← Eesti

2-16-2954/50

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-2954 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. juuni 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu Kohtuasi Vjatšeslav Sereda hagi Anžela Nezentseva vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vjatšeslav Sereda kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus nende Hageja Vjatšeslav Sereda, lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin Kostja Anžela Nezentseva (endine Sereda), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Asja läbivaatamise kuupäev
  4. mai 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus nr 2-16-2954 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  8. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  9. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. tsiviilasjas ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Vjatšeslav Sereda (hageja) esitas
  11. veebruaril 2016 Anžela Nezentseva (kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks, paludes lõpetada poolte ühisomand Tallinnas Õismäe tee 139–25 ja Õismäe tee 139–26 asuvatele korteritele (korterid), jätta need hageja ainuomandisse, asendada kostja tahteavaldus kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks, kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja ning mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitisena 5650 eurot 92 senti. Hageja palus jätta tema kanda poolte laenukohustuse AS SEB Pank vastu. 2-16-2954 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
  12. augustil 1998 Tallinna perekonnaseisuametis abielu. Pooled kolisid
  13. aastal püsivalt Suurbritanniasse, kus nad on senimaani elanud. Poolte abielu lahutati Suurbritannia kohtus
  14. märtsil
  15. Suurbritannia kohtuotsusega jagati poolte abielu kestel Suurbritannias ostetud ühine eluase, kuid jagamata jäid Tallinnas asuvad korterid. Kinnistusraamatusse on alates
  16. aprillist 2006 korterite omanikuna kantud kostja, kuid korterid kuuluvad poolte ühisvara hulka, sest abikaasad ei sõlminud abieluvaralepingut, nende vahel kehtib varaühisuse varasuhe ning korterid soetati abielu kestel. Pooled sõlmisid
  17. aprillil 2006 AS-ga SEB Pank laenulepingu nr L060012221, et korterid osta ja renoveerida.
  18. veebruari
  19. a seisuga oli laenu põhiosa jääk 70 281 eurot 57 senti. Abielu lahutamisest hagi esitamiseni tasus laenumakseid hageja, kuid see oli poolte ühine kohustus, mistõttu peaks kostja hüvitama hagejale poole ehk 5870 eurot 14 senti.
  20. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et see tuleks jätta läbi vaatamata, sest Suurbritannia kohtuotsusega jagati ka abikaasade Eestis asuvad korterid. Suurbritannia kohus jättis Eestis asuvad korterid kostja ainuomandisse ja nende omandamiseks võetud laenukohustuse kostja kanda. Kõike arvesse võttes otsustas kohus jätta ka Suurbritannias asuva kinnisasja kostjale ja anda hagejale õiguse saada kinnisasja väärtusest 30% hüvitist. Kostja leidis, et kui kohus siiski otsustab vaadata asja sisuliselt läbi, tuleks arvestada sellega, et pooltevahelistele varasuhetele kohaldub Suurbritannia õigus, sest pooled kolisid sinna kohe pärast abiellumist ja elasid seal kogu kooselu kestel. Suurbritannia õiguse kohaselt on poolte abieluvara jagatud. Kui kohus kohaldab sellele vaatamata Eesti õigust, on kostjal õigus saada hagejalt hüvitisena 72 082 eurot 8 senti, mis vastab poolele nende kahe korteri keskmisest turuväärtusest.
