← Eesti

4-17-5362/9

Obsah (9)§ 120§ 132§ 29§ 87§ 69§ 74§ 38§ 23§ 2

4-17-5362 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprillil 2018. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-5362 Kohtukoosseis Kohtunik Velm

§ 120

lg 1 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes

§ 132p-st 3, § 29 lg 1 p-st 1, §-st 23 ja § 38 lg-st 1 ning Kr

MS § 175 lg 1 p-st 1 kohus otsustas:

  1. Rahuldada Valeri Nikitenko kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupi 22.09.
  2. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2316,17,
  3. 4-17-5362
  4. Tühistada täielikult Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupi 22.09.
  5. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2316,17,
  7. Lõpetada väärteoasjas nr 4-17-5362 (2316,17,000059) väärteomenetlus Valeri Nikitenko suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel, s.o teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

  1. Rahuldada Valeri Nikitenko taotlus valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamiseks osaliselt ning hüvitada Valeri Nikitenko’le õigusabikulud summas 996 (üheksasada üheksakümmend kuus) eurot riigieelarve vahenditest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. I KAEVATAV OTSUS 22.09.
  2. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupi vanemväärteomenetleja Liisa Merekivi üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2316,17,000059 Valeri Nikitenko suhtes. Otsusega karistati Valeri Nikitenkot karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 45 trahviühiku ehk 180 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta 23.11.
  3. a kell 12:00 aadressil Kopli 72 Tallinn rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid. Viskas tahtlikult kive traktori suunas ning häiris sellega traktorit juhtinud xxxx. Antud käitumine ei vasta selle piirkonna tavadele ning on häiriv keskmise objektiivse inimese seisukohast. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus Valeri Nikitenko sellise tegevusega korrakaitseseaduse (edaspidi: KorS) § 55 lg 1 p-s 1 sätestatut ja pani toime KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. II KAEBUS 06.10.
  4. a esitas menetlusalune isik Valeri Nikitenko kaitsjate vandeadvokaadi Dmitri Teplõhhi ja vandeadvokaadi abi Birgit Sisaski kaudu kaebuse koos lisadega Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupi 22.09.
  5. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2316,17,000059 (kohtu tl 1-20). Menetlusalune isik taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 järgi väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Lisaks taotles menetlusalune isik menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaebaja lisas, et ei soovi kohtuistungist osa võtta.

§ 87

kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Võttes arvesse käesolevas asjas väärteoprotokolli kantud teokirjeldust, ei ole võimalik Valeri Nikitenkot süüdi tunnistada KarS § 262 lg 1 järgi ega ka ühegi teise väärteo toimepanemises. Kohtuväline menetleja on Valeri Nikitenko tegevuse kvalifitseerinud KarS § 262 lg 1 järgi, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena, viidates otsuse põhjendavas osas seejuures KorS § 55 lg 1 p-le 1, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Samas ei ole väärteokirjelduses ära näidatud KarS § 262 vajalikku kolmandat isikut, kelle rahu oleks rikutud. 2 4-17-5362 Antud juhul on kohtuväline menetleja kirjeldanud vaid seda, et häiriti A. Karu, kelle juhitud traktori suunas visati kive. Xxxxei ole kolmas, asjassepuutumatu isik KarS § 262 mõttes. Nimelt on antud sätte järgi kaitstavaks õigushüveks esmajärjekorras avalik kord, mistõttu selle eristamiseks individuaalhüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest on vaja kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõnelda just avaliku korra kahjustamisest (RKKK 3-1-1-15-17, p 23). Järelikult on KarS § 262 koosseisu sedastamiseks vaja asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati (samas, p 24). Käesolevas asjas oli vastasseis Valeri Nikitenko ja Xxxxvahel ning selles puudub väärteokirjelduse järgi selline kvaliteet, mis võimaldaks konflikti kvalifitseerida avaliku korra rikkumiseks. Kuna kohus on kaebuse lahendamisel seotud väärteoprotokolli teokirjelduse faktiliste asjaoludega, ei ole kohtul võimalik Valeri Nikitenkot KarS § 262 lg 1 järgi süüdi tunnistada, sest see eeldaks teokirjelduses kolmandate, asjassepuutumatute isikute ära näitamist, kelle rahu on rikutud. Kuigi kohtul on kaebemenetluses õigus Valeri Nikitenko väärteoprotokollis kirjeldatud tegevus ümber kvalifitseerida, ei ole seda praegusel juhul siiski võimalik teha. Kaebaja leiab, et väärteoprotokollis märgitud teokirjelduse osa „ta viskas tahtlikult kive traktori suunas“, võib teoreetiliselt vastata KarS §-le 203 ehk võõra asja rikkumisele või hävitamisele, mis olulise kahju puudumisel on kvalifitseeritav KarS § 218 lg 1 järgi. Samas ei ole teokirjelduses näidatud, et Valeri Nikitenko oleks vara (traktorit) rikkunud või hävitanud, vaid tegu piirdub traktori suunas kivide viskamisega. Järelikult on võimalik rääkida vaid väärteokatsest. Samas, võttes arvesse käesolevas asjas väärteoprotokolli kantud teokirjeldust, ei ole võimalik Valeri Nikitenkot karistada ka võõra vallasasja rikkumise katse eest. Nimelt vastavalt KarS § 25 lg-le 1 on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Seega, vaatamata sellele, et vastavalt KarS §-le 15 lg 3 väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, siis katse puhul on karistatav üksnes tahtlik tegu, mistõttu menetlusalust isikut ei ole võimalik karistada võõra vara rikkumise katse eest, mis on toime pandud ettevaatamatuse vormis. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt „ta viskas tahtlikult kive traktori suunas“.

