsjale vastas kannatanu, et esimene sündmus toimus novembris, juulis, kuuendal kuul. Prokuröri täiendavatele küsimustele vastates avaldas kannatanu, et arvab, et esimene sündmus toimus juunis seetõttu, et talle tutvumiseks antud dokumendil oli kirjas kuues kuu, kuid kuupäeva ta ei mäletanud. Tekkinud olukorra selgitamiseks palus kohus kannatanul täpsustada, kas enda isiklike prillide puudumisel ja tunnistaja pille kasutades ta ka tegelikkuses talle tutvumiseks esitatud dokumenti nägi ja kas ta nägi täpselt kuriteosündmuse kuupäeva, mis kajastus tema kohtueelse menetluse ütlustes, mis anti talle osaliseks tutvumiseks
Kohtule küsimusele vastas kannatanu, et talle tutvumiseks esitatud dokumenti ta ei näinud, kuna tunnistaja prillid talle ei sobinud. Kirjeldatut analüüsides ja kujundades seisukohta kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta, asub kohus seisukohale, et vaatamata kannatanu ütluste ebamäärasusele sündmuste ajamääratluse osas, puudub vähimgi alus pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks, mis tooks kaasa kannatanu ütluste kõrvalejätmise, nendega arvestamata jätmise. Sellise seisukoha aluseks on esmalt fakt, et küsitlemise alguses avaldas kannatanu, et tema suhtes toime pandud teod leidsid aset oktoobris ja novembris, kuid oma kõrgest vanusest ta täpsemaid kuupäevi ei mäleta, ent mäletab sündmusi kui selliseid. Sündmuste toimumist oktoobris ja novembris kinnitavad mh süüdistatava ütlused, kes möönis kannatanuga (verbaalsete) konfliktide toimumist 06.10.2017 ja 13.11.2017; tunnistaja T. G ütlused, kes avaldas kannatanu ja süüdistatava vahel kahe konflikti toimumist novembris; ent ka kirjalikud tõendid – 06.10.2017 M. O suhtes koostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fototabelitega, millest nähtub, et M. O vaadati läbi 06.10.2017 kella 21.15st kuni kella 21.20ni ja selle käigus tuvastati tema pea tagaküljel, s.o kuklal asuv punetus ning 29.11.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi/kuulati 13.11.2017 kell 23.46.50 telefoninumbrile 110 tehtud salvestist, milles kannatanu M. O avaldas häirekeskusele tehtud kõnes tema suhtes A. Orlovi poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolusid. Samuti tõendavad sündmuste toimumist just süüdistuses näidatud ajal ja kohas ka lähisuhtevägivalla infolehed, milledest nähtuvalt toimusid sündmused vastavalt 06.10.2017 ja 13.11.2017 ning sündmuste sisuks on olnud kehalise väärkohtlemise toimepanemine A. Orlovi poolt oma ema, s.o M. O suhtes nende ühises elukohas aadressil xxx. Seega on kohus seisukohal, et kohtus uuritud tõendid nende kogumis kinnitavad menetluse esemeks olevate sündmuste toimumist 06.10.2017 kella 20.45 paiku ning 13.11.2017 kella 23.45 paiku ning kannatanu avaldatu, milles ta ei ole suutnud korrektselt määratleda tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise aegu, ei tõstata ega too kaasa küsitavusi tema ütluste usaldusvääruse kohta. Kohus on ka seisukohal, et kannatanu ütluste ebamäärasuse sündmuste ajamääratluse osas põhjustas kohtuliku uurimise käigus tekkinud olukord ehk teisisõnu on kannatanu ütluste puhul sedastatav objektiivne asjaolu ebamääraste ütluste andmisel. Nii on kannatanu oma esialgselt väljendatut sündmuste ajamääratluse osas asunud korrigeerima peale kohtueelse menetluse ütlustega (osalist, so sündmuse aja osas) tutvumist, millede osas on kannatanu kohtule pärast ristküsitlemise lõppemist märkinud, et tegelikkuses ta talle tutvumiseks antud teksti prillide puudumisel ei näinud. Sellest 4 1-18-107 järeldub, et kannatanu ei saanudki objektiivselt oma kohtueelsel menetlusel antud ütluste pinnalt meenutada sündmuste toimumise täpset aega ja just osaliselt nähtu/meenutatu on põhjuslikus seoses tema ütluste hilisema ebamäärasusega. Edasiselt on alust viidata, et kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda esimese sündmusega seonduvalt vastu