← Eesti

2-16-15052/36

Obsah (20)§ 162§ 105§ 657§ 652§ 330§ 394§ 371§ 331§ 631§ 717§ 718§ 719§ 71§ 369§ 175§ 442§ 445§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Margo Klaar ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2018,

) § 71 nõuetele vastava kokkuleppe ehk kokkuleppe lahendada vaidlus mõnes kindlas kohtus. 5.2. Lisaks olid laenulepingud 1–3 hageja poolt tühistatud, seega oli nende osas tühine ka vahekohtu kokkulepe. 4

(12)5.3. Samuti esitas kostja kohtualluvuse vastuväite hilinemisega.

§-st 105 tulenevalt oleks kostja pidanud vaidlustama kohtualluvuse esimeses vastuses hagile või

  1. aprilli 2017 eelistungil. Kostja viitas aga alles
  2. mai 2017 taotluses esimest korda kohtualluvuse küsimusele.
  3. Laenulepingute 1–3 tühistamise ja sellest tulenevalt alusetult saadu tagastamise nõude osas tugines maakohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 133 lg-tele 1 ja 3 ning VÕS § 1028 lg-le 1 ja § 1032 lg-le
  4. 6.
  5. Asjatundja arvamusest nähtuvalt oli laenulepingute 1–3 sõlmimine hagejale selgelt kahjulik. Lepinguid ei sõlmitud turutingimustel. Laenude andmine kostjale toimus erakordselt soodsatel tingimustel ilma tagatisteta, kusjuures laenude andmine polnud hageja igapäevane majandustegevus. Lepingute sõlmimise ajal oli hageja enda maksevõime kordaja nõrk ja tal endal oli raskusi lühiajaliste kohustuste täitmisega. Seetõttu rikkus hageja endine juhatuse liige laenulepingute sõlmimisel juhatuse liikme kohustusi ja sõlmis need vastuolus hageja huvidega. 6.
  6. Laenulepingute sõlmimise vastuolu hageja huvidega pidi olema kostjale teada, sest hageja endine juhatuse liige ja kostja juhatuse liikmed olid lähisugulased ja kostja nimel lepingud allkirjastanud juhatuse liige töötas varem hageja juures. Lisaks ei oleks kostja saanud turutingimustel üheltki laenuandjalt sarnastel tingimustel ilma tagatiseta laenu. Kostjale oli teada, et laenude andmine ei olnud hageja tavapärane majandustegevus. 6.
  7. Hagejale ilmselgelt kahjulike laenulepingute sõlmimisel oma tütardele kuuluva ja tütarde juhitava äriühinguga rikkus hageja endine juhatuse liige hoolsus- ja lojaalsuskohustust, sest laenulepingutes 1–4 ei olnud poolte õigused ja kohustused tasakaalus. Laenulepingud olid sõlmitud kostja huvides ja kostjat eelistades. 6.
  8. Kostja ei tõendanud, et laenulepingute sõlmimine toimus hageja huvides. Internetiportaalis ww.kv.ee avaldatud müügikuulutustest nähtub, et saadud laenu eest renoveeriti elumaja, mitte äriruumid. Seega ei kasutatud laene hagejale vajalike äriruumide renoveerimiseks. Kostja ei esitanud muid väiteid või tõendeid, mille kohaselt oleks laenulepingute sõlmimine olnud kooskõlas hageja huvidega. 6.
  9. Hageja avaldas
  10. juuli 2016 tühistamisavalduses, et laenulepingud 1–3 olid tema huve kahjustavad ja turutingimustel ei oleks mõistlik ettevõtja kostjale tagatiseta laenu andnud. Lepinguid sõlmides rikkus hageja endine juhatuse liige hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning kostja pidi seda teadma, sest kostja osanikud ja juhatuse liige olid hageja endise juhatuse liikme tütred. Hageja palus kostjal laenulepingute alusel üle antud 172 000 eurot tagastada hiljemalt
  11. augustil
  12. Tühistamisavaldus toimetati kostjale kätte
  13. augustil
  14. Seega täitis hageja kõik formaalsed eeldused selleks, et tehinguid tühistada. 6.
  15. Hageja põhistas tühistamisavalduse esitamist sellega, et tal tekkis alles veebruaris 2016 kahtlus endise juhatuse liikme poolt lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumise osas ning laenulepingute hageja huvidele mittevastavusest sai hageja teada alles
  16. juulil 2016 koostatud asjatundja arvamusest. Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks hageja olnud teadlik laenulepingute laenu andja huvidele mittevastavusest oluliselt varem. 6.
  17. Hageja
  18. aasta majandusaasta aruande rahavoogude aruandes on märgitud, et hageja andis
  19. aastal laenu 419 000 eurot ja
  20. aastal 160 000 eurot. Samas ei ole võimalik majandusaasta aruandest järeldada, kellele ja mis tingimustel on laenud antud ning kas need tagatud. Seega ei saa väita, et majandusaasta aruande kinnitamisega kiideti heaks endise juhatuse liikme sõlmitud laenulepingud kostjaga. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja osanikud oleksid majandusaasta aruande kinnitanud. Ainuüksi majandusaasta aruande pinnalt ei saanud hageja osanik või osanikud teha järeldusi selle kohta, kellega on laenulepingud sõlmitud ja mis tingimustel. 5

