Obsah (8)
§ 5§ 230§ 231§ 459§ 173§ 162§ 163§ 138KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2018. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-125402 Tsiviilasi Xxxxha
) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
§ 5
lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
§ 230
lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 231
lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja on esitanud hagi elatise saamiseks miinimummääras alates hagi esitamisest. Kohtuistungil vähendas hageja nõuet ja palub kostjalt välja mõista igakuine elatis summas 150 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejaga koos. Kostja on hageja ülalpidamiskohustust vähesel määral täitnud, kuid hageja seadusliku esindaja hinnangul on see ebapiisav. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka on Riigikohus leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 01.01.2017.a on töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest ½ on 235 eurot. Alates 01.01.2018. a on töötasu alammäär 500 eurot kuus. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema 2
(2)kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kostja ei ole vastu vaielnud elatise tasumisele ning on täitnud hageja ülalpidamiskohustust vahetult vastavalt oma võimetele. Kostjal on võimalik elatist tasuda üksnes pensioni ja sotsiaaltoetuse arvelt (tl 40). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja käes on viimased 4 aastat olnud kostja pangakaart, mis võimaldab kostja pangakonto kasutamist, kostja poolt saadud sotsiaaltoetuse arvelt (tl 66-67). Kostja arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et hageja on pangakaarti ka kasutanud ning ostnud tooteid Keila kauplustest ning toitlustusasutustest (tl 5758). Kostja on lähtunud oma majanduslikust olukorrast ülalpidamiskohustuse täitmisel. Oma väidete tõendamiseks on kostja esitanud kohtule ka tõendid (tl 41-46, 54-55, 57-58). Kohtu hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu 28.10.2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu 29.04.2015.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14). Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et kostja on Eesti Töötukassa otsusega tunnistatud 80 % töövõimetuks, tema sissetulekuks on pension summas 267.93 eurot (tl 41-46, 54-55). Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja sissetulekuks on Eesti Töötukassa poolt töövõime puudumise tõttu makstav toetus 267.93 eurot kuus ning 2017. a lõpuni ka sotsiaaltoetus 53,70 eurot. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. 3
(2)Kohtu hinnangul on kostja esitatud tõenditega tõendatud, et tema sissetulekust ja varalisest seisundist ei piisa hagejale suuremas ulatuses elatise maksmiseks kui vahetu ülalpidamise korras pangakaarti kasutamise kaudu ca 50 eurot. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjal on vaja ka end igapäevaselt majandada, süüa ja ravida. Kohus võtab arvesse, et kostja on täitnud vahetult ülalpidamiskohustust. Kostja sisstulekud sõltuvad riiklikest toetustest ja kostja enda puudega seotud lisakulutused on igakuiselt 221% sotsiaaltoetuse määrast, seega ei piisa kostja sissetulekust hagejale nõutud elatise tasumiseks. Riigikohtu tõlgenduse kohaselt elatise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma ja elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta kohtu hinnangul võimeline täitma hageja ülalpidamiskohustust hageja poolt nõutud määras. Hagiavalduses on märgitud, et hageja igakuised vajadused on 218,25 eurot, millest kostja osa oleks kohtu hinnangul seega 109,13 eurot. Kostja on tasunud hagejale elatist ca 50 eurot igakuiselt ning lapse vajadused katab 50 euro ulatuses riiklik toetus. Riigikohus on seisukohal, et kohtul tuleb elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu 25.05.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 07.12.2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12709, p 15). Riiklike peretoetuste seaduse § 16 lg 4 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus selgitab pooltele, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (
§ 459
). Menetluskulud
§ 173
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
§ 162
lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
§ 163
lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
§ 138
lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Menetlusosalised ei ole maakohtus menetluskulude nimekirju esitanud. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 4
(2)