kukla piirkonda, teisel korral kusagile näo piirkonda. Viimase löögi osas märkis kannatanu, et löök polnud tugev, ent mõlemal juhul tundis ta valu. Nagu eelnevalt märgitud, eitas süüdistatav kohtuistungil kannatanu suhtes igasuguse füüsilise vägivalla kasutamist. Kannatanu on aga viidanud süüdistatavale kui tema suhtes füüsilist vägivalda kasutanud isikule, kelle tegevuse, s.o löökide tagajärjel tundis ta valu. Seega on tegemist olukordadega, millede osas annavad sündmustega vahetus puutumuses olnud isikulised tõendiallikad diametraalselt lahknevaid ütlusi. Hinnates ühe või teise osapoole ütlusi, pole võimalik jätta tähelepanuta, et mõlema menetluse esemeks oleva sündmuse osas on sedastatav süüdistatava-poolne eelnev alkoholi tarvitamine. Konfliktidele eelnenud alkoholi tarvitamist on kinnitanud nii süüdistatav kui kannatanu. Ka tunnistaja T. G, kes oli kannatanuga puutumuses vahetult pärast väidetavaid konflikte ehk kelle juurde on kannatanu jooksnud koheselt pärast väidetavaid sündmusi, märkis kohtuistungil, et pärast esimese sündmuse toimumist ja pärast seda, kui M. O oli tema korterisse tulnud, läksid nad koos tagasi M. O korterisse. Seal nägi ta purjus A. Orlovi, kes karjus M. O peale, solvas viimast, üritades M. O selja taha peidetud veekeetjaga lüüa. Teise sündmuse osas avaldas tunnistaja, et pärast seda, kui M. O oli tulnud tema korterisse, tuli sinna ka A. Orlov, kes koputas uksele ja käskis uske lahti teha. Ust nad lahti ei teinud, ent kutsusid politsei. Tunnistaja märkis täpsustavalt, et ust ei avanud ta põhjusel, et A. Orlov oli nähtavas/tajutavas joobes. Teise ehk 13.11.2017 kella 23.45 paiku toimunud sündmuse raames kasutati süüdistatava suhtes joobeseisundi tuvastamiseks ka indikaatorvahendit, mis andis positiivse tulemi alkoholi tarvitamisele (mõõtmist teostati 14.11.2017 kl 00.14, mil näiduks fikseeriti 1,20 mg/l kohta). Lisaks sellele tuvastati süüdistatava suhtes 13.11.2017 toimunud sündmuse järgselt tugevalt häirunud koordinatsioon, rahutus ning reaktsioonikiiruse häirumine (vt joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll). Kõike eelnevat analüüsides tuleb nentida, et süüdistatav oli mõlema menetluse esemeks oleva sündmuse ajal alkoholi tarvitanud ning teise sündmuse järgselt tuvastatu (isikuliste tõendiallikate ütlused koostoimes indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll) viitab sellelgi, et tema seisund süüteo toimepanemise ajal võis olla häirunud. Nimelt avaldas süüdistatav kohtus prokuröri küsimustele vastates, et hoopis ema (s.o M. O) oli see, kes tema vastu füüsilist vägivalda tarvitas, teda korduvalt erinevates keha piirkondadesse, sh pähe lõi, ent on võimalik, et ta lõi ennast ise millegi vastu. Kohtu hinnangul tõstatab eelmärgitu kahtlusi selle kohta, kas alkoholi tarvitanud A. Orlov kogu sündmuste ahelat tervikuna mäletab. Lisaks pole A. Orlovi ütlustele hinnangut andes võimalik jätta kõrvale jätta asjaolu, et A. Orlovi on M. O kehalise väärkohtlemise eest ka varasemalt süüdi mõistetud ja karistatud ning seda Viru Maakohtu 13.02.2017 otsusega. Kõnealusest otsusest nähtuvalt on A. Orlovi süüdimõistmise ja karistamise aluseks olnud teod sarnased/samalaadsed käesoleva menetluse esemeks olevate tegude tehioludega - teod on toime pandud alkoholijoobes, tülid on tekkinud isiklike suhete pinnalt ning tülid on päädinud M. O kergete kehaliste vigastuste tekitamise ning valu põhjustamisega. Samuti tuleneb viidatud otsusest, et A. Orlovi karistati 1-aasta pikkuse vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 2 aasta pikkune periood. St, et käesoleva menetluse esemeks olevad kuriteoepisoodide toimepanemise kahtlus on tõusetunud ajal, mil eelmise kohtuotsuse mõistetud karistus on kandmata/täitmata. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt järgneb üldjuhul uute kuritegude toimepanemise korral isiku süüdimõistmisel tema karistamine eelnevast karistusest rangema karistusega, millele liidetakse ärakandmata karistuse osa. Toodust tulenevalt on kohus seisukohal, et A. Orlovi ennast 5 1-18-107 õigustavad ütlused, milles viimane eitab kannatanu löömist ja/või talle valu põhjustamist, on mh kantud soovist vältida sellega kaasnevat vastustust. Sellist järeldust toetab ka A. Orlovi kohtuistungil avaldatu, milles A. Orlov märkis kaitsja küsimustele vastates, et ta poleks võimeline oma emale füüsilist valu tekitama, kuna on just selle eest kohtu poolt karistatud. St, et A. Orlov on teadvustanud endale uute kuritegude toimepanemisega kaasnevat vastutust ja tema puhul eksisteerib alus ja huvi anda ütlusi, milles need ei käsitle sündmuste ahelat tervikuna. Võttes arvesse A. Orlovi ütluste konteksti ja kõrvutades seda M. O käitumisega – peale sündmuste toimumist politseisse helistamist, T. G juurde minemist, seejärel politseis kuriteokaebuste kirjutamist, hilisemalt oma poega süüstavate ütluste andmist, olles seejuures hoiatatud teadvalt valeütluste andmisega kaasneva kriminaalvastutuse eest – ei saa pidada kuigivõrd mõistuspäraseks, et kõrges eas kannatanu fabritseerib tõendeid (vt numbrile 110 tehtud kõne ühes selle sisuga), tekitab endale tahtlikult kehavigastusi, kutsub välja politsei, annab valeütlusi jne ja seda üksnes põhjusel, et keegi on andnud kannatanule halba nõu või et süüdistatav läks lahku, jättes endisele elu- või abikaasale kogu oma vara. Kuid just sellised põhjenduse esitas A. Orlov prokurörile, kui prokurör palus selgitada, miks peaks tema ema, s.o M. O väitma, et A. Orlov teda lööb. Analüüsides kannatanu M. O ütlusi, on kohus seisukohal, et puuduvad alused tema ütlustes kahtlemiseks. M. O avaldas esimese juhtumiga seonduvalt, et alkoholi tarvitanud A. Orlov tuli koju, lõi teda kukla piirkonda, millele tema reageeris politseisse helistamise ja naaber T. G poole pöördumisega. M. O politsei poole pöördumist tõendab mh tema suhtes 06.10.2017 koostatud isiku läbivaatuse protokoll, millest nähtub uurimisasutuse poolt M. O suhtes menetlustoimingute tegemine, kuid ka see, et kõnealuse menetlustoimingu raames tuvastati M. O pea tagumises osas, s.o kuklal asuv punetus, mis on fikseeritud ka fotodel. Löömise fakt kajastub ka 06.10.2017 koostatud lähisuhtevägivalla infolehest, kus infolehe täitnud politseipraktikant M R on märkinud, et 06.10.2017 teenistuses olles said nad kell 20.47 väljakutse xxx, kus selgus, et kannatanu M. O löödi vägivallatseja A. Orlovi poolt üks kord kukla piirkonda. Kannatanu toimetati Narva politseijaoskonda ja anti üle operatiivgrupile. Teise sündmusega seonduvalt avaldas M. O , et tema poeg naases kella 23 paiku alkoholi tarvitatuna koju, läks magama, ärkas mõne aja möödudes ning jällegi tekkis skandaal, mis päädis tema löömisega näo piirkoda. Peale löömist jooksis ta T. G juurde. Sinna järgnes ka tema poeg, kuid A. Orlovile nad ust ei avanud ning nad kutsusid kohale politsei. Politsei poole pöördumist kinnitab mh 29.11.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub 13.11.2017 kl 23.46.50 häirekeskuse telefoninumbrile 110 helistamine, kuid ka see, et M. O palus politsei abi aadressile xxx, põhjuseks A. Orlovi poolne kehaline väärkohtlemine tema ehk M. O suhtes. Samuti nähtub vaatlusprotokollist, et helistaja on telefonis nuuksunud ja tema seisundit on kirjeldatud sõnaga ärevil. Sarnaselt esimese sündmusega, on sellegi sündmuse osas koostatud lähisuhtevägivalla infoleht, mis kajastab 13.11.2017 kella 23.50 paiku toimunud sündmusi korteris asukohaga xxx ja millest nähtub, et alkoholijoobes A. Orlov oli agressiivne oma ema, s.o M. O suhtes, pekstes teda. M. O oli sunnitud põgenema naabri juurde. Vastav info edastati operatiivgrupile ning A. Orlov toimetati politseiosakonda. Asjakohane on seegi, et A. Orlov peeti kahtlustatavana kinni 14.11.2017 kl 00.10 aadressil xxx ehk ajal ja kohast, mille osas on kannatanu