RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 133 lgs 2, kus on loetletud sissetulekud, mida toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. Seega pole alust jätta seda kaebaja märtsikuu sissetuleku hulka arvestamata.

1. Harju maavanem jättis
2. augusti
3. a korraldusega nr 1948-k kaebaja vaide Lasnamäe LOV otsuste peale rahuldamata. Maavanem sedastas, et vara müügist saadud tulu kaebaja kasutada ega käsutada ei saanud.

§ 133

lg 2 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid piiritleb ammendavalt, milliseid sissetulekuid toimetulekutoetuse määramisel ei arvestata. Seadus on puudulik, kuid haldusorgan saab menetlust läbi viia üksnes õigusaktide piires.

1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Lasnamäe LOV
2. ja
3. mai
4. a otsused ning Harju maavanema vaideotsuse. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused on vastuolus sotsiaalhoolekande põhimõtetega ning rikuvad tema õigust riigi abile puuduse korral. Täitemenetluses võõrandatud vara eest saadud raha laekus pangale ja kohtutäiturile, seda ei saa pidada kaebaja sissetulekuks. Lasnamäe LOV ei ole otsuse langetamisel arvestanud kaebaja ja tema lapse tegeliku abivajadusega. Perekond pidi aprillis 2016 hakkama saama 69 euro ja 18 sendiga. Seejuures tuli neil tasuda 300eurone üürimakse.

§ 133lgs 2 toodud loetelu ei ole ammendav.

1. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse
2. märtsi
3. a otsusega rahuldamata.

§ 133

lg 2 sätestab tulud, mida ei arvata toimetulekutoetuse määramisel perekonna sissetuleku hulka. Peamiselt on tegu riigi või kohaliku omavalitsuse toetustega. Korterite sundmüügist saadud tulu nimetatud loetellu ei kuulu. Seda ei võimalda arvestamata jätta ka

§ 133lg 3.

Kinnisvara olemasolu ja selle müügist saadud tulu näitab ilmselgelt isiku varalist seisu ning sellega arvestamata jätmine ei oleks kooskõlas toimetulekutoetuse eesmärgiga. Laenumakseid või täitemenetlusega seotud kulusid ei ole võimalik netosissetulekust maha arvata, ka eluasemekuludena mitte. Õiguskantsler ei ole pidanud laenumaksete sissetulekust mahaarvamise õiguse puudumist põhiseadusega vastuolus olevaks. Laenu võtmine on isiku vaba valik ja sellega seotud riskid peavad jääma tema enda kanda. Seetõttu jättis Lasnamäe LOV laenu tagasimaksed ja täitemenetluse kulud õiguspäraselt kaebaja sissetulekust maha arvamata. Lasnamäe LOV-l puudus kaalumisõigus. Tegu on riigieelarvelistest vahenditest makstava toetusega, mille maksmise tingimuste kindlaksmääramine on seadusandja, mitte kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kaebajale selgitati võimalust taotleda linnalt täiendavalt muid sotsiaaltoetuseid. 8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. 2

§ 133lg 2 alusel sissetulekust maha arvata.

Lasnamäe LOV-l polnud seega võimalik kaebaja vara müügist saadud tulu arvestamata jätta.

§ 133

lgtes 2 ja 5 sätestatud loetelud on ammendavad ning LOVl puudus võimalus neid laiendavalt tõlgendada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Põhiseaduse § 28 lgga 2 nähakse ette õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Tegu on soorituspõhiõigusega, mis annab isikule õiguse nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3416713, p 31). Riigilt puuduse korral abi saamise vajadus on seotud toimetulekupiiriga, millele vastav sissetulek peaks tagama leibkonnale minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3413314, p 27). Toimetulekupiiri kehtestab Riigikogu igal aastal riigieelarve seadusega.
6. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p 1 kohaselt oli
7. aastal üksi elava inimese toimetulekupiiriks 130 eurot kuus. 3

kuni 2017. a lõpuni kehtinud redaktsioon, § 131 lg 5). Abi andmise kohustuse täitmiseks on riik loonud toimetulekutoetuse, mille eesmärk on leevendada ajutise abimeetmena abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust (

§ 131lg 1).

Toimetulekutoetust on õigus saada isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluasemekulude maha arvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (

§ 131lg 2).

14.

§ 133

lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Lisaks on

§ 133

lgs 2 sätestatud negatiivne loetelu sissetulekutest, mida toimetulekutoetuse maksmise üle otsustamisel ei arvestata. Loetellu kuuluvad sellised sissetulekud, mille maksjaks või tagajaks on riik või kohalik omavalitsus ja mida makstakse üldjuhul selleks, et omakorda tagada mõnd põhiõigust (nt puuetega inimeste sotsiaaltoetused, õppelaen, õppetoetus, tööturuteenuste raames makstavad stipendiumid, vajaduspõhine peretoetus).

