Tsiviilasi nr: 2-16-7799 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-16-7799 Otsuse tegemise aeg ja koht 30.04.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ee

) § 25 lg 2 alusel. Töölepingus toodud konkurentsipiirang vormistati kirjalikult ja see vastab

§ 23

lg 3 sätestatule ja

§ 24lg 1 nõuetele.

Pärast töösuhte lõppu määrati tasuda kostjatele hüvitist 50% palgast igakuiselt tähtajaga üks aasta. 9. Hageja ei ole konkurentsipiirangu kokkuleppelisi tingimusi ja vormi muutnud. Hüvitise määr konkurentsipiirangu järgimise eest ei moodusta konkurentsipiirangu sisulist osa ning hageja poolt ühepoolne hüvitise määra tõstmine 50% töötasust ei ole käsitletav konkurentsipiirangu kokkuleppe sisulise osa muutmisena ja selleks ei ole vaja poolte kokkulepet. Konkurentspiirangu tühisust kaasatoovad asjaolud on sätestatud üksnes

§ 23. Kokkulepe, mis on kehtivalt sõlmitud, ei saa muutuda tühiseks pärast lepingu lõppemist. Töölepingute punktides 7.7 sätestatud hüvitise määr 3

§ 24

lg 3 ei eelda eelnevat kokkulepet hüvitise suuruse kohta, vaid üksnes seda, et pärast töölepingu lõppemist faktiliselt hüvitist objektiivselt mõistlikus suuruses töötajale makstakse.

1. Leppetrahvi kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 tähenduses. Arvestades kostjate töösuhte kestvust hageja juures, töölt lahkumise asjaolusid, nende uut töökohta ja nende keskmisest kõrgemat töötasu, on põhjendamatu järeldada, et leppetrahvi tasumine tooks kostjatele kaasa ületamatud majanduslikud tagajärjed või seaks ohtu nende eksistentsi ja oleks seetõttu vastuolus heade kommetega. Puudub alus vähendada leppetrahvi null euroni. Kostjad, asudes rikkuma konkurentsipiirangut, pidid arvestama kokku lepitud leppetrahvi suurusega. Kostjate töötasu on käesoleval ajal piisav, et leppetrahvi tasuda. Kostjate vastuväited
2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.
3. Konkurentsipiirangu kokkulepe on tüüptingimus, mille kehtivuse eelduseks on, et selle eest makstakse mõistlikku hüvitist. Vaidlusalused töölepingud olid hageja välja töötatud. Kostjatel ei olnud võimalust tingimuste sisu mõjutada ja tingimusi ei räägitud kostjatega läbi. Tüüptingimuste kehtivust hinnatakse kokkuleppe sõlmimise aja seisuga, mistõttu ei ole tingimust võimalik hinnata hilisemate maksete valguses, vaid üksnes töölepingu tegeliku sisu alusel. Konkurentsipiirangu kehtivuse eelduseks on mõistlik hüvitise kokkulepe juba lepingus endas. Praegusel juhul on konkurentsipiirang tühine, tulenevalt ebamõistlikult madalast hüvitisest. 13.

§ 24

lg 1 sätestab, et kogu kokkulepe peab kehtimiseks olema sõlmitud kirjalikult ja säte ei anna võimalust mõnda tingimust lahtiseks jätta. Piirangu eest makstav hüvitis ja piirangu intensiivsus on kokkuleppe kesksed sisulised osad, millest sõltub, kas kummagi poole jaoks on konkurentsipiirangu kokkulepe sõlmimine üldse põhjendatud. Hageja ei saanud ühepoolselt lepingut muuta ja määrata, et tasub peale töölepingu lõppemist hüvitist 50%. Konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi ei saa tööandja ühepoolselt muuta tulenevalt

§ 12

. Lepingu ühepoolne muutmine oleks ka töötajat erakordselt kahjustav, andes tööandjale võimaluse pärast kokkuleppe sõlmimist, nt tasu alandada ning piirangu alla kuuluvaid valdkondi laiendada.

1. Kuna töölepingutes sisalduv konkurentsipiirangu kokkuleppe on tühine, siis ei ole sellel õiguslikke tagajärgi. Kuna töölepingus kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe puudus, siis puudub poolte vahel selline esialgne kokkulepe, mille muutmise üle üldse saaks vaielda. Õiguslike tagajärgede puudumine esialgsel kokkuleppel välistab ka kokkuleppe muudatuse õiguslikud tagajärjed.
2. Konkurentsipiirangu kokkulepet ei tule tõlgendada kooskõlas VÕS § 29 lg 8, millele vastavalt tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt tingimus on kehtiv. Nimetatut ei 4

§ 23lg 3 alusel.