§ 69

lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks. Objektiivse koosseisu eeldustena kuuluvad tahtluse esemesse eelkõige kõik need teo karistatavust põhistavad koosseisutunnused, millega seadusandja kirjeldab antud juhul privilegeeritud koosseisu (s.o võõra asja rikkumine või hävitamine). Väärteona karistatav võõra vara rikkumine on koosseisutüübilt tagajärjedelikt. Seega pidi väärteoprotokolli lühikirjeldus süüteokatse hindamiseks sisaldama asjaolusid selle kohta, et kivide viskamisega traktori suunas oli menetlusalusel isikul vähemalt kaudne tahtlus kahjustada võõrast vara. Väärteoprotokolli lühikirjelduses puuduvad katse hindamiseks vajalikud asjaolud: puuduvad viited, et menetlusalusel isikul oli vähemalt kaudne tahtlus traktorit rikkuda, s.t teokirjeldus ei sisalda seda, et koosseisuline tagajärg oli vähemalt kaudse tahtlusega hõlmatud. Isiku karistamine selle eest, et „ta viskas tahtlikult kive traktori suunas“ on välistatud olukorras, kus isik loodab, et ta traktorit ei taba või ei kahjusta. Samuti ei saa kohus tuvastada olulist koosseisutunnust, s.o võõrast asja: kellele traktor kuulus ehk kas tegemist oli menetlusaluse isiku jaoks võõra vallasasjaga ning kas menetlusalune isik oli sellest teadlik või mitte, sest väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole näidatud traktorit identifitseerivaid asjaolusid. Järelikult on välistatud isiku karistamine ka võõra vallasasja rikkumise katse eest. Lisaks eeltoodule võib kohus teole antavat õiguslikku hinnangut muuta vaid siis, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda (vt nt RKKK 3-1-1-5-15, 3-1-1-71-13). Seejuures tuleks

§ 132

p 2 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud vaidlustatud otsusega (vt samaselt kassatsioonimenetluses 3-1-1-79-07, p 8). Et KarS § 262 lg 1, mille tunnused kohtuväline menetleja Valeri Nikitenko käitumises tuvastas, on kergem süüteokoosseis kui KarS § 218 lg 1, siis ei ole kohtul võimalik Valeri Nikitenko tegu tema olukorda raskendamata ümber hinnata, kvalifitseerides see KarS § 218 lg 1 (- KarS § 25 3 4-17-5362 lg 1) järgi. Maakohtu selline otsus rikuks põhimõtet, mille kohaselt menetlusaluse isiku kaebuse alusel lahendit tema kahjuks ei muudeta (

§ 132p 2, reformatio in peius põhimõte).

Lisaks eeltoodule leidis kaebaja, et Valeri Nikitenko on igal juhul tegutsenud hädakaitses, kuna Xxxxteostas traktoriga õigusliku aluseta ehitustöid. Kohtuväline menetleja on ebaõigesti jätnud vastulauses esitatu arvestamata põhjendusel, et traktorit juhtinud isik ei tekitanud Valeri Nikitenkole mingit ohtu traktori juhtimisega, mistõttu Valeri Nikitenkol ei tekkinud õigust hädakaitsele. Vastulauses on selgitatud, et Xxxxrünne oli suunatud OÜ Xxxx omandiõiguse, mitte Valeri Nikitenko kui OÜ Xxxx esindaja vastu, mistõttu kohtuväline menetleja on ründe ebaõigesti tuvastamata jätnud. Juhul kui kohus leiab, et Valeri Nikitenko tegevuses esineb mõne väärteo objektiivne ja subjektiivne koosseis, siis tuleb siiski kaaluda

§ 29lg 1 p 1 järgi menetluse lõpetamise aluse esinemist hädakaitse tõttu.

10.11.