viidanud tema kehalise väärkohtlemise toimepanemisele. Kannatanu ütlusi kinnitab ka T. G , kes avaldas, et otseselt ta löömisi pealt pole näinud, kuid esimese juhtumi puhul, kui M. O tema juurde tuli, nägi ta viimasel pea piirkonnas punetust. M. O selgitustest sai ta aru, et vigastuse tekitas talle A. Orlov. Teise sündmuse osas avaldas T. G , et M. O tuli tema juurde nuttes, segamini juuste ning ärritunud olekuga, selgitades, et tema poeg jälle tülitseb temaga ja ründab teda. Seejärel tuli tema ukse taha A. Orlov, kes hakkas uksele koputama. Tema A. Orlovi sisse ei lasknud ning nad kutsusid välja politsei. Seega tunnistaja ütlused riimuvad nii kannatanu avaldatuga, kuid moodustavad ühise terviku ka dokumentaalsete tõenditega. 6 1-18-107 Seonduvalt T. G on alust peatuda kaitsja väitel, mille kohaselt on T. G ütlused lubamatu tõend, kuna T. G on asjaoludest teadlikuks saanud kannatanu vahendusel. Kohtu hinnangul märgib kaitsja õigustatult, et
lg 1 kohaselt on tunnistajaks füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid ning
lg 21 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks. Selle kontekstis jätab kaitsja aga tähelepanuta
lg 21 p-des 1-4 sätestatud erandid.
lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus on tõendiks, kui tunnistaja ütluse sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Võttes arvesse, et kannatanu on vahetult pärast sündmusi pöördunud T. G poole, T. G on omakorda kirjeldanud kannatanut kui segamini juustega, nutvat ja ärritunud isikut, selline kirjeldus on kooskõlas ka 29.11.2017 asitõendi vaatlusprotokollis kajastatuga (häirekeskuse kõne, milles on kirjeldatud M. O seisundit), siis järeldub, et tunnistajale avaldatu ajal oli M. O veel tajutu mõju all, ta avaldas tunnistajale asjaolusid vahetult tajutu kohta ning kohtu ette pole toodud aluseid, mis annaks aluse järelduseks, et M. O poolt T. G räägitu võiks olla moonutanud, siis on kohus seisukohal, et T. G suhtes laieneb
lg 21 p-s 2 sätestatud erand ja tema ütlused on tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatavad. Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et vaatamata A. Orlovi süüd eitavatele ütlustele tõendavad kohtus uuritud ja eelnevalt analüüsitud tõendid A. Orlovi poolt M. O kehalise väärkohtlemise toimepanemist. Süüdistusest nähtuvalt on A. Orlovile 06.10.2017 sündmusega seonduvalt ette heidetavaks M. O juustest kinni haaramine, tema põranda poole surumine ning M. O kukla piirkonda löömine. Analüüsides kohtuistungil uuritud ja eelnevalt analüüsitud tõendeid, leiab kohus, et A. Orlovile tehtav karistusõiguslik etteheide on põhjendatud üksnes osaliselt. Nii pole kannatanu kohtuistungil avaldanud, et 06.10.2017 sündmuse raames oleks A. Orlov haaranud kinni tema juustest või teda põranda poole surunud. Ka muud tõendid sellist järeldust ei võimalda. Seega puudub alus heita A. Orlovile ette kannatanu juustest kinni haaramist ja tema põranda poole surumist. Küll on eelnevalt analüüsitud tõenditega tõendatud kannatanu, so M. O kukla piirkonda löömine, millega kaasnes M. O tervisekahjustus ja valu. Teise, s.o 13.11.2017 episoodiga seonduvalt on süüdistatavale ette heidetavaks kannatanu näost kinni haaramine ja tema vastu vasakut põske löömine. Selleski osas leiab kohus, et süüdistus on põhjendatud üksnes osaliselt. Nimelt on tõendamist leidnud, et süüdistatav lõi kannatanu M. O vastu nägu, millega tekitas viimasele valu. Tõendeid, mis viitaks kannatanu näost kinni haaramisele ja sellisel viisil valu tekitamisele, kohtumenetluse käigus ei uuritud. Seega saab tõendatuks lugeda A. Orlovi poolt kannatanu, so M. O löömise 13.11.2017 kella 23.45 paiku. Riiklik süüdistaja on A. Orlovi käitumise kvalifitseerinud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Osutatu sätestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Analüüsitav süüteokoosseis sätestab vastutuse nii tervise