(12)6.
  1. Samuti ei tõenda kostja võõrkeelne arve summas 55 900 eurot ehituskulude, renditasu ja renditasu deposiidi eest, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud mistahes äriruumide rentimise kokkulepe või et hageja oleks olnud kohustatud hüvitama kostjale ehituskulud arvel märgitud ulatuses. Tasaarvestuse vastuväidet kostja ei esitanud. 6.
  2. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kostjalt tuleb alusetult saaduna välja mõista laenulepingute 1–3 alusel 167 000 eurot. Kuna kohus rahuldas hageja põhinõude, saab rahuldada ka kõrvalnõuded. Viivise ja intressi arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud.
  3. Laenulepingu 4 osas tugines kohus VÕS § 399 lg 1 p-le 3 ja leidis, et kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust kasutada laenu ehitise kontoriruumideks renoveerimise eesmärgil, oli hagejal õigus laenuleping üles öelda. Kuna hageja ütles laenulepingu kehtivalt üles, tuli kostjal tagastada koheselt laen ja tasuda laenulepingus toodud määras intress.
  4. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda

§ 162lg 1 alusel.

Kohus leidis, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud 36,55 t ulatuses, mis teeb summaliselt 6 140,40 eurot ( = 36,55 × 168). Kokku mõistis maakohus kostjalt menetluskuludena hageja kasuks välja 9 247,37 eurot, millest 6 140,40 eurot on hageja õigusabikulu, 2 800 eurot tasutud riigilõiv ja 306,97 eurot dokumentaalsete tõendite saamise ning hagi tagamise määruse täitmise kulud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 9.
  2. Esiteks puudus maakohtul pädevus vaidlust lahendada, sest pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Maakohus asus üllatuslikult seisukohale, et vahekohtu kokkulepe ei ole selge. Vaidlustatud otsuse järgi ei olevat pooled esile toonud, milline oli poolte ühine tahe vahekohtu kokkuleppe sõlmimisel ja millist konkreetset vahekohut nad silmas pidasid. Pooled ega kohus ei ole aga kunagi eelnimetatud asjaolusid arutanud. Tegelikult sõlmisid pooled laenulepingute 1–4 p-des 4.3 selge kokkuleppe anda vaidlus vahekohtu lahendada. Maakohus kohaldas valesti

§ 105, mis reguleerib kohtualluvust.