  1. a edastas kaebaja enda seisukoha kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha osas koos täiendava menetluskulude nimekirjaga (kohtu tl 27-30). Täiendavas seisukohas leidis kaebaja, et Valeri Nikitenkole etteheidetav väärteokirjeldus ei võimalda kohtul hinnata Valeri Nikitenko mis tahes käitumise häirivust Xxxxsuhtes, sest menetlusaluse isiku suhtes koostatud väärteokirjeldus ei hõlma Xxxxvõi ühtki teist füüsilist isikut peale A. Karu, kes oleks olnud traktori suunas kivide viskamisest häiritud. Seetõttu ei ole kohtul võimalik väärteoprotokollis märgitud teokirjelduse piire laiendada ja lugeda KarS § 262 koosseisu kohustusliku eeldusena kolmandaks isikuks Xxxx. Lisaks ei olnud Valeri Nikitenko teadlik sellest, et Xxxxteda aknast jälgib, mistõttu tema tegevus ei saanud lähtuda võimalikust kolmandate isikute häirimisest. Xxxxei ole ka andnud ütlusi, et ta oleks olnud Valeri Nikitenko tegevusest häiritud. Kohtuvälise menetleja vastupidine järeldus on meelevaldne. Asjakohatud on kohtuvälise menetleja viited RKKK lahendi nr 3-1-1-15-17 eriarvamustele, sest esiteks saab seaduse tõlgendamisel olla juhiseks vaid Riigikohtu seisukoht kohtulahendis, mitte selle eriarvamuses. Teiseks on Riigikohus 12.10.
  2. a otsuse nr 1-16-9178 p-s 8 leidnud, et jätkuvalt on vaja KarS § 263 (sama KarS § 262) puhul tuvastada, et avalikku korda rikkuva teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Samuti ei saa asjakohaseks pidada kohtuvälise menetleja viiteid korrakaitseseaduse kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt saab käitumise objektiivse häirivuse hinnangu andjaks olla sekkumise vajalikkust hindav korrakaitseametnik, kes teeb kindlaks, kas isiku tegevus oleks n-ö keskmise isiku seisukohast häiriv. Kohtuväline menetleja saab tõendeid kogudes tuvastada kolmanda isiku ja tema häirituse mingist tegevusest, mitte anda abstraktseid hinnanguid. Kohtuvälise menetleja seisukoht ei vasta KarS § 262 kohtupraktikale. Kaebaja on seisukohal, et avalik kord ei ole vaakum, vaid seda sisustavad kõigi isikute õigused ja huvid, mistõttu saab avaliku korra rikkumist antud juhul tuvastada vaid konkreetse füüsilise isiku või isikute häirituse pinnalt. Ühtlasi ei pea kaebaja põhjendatuks kohtuvälise menetleja seisukohta hädakaitse osas, mille kohaselt kohtuvälise menetleja hinnangul Xxxxei tekitanud traktori juhtimisega Valeri Nikitenkole mingit ohtu. Kaebaja on selgitanud hädakaitse osas, et Xxxxrünne oli suunatud OÜ Xxxx omandiõiguse, mitte Valeri Nikitenko kui OÜ Xxxx esindaja vastu, kuna Xxxxteostas OÜ Xxxx maal õigusliku aluseta ehitustöid. Väär on kohtuvälise menetleja seisukoht, et Valeri Nikitenko ei kasutanud teisi meetodeid selgitamaks Xxxxomapoolseid pretensioone traktori liikumise kohta antud territooriumil. Seda tõendab OÜ Xxxx 10.10.
  3. a pöördumine OÜ Xxxxpoole. III KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 25.10.
  4. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupi vanemväärteomenetleja 4 4-17-5362 Liina Sarapuu seisukoht Valeri Nikitenko esitatud kaebusele (kohtu tl 24-25). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja arutamisega kirjalikus menetluses. Vastuseks kaebuses märgitud seisukohale, et väärteokirjelduses ei ole ära näidatud KarS § 262 vajalikku kolmandat isikut, kelle rahu oleks rikutud, märkis kohtuväline menetleja järgmist. Väärteomenetluse käigus on lisaks tunnistajale Xxxxja menetlusalusele isikule Valeri Nikitenkole tunnistajana üle kuulatud ka Xxxx, kelle ütluste kohaselt nägi ta oma töökohas Tallinnas aadressil Kopli 72 viibides, kuidas Xxxxsõitis traktoriga ning Valeri Nikitenko viskas traktorit kividega. Traktor oli esialgu pööratud Valeri Nikitenko poole ühe küljega ning hiljem teise küljega. Xxxxtegi Valeri Nikitenko tegevusest videosalvestuse, millele jäi Valeri Nikitenko tegevuse lõpp. Salvestuse andis Xxxxtõendamiseseme asjaolude väljaselgitamiseks kohtuvälisele menetlejale. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Xxxxei oleks hakanud Valeri Nikitenko tegevust salvestama, kui tegemist oleks olnud tavapärase käitumisega. Asjaolu, et Xxxxhakkas Valeri Nikitenko tegevust salvestama, näitab, et Valeri Nikitenko tegevus tundus talle häiriv ning õigusvastane ja ta pidas vajalikuks selle tegevuse jäädvustamist. Lisaks on kaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-15-17 juures riigikohtunik Lea Kivi eriarvamus, mille kohaselt on tema arvates ebaloogiline tõlgendus, et teise isiku all mõeldakse isikut, kes ei ole õigusrikkujaga seotud ja keda ei rünnata. KorS § 55 lg 1 kasutab süstemaatiliselt ja järjekindlalt terminit „teist isikut“, järelikult on tegemist avaliku korra rikkumisega, kui tegu on suunatud avalikus kohas kas või ühe isiku vastu ning koosseisu täitmiseks ei ole vajalik, et selle ründega häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Samal lahendil on ka riigikohtunik Peeter Roosma eriarvamus, mille kohaselt on KorS jõustumise järel õigusolustik muutunud nii oluliselt, et varasemas praktikas omaksvõetud seisukohta, et avaliku korra rikkumise sedastamiseks tuleb lisaks avalikus kohas käitumise üldnõudeid rikkuvale teole tuvastada ka asjasse mittepuutuvate isikute häirimine või ohustamine kõnealuse teoga, ei ole võimalik kõigi KorS-iga kehtestatud avalikus kohas käitumise üldnõuete suhtes järjekindlalt rakendada. Korrakaitseseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt saab käitumise objektiivse häirivuse hinnangu andjaks olla sekkumise vajalikkust hindav korrakaitseametnik, kes teeb kindlaks, kas isiku tegevus oleks n-ö keskmise isiku seisukohast häiriv või mitte. Ametnik on hindamisel erapooletu ja puutub oma kutsetöös pidevalt kokku avaliku korra rikkumistega ning sellest tulenevalt on tal häiriva käitumise kohta hinnangu andmise lävi kõrgem kui tavakodanikul. Valeri Nikitenkole väärteoprotokolli ja –otsuse koostamisega on kohtuväline menetleja Valeri Nikitenko tegevuse – tema poolt Xxxxja viimase juhitud traktori poole kivide viskamise – hinnanud keskmise isiku seisukohast häirivaks. Samuti on see vastuolus piirkonna tavadega, sest Tallinna linnas ega Eesti Vabariigis tervikuna ei ole tavaks era- ega äriõiguslikke konflikte või tsiviilvaidlusi lahendada kivide loopimise teel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et olenemata sellest, kas kohtu tõlgenduse kohaselt on vajalik kolmanda asjassepuutumatu isiku olemasolu või lähtub kohus KorS § 55 lg 1 kirjeldusest, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil ning kolmanda asjassepuutumatu isiku olemasolu ei ole obligatoorne, on Valeri Nikitenko teos väärteotunnused KarS § 262 lg 1 järgi olemas mõlemast seisukohast lähtudes. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuses toodud põhjendustega, mille kohaselt puuduvad Valeri Nikitenko teos väärteotunnused KarS § 218 lg 1 järgi, mistõttu pole kohtuväline menetleja Valeri Nikitenkole KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu ka süüks pannud. Kaebuses märgitult juba vastulauses esile toodud hädakaitse argumendi osas märkis kohtuväline menetleja, et vastavalt

