) § 7 lg-st 3 tulenevate nõuete täitmiseks esitas avaldaja
) § 8 lg-le 1 ja TsMS §-le 235 tuginedes, et avaldaja ei ole põhistanud oma 19.12.2017 avaldust saneerimismenetluse algatamiseks piisavalt ega esile toonud, et esinevad eeldused saneerimismenetluse algatamiseks. Kohus hindas avalduse läbivaatamisel, kas avaldaja maksejõuetuse tekkimine on tulevikus tõenäoline, kuivõrd avaldajal ei ole piisaval määral rahalisi vahendeid olemasolevate kohustuste koheseks täies ulatuses tasumiseks. Avalduses on esile toodud võlausaldajate nimekiri koos võlgade suurusega, kes on nõus väidetavalt nõuet vähendama, tekkinud on probleeme riigimaksude tasumisega ja puudub oluline käibevara. Avaldaja on märkinud, et maksevõime parandamiseks on kavatsus osaleda riigihangetel, et lepingute täitmisest tekkivate vahenditega katta jooksvaid kohustusi ja kujundada ümber võlausaldajate nõudeid. Eesmärk on tagasi saada kinnisasi Vesse tn 12, et kasutada seda krediidiasutuse poolt saadava laenu tagatisena. Leppetrahvide vältimiseks on plaan üles öelda kehtivad lepingud või tööd lõpuni viia, seejuures Maanteeametiga on saavutatud kokkulepe leppetrahvi summas 159 400 eurot tasumiseks tehtavates töödes. Avaldusest aga ei tulene, milline on sissetulekute prognoos ja mis ajaperioodi jooksul toimub kõigi olemasolevate võlgade tasumine.
lg 3 järgi tuleb saneerimisavaldusele lisada eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga. Võlanimekirjas märgitakse võlausaldajate nimed, kontaktandmed ning põhi- ja kõrvalnõude suurus, samuti andmed ettevõtja vara kohta. Avaldusele ei ole lisatud nõuetekohast ülevaadet võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest, audiitori järeldusotsust saneerimisavalduse esitamise seisuga tuginedes raamatupidamise seaduse (RPS) § 18 lg-le 1 ja §-le
Kohus kuulas korraldaval istungil ära juhatuse liikme BL. Ärakuulamisel kinnitas juhatuse liige, et äritegevus puudub, kehtivaid töövõtulepinguid ei ole, rahavoog on ca 4000 eurot igakuiselt, mis tuleneb müüdud kinnistu renditulust. Ettevõttel puudub igasugune majandustegevus ja töötajaskond. Samuti kinnitas ta, et olemasoleva tehnikaga oleks võimalik tööd teha, kuid selle müümisel on vaid vanaraua hind. Juhatuse liikme sõnul ei ole ka 3 nõuetekohast raamatupidamist läbi viidud. Seega on kohtu hinnangul avaldaja prognoosid oletuslikud ja baseeruvad kõrgele mainele ning tellijate ja koostööpartnerite usaldusele, kuid reaalne rahavoog, millega võrrelda kohustuste mahtu, puudub. Kohus leidis, et saneerimise eesmärgiks ei saa olla ka vajadus osaleda teises tsiviilasjas menetlusosalisena. Avaldaja on esile toonud 34 võlausaldajat, kes oleksid nõus võlasummat vähendama, kuid avalduse kohaselt on 50 võlausaldajat, sh Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti esinduses ca 200 000 euro suuruse maksuvõlaga. Riigikohus on lahendis 3-2-1-74-13 märkinud, et ettevõtja maksejõuetust ei saa tuvastada vaid raamatupidamislike näitajate alusel. Olukord, kus äriühingu netovara ehk bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) on negatiivne ja äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Netovara negatiivsus on seega üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks (vt Riigikohtu 28.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-49-11, p-d 19 ja 22). Määruskaebus 09.02.2018 esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 24.01.2018 määruse ja teha uue määruse, millega algatada avaldaja saneerimismenetlus, määrata saneerimisnõustajaks Toomas Saarma, määrata summa suuruseks, mille avaldaja peab kandma kohtu deposiiti saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks, maksimaalselt 5000 eurot ning määrata tähtajaks, mille jooksul saneerimiskava tuleb esitada kohtule kinnitamiseks, 60 päeva. Maakohus on valesti kohaldanud
Saneerimismenetluse algatamise eeldused on täidetud. Kohus on avaldajale ette heitnud, et saneerimisavaldusest ei tulene, milline on avaldaja sissetulekute prognoos ja mis ajaperioodi jooksul toimub kõigi olemasolevate võlgade tasumine.