  21. Harju Maakohus rahuldas
  22. veebruari
  23. a otsusega hagi osaliselt, lõpetas poolte ühisomandi Tallinnas asuvatele korteritele, jättis korterid hageja ainuomandisse ja kohustas hagejat hüvitama kostjale enamsaadud ühisvara eest 13 960 eurot. Maakohus tuvastas, et laenukohustus Aktsiaseltsi SEB Pank vastu lasub poolte ühisvaral, ning jättis laenukohustuse
  24. veebruari
  25. a seisuga poolte kui solidaarvõlgnike sisesuhtes hageja kanda. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et hagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust, sest Eestis asuvad korterid on jagamata, Eesti kohus on pädev asja menetlema ja kohaldada tuleb Eesti õigust. Maakohus leidis, et Willesdeni ringkonnakohtuniku Middleton-Roy kinnitatud kohtuotsusega ei jagatud Suurbritannia kohtus Eestis asuvaid kortereid ega laenukohustust. Suurbritannia kohtuotsuse tõlke p 8 kohaselt oli abieluvaraks abikaasade ühine kodu. Kohtuotsuse p-s 10 märkis kohus, et pooltel on kaks korterit Eestis ja lisas p-s 24, et korterid jäävad kohtu jurisdiktsioonist välja. Sellest võib järeldada, et Suurbritannias kohus ei jaganud Eestis asuvaid kortereid. Kuna korterid on jagamata, ei ole alust jätta hagi läbi vaatamata. Õige ei ole kostja väide, et kohtualluvus on Suurbritannias. Riigikohus märkis
  26. novembri
  27. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, et abielu lahutamise ja abikaasade varasuhtest tulenevate nõuete rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel ei ole tähendust asjaolul, millises riigis asub abikaasade vara. Abieluasja rahvusvaheline kohtualluvus ei sõltu sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 102 sätestatud tingimused. Kuna kostja on rahvastikuregistri kandest nähtuvalt Eesti Vabariigi kodanik, allub asi Eesti kohtule. Abikaasade varasuhtele kohaldatav õigus tuleneb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st
  28. Kuna pooled sõlmisid abielu Tallinnas, kohaldub asjas Eesti õigus. 2

(6)2-16-2954 Kinnisasjade puhul kehtib eriregulatsioon, mis on sätestatud Nõukogu määruses (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis määrus) ning mille art 24 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt allub poolte alalisest elukohast olenemata kinnisasjaõigusega seotud vaidlus kinnisasja asukohariigile ning registrikannete kehtivusega seotud vaidlus registri pidamise koha kohtule. Kuna korteriomandid asuvad Eestis ja kinnisasjade andmeid peab Eesti kinnisvararegister, on Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema. Ühisvara jagamisel tuleb juhinduda perekonnaseaduse (PKS) §-dest 210 ja 211 ning jagada ühisvara PKS § 37 lg 3 järgi koostoimes asjaõigusseaduse § 77 lg-s 2 sätestatuga võrdsetes osades, makstes omandist ilma jäänud abikaasale õiglast hüvitist ja määrates jagatava vara väärtuse kindlaks võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Pooled omandasid korterid abielu kestel ega vaidle selle üle, et need kuuluvad abikaasade ühisvara hulka. Kuna hageja soovib kortereid enda ainuomandisse ja kostja neid endale ei soovi, tuleb korterid anda hageja ainuomandisse ja hageja peab maksma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist 49 100 eurot. Õiglase hüvitise maksmiseks kostjale tuleb tuvastada korteriomandite väärtus ühisvara jagamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Väärtuse määramisel ei saa lähtuda kostja esitatud hinnastatistikast, sest see ei kajasta konkreetsete korterite väärtust. Lähtuda saab ARCO VARA hindamisaktis
  1. oktoobri
  2. a seisuga märgitud korteriomandite väärtusest 50 200 eurot ja 39 200 eurot, sest hinnangu on andnud eriteadmistega spetsialist ja see kajastab jagatavate korterite turuväärtust, arvestades sealjuures, et hindamisaktis märgitud väärtus peaks olema 10% võrra suurem, sest pooleteist aasta jooksul on selle võrra kinnisvara hinnad tõusnud. Seega on korterite turuväärtus kokku 98 340 eurot, millest pooles ulatuses peab hageja peab tasuma kostjale hüvitist (49 100 eurot). Pooled sõlmisid abielu ajal
  3. aprillil 2006 laenulepingu, mille alusel said pangast laenu 93 370 eurot. Pooled on solidaarvõlgnikud panga ees. Laenu kasutati korterite ostmiseks. Laenujääk 70 281 eurot 57 senti tuleb PKS § 38 alusel jagada poolte vahel võrdselt. Laen jääb hageja kanda ja kostja peab hüvitama hagejale 35 140 eurot. Asjas ei ole tõendatud, et alates abielu lahutamisest kuni hagi esitamiseni oleks laenumakseid tasunud vaid hageja, seetõttu tuleb hageja 5870 euro 14 sendi suurune hüvitisnõue jätta rahuldamata. Hageja nõue tagastada 8000 naela ühisvarasse ei ole põhjendatud. Hageja saab esitada nõude kolmanda isiku vastu, kelle jaoks kinnisasi omandati. Kuna hageja peab kostjale maksma poole korterite väärtusest ehk 49 100 eurot, kostja aga hagejale 35 140 eurot, siis pärast nõuete tasaarvestamist tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitisena 13 960 eurot. Kostja taotlus määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja kohustada hagejat tasuma enam saadud ühisvara eest hüvitis kohtu deposiiti tuleb jätta rahuldamata, sest kostja õigused on tagatud tema kasuks seatud eelmärkega, mille kustutamiseks on kinnistusraamatu seaduse § 341 lg 1 järgi vajalik kostja nõusolek, mis on mõeldav pärast hüvitise saamist.