Piirang on lai ka geograafiliselt, võttes kostjatelt ära olulise karjäärivõimaluse. Maakohtu otsus

1. Harju Maakohus jättis 25.09.2017 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
2. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selle üle, et kostjad asusid peale töölepingu lõppemist hagejaga tööle B AS-i, mistõttu tuvastas kohus esmalt, et nii hageja kui ka B AS tegelevad finantsteenuste pakkumisega ja seega on B AS hageja konkurendiks töölepingute p 7.5.1 tähenduses.
3. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas töölepingutes kokkulepitud konkurentsipiiranguga ja sellelt tasutava leppetrahviga seonduvate lepingutingimuste 5

§ 24

lg 3 küll ei eelda kokkulepet hüvitise osas, kuid see ei tähenda, et kui on hüvitise määras kokku lepitud, siis hageja võib seda ühepoolselt muuta. Poolte vahel sõlmitud töölepingute punkt 12.4 sätestab, et lepingu tingimusi saab muuta üksnes pooltevahelise kokkuleppega, välja arvatud juhul, kui töötajal ja tööandjal on õigus nõuda lepingu ühepoolset muutmist. Konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi ei saanud hageja muuta ka tulenevalt

§ 12, mille kohaselt töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Kohus ei toetanud hageja 6

§ 12

. Kohus nõustus kostjatega, et konkurentsipiirangu oluline aspekt on selle selgus ja ettenähtavus, ning asus seisukohale, et hageja käitus hüvitise määra tõstmisel pahatahtlikult. Hagejale oli teada, et hüvitise määra 20% töötasust on ebamõistlikult väike, mida hageja on ise menetluses kinnitanud, kuid saades teada enne kostjate töösuhte lõppu hagejaga, et vähemalt kostja II asub tööle B AS-i ja aimates, et seda teevad ka teised kostjad, tõstis hüvitise määra ühepoolselt, et oleks alus asuda kostjatelt nõudma leppetrahvi. 24. Kuivõrd kohus tuvastas, et töölepingu punkt 7.7 konkurentsipiirangu hüvitise osas on tühine, siis on täitmata

§ 24lg 3 eeldus ning hagejal puudub õigus nõuda kostjatelt leppetrahvi tasumist.

Apellatsioonkaebus

1. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
2. Hageja hinnangul on otsus vastuoluline ja ebaselge, kuna otsuse resolutsiooniga jätab maakohus hagi rahuldamata, kuid otsuse põhjendustes (p-s 34) leiab maakohus, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt puuduvad kostjatele pärast töölepingu lõppemist tasutud konkurentsipiirangu hüvitise, s.o 50% töötasu ebamõistlikkuse kohta tõendid. Maakohus jättis põhjendamata, kas kostjatele tasutud hüvitis täitis

§ 24lg 1 p 3 ja lg 3 sätestatud konkurentsipiirangu kehtivuse eelduse või mitte.

Sealjuures jättis kohus vastamata hageja väidetele, et selline hüvitus on piisav kompenseerimaks kostjate töökohavaliku piirangut. Viimane on peamine kriteerium, mille alusel leida hüvituse mõistlikkus § 24 lg 3 tähenduses. Kostjatel oli võimalik konkurentsipiirangut täita ja asuda tööle mujal kui B AS-is. 28. Vastavalt

§ 24

lg 1 p-le 3 ja lg-le 3 ning VÕS § 42 lg-le 2 tuleb rahalise hüvitise mõistlikkust hinnata selle maksmise ajal, mitte töölepingu sõlmimise ajal. Vastuolus eelviidatud normidega juhindus maakohus kitsalt töölepingu sõlmimise ajal näidatud hüvitisest, s.o 20% töötasust, mitte pärast töölepingu lõppemist tasutud hüvitisest. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 24

lg-t 3 kui leidis, et töölepingusse märgitud konkurentsipiirangu hüvitise ebapiisavuse korral toob selle suuremas ulatuses tasumine kaasa konkurentsipiirangu tühisuse.

§ 24

lg-st 3 tuleneb vaid eeldus, et mõislikku hüvitist makstakse igakuiselt pärast töösuhte lõppemist. Maakohus ei hinnanud seda, kas tegelikult makstud hüvitis oli

§ 24lg 3 kohaselt mõistlik.

Maakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 42 lg 2. Arvestades hüvitise piisavuse ettenähtavuse võimatust töölepingu sõlmimise ajal, hüvitise ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena arvestamise keeldu VÕS § 42 lg 2 alusel, kostjate eelnevat teavitamist neile kõrgendatud määras hüvitise tasumisest ja kostjate endi põhjendusi 7

§ 24lg 3 sätestatud kohustuse täitmiseks.

Kui hageja oleks hüvitist maksnud kokkulepitust vähem, ei nimetataks seda ühepoolseks lepingu muutmiseks vaid lepingu rikkumiseks.