Hageja ei ole hagis vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Kostja ei esitanud kohtualluvuse vastuväidet hilinemisega, kuna esitas selle esimeses menetlusdokumendis peale hagi muutmist. Maakohus ei küsinud kostjalt, kas kostja tugineb vahekohtu kokkuleppele, kuigi oleks pidanud seda tegema. Vastav kokkulepe nähtus hagile lisatud lepingutest. Lisaks leidis maakohus ebaõigesti, et laenulepingute tühistamise tõttu on tühine ka lepingutes sisalduv vahekohtu kokkulepe. Vaidluste lahendamise kokkulepe jääb põhilepingu tühistamise korral kehtima ning põhilepingu tühisus ei too kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vahekohtu kokkuleppe tühistamiseks on vajalik vaidluste lahendamise kokkulepe põhilepingust eraldi tühistada, mida hageja ei teinud. 9.2. Teiseks kordab kostja oma varasemaid sisulisi vastuväiteid hagile, mille kohaselt täitmata on tehingu tühistamise materiaalsed eeldused. Laenulepingute 1–3 tühistamise avaldusel ei ole tühistamisavalduses toodud õiguslikke tagajärgi ja kõik kolm laenulepingut on jätkuvalt kehtivad. 6

(12)9.
  1. Kolmandaks märgib kostja, et ka laenulepingu 4 ülesütlemise alus puudub. Pealegi on hageja ülesütlemisõiguse minetanud, kuna ta ei teinud seda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai teada asjaolust, mille alusel ta lepingu üles ütles. 9.
  2. Neljandaks vaidlustab kostja menetluskulude kindlaksmääramise. Hageja kohtuväliste kuludena 6 140,40 euro väljamõistmist 36,55 t eest ei õigusta asja keerukus ega mahukus ning see ei ole põhjendatud ja vajalik kulu. Ühtlasi on kohus nõustunud põhjendamatult kõrge esindaja tunnihinnaga 168 eurot.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Siiski täiendab ringkonnakohus maakohtu lahendit otsustusega hagi tagamise abinõude kehtimajäämise kohta. Kostja kannab apellatsioonimenetluse kulud. 12.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooled ei vaidle laenulepingute 1–4 sõlmimise ja täitmise asjaolude üle, samuti ei ole vaidlusalused hageja avalduste saatmine ja kättesaamine laenulepingute 1–3 tühistamiseks ja laenulepingu 4 ülesütlemiseks. Kostja ei ole esitanud väiteid, et mõni nõudesummadest oleks arvutatud valesti.

  1. Nähtuvalt poolte väidetest ja seisukohtadest vaidlevad pooled neljas põhimõttelises küsimuses: esiteks, kas vaidlus oleks tulnud lahendada vahekohtus (järgnevas osa I), kas hageja on laenulepingud 1–3 kehtivalt tühistanud (osa II) ja laenulepingu 4 kehtivalt üles öelnud (osa III) ning kas maakohus määras menetluskulus kindlaks õigesti (osa IV). Pärast nende vaidlusküsimuste käsitlemist lahendab ringkonnakohus kaebuse ja teeb muud menetluslikud otsustused (osa V). I
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et vahekohtu kokkuleppe selguse ja kehtivuse temaatika oli vaidlustatud otsuses üllatuslik. Kostja esitas esimest korda väite, et vaidlus tuleb lahendada vahekohtus, alles
  3. mai 2017 menetlusdokumendis. Selleks ajaks oli maakohus määranud lahendada vaidlus kirjalikus menetluses poolte nõusolekul. Hageja vaidles kostjale vastu
  4. juuni 2017 teesides, kus käsitles mh vahekohtu kokkuleppe selguse ja kehtivuse küsimusi. Järelikult oli kostjale teada, et pooltel on selles osas vaidlus. Maakohus ei pidanud seda kostjale selgitama ega enne otsuse tegemist pooltega täiendavalt arutama.
  5. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-des 60–62 põhjendatult, et kostja ei esitanud vahekohtu vastuväidet õigeaegselt. 15.1.

§ 330

lg 2 sätestab, et avalduse või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited tuleb esitada korraga ja vastuses avaldusele või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel istungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule.

§ 394

lg 2 p 1 kohaselt peab kostja vastuses hagile mh teatama kas tal on vastuväiteid selle kohta, et kohus asja menetlusse võttis või on alust jätta hagi läbi vaatamata või asjas menetlus lõpetada, kui kostja ei ole selles osas oma seisukohta juba väljendanud. Tulenevalt

§ 371lg 1 p-st 8 on vahekohtu kokkulepe olemasolu hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. 7

(12)15.
  1. Käesolevas asjas võttis maakohus hageja nõuded, mis põhinesid laenulepingutel 1–3, menetlusse
  2. oktoobri 2016 määrusega, milles selgitas nii

§ 330

lg 2 ja § 394 lg 2 sisu kui ka poole avalduse hilinemise tagajärgi (sh

§ 331lg 1).