§ 74

lg 1 p-le 8 ei ole kohtuvälisel menetlejal kohustust vastulauses esitatud arvesse võtta, küll aga peab ta vastulauses esitatu mittearvestamist otsuses põhjendama, mida kohtuväline menetleja on ka teinud. Kohtuväline menetleja ei võtnud vastulauses esitatut arvesse, sest ei leidnud, et menetlusalune isik oleks 5 4-17-5362 tegutsenud hädakaitses. Hädakaitseks loetakse tegu, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat rünnet enda või teiste õigushüvedele. Nii tunnistajate kui menetlusaluse isiku ütlustest ja videosalvestusest nähtub, et Xxxxei tekitanud traktori juhtimisega Valeri Nikitenkole mingit ohtu. Samuti nähtub nii menetlusaluse isiku kui tunnistaja ütlustest, et menetlusalune isik ei kasutanud teisi meetodeid, selgitamaks traktorit juhtinud Xxxxomapoolseid pretensioone traktori liikumise kohta antud territooriumil. Eeltoodud põhjustel leidis kohusväline menetleja, et Valeri Nikitenkole etteheidetud väärtegu on tema poolt toime pandud, tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud KarS § 262 lg 1 järgi. Seetõttu palus kohtuväline menetleja jätta Valeri Nikitenko kaebus rahuldamata, kohtuvälise menetleja otsuse jõusse ning menetluskulud jätta täies ulatuses kaebaja kanda. IV KOHTU PÕHJENDUSED 4.1. Menetluse lõpetamine Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada, kohtuvälise menetleja otsus täielikult tühistada ning väärteomenetlus menetlusaluse isiku suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a otsuse p-s 6.3 leidnud, et