1. Kõrgendatud hüvituse tasumine on heauskne, mitte pahatahtlik, sest konkurentsipiirangu rakendamine on seadustatud ega ole suunatud kahju põhjustamisele, sest piirang hüvitatakse rahas ja võimaldab töötamist mujal. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõigusi, heites hagejale ette suure hüvitise tasumise pahatahtlikkust põhjendusega, et huvi konkurentsipiirangu vastu seisneb B AS-i agressiivses personalipoliitikas ja hüvitise tõstmise eesmärk võis olla kostjate leppetrahvi ähvardusel takistamine suundumast B AS-i. Hinnates hüvitise tasumist pahausklikuks, kasutas kohus sisuliselt VÕS § 6 ja TsÜS § 138 kvalifikatsiooni. Õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Seda enam, et TsÜS § 139 alusel tuleb heausksust eeldada. Otsusest jääb selgusetuks, milline töölepingu tingimus või õigusnorm jääb väidetava pahatahtlikkuse tõttu VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Väär on maakohtu hinnang, et hageja on pahatahtlikult käitunud hüvitise tõstmisel, kuna hageja täitis vaid seadusega talle kui tööandjale pandud kohustust.
2. Maakohus tuvastas õigesti, et B AS on konkurentsipiirangu kokkuleppe kohaselt hageja konkurent ning et kostjad asusid B AS-iga läbirääkimistesse ajal, kui nad olid hagejaga veel töösuhtes. Maakohus rikkus aga TsMS § 232 lg 1, § 351 lg 1, § 436 lg 2 ja § 442 lg 8, nõustudes põhjendusteta kostjate seisukohaga, et konkurentsipiirang laieneb kostjate kogu eelnevale tegevusvaldkonnale, eirates hageja vastavaid väiteid ning tõendeid. Eeltoodu on vastuolus töölepingute p-ga 7.
3. Kuivõrd konkurentsipiirangu ulatusest sõltub muuhulgas selle hüvituse mõistlikkus

§ 24lg 3 tähenduses, on hageja hinnangul vajalik tuvastada, milline see ulatus oli.

Otsusest jääb arusaamatuks, mida kohus pidas silmas kostjate „kogu senise tegevusvaldkonna“ all. Hageja hinnangul tuleb kohtul selgelt lahendada vaidlusalune küsimus, kas piirang hõlmab IT-alast tööd finantssektoris või ka tööd info- ja sidetegevuses. Hageja hinnangul oli piirang kostjatele äratuntavalt mõistlikult piiritletud ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt ning kohtul ei ole võimalik tuvastada piirangu tühisust selle liigse intensiivsuse argumendil TsMS § 436 lg 4 toodud menetlusliku keelu tõttu. Vastustajate seisukoht 31. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 32. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas 8

§ 24

lg 3 ei eelda kokkulepet hüvitise osas, kuid maakohtu hinnangul see ei tähenda, et kui hüvitise määras on kokku lepitud, siis hageja võib seda ühepoolselt muuta. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu põhjenduskäik ebaselge ning ringkonnakohus peab seetõttu vajalikuks põhjendusi täiendada.

§ 24

lg 1 p 2 järgi peab pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult, vastasel juhul ei ole selline kokkulepe kehiv. Kolleegiumi hinnangul laieneb vorminõue kokkuleppe kõikidele osadele, sh hüvitise määrale. Seega ei saa olla kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe, kus hüvitise määra kirjalikult fikseeritud ei ole. Eelmärgitut arvestades ei saa nõustuda ka hageja väitega, et kuna tasu märkimine lepingus ei olnud kohustuslik, võis tööandja makstava tasu suurust ühepoolselt muuta.

1. Maakohus on asunud otsuse samas punktis (p-s 52) ka seisukohale, et hageja on käitunud hüvitise määra tõstmisel pahatahtlikult, tõstes hüvitise määra ühepoolselt selleks, et nõuda B AS-i tööle asunud kostjatelt leppetrahvi. Kolleegiumi hinnangul ei vasta maakohtu otsus selles osas TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele. Asja materjalide põhjal ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada hageja pahausksust kokkulepitust suurema hüvitise tasumisel. TsÜS § 139 järgi tuleb eeldada heausksust. Viidatud põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Küll leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kui tööandjal oleks õigus muuta hüvitise määra ühepoolselt vastavalt oma äranägemisele, võiks see anda tööandjale võimaluse oma positsiooni kuritarvitamiseks.
2. Lisaks on maakohus otsuse põhjendavas osas (p-s 34) ilmselgelt ekslikult märkinud, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsuse põhjenduste muust osast (ning ka resolutsioonist) on üheselt arusaadav, et hagi jääb rahuldamata. Seega ei muuda kõnealune eksimus maakohtu otsust tervikuna vastuoluliseks.
3. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on õigesti leidnud, et töölepingute punktis 7.7 sisalduv tingimus leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse kohta on tüüptingimusena kostjaid ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu VÕS § 42 lg 1 alusel tühine ning järelikult on täitmata

§ 24lg 3 eeldus ja hagejal puudub õigus nõuda kostjatelt leppetrahvi tasumist.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
2. Hageja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on maakohus jõudnud hagi rahuldamata jätmisel ebaõigele järeldusele eelkõige seetõttu, et on töölepingu tõlgendamisel 9

§ 24lg 1 p-i 3 ja lg-t 3 ja jätnud ekslikult kohaldamata VÕS § 42 lg 2.

