Obsah (10)

§ 646§ 392§ 435§ 4§ 5§ 333§ 436§ 438§ 442§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-15-15541 Kohtuasi K

) § 386 lg 2 alusel hagi tagamise abinõu ja jättis menetluskulud 88% ulatuses kostjate kanda ja 12% ulatuses hageja kanda. Kõik menetluses kantud kulud olid põhjendatud, mistõttu tuli kostjatel hagejale hüvitada 1 952 eurot ja hagejal kostjatele 34,6 eurot. Kostjate I ja II apellatsioonkaebus

1. Kostjad vaidlustasid kohtuotsuse ja palusid teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt nii menetlusõiguse kui materiaalõiguse norme. Maakohus jättis ebaõigesti tunnistajana üle kuulamata liisinguvõtja, kuigi kohus oli eelnevalt tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldanud ja seisukoha võtmata kostja II taotluse osas vaheotsuse tegemiseks. Eelneva menetlusliku minetuse tõttu jäi tuvastamata, kelle valduses on sõiduauto ning hagi rahuldati ebaõigesti mõlema kostja suhtes. Sõiduauto oli kostja I valduses lühikest aega, kui liisinguvõtja andis selle kostja I valdusesse remonttööde teostamiseks. Hiljem oli see taas liisinguvõtja valduses. Menetluses ei esitatud aga ühtegi tõendit selle kohta, et auto oli kunagi olnud kostja II valduses. Pelgalt kostja II nimel kindlustuslepingu sõlmimisest ei saanud järeldada, et temal oli auto valdus. Sõiduki kindlustusleping ei anna õigust sõiduki valdamiseks. Kostja II ei saanud hageja ees vastutada ka kostja I juhatuse liikmena, sest juhatuse liikme kohustus oli ühingut esindada, mitte ühingu võimalike kohustuste eest paralleelselt vastutada. Veel märkisid kostjad, et nende vastu ei saanud esitada hüvitise nõuet, sest neil puudus hagejaga lepinguline suhe. Selle oleks saanud esitada liisinguvõtja vastu. Veel oli ebaõige maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramises osas. Nimelt oli hageja käibemaksukohustuslane, kelle kasuks ei saanud välja mõista menetluskulusid koos käibemaksuga. Üldsõnaline oli ka põhjendatud menetluskulude koosseisu tuvastamine. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud

§-s 392. Kohtul on vastavalt

§ 392lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus.

Kohus peab eelmenetluses välja selgitama poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (

§ 392

lg 1 p 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (

§ 392lg 1 p 4).

Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (

§ 435lg 1).

Praegusel juhul jättis kohus eelmenetluses välja selgitamata kõik asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, mis võis viia ebaõige lahendi tegemiseni. Esmalt jättis kohus välja selgitamata, kas hageja esitas hagi kostja II kui füüsilise isiku vastu või kui kostja I juhtorgani liikme vastu, s.t ei täpsustanud hageja nõuet. Tegu ei ole pelgalt formaaljuriidilise ebatäpsusega, vaid sellest sõltus nõude alus ja selle eeldused, sh tõendamiskoormis. Nimelt on juhatuse liikme otsevastutus võlausaldaja ees piiratud. Vastutus 3 seondub juhatuse liikme poolt lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisega ühingu võlausaldajatele ehk deliktilise kahju tekitamisega. Nimetatud kahju hüvitamise nõude alusnormiks on VÕS §