Kostja vastas hagile, aga ei esitanud vastuväidet, et maakohus pole pädev vaidlust lahendama. Hageja

  1. märtsil 2017 esitatud täiendava nõude, mis põhines laenulepingul 4, võttis maakohus menetlusse
  2. aprillil 2017 ja seda arutati järgmisel päeval toimunud korraldaval istungil, kus kostja samuti ei esitanud veel vahekohtu vastuväidet. Alles
  3. mail 2017, st üks päev pärast
  4. aprilli 2017 istungil määratud kirjaliku vastuse esitamise tähtaja möödumist, asus kostja tuginema väitele, et vaidlus tulnuks laenulepingute p-de 4.3 järgi lahendada vahekohtus. 15.
  5. Laenulepingute 1–3 osas on kostja kõnealune vastuväide ilmselgelt hilinenud. Mõlema poole menetluslikust käitumisest perioodil alates hagi esitamisest
  6. oktoobril 2016 ja kostja vastusest
  7. novembril 2016 kuni
  8. maini 2017 saab teha ühese järelduse, et nad ei soovinud enam neist lepingutest tuleneva vaidluse lahendamist vahekohtus (vrd sarnaselt Riigikohtu
  9. veebruari 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-07, p 12 teine lõik). 15.
  10. Laenulepingu 4 osas esitas kostja vahekohtu vastuväite esimeses kirjalikus menetlusdokumendis, aga alles pärast selle esitamiseks antud tähtaja möödumist. Siiski ei ole alust eeldada, et ühepäevane hilinemine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimist

§ 331lg 1 tähenduses.

Seega ei anna see veel alust lugeda vahekohtu vastuväidet hilinenuks laenulepingu 4 osas. Hageja

  1. märtsi 2017 täiendava nõude avalduse sai kostja kätte hiljemalt
  2. märtsil
  3. Laenulepingu 4 sõnastus oli praktiliselt identne laenulepingutega 1–3, mistõttu tuleb lähtuda sellest, et kostjal oli enne
  4. aprilli 2017 istungit piisav võimalus kujundada seisukoht küsimuses, kas ta soovib selle vaidluse osas tugineda vahekohtu kokkuleppele. Kuna
  5. aprilli 2017 istungil arutati ka täiendava nõudega seonduvat ja kostja ei esitanud vahekohtu vastuväidet, siis kaotas ta

§ 330lg 2 kohaselt võimaluse esitada sellekohane vastuväide edaspidi.

Järelikult oli ka laenulepingu 4 osas vahekohtu vastuväide siiski hilinenud. 15.5.

§ 631

lg 3 ls 2 sätestab mh, et apellatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele tugineti õigeaegselt maakohtus. Kuna kostja ei tuginenud maakohtus õigeaegselt väitele, et asi tulnuks lahendada vahekohtus, siis pole tal õigust seda väidet esitada ka apellatsioonimenetluses. 16. Eelnevast tuleneb, et ringkonnakohtul ei ole vaja sisuliselt vastata apellatsioonkaebuse esimese väite ülejäänud osadele ega maakohtu otsust selles osas kontrollida. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks järgnevas käsitleda õigusküsimust, kas pooled üldse sõlmisid kehtivalt vahekohtu kokkuleppe. 16.1.

§ 717

lg 1 sätestab, et vahekohtu kokkulepe on poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev vaidlus.

§ 717

lg 2 võimaldab vahekohtu kokkuleppe sõlmida kas iseseisva kokkuleppena või ka lepingu osaks oleva eristatava tingimusena. Käesoleval juhul on laenulepingute 1–4 p-d 4.3 kõik sõnastatud järgmiselt: If the Parties fail to settle disputes the case ist to be submitted to arbitration courts of the Republic of Estonia (hageja esitatud tõlgetes: „Kui Osapooled ei suuda vaidlusi lahendada, siis tuleb juhtum esitada Eesti Vabariigi vahekohtule“). Ingliskeelses originaalis on viide vahekohtutele mitmuses. 16.2.