  4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, ja jätta uue otsusega hagi läbi vaatamata või täielikult rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 72 082 eurot 8 senti ja siduda korteriomandite jagamise nõude hüvitise hoiustamise tingimusega. 3
(6)2-16-2954
  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. veebruari
  4. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi ja lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus selgitas otsuse põhjendustes, et käsitles kostja taotlust jätta hagi läbi vaatamata menetluse lõpetamise taotlusena TsMS § 428 lg 1 p 2 mõttes, tuues välja, et kohus ei saan jätta hagi läbi vaatamata, kui ta on asja TsMS § 371 lg 1 p-le 4 vaatamata menetlusse võtnud. TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade poolte vahel samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Pooled ei vaidle selle üle, et Suurbritannia kohtulahend tehti samade poolte vahel, kuid vaidlus on selle üle, kas Suurbritannia kohus arvestas lahendi tegemisel poolte Eestis asuvaid kortereid ja nende soetamiseks võetud laenu. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et Suurbritannia kohtuotsuse p-dest 8, 10 ja 24 tuleb järeldada, et Suurbritannia kohus ei jaganud Eestis asuvaid kortereid. Suurbritannia õiguses ei too abielu sõlmimine kaasa abikaasade varasuhet, sealjuures ei moodustu abikaasadel ühisomandit. Abielu lahutamisel lahendab kohus ühtselt õigluse põhimõttel pooltevahelised nõuded, sealhulgas ülalpidamiseks ja varalise seisundi tasakaalustamiseks, lähtudes õigusakti Matrimonial Causes Act 1973 (MCA) §-st
  5. Kuigi Suurbritannia kohus nentis kohtulahendi p-des 24 ja 26, et abikaasade ühine kodu Suurbritannias on ainus, mille osas tal on kohtualluvus, järeldas maakohus sellest ennatlikult, et Suurbritannia kohus Eestis asuvat vara ei jaganud. Suurbritannia kohus jättis abikaasade ühise kodu kostjale ja andis hagejale 30% suuruse hüvitisnõude Eestis asuvaid kinnisasju ja laenukohustust arvestades. Sealjuures välistas kohus poolte õiguse esitada teineteise vastu MCA alusel lisanõudeid. Kuna Suurbritannia õiguse kohaselt abikaasadel ühist omandit esemetele ei teki, ei saa abielulahutuse tagajärgi käsitlev lahend sisaldada kõiki varaesemeid, mille kohta lahend tehakse. Kohus teeb otsuse vara ülekandmiseks vaid mõne üksiku eseme suhtes, kui peab seda kõiki asjaolusid arvestades õiglaseks. Protokollist nähtub, et Suurbritannia kohus selgitas, et kuna pooled ei ole teises riigis abielu lahutanud, on tema tehtaval lahendil kõrgem juriidiline jõud ning ta oleks väga üllatunud, kui hageja üritaks esitada nende varaesemete kohta Eestis hagi. Kohtunik leidis, et kui hageja seda teeks, peaksid hageja nõuded olema välistatud, kui kostja näitaks tehtud otsust Eesti kohtus (II kd, tl 30; tõlge, tl 42). Ei ole põhjendatud hageja väide, et Suurbritannia otsust ei saaks tunnustada, sest see on Eesti õiguse oluliste põhimõtetega vastuolus TsMS § 602 lg 1 p 1 mõttes, sest Suurbritannia kohus leidis, et korterid on hageja ainuomandis, ega arvestanud võrdsuse põhimõttega. Asjaolu et abikaasade varasuhetega seotud nõuded lahendati Suurbritannia, mitte Eesti õiguse järgi, ei muuda lahendit avaliku korraga vastuolus olevaks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. 4
(6)2-16-2954 Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldub REÕS § 58 lg 3 järgi abikaasade varalistele suhetele Eesti õigus, sest abikaasad ei ole varasuhetele kohaldatavat õigust valinud. Arvestada tuleks sellega, et korterite omandamise asjaõiguslepingus on öeldud, et need kuuluvad abikaasade ühisvara hulka. Asjaolu, et abikaasad asusid elama Suurbritanniasse, ei tähenda seda, et ühisomand Eestis asuvatele korteritele oleks lõppenud. Suurbritannia kohus ei jaganud otsuse resolutsioonis poolte vahel Eesti kortereid ning täitmiseks kohustuslik on vaid otsuse resolutsioon. Suurbritannia kohus tõi välja, et tal ei ole korterite jagamiseks kohtualluvust. Hinnates, kas samade poolte vahel on sama nõue juba lahendatud, tuleb anda hinnang vaid otsuse resolutsioonile ning muuga ei saa tunnustamismenetluses arvestada.