1. Käesoleva kohtuasja lahendamiseks tuleb selgitada, kas netosissetuleku mõiste hõlmab sotsiaalhoolekandeseaduse tähenduses kaebaja kinnisvara müügiks täitemenetluses toimunud enampakkumise tulemit, millele vastav rahasumma laekus võlausaldajate ja kohtutäituri kontole.
2. Netosissetuleku mõistet sotsiaalhoolekandeseadus ei ava. Sotsiaalhoolekandeseaduse eelnõu (98 SE) seletuskirjas on mõistet selgitatud järgmiselt: "Netosissetuleku all mõeldakse sissetulekuid, millest on maha arvatud kõik igakuised maksud ja maksed (tulumaks, töötuskindlustusmakse, kohustusliku kogumispensioni makse). Ka füüsilisest isikust ettevõtjate ettevõtlustulu, millest on maha arvatud ettevõtlusega seotud kulutused, kuulub sissetulekute hulka. Samas ei arvestata netosissetuleku puhul muude kulutustega, näiteks erinevate laenumaksetega ja täitemenetlustega." (lk 49). Netosissetuleku mõistet kasutatakse ka nt Statistikaameti korraldatavates sotsiaaluuringutes. Statistikaamet on määratlenud netosissetuleku kui "palgatöö eest ja individuaalsest töisest tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summa, kust on maha arvatud leibkonna poolt tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja tulumaksu juurdemaksed" (http://pub.stat.ee/pxweb.2001/Database/Sotsiaalelu/09Sissetulek/ST_01.htm).
3. Eeltoodud määratlused on erinevad, eriti netosissetuleku arvutamisel sissetulekust mahaarvatavate kulutuste poolest. Pole aga kahtlust, et netosissetulekuna käsitlemiseks peab vaadeldav arveldus esmalt üldse olema liigitatav abitaotleja sissetulekuks. Alles siis tulevad päevakorrale küsimused, milliseid kulusid võib sissetulekust

§ 133

lg 1 kohaselt maha arvata ning ega laekunud summa ei kujuta endast

§ 133

lgs 2 nimetatud erandlikku sissetulekut, mida toimetulekutoetuse arvestamisel inimese või perekonna sissetulekute hulka ei arvata. Seetõttu on sissetuleku piiritlemisel asjakohatu halduskohtu iseenesest õige märkus, et sundmüügist saadavat tulu ei saa

§ 133lg 2 alusel kaebaja sissetulekust maha arvata.

Samuti pole sissetuleku kindlakstegemisel asjakohane see, et

§ 133lg 5 järgi ei võeta eluasemekuludena arvesse eluasemelaenu tagasimakseid.

Vaidlus ei käi praegu selle üle, kas panga võlanõude rahuldamist enampakkumise tulemi arvelt võiks lugeda netosissetulekust mahaarvatavaks 4

§ 3lg 1 p 1 ja lg 2).

Sellele põhimõtte kohaselt ei ole toimetulekutoetuse saamise õigust asjaomastes normides seatud sõltuvusse asjaoludest, mis on inimese materiaalse puuduse tinginud. Oluline pole ka tema varasem elujärg. Küll aga arvestatakse toimetulekutoetuse andmisel lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud vara (

§ 134lg 4 p 7).

Kokkuvõttes on toimetulekutoetuse määramisel oluline see, kas taotleja käsutuses on arvestusperioodil reaalselt piisavalt varalisi vahendeid esmavajadustega kaasnevate tarbimiskulutuste tegemiseks. 19.

§ 133

lg 1 kohaldamisel tuleb üldiselt abitaotleja sissetulekuna arvesse võtta igasugust laekunud raha, millest ei saa maha arvata muid jooksvaid kulutusi, kui samas sättes nimetatud elatisemakse ja eluasemekulud. Seejuures ei ole asja müümisel inimese sissetulekuks mitte kogu müügisumma, vaid müügisumma ja soetusmaksumuse vahe ehk vara müügist saadav kasu. Vastasel korral tekiks sissetulekute arvestust moonutav kumulatsioon: kui inimene on asja soetanud nt varasemal perioodil laekunud töötasu eest, siis on see töötasu laekumise perioodil sissetulekuna korra juba arvesse läinud. Kui ta sama asja hiljem müüb, toimuks kogu müügihinna arvessevõtmisel sisuliselt omaaegse sissetuleku teistkordne arvessevõtmine sissetulekuna. Osas, milles asja müügisumma ei ole vaadeldav sissetulekuna, on abitaotlejale laekunud müügisummat võimalik sotsiaaltoetuse määramisel arvestada abitaotleja käsutuses oleva varana (

§ 134lg 4 p 7), sarnaselt nt eelmiste perioodide sissetuleku arvelt säästetud rahaga.