§ 718

näeb ette olukorrad, kui vahekohtu kokkulepe ei kehti, aga ühtegi neist siin ei esine, samuti vastab kokkulepe

§ 719lg-st 1 tulenevale vorminõudele.

16.3. Maakohus järgis kohtualluvuse kokkulepet reguleerivat

§ 71

teist lauset ja sedastas, et poolte kokkulepe ei vasta selles sättes sisalduvale tingimusele, et kokku tuleb leppida vaidluse lahendamises kindlas kohtus. Ringkonnakohus maakohtu seisukohta ei jaga, aga vastavalt p 16 sissejuhatavas osas märgitule, ei ole vaja muuta maakohtu põhjendusi. 8

(12)Kui kohtualluvuse kokkuleppe puhul peab olema kokkuleppe järgi võimalik määratleda, millisele olemasolevatest kohtutest vaidlus allub, siis vahekohtu kokkulepe on võimalik ka viisil, et vahekohus moodustatakse alles vaidluse lahendamiseks. See järeldub

§-de 716, 721, 724, 732–734 sõnastusest. Siiski peab vahekohtu kokkulepe olema piisavalt selge, sest sellega jätab pool end ilma võimalusest pöörduda vaidluse lahendamiseks üldkohtusse (Riigikohtu

  1. märtsi 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-02, p 8 kolmas lõik). Vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel on asjakohane mh juhinduda
  2. juunil 1958 sõlmitud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New Yorgi konventsiooni art-st 2 (Riigikohtu
  3. oktoobri 2002 otsus tsiviilasjas nr 32-1-104-02, p 11). Viidatud artikli kolmanda lõike järgi ei ole vahekohtu vastuväide edukas, kui vahekohtukokkulepe on kehtetu, mitte toimiv või seda ei ole võimalik täita. Laenulepingute 1–4 p-de 4.1 kohaselt allub ka vahekohtu kokkulepe Eesti õigusele, st sellele kohaldub VÕS § 9 lg 1, st poolte piisavalt selgete tahteavalduste vahetamise nõue. Eelmises lõigus märgitu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et laenulepingute 1–4 p-des 4.3 sõnastatud kokkulepet ei ole võimalik täita või see ei toimi, sest sellest ei nähtu poolte piisavalt selge tahe vahekohtu valiku või moodustamise osas. Kokkuleppes viidatakse vahekohtutele mitmuses, mis kinnitab, et tegelikult puudus pooltel üksmeel küsimuses, milline kohus või kuidas moodustatud kohus saaks vaidluse lahendada. Sel viisil sõnastatud kokkuleppe järgi ei ole võimalik otsustada, millisesse vahekohtusse tuleks vaidluse lahendamiseks pöörduda või kuidas vahekohus moodustada. Kui hageja ka oleks oma nõudega pöördunud mõne vahekohtu poole või teinud ettepaneku vahekohtu moodustamiseks, siis saanuks kostja samuti esitada vastuväite, et selles kohtus või sel viisil kohtu moodustamises pole kokku lepitud. Seega oleks hagejal praktiliselt võimatu laenulepingute p-de 4.3 järgi oma nõudeid maksma panna. Järelikult ei saa lugeda vahekohtu kokkulepet sõlmituks. 16.
  4. Samuti ei jaga ringkonnakohus maakohtu arusaama, et laenulepingute 1–3 tühistamisega muutus kehtetuks ka väidetav vahekohtu kokkulepe. Võttes arvesse tehingu tühistamise aluseid, millele hageja
  5. juuli 2016 avalduses tugines, ei ole vahekohtu kokkulepet tühistatud. Sarnaselt p 16.3 esimeses lõigus märgituga, ei tingi see maakohtu otsuse muutmist. Lisaks ei oma see tähtsust, sest p 16.3 tulemuse järgi vahekohtu kokkulepet tegelikult ei olnud. II
  6. Laenulepingute 1–3 tühistamise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu sisuliste põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 69–94 ega korda neid. Sõltumata kaebuse väidetest tuleb siiski märkida, et TsÜS § 84 lg 1 asemel tuleneb tühistatud tehingu kehtetuse tagajärg sama seaduse § 90 lg-st
  7. Vaidlustatud otsuse p 74 esimeses lauses viitab maakohus ekslikult TsÜS §-le 1028, õige on viide VÕS samale paragrahvile. Kuna otsuse ülejäänud osadest on aru saada, et maakohus kohaldas asjakohaseid õigusnorme, siis ei anna ekslikud viited alust otsust või selle põhjendusi muuta.
  8. Vastuseks kaebuse teisele väitele märgib ringkonnakohus järgmist. 18.
  9. TsÜS § 131 lg 1 esimese lause kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Pooled ja maakohus on õigesti lähtunud sellest, et viidatud norm sisaldab kolme materiaalset eeldust, mis peavad kõik olema täidetud. Viidatud säte kohaldub ka äriühingu seadusliku esinduse puhul (Riigikohtu
  10. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-15, p 11). 18.
  11. Eelmises p-s 18.1 viidatud määruses sedastas Riigikohus mh, et esimene nõukogu
  12. märtsi 1968 direktiiv tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks EMÜ asutamislepingu artikli 58 teises lõigus tähendatud 9