  1. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et hagi jäeti õigesti läbi vaatamata, sest korterid on Suurbritannias tehtud abielu lahutamise ja vara jagamise otsusega juba jagatud ja jäetud kostja ainuomandisse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 kohaselt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi ringkonnakohtule menetlemise jätkamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  3. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. Hageja leiab, et Suurbritannias tehtud kohtulahendiga ei määratud Eestis asuvate korteriomandite saatust, ning pöördus seetõttu Eesti kohtusse korteriomandite ühisomandi lõpetamiseks. Kostja leiab, et Suurbritannia kohus jagas ka Eestis asuvad korterid ja seetõttu on juba olemas samas asjas samade poolte vahel tehtud kohtulahend.
  4. Et vastata küsimusele, kas menetlus tuleks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetada seetõttu, et samas asjas on samade poolte vahel jõustunud tunnustamisele kuuluv välisriigis tehtud kohtulahend, on vajalik esmalt analüüsida, millise nõude on hageja Eesti kohtusse esitanud. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja lõpetada poolte ühisomandi korteritele, jätta need hageja ainuomandisse, asendada kostja tahteavaldus kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks, kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja, mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitisena 5650 eurot 92 senti ning jätta hageja kanda poolte laenukohustus AS SEB Pank vastu.
  5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui lõpetas asjas menetluse, sest Suurbritannias ei lahendatud kõiki hageja esitatud nõudeid. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 10, et Suurbritannia kohus lahendas nii rahalise toetuse kui ka varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, juhindudes MCA §-st 25, tuvastades kummalegi abikaasale kuuluva vara, sh Eestis asuvad kinnisasjad ja nende väärtuse. Ringkonnakohus lisas, et Suurbritannia kohtulahendi põhjendustes antud selgitus, et nende osas ei ole Suurbritannia kohtul kohtualluvust (p 24), tuleb mõista selliselt, et Suurbritannia kohus ei saa korteriomandi omandiõigust ühelt abikaasalt teisele üle anda ega korraldada vara võõrandamist.
  6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus Suurbritannia kohtulahendis öeldule ei pruugi olla ekslik, kuid sellest nähtub, et isegi juhul, kui võtta aluseks ringkonnakohtu tõlgendus, tuleb möönda, et Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. Suurbritannia kohtulahendist ei nähtu, et lahendatud oleks vähemasti 5
(6)2-16-2954 korteriomandi omandiõiguse hagejale üleandmise ja sellega seotud kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamise ja kande muutmise nõuded. Seetõttu asus ringkonnakohus ekslikult seisukohale, et menetlus tuleb lõpetada.
  1. Kolleegium möönab, et välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. Kolleegium leiab, et sellistele raskustele on viidanud ka Suurbritannia kohus, kes on lahendi p-des 10, 24 ja 25 küll Eestis asuvat vara käsitlenud, kuid märkinud põhjendatult vähemalt seda, et ta ei saa tagada Eestis asuvate korteriomandite omandiõiguse üleminekut.
  2. Kolleegium lisab, et kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Kolleegium leiab, et Eesti kohtu kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud.
  3. Kolleegium leiab aga, et kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus hindama, vajadusel menetlusosalistelt lisatõendeid ja seisukohti küsides, kas Suurbritannia kohus arvestas varalise seisundi tasakaalustamise nõude ulatuse määramisel ka Eestis asuvaid kortereid. Sellest lähtudes saab ringkonnakohus otsustada, kas hageja nõue korteriomandite ja laenukohustuse tema kanda jätmiseks on põhjendatud, ning võtta seisukoha hageja nõuete kohta korteriomandi omandiõiguse üleandmiseks, sellega seotud kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks.
  4. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
  5. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik Ants Kull Tambet Tampuu 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.