1. Kinnistute müümisel täitemenetluses laekub raha vähemalt üldjuhul ostjalt otse kohtutäituri kontole (vt nt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 43 lg 1, 93 lg 3, lgd 51 ja 52, § 95 lg 1 teine lause, § 102 lg 4 teine lause ja § 137 ). Sellest rahast võtab täitur esmalt maha täitekulud, sh oma tasu (vt kinnisasjade korral TMS § 174 lg 2). Ülejäänu kannab täitur üle sissenõudjale. Võlgnikul ei ole õigust nõuda müügist saadud raha enda käsutusse. Tal on õigus nõuda enda käsutusse vaid see osa vara müügist saadud rahast, mis jääb täitekulude katmise ja sissenõude rahuldamise järel üle (TMS § 95 lg 2). Praegusel juhul sellist ülejääki aga ei tekkinud, seetõttu ei ole täitemenetlusest laekunud raha käsitatav kaebajale laekunud rahana, tema sissetuleku ega ammugi netosissetulekuna.
2. Sotsiaalhoolekande seaduse seletuskirjas toodud selgitus, mille kohaselt netosissetuleku puhul ei arvestata "muude kulutustega, näiteks erinevate laenumaksete ja täitemenetlusega", käsitleb kulutusi, mida ei saa inimese toimetulekuvõime hindamisel tema sissetulekutest maha arvata. 5

§ 133lg 1 tähenduses kahel põhjusel.

Esiteks ei saanud kaebaja vara sundmüügist eelduslikult isegi mitte arvestuslikku tulu. Kaebaja vabanes küll osaliselt võlakohustusest panga ees, kuid sellega kaasnes tema vara koosseisu kuulunud korteriomanditest ilmajäämine. Teiseks ei vähendanud sundmüük reaalselt kaebaja abivajadust, sest tal puudus võimalus kasutada täitemenetluse tulemit enda ja oma lapse esmavajaduste rahuldamiseks. Sotsiaalhoolekande põhimõtete (eespool p 18) valguses saab netosissetuleku hulka

§ 133

lg 1 mõttes arvata vaid reaalse laekumise isikule, mitte igasuguse varalise kohustuse vähenemise või varalise nõude tekkimise. Tõlgendus, mille kohaselt kohustuste arvestuslik vähenemine täitemenetluse tulemusena oleks käsitatav isiku netosissetulekuna toimetulekutoetuse määramisel, ei ühtiks ka põhiseadusliku eesmärgiga tagada igaühele minimaalsed vahendid inimväärseks äraelamiseks. 23. Kolleegium rõhutab, et realiseerimata nõuded on samas käsitatavad varana, mida

§ 134

lg 4 p 7 järgi on võimalik toetuse määramisel arvestada, kui nende arvelt on inimesel võimalik tagada endale ja oma perekonnale elatusvahendeid. Näiteks sissenõutavat töötasunõuet tööandja vastu võetakse arvesse töötaja varana, kuid seni, kuni töötasu pole välja makstud, ei saa seda käsitada sissetulekuna. Veel tuleb märkida, et kuna eluasemelaenu tagasimakse ei ole kohustus, mis

§ 133

lg 5 järgi inimese abivajadust suurendaks, ei saa ainuüksi sellest kohustusest vabanemine ka tema abivajadust vähendada. 24. Riigikohus leiab eeltoodu põhjal, et kaebaja ei saanud täitemenetluse tulemina netosissetulekut

§ 133lg 1 tähenduses.

Vastustajad lähtusid kaebajale toimetulekutoetuse määramisest keeldumisel sotsiaalhoolekande seaduse ekslikust tõlgendusest, mistõttu on vaidlustatud otsused õigusvastased ja tuleb tühistada. Riigikohus tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, millega tühistab Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna

1. mai
2. a otsuse ja
3. mai
4. a protokolli päevakorrapunktis 3 sisalduva otsuse ning Harju maavanema
5. augusti
6. a vaideotsuse. Kaebaja esindaja tasu riigi õigusabi osutamise eest on kohtumenetluse käigus tehtud määrustega kindlaks määratud järgmiselt: halduskohtu
7. septembri
8. a määrus – 619 eurot ja 20 senti, ringkonnakohtu
9. juuni
10. a määrus – 518 eurot ja 40 senti, Riigikohtu
11. detsembri
12. a määrus – 216 eurot. Kokku kulus riigi õigusabi osutamiseks 1353 eurot ja 60 senti. Nimetatud summa tuleb HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 3 alusel mõista vastustajatelt välja Eesti Vabariigi kasuks. HKMS § 108 lg 12 ja TsMS § 173 lg 4 alusel määrab Riigikohus kulude kandmise proportsiooni vastustajate vahel järgmiselt: 2/3 väljamõistetavatest kuludest (s.o 902 eurot ja 40 senti) jääb Tallinna linna ning 1/3 (s.o 451 eurot ja 20 senti) Sotsiaalkindlustusameti kanda. HKMS § 175 lgte 3 ja 4 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 8 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 6