§ 87

näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-71-13, p 7;
  3. novembri
  4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-90-12, p 7;
  5. juuni
  6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-11, p 12;
  7. aprilli
  8. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja
  9. juuni
  10. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-5409, p 8.1). Kolleegium on varasemates lahendites samuti selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. juuni
  12. a otsust väärteoasjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Käesoleval juhul heidetakse vastavalt väärteoprotokollile Valeri Nikitenkole ette, et ta rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid, ta viskas tahtlikult kive traktori suunas ning häiris sellega traktorit juhtinud A. Karu. Antud käitumine ei vasta selle piirkonna tavadele ning on häiriv keskmise objektiivse inimese seisukohast. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  13. juuni
  14. a otsuse nr 3-1-1-15-17 p-s 21 selgitanud: Prokurör märgib õigesti, et kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Kuid jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Seega on teo kvalifitseerimisel avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi vaja tuvastada, et: 1) tegu pandi toime avalikus kohas; 2) teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet 6 4-17-5362 ja 3) kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Asjasse mittepuutuvate isikutena ei saa aga mõista isikut, kelle vastu rünnak toime pandi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  15. aprilli
  16. a otsuse 3-1-1-29-10 p-s 7.1 leidnud, et vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena [tuleb] lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Väärteomaterjalidest nähtub, et traktorit juhtinud Xxxxleidis, et Valeri Nikitenko ründas just teda. Seega polnud ta selline juhuslik asjasse puutumatu isik, kelle häirimine on avaliku korra rikkumise objektiivse koosseisu olemasolu eelduseks. Kuivõrd väärteoetteheites ei ole viidatud teistele häiritud isikutele, ei vasta seega väärteokirjelduses toodud faktilise asjaolud KarS § 262 koosseisule ja seega tuleb menetlus menetlusaluse isiku Valeri Nikitenko suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

Kohus leiab, et väärteokirjeldus ei ole piisav ka Valeri Nikitenko teo kvalifitseerimiseks KarS § 218 lg 1 järgi (tuginedes KarS § 203 rikkumisele). Nimelt näeb KarS § 203 ette vastutuse asja rikkumise või kahjustamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Kui isik põhjustab kahju, mille suurus ei ületa olulist kahju (KarS § 121 p 1), siis saaks tegu kvalifitseerida KarS § 218 järgi. Kohus nõustub kaitsjaga, et väärteoetteheite faktiliste asjaoludena ei ole välja toodud, et oleks kahjustatud või hävitatud võõrast asja (s.o traktorit), samuti ei ole protokollis kirjeldatud faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada menetlusaluse isiku tahet (vähemalt kaudse tahtluse vormis) võõrast asja kahjustada või hävitada. Seega Valeri Nikitenko teo kvalifitseerimine KarS § 218 järgi väljuks praegusel juhul samuti väärteoetteheite piiridest. Lisaks eeltoodule märgib kohus kaitsjatele järgmist. Kui väärteoprotokolli kirjeldus ning väärteoasjas kogutud tõendid oleksid olnud piisavad menetlusaluse isiku süüditunnistamiseks KarS § 218 lg 1 järgi (tuginedes KarS § 203 rikkumisele), siis oleks saanud kohus menetlusaluse isiku ka KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos süüdi mõista. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et ümberkvalifitseerimine tooks kaasa reformatio in peius keelu rikkumise. Kohus võib isiku teo alati ümber kvalifitseerida, kui pooltele on antud võimalus uue kvalifikatsiooni osas eelnevalt arvamust avaldada. See võimalus on nii menetlusalusel isikul kui ka kohtuvälisel menetlejal praegusel juhul olnud. Reformatio in peius keeld tähendaks antud olukorras lihtsustatult, et kohus ei või mõista kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusest raskemat karistust. Juhul kui ümberkvalifitseerimisel oleksid uue kvalifikatsiooni sanktsioonipiirid raskemad, tähendab see aga pelgalt seda, et mõistetav karistus ei või muutuda raskemaks. Ehk siis olemasoleva juhul KarS § 218 lg 1 järgi süüdimõistmisel ei oleks kohus tohtinud menetlusalusele isikule mõista suuremat karistust kui talle kohtuvälise menetleja poolt määratud 45 trahviühiku suurune rahatrahv. Kokkuvõtvalt ei keela reformatio in peius keeld kohtul kvalifitseerida menetlusaluse isiku tegu ümber raskema kvalifikatsiooni järgi, kuid samas mõistetava karistuse osas on kohtu jaoks karistuse mõistmisel piiriks ehk maksimaalseks karistusmääraks eelnevalt kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus. Eeltoodut on sõnaselgelt kinnitanud Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse puhul 23.11.2009. a kohtuotsuse nr 3-1-1-99-09 p-s 13, märkides järgmist: Kriminaalmenetluses kehtib reformatio in peius keelu põhimõte, mille kohaselt süüdistatava isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel. Nimetatud printsiip väljendub KrMS § 341 lg-s 4 ja tähendab seda, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, on asja uuesti arutav maakohus küll pädev raskendama süüdistatavale süüksarvatud teo kvalifikatsiooni, kuid ta ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese astme kohtu tühistatud otsusega. Väärteomenetluses tuleb kohtu hinnangul reformatio in peius keelu põhimõtet sisustada samamoodi, kui seda on tehtud kriminaalmenetluses. Kuivõrd kohus lõpetas menetlusaluse isiku suhtes praegusel juhul väärteomenetluse väärteoetteheite puudulikkusest tulenevalt väärteokoosseisu puudumise tõttu, siis ei analüüsi kohus kaitsjate väiteid, mis puudutavad väidetavat hädakaitse olukorra esinemist. 7 4-17-5362 4.2. Menetluskulud Käesolevas väärteoasjas on menetluskuludeks