(12)äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks (edaspidi „direktiiv 68/151“) sätted ei takista TsÜS § 131 kohaldamist äriühingu juhtorgani liikmete tehtud tehingutele. Alates
  1. juunist 2011 (ülevõtmise tähtpäev) asendas direktiivi 68/151 Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. septembri 2009 direktiiv 2009/101/EÜ tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 48 teises lõigus osutatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (edaspidi „direktiiv 2009/101“). Praegu kehtib selle asemel Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  3. juuni 2017 direktiiv (EL) 2017/1132 äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta (edaspidi „direktiiv 2017/1132“). Äriühingu nimel võetud kohustuste kehtivust kolmanda isiku suhtes käsitlevad vastavalt direktiivi 68/151 art 9 lg 1, direktiivi 2009/101 art 10 lg 1 ja direktiivi 2017/1132 art 9 lg
  4. Lepingute 1–3 sõlmimise ajal kehtis direktiiv 2009/101, mille art 10 lg 1 esimese lause järgi on äriühingu organite toimingud ühingule siduvad ka juhul, kui need ei vasta ühingu eesmärkidele, v.a juhul, kui sellised toimingud ületavad volituste piire, mis on neile organitele seadusega antud või mida seadus lubab neile anda. Sama lõike teine lause võimaldas liikmesriikidel sätestada, et sellised äriühingu eesmärkide vastased toimingud ei ole äriühingule siduvad, kui äriühing tõendab, et kolmas isik teadis, et kõnealune toiming ei vastanud äriühingu eesmärkidele, või arvestades asjaolusid pidi ta sellest teadlik olema. Euroopa Kohus on tõlgendanud direktiivi 68/151 art 9, mille kohta sedastas
  5. detsembri 1997 otsuses kohtuasjas C-104/96: Coöperatieve Rabobank „Vecht en Plassengebied“ BA vs. Erik Aarnoud Minderhoud (ECLI:EU:C:1997:610), et eelkõige liikmesriigi pädevuses on reguleerida küsimust, kas kolmanda isiku suhtes on kehtiv äriühingu nimel tehtud tehing, mille esindaja tegi huvide konfliktis (viidatud otsuse p-d 21–24). Ringkonnakohus leiab, et mõlemast eelmistes lõikudes viidatud kohtupraktikast tuleneb, et TsÜS § 131 kohaldub ka käesolevas asjas ega ole vastuolus direktiiviga 2009/
  6. 18.
  7. Hageja endine juhatuse liige rikkus lojaalsus- ja hoolsuskohustust, kui sõlmis laenulepingud 1–3 tingimustel, mis olid ilmselges vastuolus hageja huvidega. Väga madala intressiga, tagatiseta ja pikaajalise laenu andmine ei ole üldjuhul äriühingu huvides. Äriühingu põhieesmärk on saada majandustegevuse kaudu tulu (vt nt Riigikohtu
  8. detsembri 2009 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, p 26 neljas lõik). Tavapäraselt teostab äriühing seda eesmärki tegutsedes oma tegevusvaldkonnas. Vaidlustamata asjaoludel ei moodusta laenude andmine osa hageja majandustegevusest. 18.