kahjustamise kui valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kuna kaitsja avaldas, et A. Orlovi vastutuse välistab asjaolu, et 13.11.2017 sündmuse raames pole M. O tervisekahjustuse olemasolu tuvastatud, siis tuleb kaitsjale vastuseks märkida, et süüdlase vastutusele võtmine KarS § 121 järgi ei eelda tervisekahjutuse tuvastamist, mistõttu on kaitsja sellekohane väide õiguslikult mitterelevantseks. Kohus luges eelnevalt tõendatuks 06.10.2017 episoodiga seoses kannatanu tervise kahjustamise, mis väljendus kannatanu kukla piirkonnas asetsenud punetuses. Toodu on vaadeldav tervisekahjustusena KarS § 121 tähenduses. 7 1-18-107 Mis puudutab valu tekitava kehalise väärkohtlemisega seonduvat, siis on põhjust osutada, et valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu; seejärel, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav (RKKKo nr 3-1-1-29-15 p 11.1-11.3). Teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante (vt RKKKo nr 1-16-10326 p 26). Antud juhul on M. O mõlema süüteoepisoodiga seonduvalt märkinud, et tundis süüdistatava löökide tagajärjena valu. Vigastus, mis kannatanu kuklale löögi järgselt tekkis, on süüdistatavale objektiivselt omistatav, tekkinud vigastus on tegelik, ka objektiivselt valuaistungid tekitav ning seda ka keskmise elukogemusega objektiivse kõrvalseisja jaoks. Hinnates järgevalt, kas kannatanu suhtes toime pandut on võimalik vaadelda väheintensiivsena, mis välistaks A. Orlovi vastutuse, leiab kohus, et vastus tõstatatule on eitav. Esmalt võtab kohus arvesse, et kannatanu M. O näol on tegemist õblukese kõrges eas, s.o üle 70-aastase naisterahvaga. Süüdistatav on enda sõnade kohaselt tugev ja trenni tegev 46-aastase meesterahvas. Seega ainuüksi isikute füüsilisest ebavõrdsusest tulenevalt saab pidada mistahes lööke kannatanu mistahes piirkanda pidada sellisteks, mis võivad valu tekitada valu. Võttes täiendavalt arvesse seda, et löögid tabasid kannatanut vastavalt pähe ja näkku, milliseid piirkondi on alust pidada õrnaks, tundlikuks ning valu vähem taluvateks piirkondadeks ning teise episoodi toimumise järgselt on kannatanu olnud ka ilmselt ärritunud seisundis ja nutnud (vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile kirjeldatule nuuksunud, mida kinnitas ka T. G ), siis on kohus seisukohal, et analüüsitaval juhul on alust jaatada kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu ja tervisekahjustuse tekkimist. Kuna A. Orlov pidi selliselt käitudes möönma kannatanule tervisekahjustuse või valu tekkimise võimalikkust, tegude välise pildi kohaselt oli A. Orlovi käitumine suunatudki kannatanu tervisekahjustuse või valu tekitamisele, siis on alust jaatada A. Orlovi tegudes KarS 121 nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täidetust, millest viimase realiseeris A. Orlov kavatsetusega. Prokuratuur on A. Orlovi teos tuvastatud kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemise – korduvuse ja süüteo toimepanemise lähisuhtes. Seadusandaja on seletuskirjas selgitanud, et lähisuhteks loetakse kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Vaadeldaval juhul on kannatanu ja süüdistatava näol tegemist ema ja pojaga, kes jagavad mh ühist elukohta. Seega tuleb A. Orlovi tegusid M. O suhtes vaadelda lähisuhtes toime pandud tegudena KarS § 121 lg 2 p 2 tähenduses. Hinnates kvalifitseeriva tunnusena koduvust, on alust märkida, et vaatlusalusel juhul on A. Orlovile ette heidetavaks sama kannatanu suhtes kahe kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanemine. Märgitu annab aluse rääkida faktilise retsidiivi esinemisest, mis tähendab, et ainuüksi vaatlusalusel juhul analüüsitavad teod toovad kaasa tema tegevuse kvalifitseerimise korduvuse järgi. Kuna A. Orlov on süüdi mõistetud ja karistatud ka eelnevalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, siis on A. Orlovi suhtes sedastatav ka juriidiline retsidiiv. Seega esineb õiguslik alus tema tegude kvalifitseerimiseks ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Karistuse mõistmisel kohustab seadus arvestama kohut süüdistatava süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist ja/või nende puudumist. KarS § 121 teine lõige näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuna osutatud õigusnorm sätestab õigusliku järelmina eriliigilised karistusliigid, kujundab kohus esmajoones seisukoha kohaldamisele kuuluva karistusliigi osas. Riiklik süüdistaja taotles A. Orlovi karistamist vangistusega. 