1. Juhatuse liikme poolt osaühingu võlausaldaja suhtes toimepandav õigusvastane tegu võib seisneda eelkõige seadusest tuleneva kohustuse (kaitsenormi) rikkumises või heade kommete vastases tahtlikus käitumises. Kohus, jättes selle välja selgitamata, rikkus menetlusõiguse norme. Veel jättis kohus välja selgitamata, kelle valduses on vaidlusalune sõiduauto. Sellele küsimusele vastuse saamine oli oluline nii hageja põhinõude kui alternatiivse nõude lahendamiseks. Omanikul on AÕS § 80 lg 1 järgi õigus nõuda endale kuuluv asja välja ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse. Kusjuures omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja (AÕS § 82 lg 1). Pahauskne valdaja vastutab AÕS §-s 84 sätestatud eelduste esinemisel asja või selle päraldiste hävimise, kahjustumise või kaotsimineku tagajärjel tekkinud kahju eest. Kusjuures paragrahvi kohaldatakse, kui omanikule kuuluv asi saab kahjustada, hävib või läheb kaotsi ajal, mil valdaja oli asja suhtes ebaseaduslik valdaja. Kostjad väitsid menetluses läbivalt, sh juba kostjate 10.12.2015 vastuses, et vaidlusalune sõiduauto ei olnud nende valduses nii hagi esitamise ajal kui hiljem. Hagi esitati kohtusse 18.10.
2. Kostjad olid veendumusel, et kostjal I oli teatud perioodil sõiduauto valdus (s.o ajal, kui autole teostati remonttöid), kuid hagi esitamise ajal ja hiljem, seda kostjal I ei olnud, sest sõiduauto oli antud üle liisinguvõtjale. Ühtlasi väitsid nad, et kostjal II ei ole kunagi olnud auto valdust. Menetluses esitatud tõenditest nähtuvalt oli auto kostja I valduses vähemalt kuni 02.10.2015 (I kd lk 18). Selle kohta, et auto oli kostja I valduses ka pärast viidatud kuupäeva (sh hagi esitamise ajal), tõendeid ei esitatud. Ainuüksi asjaolust, et kostja II kindlustas füüsilise isikuna sõiduauto
3. aasta septembris kolmeks kuuks (I kd lk 20-23), ei saanud järeldada, et sõiduauto oli kostja II kui füüsilise isiku valduses. Seega ei olnud teada, kas ja kelle vastu oli hagejal AÕS § 80 lg-s 1 kirjeldatud nõudeõigus asja väljanõudmiseks. Hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks oli vaja tuvastada, millal läks auto kaotsi ja kas see läks kaotsi ajal, kui kostjatel oli sõiduauto suhtes pahauskne valdus. Sõiduauto valduse küsimuse lahendamiseks rahuldas kohus 30.03.2017 istungil hageja taotluse kuulata tunnistajana üle liisinguvõtja (I kd lk 195 pöördel). Hiljem soovis hageja tunnistaja ülekuulamisest loobuda (II kd lk 4), kuid kostjad ei olnud sellega nõus (II kd lk 9), mistõttu leidis kohus, tuginedes

§-le 242, et liisinguvõtja tuleb üle kuulata (II kd lk 11). Seoses kohtukoosseisu vahetumisega alates 11.01.2018 jättis kohus 15.01.2018 kirjaga liisinguvõtja tunnistajana ülekuulamise taotluse kõrvale, määras tsiviilasja menetluse lõpetamise 26.01.2018 kohtuistungil ja kuulutas välja kohtuotsuse aja (II kd lk 108). Seadusest ei tulene kohtu õigust määrata poolte asemel, millega nad hagimenetluses oma nõuet või vastuväiteid tõendavad (

§ 4

lg 2) ja hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotlusete alusel (

§ 5lg 1).

Jättes kõrvale kohtu poolt rahuldatud taotluse üle kuulata tunnistaja, tingimustes, kus kohus taotluse rahuldas ja vastaspool tunnistaja ülekuulamisest ei loobunud, rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme, st menetleda hagi poolte esitatu alusel. Seega lõpptulemusena lahendas kohus asja tunnistajat ülekuulamata ja sõiduauto tegelikku valdajat välja selgitamata. Nii ei olnud võimalik ka hinnata, kas sõiduauto läks kaotsi ajal, kui kostjatel oli selle üle pahauskne valdus, mistõttu vastutasid nad kahju eest. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohus, jättes varem rahuldatud taotluse tähelepanuta ning asja lahendamise seisukohalt kõik olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid välja selgitamata, rikkus oluliselt menetlusõigust. Eelnevad rikkumised olid sedavõrd olulised, et kostjad ei minetanud õigust nendele apellatsioonkaebuses tugineda ka pärast kohtu 15.01.2018 kirja kättesaamist

§ 333lg-s 1 sätestatud kohtu tegevusele vastuväite esitamata jätmisega.

Nimelt ei kohaldata

§ 333

4 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, kui kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet. Praegusel juhul rikkus maakohus kohustust selgitada eelmenetluses välja kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja neid kinnitavad tõendid ning arutada asi ammendavalt, s.t teha otsus, kui asi on lahendi tegemiseks valmis. Samas ei saanud tulenevalt

§ 333

lg-s 3 sätestatust tugineda enam sellele, et kohus jättis tähelepanuta kostja II taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1).

Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta (

§ 438lg 1).

Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (

§ 442lg 8).

Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab eelnevale lisaks seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad. Kohus on praeguses asjas seostanud asjaolusid omavahel viisil, mis ei taga kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavuse, rikkudes sellega

§ 436

lg-t 1 ja

§ 442lg-t 8.

Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsus asjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Menetluskulud 6. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 5