  9. Kostja vähemalt pidi teadma hageja esindaja kohustuse rikkumisest. Maakohus järeldas seda õigesti asjaolust, et kostja nimel allkirjastas laenulepingud 1–3 hageja endine töötaja, kellele pidid olema teada hageja äritegevuse sisu ja eesmärgid, samuti asjaolust, et poolte esindajad on lähisugulased (ema ja tütar). Lisaks on õige hageja arusaam, et laenulepingud 1–3 on tingimuste poolest sellised, et majanduselus mõistlikult tegutsev isik pidi saama aru nende tingimuste ebatavalisest kahjulikkusest hagejale ja kasulikkusest kostjale. Madala intressiga tagatiseta laenu andmine on laenuandjale ühtaegu nii kahjulik kui ka riskantne. Kuigi TsÜS § 131 lg 1 ega sama seaduse muud normid sellele selgelt ei viita, siis saab küsimusele, kas isik pidi teadma mõnda õiguslikku tähendust omavat asjaolu, vastata lähtudes peale VÕS § 15 lg 4 ka pankrotiseaduse (PankrS) ja täitemenetluse seadustiku (TMS) vastavatest normidest. Nimelt näevad nii PankrS § 110 lg 3, § 113 lg 2 ja § 114 lg 3, § 116 lg 3 kui ka TMS § 188 lg 2 ja § 191 lg 3 ette mitmed juhtumid, mille puhul eeldatakse võlgniku lähikondse teadmist kahjustatavatest asjaoludest. Koosmõjus teiste maakohtu tuvastatud asjaoludega (laenulepingute tingimused, poolte maksevõime, kostja tõdemus, et 10
(12)krediidiasutusest ta poleks neil tingimustel laenu saanud, kostja juhatuse liikme varasem töötamine hageja juures) annab esindajate lähikondsus alust lugeda, et kostja vähemalt pidi teadma hageja endise juhatuse liikme kohutuste rikkumisest. 18.
  1. Hageja esitas tühistamisavalduse laenulepingu 1 osas õigeaegselt. TsÜS § 131 lg 3 esimese lause kohaselt võib esindatav tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Hageja väitel sai osanik teada võimalikest rikkumistest
  2. aasta veebruaris. Varasemat teadmist ei ole kostja tõendanud, sh puuduvad tõendid selle kohta, et hageja osanik oleks
  3. aasta majandusaasta aruande kinnitanud. TsÜS § 131 lg 3 ei sea tähtaja kulgemise algust sõltuvusse sellest, millal isik pidi tühistamise alusest teada saama, vaid konkreetselt teada saamise ajast. Järelikult tuvastas maakohus õigesti, et hageja
  4. juuli 2016 avaldus oli tähtaegne. III
  5. Laenulepingu 4 osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 96–100 ja ei korda neid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et praeguseks on laenulepingul 4 rajaneva põhinõude rahuldamine õigustatud ka seetõttu, et lepingu p-des 2.2 ja 2.3 kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg lõppes
  6. novembril
  7. Kostja möönis ringkonnakohtu istungil, et ta ei ole esitanud vastuväiteid, mis välistaks nõude rahuldamise pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist VÕS § 108 lg 1 alusel. Kostja vastuväidete ja käitumise põhjal oli hageja õigustatud hagi esitama juba enne nõude sissenõutavaks muutumist (