8 1-18-107 Viitega kõrgeima astme kohtu lahendi nr 3-1-1-24-07 p-le 8 märgib kohus, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Analüüsides A. Orlovi suhtes rahalise karistuse mõistmise võimalikkust, leiab kohus, et A. Orlovi isikuandmed, s.o tema eelnev korduv kriminaalkorras karistatus välistab tema suhtes rahalise karistuse kohaldamise võimalikkuse. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on A. Orlovi korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega, mis on Riigi Tugiteenuste Keskuse vastuse kohaselt jätkuvalt tasumata. Lisaks rahalise karistuse tasumata jätmisele on A. Orlov jätkanud kuritegude toimepanemist – Viru Maakohtu 13.02.2017 otsusega karistati teda KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga. Eelnevale vaatamata on A. Orlov jätkanud kuritegude toimepanemisest ja seda ka ajal, mil ta oli allutatud üldkasuliku töö tegemisele. Toodust järeldab kohus, et A. Orlovi suhtes eelnevalt kohaldatud karistused pole tema õiguskuulekust taganud ja ta on jätkanud kuritegude toimepanemisega. St, et tema suhtes eelnevalt kohaldatud karistusliigid ja määrad ning asenduskaristus üldkasuliku töö näol A. Orlovi puhul soovitud tulemit ei anna, andes selliselt aluse järelduseks, et rahatrahvi kohaldamise võimalikkus on varasemate katsete käigus ammendunud. Seega tuleb kohalda A. Orlovi suhtes karistusliigina vangistust. Karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Vaatlusalusel juhul on sanktsioonimäära keskmiseks määraks 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, millise karistusmäära kohaldamist süüdistatava suhtes taotles ka riiklik süüdistaja. Kohus märgib, et kuigi riikliku süüdistaja taotletav karistusmäär on põhimõtteliselt vastavuses karistuse mõistmise üldpõhimõtetega ja kohus sellega ka nõustub, pole antud juhul võimalik jätta tähelepanuta, et A. Orlovile esitatud süüdistuse maht on süüdistuse osalise põhjendamatuse tõttu vähenenud. Seega tuleb korrigeerida ka taotletavat karistuse määra. Teiseks ei saa A. Orlovi süüd pidada kuigivõrd suureks. Nimelt tekitas A. Orlov kannatanule tervisekahjustuse ühe episoodi raames, mõlemal juhul tekitas ta kannatanule ka valu, ent objektiivselt avaldunud tegude väline pilt pole selline, mis annaks aluse vaatamata kahele süüteoepisoodile rääkida suurest süüst. Seega leiab kohus, et A. Orlovi süü suurust on võimalik vaadelda võrdelisena sanktsiooni määraga, mis jääb sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. Samas leiab kohus prokuröriga nõustuvalt, et süüteo toimepanemine teadvalt kõrges eas isiku suhtes on karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 3 tähenduses ning kuna süüdistatav kannatanu pojana on teadlik kannatanu kõrgeealisusest, on alust jaatada A. Orlovi puhul ühe raskendava asjaolu olemasolust. See annab omakorda aluse rääkida süüdistatava suuremast süüst. Karistust kergendavate asjaolude olemasolu kohus ei tuvastanud ja nende esinemisele ei osutanud ka menetluse pooled. Konkreetse karistusmäära kindlakstegemisel tuleb pidada silmas sedagi, et iga järgnevalt mõistetav karistus peab olema eelmisest rangem. Kuna A. Orlovi karistati eelmise kohtuotsuse alusel sarnastel asjaoludel sama kannatanu vastu suunatud vägivallategude toimepanemise eest 1-aastase vangistusega, siis leiab kohus eelnevalt käsitletud asjaolusid kogumis hinnates, et A. Orlovi tuleb karistada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Järgnevalt osutab kohus, et eelmise kohtuotsusega mõistetud liitkaristus on A. Orlovil osaliselt täitmata – seda nii rahalise karistuse kui vangistuse osas, mis asendati üldkasuliku tööga. Vangla vastuse kohaselt on üldkasuliku töö tunnid sooritamata 349 tunni ulatuses. Kuna vaadeldaval juhul analüüsitavad teod on toime pandud pärast eelmist kohtuotsust, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist, siis tuleb karistus mõista KarS § 65 lg 2 sätteid kohaldades. 