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses väärteomenetlusega. Koos kaebusega, esitasid menetlusaluse isiku kaitsjad kohtule ka 06.10.

  1. a seisuga kulude aruande summas 1802,40 eurot (kohtu tl 20) ning kaebuse täiendusega koos esitati lisaks täiendav kulude aruanne seisuga 10.11.
  2. a summas 261,60 eurot (kohtu tl 29). Seega kokku taotleb menetlusalune isik õigusabikuludena 2064 euro hüvitamist.

§ 23

sätestab: Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.

§ 23

sõnastusest tuleneb ühemõtteliselt, et hüvitamisele kuuluvad valitud kaitsjale makstud vaid mõistliku suurusega tasu. Kuivõrd kohus lõpetas Valeri Nikitenko suhtes väärteomenetluse

§ 29

lg 1 p 1 alusel ehk teos väärteotunnuste puudumise tõttu, siis tuleb Valeri Nikitenkole

§ 23

kohaselt hüvitada tema valitud kaitsjatele (vandeadvokaadile Dmitri Teplõhhile ja vandeadvokaadi abile Birgit Sisaskile) makstud mõistliku suurusega tasu. Kohus leiab, et kuigi Valeri Nikitenkol oli väärteomenetluses mitu kaitsjat (kaebuse esitamise ja kohtumenetlusega seoses kaks kaitsjat, kuid kuluaruannetest nähtuvalt koguni kolm kaitsjat), siis kuulub menetluskulude hulka arvamisele vaid kaitsjatele makstud tasu ulatuses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Nimelt tuleb

§ 2kohaselt väärteomenetluse seadustikus reguleerimata küsimuste korral lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust (Kr

MS), mille § 175 lg 2 näeb ette, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Selle seisukoha rakendamist ka väärteomenetluses on kinnitanud Riigikohtu kriminaalkolleegium näiteks 17.11.