järgi ei ole avaldajal kohustust koos saneerimisavaldusega selliseid andmeid esitada.
lg 2 p 3 järgi peab avaldaja põhistama, et ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Avaldaja on seda ka teinud, tuues välja, et avaldajal on hea tehniline baas, oskusteave aktsionäride näol ja head referentsid oma põhitegevuse jätkamiseks. Saneerimisavalduse alusel saneerimismenetluse algatamise etapis ei saagi avaldaja täpselt prognoosida oma sissetulekute suurust ega esitada võlgade tasumise maksegraafikut, kuna sellised andmed sisalduvad alles saneerimiskavas
Avaldaja on saneerimisavaldusele lisanud kõik nõutud tõendid, sh kõige uuema majandusaasta aruande.
lg 3 järgi tuleb saneerimisavaldusele lisada eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga. Seega ei ole avaldajal vajalik saneerimisavaldusele lisada audiitori järeldusotsust saneerimisavalduse esitamise seisuga. Avaldaja lisas saneerimisavaldusele kõige uuema majandusaasta aruande. Kuna avaldaja esitas avalduse
§-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades ei saavutataks olulise osa võlausaldajate jaoks või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-11 p 35). Kindlasti ei ole ilmselge, et saneerimine ei annaks võlausaldajate jaoks paremat tulemust. Avaldaja pankroti korral lõpetataks tõenäoliselt ettevõtte tegevus ja avaldaja kaotaks võimaluse teenida jooksva majandustegevusega tulu. Seega ei saaks avaldaja oma majandustegevusest teenitava tulu arvel tasuda oma võlgu võlausaldajate ees ning avaldaja varast (arvestades, et avaldaja pole veel eelmiste juhatuse liikmete poolt võõrandatud kinnistut tagasi võitnud) ei piisaks kõikide võlgade rahuldamiseks. Seega jääks pankrotimenetluses rahuldamata suurem osa võlausaldajate nõuetest. Kindlasti rahuldatakse pankrotimenetluses võlausaldajate nõuded väiksemas ulatuses kui avaldaja poolt saneerimismenetluses pakutud 45%. Avaldaja arvates pole kohus täitnud uurimiskohustust. Avaldajat esindas kohtus õigusteadmisteta juhatuse liige. Seega oleks kohus pidanud eriti hoolsalt täitma oma uurimiskohustust ning vajadusel selgitama avaldajale, milliseid tõendeid avaldaja täiendavalt esitama peaks ning koguma tõendeid omal algatusel. Avaldaja toonitab, et maakohtu poolt nõutud teabe ja tõendid oleks avaldaja saanud ise esitada alles pärast saneerimismenetluse algatamist saneerimisnõustaja abiga. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 5 Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 24.01.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Saneerimisseaduse (
) § 8 lg 1 kohaselt algatab kohus saneerimismenetluse, kui saneerimisavaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja käesolevas seaduses esitatud nõuetele ning kui ettevõtja on põhistanud, et: 1) tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline; 2) ettevõte vajab saneerimist; 3) ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et praegusel juhul puuduvad
Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu käsutuses olevate andmete põhjal ei olnud võimalik järeldada, et avaldaja on veenvalt põhistanud saneerimisvajadust ja seda, et pärast saneerimist oleks avaldaja jätkusuutlik majandamine tõenäoliselt võimalik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega saneerimismenetluse algatamata jätmisel ning leiab, et ka avaldaja poolt määruskaebuses esiletoodud asjaolud ei võimalda jõuda maakohtust vastupidisele järeldusele. Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et
järgi ei ole avaldajal kohustust koos saneerimisavaldusega esitada avaldaja sissetulekute prognoosi ja seda, mis ajaperioodi jooksul toimub kõigi olemasolevate võlgade tasumine. Kolleegium selgitab, et