§ 369). 20.

Vastuseks kaebuse kolmandale väitele märgib ringkonnakohus järgmist. 20.

  1. Maakohus tuvastas õigesti VÕS § 399 lg 1 p-s 3 viidatud kohustuse rikkumise. Laenulepingu 4 alusel antud laenud kasutamise sihtotstarve lepiti kokku lepingu p-s 1.
  2. Selle kohaselt tuli laenu kasutada bürooruumina kasutatava kinnisasja renoveerimiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arusaamaga, et viidatud lepingupunktist tulenes üksnes kohustus kasutada laenu kinnisasja renoveerimiseks, vaid lepingus on selgelt avaldatud, et renoveeritavat pinda peab saama kasutada bürooruumina (will be used as business Office). 20.
  3. Kostja ei saa edukalt tugineda väitele, et hageja esitas ülesütlemisavalduse hilinenult, sest ta ei tuginenud sellele väitele maakohtu menetluses.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Viidatud normi järgi on välistatud ka uute väidete esitamine (vrd Riigikohtu

  1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17 neljas ja viies lõik). Kostja ei põhistanud, miks ta ei saanud sama väidet esitada maakohtus. IV
  2. Kaebuse neljanda väitega vaidlustab kostja üldsõnaliselt menetluskulude kindlaksmääramise. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja, et järgib samu vastuväiteid, mis ta esitas hageja menetluskulude nimekirjale maakohtus (
  3. augusti 2017 menetlusdokument). Kõnealune väide ei ole edukas. Ka selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 103–115 ega korda neid. 22.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). 11

(12)Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus hageja esindaja kulude ulatust ja tasumäära hinnates diskretsioonipiire. Vaidlustatud otsus on kõnealuses osas kohaselt põhjendatud ja sellest nähtub, kuidas maakohtu hinnangud kujunesid. Samuti on maakohtu seisukohad kooskõlas tsiviilasja toimiku materjalide ja Riigikohtu senise praktikaga. Seetõttu puudub ringkonnakohtul alust hüvitatavate kulude summat muuta. V
  1. Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  2. Vaatamata kaebuse väidetele peab ringkonnakohus põhjendatuks täiendada maakohtu otsust hagi tagamise abinõude kehtimajäämise osas. Ringkonnakohus arutas seda küsimust pooltega kohtuistungil ja kummalgi poolel ei olnud otsuse täiendamisele vastuväiteid. 24.1.

§ 442

lg 5 esimese lause näeb mh ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Seda tuleb teha ka juhul, kui hagi tagamine jääb

§ 445lg 2 alusel kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (vt nt Riigikohtu 23.

oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 43). 24.

  1. Maakohus tagas hagi
  2. oktoobri 2016 määrusega ja asendas
  3. oktoobri 2016 määrusega osaliselt hagi tagamise abinõu. Need määrused on edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta hagi tagamise abinõud tervikuna kehtima otsuse täitmise tagamiseks.
  4. Lõpuks tuleb otsustada apellatsioonimenetluse kuludega seonduv. 25.1.

§ 171lg 1 järgi kannab kostja apellatsioonimenetluse kulud.

Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, vastavalt

§ 174lg-le 3 teeb seda ka ringkonnakohus.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest on vaja kindlaks määrata hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. 25.

  1. Hageja taotleb kokku õigusabikuluna 6 721 euro hüvitamist, sellest 6 281 eurot on tasu 26,4 t eest kuni istungini ja 440 eurot tasu istungil osalemise eest ( = 190 + 250, st üks tund kummalgi esindajal vastava tasumääraga). 25.
  2. Kostja pidas ülemääraseks hageja esindajate tunnitasu ja kaebusele vastamiseks kulutatud aega, samuti ei olnud kostja arvates vajalik kahe esindaja osalemine. 25.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas on kohane tunnitasumäär 168 eurot, mida saab rakendada kõigi hageja esindajate toimingute puhul. 25.
  4. Maakohtu otsusega tutvumise ja kaebusele vastamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul 8 t. Istungil osalemise aeg on 1 t on põhjendatud, aga ainult ühe esindaja ulatuses. Vaidlus ei olnud keerukas ega sisaldanud spetsiifilisi eriteadmisi nõudvaid aspekte. Samuti on põhjendatud ühe esindaja istungiks valmistumine 1 t ulatuses. Kokku on põhjendatud hageja esindajate ajakulu ringkonnakohtu menetluses 10 t. 25.
  5. Võttes arvesse eespool p-s 25.4 märgitud tunnihinda, peab kostja hagejale hüvitama 1 680 eurot (= 10 × 168). Hageja ei nõua käibemaksu hüvitamist. 25.
  6. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.