  1. a väärteoasjas nr 4-16-5811 tehtud kohtuotsuse p-s
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud väärteoasja lahendi nr 3-1-1-99-11, p-s 9, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kohtule esitatud õigusabikulude aruannetest nähtub, et vandeadvokaadi abi Birgit Sisaski tunnitasuks on olnud 120 eurot ilma käibemaksuta ehk 144 eurot koos käibemaksuga (kohtu tl 20, 29), vandeadvokaatide Dmitri Teplõhhi ja Vitali Šipilovi tunnitasu aga 140 eurot ilma käibemaksuta ehk 168 euro koos käibemaksuga (kohtu tl 20). Riigikohtu kriminaalkolleegium on aastatel 2015-2018 väärteoasjade lahendites pidanud mõistliku suurusega vandeadvokaadist või vandeadvokaadi abist kaitsja tunnitasuks ilma käibemaksuta nii 80 eurot, 100 eurot, 110 eurot, 120 eurot, 125 eurot, 130 eurot kui ka 140 eurot (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.
  3. a otsuse nr 3-1-1-23-15, p 77; 19.05.
  4. a otsuse nr 3-1-1-38-15, p 11; 18.06.
  5. a otsuse nr 3-1-1-55-15, p 10; 02.02.
  6. a otsuse nr 3-1-1-2-16, p 13; 08.03.
  7. a otsuse nr 3-1-1-84-16, p 44; 25.04.
  8. a otsuse nr 3-1-1-10-17, p 13; 16.05.
  9. a otsuse nr 3-1-1-18-17, p 18 ning 01.06.
  10. a määruse nr 3-1-1-27-17, p 13; 05.03.
  11. a otsuse nr 4-17-3766, p 21; 02.04.
  12. a otsuse nr 4-16-9132, p 29;). Samas märgib kohus, et 140 euro suurust ilma käibemaksuta tunnitasu on peetud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt mõistlikuks tunnitasuks maksualases väärteoasjas. Kohtu hinnangul on majandusalased (sh maksualased) ning keskkonnaalased väärteoasjad keerukamad ning tihtipeale ka mahukamad. Praegusel juhul on tegemist avaliku rahu vastase väärteoasjaga, mille puhul kohtu seisukoha kohaselt ei ole põhjendatu 140 euro suurune tunnitasu. Kohus leiab, et asja keerukust ning valdavat kohtupraktikat arvestades tuleb lugeda praeguses asjas mõistlikuks kaitsja tunnitasuks 120 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga 144 eurot. Sealjuures on sellise õigusabi tunnihinnaga kohtule esitatud 8 4-17-5362 aruannetest nähtuvalt 13,9 tunnist koguni 11,4 tunni osas, seega valdavalt, õigusabi osutatudki (kohtu tl 20, 29). Järgnevalt analüüsib kohus seda, milline osa osutatud õigusabist oli põhjendatud. Esmalt leiab kohus, et täielikult põhjendamatu on Valeri Nikitenkole õigusabi osutanud advokaatide omavaheline ning ka büroosisene nõupidamine. Kuivõrd hüvitamisele kuulub vaid ühele kaitsjale tavapäraselt makstav tasu, siis olukorras, kus menetlusalusel isikul oleks olnud üks kaitsja, ei oleks nõupidamine teiste advokaatidega olnud vajalik. Samuti ei saa pidada professionaalse õigusabi osutaja puhul vajalikuks kuluks n-ö teistelt oma büroo advokaatidelt nõu küsimisele kulunud aega. Seetõttu loeb kohus 06.10.
  13. a aruandes märgitud toimingutest täielikult ebamõistlikuks kuluks, mis ei kuulu menetlusalusele isikule hüvitamisele, 0,2 + 0,2 + 0,3 + 0,3 + 0,5 = 1,5 tundi (toimingud kuupäevadel 31.08.
  14. a, 03.10.
  15. a ja 05.10.
  16. a – kohtu tl 20). Teiseks loeb kohus ebamõistlikuks kuluks kohtupraktika analüüsi

§ 132p 2 sisustamisest, millele on kulunud 1,7 tundi (toiming 03.10.2017.

a-l – kohtu tl 20). Kohus leiab, et nii vandeadvokaat kui vandeadvokaadi abi oma professionaalsuse piires peavad iseenesest mõistetavalt olema kursis kehtiva õiguse ning selle kohta käiva kohtupraktikaga, mistõttu sellega tutvumisele kulunud aega ei saa pidada praeguse väärteoasja raames mõistlikuks. Menetlusalune isik ongi pöördunud advokaatide poole selleks, et temal vastavad spetsiifilised, s.t õigusalased teadmised puuduvad ning eeldanud, et tema kaitsjatel on olemas kõik vajalikud teadmised temale õigusteenuse osutamiseks ning tema õiguste kaitsmiseks. Siinkohal märgib kohus veel lisaks, et

§ 132

p-s 2 on sisustatud kaebaja olukorra raskendamise keeld kaebemenetluses ehk reformatio in peius keelu põhimõte, millest kaitsjad on kaebusest nähtuvalt aga valesti aru saanud (vt selle kohta kohtu märkust 4.

  1. alapeatükis). 06.10.
  2. a kulude aruande kohaselt on kaitsjad kulutanud väärteoprotokollile vastulause koostamisele (sh materjalidega tutvumisele) kokku 1,5 + 0,3 + 0,8 + 1,2 = 3,8 tundi (toimingud kuupäevadel 04.09.
  3. a – 06.09.
  4. a – kohtu tl 20). Menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus väärteomenetluses esitada väärteoprotokollile vastulause (

§ 69lg 6, § 70 lg 1).

