S §64 lg.
Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2016 otsusega jäeti Ralf Milleri apellatsioon kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. 1 Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kinnipeetaval on kaks distsiplinaarkaristust. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud ühel korral, reaalset vangistust kannab esimest korda. Kuriteo ajendiks oli kättemaks. Vangistuses on kinnipeetav töötanud koristajana, tootmistööl, toidujagajana, osales riigikeele A1 taseme õppes, eksam on sooritamata, käis psühholoogi vastuvõtul, osales vestlusel eluviisi ja ühiskonda suhtumise teemal, läbis sotsiaalprogrammi Viha juhtimine, samuti osales individuaalvestluses sotsiaalprogrammis Viha juhtimine omandatud teadmiste kinnistamiseks. Enne vangistust elas kinnipeetav abikaasa ja lastega xx, peale vabanemist soovib elama asuda xx endise elukaaslase juurde. Korter vastab elektroonilise järelevalve tingimustele, nõusolek on olemas. Kinnipeetaval on keskeriharidus, ta on korduvalt osalenud riigikeele A1 taseme kursustel, kuid eksamit ei ole sooritanud. Enne vangistust kinnipeetav ei töötanud. Kinnipeetav on korduvalt olnud abielus, hetkel on lahutatud. Kinnipeetava tutvusringkond on laialdane, kuriteokaaslane on varem kriminaalkorras karistatud. Kinnipeetava tegevusalad, liikluskäitumine ja suhted viitavad riskeerivale elustiilile. Kinnipeetava suhtlemisoskused on eakohased, ta on kalkuleeriv ja väikeste saavutuste nimel ei riskeeri, probleemide lahendamisel võib kasutada ebaefektiivseid vahendeid, ei arvesta võimalikke tagajärgi. Enda osalust kuriteos kinnipeetav eitab, pisendab kuriteo ohtlikkust, väärtegude osas õigustab end. Kinnipeetav on kõrgohtlik konkreetsele isikule ja kogu avalikkusele. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 12%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on 13%. Viru Vangla ei toeta kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kriminaalhooldaja oma kirjalikus arvamuses märgib, et kinnipeetav on korduvalt vahetanud nime. Kinnipeetava ema on surnud, isa kohta andmed puuduvad. Kinnipeetav on olnud kolm korda abielus, kõik abielud on lahutatud. Kinnipeetav ise väidab, et suhted lähedastega on head ja toetavad. Kinnipeetav on hea manipuleerimisoskusega. Vabanemise korral soovib kinnipeetav asuda elama xx endise elukaaslase ja viimase alaealise poja juurde. Elukaaslane on valmis kinnipeetavat vabanemisel toetama seni, kuni ta endale tööd leiab. Tegemist on 2toalise korteriga, mis vastab elektroonilisele valvele esitatavatele tingimustele ja omanik on nõusoleku andnud. Juhul, kui kohus peab otstarbekaks kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada, teeb kriminaalhooldusametnik ettepaneku määrata kinnipeetavale katseaeg kuni 30.07.2023, elektrooniline valve 12 kuud ja käitumiskontroll 2 aastat. Kinnipeetavale tuleb panna järgmised lisakohustused – KarS §75 lg.2 p.2-1, 4, 7, 9. Maakohtu istung Kinnipeetav Ralf Miller seletas maakohtu istungil, et on valmis töötama ja näitama, et teda võib usaldada. Prokuröri abi Margit Luga maakohtu istungile ei ilmunud, oma kirjalikus seisukohas ta kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega ei toetanud. Kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar toetas taotlust ja palus see rahuldada, kuna leidis, et formaalsed ja materiaalsed eeldused on olemas. 2 Maakohtu määruse põhjendused Maakohus, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et taotlus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Esmalt märgib maakohus, et abiprokurör on käesolevas asjas oma seisukohta esitades piirdunud vaid kahe lausega, milles teatab, et ei soovi arutamisest osa võtta ja ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Sellist abiprokuröri seisukohta on maakohtul raske arvestada ja hinnata, kuivõrd see seisukoht on täiesti põhistamata. Ilma põhistuseta väiteid maakohus aga ei arvesta. Selles osas nõustub maakohus täielikult kaitsja seisukohaga. Vastavalt Karistusseadustiku §76 lg.2 p.1 võib kohus süüdlase tahtlikus esimese astme kuriteos katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud ning nõustunud sama seadustiku §75 lg.2 p.9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega. Lisaks sellele peavad olema täidetud justiitsministri 22.02.2007 määruses nr.15 Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord sätestatud elektroonilise valve seadmise tingimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetavale mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust. Käesolevaks ajaks on ta sellest ära kandnud 5 aastat 7 kuud 22 päeva. Asja materjalides on olemas kinnipeetava kirjalik nõusolek elektroonilise valve kohaldamiseks. Samuti on asja materjalides olemas kriminaalhooldusametniku arvamus koos lisadega selle kohta, et elamispind vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele ja selleks valveks vajalikku on kinnipeetava elukohta võimalik paigaldada. Seega on käesolevas asjas formaalsed alused kinnipeetava vabastamiseks vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega täidetud. Samas ei tähenda vaid formaalsete aluste täitmine kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega, sest ainuüksi seaduses nimetatud tähtaja saabumine ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust vabaneda enne tähtaega. Vabanemine vangistusest eeldab ka materiaalsete aluste täidetust. Vastavalt Karistusseadustiku §76 lg.4 katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vangistusseaduse § 6 lg.1 kohaselt on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistuse eesmärk saavutatud siis, kui kinnipeetavast tulenev retsidiivsusrisk on väike. See tähendab, et antud menetluses tuleb eelkõige hinnata ja prognoosida uute kuritegude toimepanemise tõenäosust antud kinnipeetava puhul. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud esimest korda ja esimest korda kannab ka reaalset vangistust. 3 Riigikohus on oma 28.04.2017 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-12-17 leidnud, et retsidiivsusriski tuleb prognoosida esmajoones selle kaudu, kuidas on kinnipeetav ennast karistuse kandmise ajal üleval pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid. Käesolevas asjas nähtub, et kinnipeetav ei ole ennast vanglas üleval pidanud hästi, talle on määratud kaks distsiplinaarkaristust allumatuse eest, seega on alust arvata, et tegemist on loomult allumatu inimesega. Kinnipeetav on vanglas töötanud ja õppinud keelekursustel, läbinud sotsiaalprogrammi Viha juhtimine, käinud psühholoogi vastuvõtul ja osalenud vestlustel. Samas aga ei tähenda individuaalses täitmiskavas seatud eesmärkide täitmine koheselt seda, et ta tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus peab arvestama ka teisi KarS §76 lg.4 sätestatud asjaolusid. Vabanemise korral soovib kinnipeetav asuda elama endise elukaaslase juurde xx. Enne vangistust elas kinnipeetav abikaasa ja laste juures xx. Vastuseks kaitsja küsimusele kinnitas kinnipeetav, et tema suhted endise elukaaslasega on head. Alalise elukoha olemasolu ja elukaaslase toetus on küll antud asjas positiivsed asjaolud, kuid maakohus arvestab siinjuures ka seda, et alaline elukoht ja perekonna toetus olid kinnipeetaval olemas ka vahistamisel ja antud kriminaalasjas süüdimõistmise ajal. Seega ei takista ega välista alalise elukoha olemasolu ja pere toetus uute kuritegude toimepanemist kinnipeetava poolt. Lisaks sellele nähtub kriminaalhooldusametniku kirjalikust arvamusest, et kinnipeetava tegelik tutvusringkond on laialdane ja raskesti määratletav, kuriteokaaslane on varem kriminaalkorras karistatud. Vabanemise korral ei ole kinnipeetavale töökohta garanteeritud. Viru iseloomustuse kohaselt kinnipeetav enne vangistust ei töötanud. Vangla Mõistes kinnipeetava 2015 süüdi, pidas kohus talle sellise kuriteo eest kohaseks karistuseks 11 aastat vangistust. See tähendab, et Harju Maakohtu hinnangul oli just see karistusmäär sobiv selleks, et mõjutada kinnipeetavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Maakohus, arvestades kõike käesolevas kohtumääruses eelpooltoodut, leiab, et antud kinnipeetava karistuse eesmärgid ei ole täidetud juba rohkem kui 5 aastat enne karistusaja lõppu. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kinnipeetav kannab käesoleval ajal karistust KarS §414 lg.2 p.2, §414 lg.
Maakohus möönab, et ainuüksi karistuse raskus ei tingi kinnipeetava vabastamata jätmist vangistusest tingimisi enne tähtaega ja kuriteo toimepanemisega seotud asjaolude kaal ajas väheneb, kuid leiab siiski, et arvestades kinnipeetava poolt toimepandud kolme erinevat kuritegu ja nende raskust, ei ole kinnipeetava vabastamine vangistusest tingimisi enne tähtaega käesoleval ajal põhjendatud ja oleks ennatlik. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt ei toeta vangla kinnipeetava vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega, kuna ta on avalikkusele ja konkreetsele täiskasvanule kõrgohtlik; uue kuriteo toimepanemise tõenäosus antud kinnipeetava poolt 2 aasta jooksul on 12% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise 2 aasta jooksul on 13%. Maakohus antud riskihinnangut kinnipeetava vabastamise küsimuse otsustamisel ei arvesta, kuna vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult 4 põhjendamata ega ole kontrollitav. Selles osas nõustub maakohus täielikult kaitsja seisukohaga. Ülalnimetatud Vangistusseaduse § 6 lg.1 kohaselt on vangistuse üheks eesmärgiks ka õiguskorra kaitsmine. Maakohus leiab, et siinkohal tuleb muuhulgas arvestada ka ühiskonna üldise õiglustundega. Kuigi tegemist on abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, leiab maakohus, et antud kinnipeetava vabastamisel vangistusest tingimisi enne tähtaega käesoleval ajal saaks ühiskonna õiglustunne kindlasti riivatud. Maakohus arvestab siinkohal muuhulgas ka kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo asjaolusid. Maakohus on seisukohal, et ka üldpreventiivsed kaalutlused on kinnipeetava vangistusest vabastamisel tingimisi enne tähtaega olulised ja nendega tuleb samuti arvestada. Kokkuvõtvalt leiab maakohus, et antud kinnipeetava poolt on uute kuritegude toimepanemise risk käesoleval ajal vabanemisel endiselt suur ja tema retsidiivsusriski suurendavad asjaolud ülekaalus, mistõttu tema vangistusest vabastamine tingimisi enne tähtaega ei ole põhjendatud. Kinnipeetav peab jätkama karistuse kandmist vanglas. Kuigi kaitsja tõi maakohtu istungil välja rea asjaolusid kinnipeetava vabastamiseks vangistusest tingimisi enne tähtaega ja maakohus nõustub, et tegemist on positiivsete asjaoludega, ei pea maakohus siiski põhjendatuks vabastada kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega käesoleval ajal, s.o. nii palju enne karistusaja tegelikku lõppu. Maakohus lähtus määruse tegemisel eeltoodust ja juhindus Karistusseadustiku §76 ning Kriminaalmenetluse seadustiku §426, §383, §384 ja §387. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.