9 1-18-107 KarS § 65 lg 2 regulatsioon näeb ette, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega tuleb kohtul moodustada liitkaristus viisil, kus mõistetud ja ärakandmata karistused liidetakse n-ö täies mahus ning selliselt on A. Orlovile mõistetavaks liitkaristuseks rahaline karistus 480 eurot ning vangistus pikkusega 2 aastat 5 kuud ja 19 päeva. Hinnates järgnevalt, kas A. Orlovi suhtes on võimalik ja põhjendatud kohaldada eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades karistusest vabastamist või karistuse asendamist, siis on vastus tõstatatule eitav. Juba eelnevalt osutas kohus, et Viru Maakohtu 13.02.2017 otsusega karistati A. Orlovi 1-aasta pikkuse vangistusega, mis asendati 535 tunni üldkasuliku tööga. Kõrgeima astme kohus selgitas lahendi nr 3-1-1-104-10 p-s 9, et kui süüdlast karistatakse uue kuriteo toimepanemise eest vangistusega, on üldkasuliku töö aluseks olnud vangistuse täitmisele pööramine kohustuslik ning mõistetud liitkaristusest tingimuslik vabastamine välistatud. Toodud arusaamast johtuvalt puudub kohtul õiguslik alus kohaldada A. Orlovi suhtes tingimuslikku karistust – selliselt toimimine oleks vastuolus väljakujunenud õiguspraktikaga. Välistatud on ka uue üldkasuliku töö kohaldamise võimalikkus, kuna üldkasuliku töö kohaldamise eelduseks on alla 2-aasta jääv vangistuse määr. Kuna A. Orlovile mõistetav liitkaristus ületab 2 aastat, siis on tema puhul ainuüksi sel põhjusel välistatud ka uue üldkasuliku töö kohaldamine. Samuti oleks tema puhul välistatud üldkasuliku töö kohaldamine ka põhjusel, et karistuse üldpõhimõtete kohaselt peab iga järgnevalt mõistetud karistus muutuma üldjuhul raskemaks. Olukord, kus süüdistatav paneb üldkasuliku töö tegemise tingimustes toime uusi rikkumisi, viitab asenduskaristuse vähesele kui mitte puudulikule mõjule ning selle uuesti kohaldamiseks puuduks kaalukas alus. Seega tuleb A. Orlovi karistada reaalse vangistusega. Riiklik süüdistaja taotles kohtuistungil A. Orlovi suhtes kohaldatud tõkendi tühistamata jätmist, põhjuseks asjaolu, et võimaliku vabanemise korral asuks A. Orlov elama taas oma ema, so M. Or juurde, mistõttu esineb alus kahtluseks, et kohaldatud tõkendi muutmise korral võib ta jätkata M. O kehalist väärkohtlemist. Analüüsides A. Orlovi isikuandmeid – nii käesolevas kohtuotsuses tuvastamist leidnud asjaolusid, kuid ka A. Orlovi eelnevat karistatust, on kohus seisukohal, et prokuratuuri taotlus tõkendi muutmata jätmiseks on kohane ja proportsionaalne kannatanu õigushüvede kaitsmiseks. Nii on kohane viidata Viru Maakohtu 13.02.2017 kohtuotsusele, millest nähtuvalt mõisteti A. Orlov süüdi M. O kehalises väärkohtlemises ning karistamise aluseks on neli kuriteoepisoodi. Kuna käesoleval juhul lisandub kaks episoodi, toime panduna oktoobris ja novembris 2017 ehk lühikese ajavahemiku möödumisel Viru Maakohtu 13.02.2017 otsusest, siis on need aspektid küllaldased jaatamaks A. Orlovi poolset uute kuritegude toimepanemise ohtu ühist elukohta jagava M. O suhtes. Seega on prokuratuuri taotlus kohtuotsuse jõustumiseni vahistamise jätkuvaks kohaldamiseks põhjendatud ja rahuldamisele kuuluv. Vastavalt
lg-le 1 kuuluvad menetluskulud süüdimõistmise korral hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, mis vastavalt