Kolleegium leiab, et maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti käsitlenud leppetrahvi väljamõistmise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks hageja esitatud nõue kostjate vastu tuleb jätta rahuldamata.

1. Maakohtu järelduste kohaselt on töölepingu punktides 7.4–7.7 ja 8.2 sätestatud tingimused tüüptingimused (VÕS § 35 lg 1), mis on saanud ka hageja ja kostjate vahel sõlmitud töölepingute osaks (VÕS § 37 lg 1). Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ning märkinud kaebuses, et jääb apellatsiooniastmes kõigi maakohtu menetluses esitatud väidete ja tõendite juurde. Apellatsioonkaebus samas ei sisalda väiteid selle kohta, et maakohus oleks töölepingu punktide 7.4–7.7 ja 8.2 tingimuste tüüptingimusteks lugemisel kohaldanud ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme, rikutud menetlusõiguse norme või eksinud tõendite hindamisel. Selliseid minetusi ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub maakohtu kõnealuste järeldustega.
2. Konkurentsipiirangu kehtivus sõltub

§ 24lg-s 1 nimetatud eeldustest.

Kui üks eeldustest on täitmata, ei saa tööandja töötajalt konkurentsipiirangule allumist nõuda. Praegusel juhul on vaidluse all eelkõige

§ 24

lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus, s.o töötajale igakuise mõistliku hüvitise tasumise kohustus. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta konkurentsipiirangu mõju töötaja sissetulekule. See tähendab, et mida ulatuslikumalt on piiratud töötaja õigus oma erialasel tööl edasi töötada, seda suurem peab olema hüvitis, et kompenseerida töötajale võimalik sissetuleku vähenemine.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et töölepingu p-des 7.4, 7.5 ja 7.7 sätestatud konkurentsipiirangu alused on määratletud pigem laialt kui kitsalt, piirates oluliselt kostjate võimalusi tööturul tegutsemast oma erialal. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades ei saa pidada õiglaseks kostjatega sõlmitud töölepingutes kokkulepitud hüvitise suurust 20% töötaja igakuisest töötasust. Nimetatud tingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostjate kahjuks oluliselt rikutud.
2. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et töötaja suhtes ebaõiglase töölepingu tüüptingimuse tühiseks lugemise välistab see, kui hageja otsustab ühepoolselt kostjatele suurema hüvitise tasuda. VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada objektiivselt. Seetõttu ei oma tingimuse kehtivuse seisukohalt tähtust asjaolu, et tegelikult maksis hageja kostjatele hüvitist lepingute p-s 7.7 märgitust suuremas ulatuses. Maakohus on kolleegiumi arvates piisavalt põhjendanud oma järeldust, et hageja ei saanud nõuda tühise konkurentsipiirangu järgimist, tõstes ühepoolselt piirangu kokkuleppest kinnipidamise eest makstavat tasu. Praegusel juhul oli tasu töölepingutes konkreetselt kokku lepitud ning selle muutmine 10

§ 24lg 1 p 3 ja lg 3 mõttes mõistlik).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul tuleb hageja poolt suurema hüvitise maksmist pidada töölepingu ühepoolseks muutmiseks (mis ei ole käesoleval juhul aga õiguslikult lubatav). 45. Apellatsioonkaebuses on käsitletud ka küsimusi sellest, kas hageja poolt kostjatele tegelikult tasutud hüvitis (50% töötasust) oleks olnud kooskõlas piirangu intensiivsusega ning

§ 24

lg 1 p 3 ja lg 3 mõttes mõistlik ning kas nõutav leppetrahv kuuluks vähendamisele. Maakohus ei ole otsuse põhjendustes neid küsimusi käsitlenud (vt otsuse p 54) ning arvestades maakohtu järeldusi töölepingu p 7.7 osalise tühisuse kohta tüüptingimusena, puudus selleks ka vajadus. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega töölepingu punkti 7.7 tühisuse kohta leppetrahvinõude tekkimise aluste ja suuruse osas, ei pea ka kolleegium võimalikuks apellatsioonkaebuse lahendamisel ülalmärgitud hageja väiteid analüüsida. Menetluskulude jaotus 46. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta 11