§-st 2 tulevaks üheks saneerimismenetluse läbiviimise eelduseks on, et menetlust saab läbi viia ainult siis, kui ettevõtte majandusliku olukorra parandamine ja kasumlikkuse taastamine on võimalik. Seda põhimõtet reguleerivad ka
Neist esimene paneb ettevõtjale kohustuse esitada andmed selle kohta, et ettevõtte tegevust saab saneerimisabinõude rakendamise järel muuta taas kasumlikuks. Selline nõue omakorda eeldab, et ettevõtjal on olemas visioon, kuhu ja kuidas ettevõtte ümberkorraldamisel liikuda. See ei tähenda täpse ümberkorralduste kava ehk saneerimiskava esitamist menetluse algatamise taotlemisel. Teise viidatud normi alusel peab kohus kontrollima, kas ettevõtja esitatud andmete ja prognooside kohaselt on ettevõtte kasumlikkuse taastamine võimalik. Nõustuda ei saa ka määruskaebuses väidetuga, et avaldaja on saneerimisavaldusele lisanud kõik nõutud tõendid, sh kõige uuema majandusaasta aruande.
lg 3 järgi tuleb saneerimisavaldusele lisada eelmise majandusaasta raamatupidamisaruanne, ülevaade võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise seisuga. Avaldaja ei ole esitanud avalduse esitamisele eelneva, s.o 2016. aasta majandusaasta aruannet. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas
lg 3 osas märgitud, et saneerimine on võimalik üksnes nõuetekohase raamatupidamisega ettevõtja puhul. Avaldaja esitatud andmetel ei saa avaldaja raamatupidamist pidada nõuetele vastavaks. Avaldaja poolt määruskaebuses esiletoodu, et avaldaja on saavutanud suurema osa võlausaldajatega põhimõttelise kokkuleppe võlgade vähendamiseks, ei võimalda erinevalt kaebuses väidetust järeldada ettevõtte saneerimise head perspektiivi. Arvestades, et avalduse kohaselt on avaldajal ca 50 võlausaldajat, kellest vastavalt avaldaja märgitule 37 on avaldanud nõusolekut võlasumma vähendamiseks, ent ainuüksi maksuvõlg Maksu- ja Tolliameti, kellega võla vähendamise kokkulepe puudub, ees moodustab 197 776,44 eurot, puudub alus väita, et ettevõtte jätkusuutlik majandamine pärast saneerimist on tõenäoliselt võimalik. Erinevalt määruskaebuses väidetust ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates rikkunud TsMS § 477 lg-test 5 ja 7 tulenevat uurimiskohustust, mis avaldaja hinnangul seisneb selles, et kohus ei selgitanud avaldajale, milliseid tõendeid avaldaja täiendavalt esitama peaks ega 6 kogunud tõendeid omal algatusel. Kolleegiumi hinnangul ei oleks täiendavate tõendite kogumine saneerimismenetluse algatamise otsustamisel kooskõlas saneerimisseaduse mõttega, võttes arvesse saneerimismenetluse omapära.
§-st 2 tulenevaid eesmärke. Avaldaja on ka korraldaval kohtuistungil kinnitanud, et äriühingul puuduvad töötajad, põhivara väärtus võrdub vanaraua väärtusega, majandustegevus puudub (t.l.41). Avaldaja poolt määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-11 p-st 35 tuleneb muu hulgas, et saneerimismenetlusega on ületatav üksnes ettevõtja ajutine maksejõuetus. Saneerimisest tuleks
§-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades ei saavutataks olulise osa jaoks võlausaldajatest või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna avalduses ega määruskaebuses märgitu alust arvata, et avaldaja kohustuste, vara ja eeldatavate laekumiste suhe oleks selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid rakendades saavutataks võlausaldajate jaoks olulises osas kohustustest suure tõenäosusega parem tulemus kui pankroti korral. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt avaldaja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.