Kohtueelsel menetlusel on kaitsjatasu suurus 288 eurot. Kohtumenetluses esitas kaitsja taotluse määrata tema poolt A. Orlovile osutatud õigusabi eest riigi õigusabi tasu suuruseks 792 eurot (sh käibemaks). Kohus leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 kohaselt kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi 10 1-18-107 õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamiseks 4 pooltundi, kaitseakti koostamiseks 4 pooltundi, süüdistatavaga arestimajas konsulteerimiseks 4 pooltundi, kohtuistungil osalemiseks 8 pooltundi ning kohtuotsuse kuulutamisele 1 pooltunni. Kohus leiab, et kaitsja poolt märgitud ajakulu ei saa pidada põhjendatuks. Kohus loeb põhjendatud ajakuluks kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisel taotluses märgitud 4 pooltundi – tegemist on vähemahuka ja lihtsa kriminaalasjaga, mistõttu on kohaseks ettevalmistavaks kuluks mitte enam kui 4 pooltundi. Kohus ei pea põhjendatud ajakuluks ka kaitseakti koostamisele kulunud aega. Nimelt kajastub kaitseaktis üldine seaduse tekst, mille ümber kopeerimine ei võta aega üle mõne minuti; süüdistuse tekst ühes ühe-lauselise prokuratuuri seisukohaga, mille kopeerimine ja fikseerimine menetlusdokumendis ei võta samuti üle mõne minuti; kaitsja enda seisukoht on toodud mõnel real ning kajastab üksnes süüdistatava seisukohta süü mitte tunnistamise kohta ning seda, et süüdistus on põhjendamata ja tõendamata. Täiendavate tõendite esitamist kaitsja taotlenud ei ole nagu pole taotlenud ka süüdistusaktist erinevate isikuliste tõendiallikate menetlusse kaasamist. Kohtu hinnangul saab põhjendatud kaitseakti koostamise ajakuluks pidada 1 pooltundi. Kaitsja on kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise kuluna osutanud süüdistatavaga arestimajas konsulteerimise. Kohus tegi päringu Narva arestimajale ning päringu vastusena teavitas arestimaja kohut, et kaitsja viibis A. Orlovi juures arestimajas 19.01.2018 kella 16.40st kuni 16.50ni. Sellest johtuvalt saab põhjendatud ajakuluks pidada 1 pooltundi. Kohus leiab, et muus osas ehk istungilt osavõtu ajakulu on põhjendatud kulu. Seega tuleb põhjendatud ajakuluks kohtumenetluses lugeda 7,5 tundi, mis on võrdeline 300 euroga, millele lisandub 20% käibemaks 60 eurot ehk kokku 360 eurot. Kõnealuse taotluse lahendas kohus õigusabitaotluse pealdisena.
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Hinnates vaadeldaval juhul süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, asub kohus seisukohale, et puuduvad vähimadki kaalutlused
Nii ei ole kaitsja ega süüdistatav välja toonud ühtegi aspekti, mis võiks tingida väljamõistetavate menetluskulude osas üldregulatsioonist kõrvale kaldumise. Selliste asjaolude esinemist ei tuvastanud ka kohus, vaid vastupidi – süüdistatava näol on tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul on mõistlik eeldada tööle asumist ning seeläbi ka legaalse sissetuleku saamist. Sh lasub töötamise kohustus süüdistataval ka kinnipidamisasutuses. Ka ei pea kohus põhjendatuks väljamõistetavate menetluskulude osas üldregulatsioonist kõrvalekaldumist resotsialiseerumisväljavaateid silmas pidades. Nagu juba korduvalt märgitud, on A. Orlov eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuks, mistõttu puudub objektiivne alus seisukohaks, et menetluskulude osaline riigi kanda jätmine võiks avaldada mõju tema õiguskuulekusele. Pidades aga silmas väljamõistetavate menetluskulude kogusuurust, peab kohus võimalikuks rakendada A. Orlovi suhtes
Tulenevalt
lg 1 p-st 13 kohustub kohus lahendama kohtuotsuse tegemisel muu hulgas küsimuse asitõendite osas. Prokurör esitas kohtule asitõendina CD-plaadi, mis kajastab M. O tehtud telefonikõne häirekeskusesse. Juhindudes
lg 3 p-st 1 jätab kohus kõnealuse CD-plaadi toimikusse, so kriminaalasja materjalide juurde. 11 1-18-107 /allkirjastatud digitaalselt/ Tartu Ringkonnakohus 19.04.2018 otsustas:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.