Praegusel juhul oli väärteoprotokollile esitatud vastulause 2 lehekülge pikk (KVM tl 63-64). Samas oli nimetatud vastulauses toodud välja vaid hädakaitse esinemise argument, mis ei ole aga põhjus, miks kohus praegusel juhul väärteomenetluse menetlusaluse isiku suhtes lõpetas. Seega kuigi menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal oli õigus esitada väärteoprotokollile vastulause, siis oli selle sisu tegelikkuses ebavajalik. Samuti on eelmärgitud 3,8 tunnist kohtule mitteteadaolev osa hõlmanud ka büroosisest nõupidamist, mida kohus ei pea vajalikuks kuluks. Nendel põhjustel loeb kohus põhjendatud ajakuluks vastulause koostamiseks (sh materjalidega tutvumiseks) vaid 1,5 tundi. 06.10.2017. a ja 10.11.2017. a kulude aruannete kohaselt on kaitsjatel kulunud kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse koostamiseks ja esitamiseks kokku 2,1 + 0,3 + 1 + 1,7 + 0,4 = 5,5 tundi (toimingud 02.10.2017. a – 06.10.2017. a – kohtu tl 20, 29). Menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus esitada kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebus maakohtule (

§ 74lg 1 p 18, § 114 lg 1 p 2 ja § 16).

Kohus arvestab ka seda, et kaebuse koostamiseks oli vajalik tutvuda kindlasti kohtuvälise menetleja otsusega, mis oli 4 lehekülge pikk. Maakohtule esitatud kaebus oli sisu osas 3 lehekülge pikk (kohtu tl 2-3). Samas oli kaebuses toodud ekslik seisukoht reformatio in peius keelu põhimõtte kohaldumise osas. Lisaks oli kaebuses ka ebavajalik osa hädakaitse seisukoha osas, kuivõrd nimetatud argumentidel ei lõpetanud kohus praegusel juhul väärteomenetlust menetlusaluse isiku suhtes. Ühtlasi oli eelmärgitud kaebuse koostamisele kokku kulunud 5,5 tunnist kohtule mitteteadaolev osa sisaldanud ka büroosisest nõupidamist, mida kohus ei pea vajalikuks kuluks. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebuse koostamiseks (sh kohtuvälise menetleja otsusega tutvumiseks) on põhjendatud ajakulu 4 tunni ulatuses. 9 4-17-5362 Arvestades, et kohus lahendas praegust väärteoasja kirjalikus menetluses, edastas kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha menetlusalusele isikule ning tema kaitsjatele, andes võimaluse soovi korral neil endapoolseid seisukohti täiendada (kohtu tl 26) ning kohtule esitatud täiendav seisukoht oli 2 lehekülge pikk (kohtu tl 28-28 pöördel), leiab kohus, et täielikult on põhjendatud 10.11.

  1. a arvel kohtuvälise menetleja seisukohaga tutvumisele ja vastuse koostamisele kulunud 0,2 + 1,2 = 1,4 tundi (kohtu tl 29). Kuivõrd menetlusaluse isiku kaitsjad olid koos kaebusega maakohtule esitanud ka OÜ Xxxx äriregistri väljavõtte (kohtu tl 9-11), mille juhatuse liige menetlusalune isik Valeri Nikitenko on ja kelle kaasomandisse kuuluval maal praegune väärteosündmus toimus, peab kohus ka nimetatud äriregistri väljavõttele kulutatud 2,40 eurot põhjendatuks. Eeltoodut kokku võttes loeb kohus seega põhjendatuks õigusabi osutamist 1,5 + 4 + 1,4 = 6,9 tunni ulatuses. Arvestades tunnitasuna 120 eurot ilma käibemaksuta, on käesolevas väärteoasjas valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasuks antud juhul kokku 993,60 eurot (828 x 1,2) koos käibemaksuga. Lisaks on põhjendatud ka äriregistri väljatrüki kulu koos käibemaksuga 2,4 euro suuruses summas. Seega kokku on praegusel juhul põhjendatud õigusabi osutamine olnud 996 euro suuruses summas. Kuivõrd Valeri Nikitenko ei ole füüsilise isikuna käibemaksukohustuslane, siis tuleb talle hüvitada eelnevalt leitud mõistliku suurusega kaitsjatasu käibemaksuga summa. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväliseks menetleja olnud Politsei- ja Piirivalveamet. Kuivõrd siseministri 17.07.
  2. a vastu võetud määruse nr 33 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruse“ § 1 lg 1 kohaselt on Politsei- ja Piirivalveamet Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus, kes täidab seadusest ja teistest õigusaktidest tulenevaid ülesandeid, teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alusel, ulatuses ja korras, siis tuleb Valeri Nikitenko valitud kaitsjate tasu hüvitada Valeri Nikitenkole riigieelarve vahenditest. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et

§ 23

ja § 29 lg 1 p 1 alusel tuleb Valeri Nikitenko valitud kaitsjate esitatud taotlus menetluskulu hüvitamiseks Valeri Nikitenkole rahuldada osaliselt ning Valeri Nikitenko kasuks tuleb riigieelarve vahenditest välja mõista 996 eurot. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.