← Eesti

2-17-13230/43

Obsah (10)§ 657§ 654§ 477§ 9§ 54§ 53§ 463§ 558§ 5521§ 172

Tsiviilasi nr: 2-17-13230 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-17-13230 Määruse tegemise aeg ja koht 07.05.2018, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet

) § 392 lg 1 p-de 3, 4 ja 41 rikkumine).

  1. Lapse esindaja ega lastekaitsespetsialistid ei ole asunud seisukohale, et lapse isa avaldus tuleb tingimata rahuldada. Alaealine laps ei ole väljendanud oma kategoorilist soovi isa juures elamiseks. Avalduses toodud isa väited sellest, et laps oleks palunud teda ema juurest ära võtta, on paljasõnalised ja väärad ning ei leidnud asja menetlemise käigus kinnitust. Isa esitatud avaldus ei ole avalduses märgitud ulatuses ja asjaolude osas õiguslikult põhjendatud. Menetluse edasine käik
  2. Isa ja eestkosteasutused palusid määruskaebuse jätta rahuldamata. 5

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-13230
  1. Lapse esindaja palus määruskaebuse jätta rahuldamata, kuid palus tühistada maakohtu määruse osas, milles anti otsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel üle isale. Selles osas palub lapse esindaja teha uus määrus, millega anda isale üle ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel.
  2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  3. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus jääb

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.

Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb lahendi täidetavuse eesmärki silmas pidades küll täpsustada vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise suhtes lapse igakordse viibimiskoha määramisel. 20. Juhindudes analoogia korras

§ 654

lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus käesoleva määruse resolutsioonis maakohtu määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Nii avaldusest kui vastuavaldusest nähtuvalt vaidlevad vanemad eelkõige selle üle, kummal vanemal võiks olla ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise osas, sh kumb vanematest võib otsustada üksinda lapse elukoha küsimuse. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et asjas esile toodud asjaoludel ning arvestades asjas kogutud tõendeid, on isa avaldus põhjendatud ja ainuhooldusõigus tuleb anda osaliselt isale. Seoses maakohtu otsustusega lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes, andes otsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel üle isale, märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele 6

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-13230 vanemale ainuhooldusõiguse. Seejuures saab kohus lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt Riigikohtu 07.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 1921).
  1. Seega on vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) alternatiivsed nõuded. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).
  2. Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 29.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 19).
  3. Isa esitatud avaldusest ja 06.11.2017 esitatud avalduse täpsustusest nähtub, et avaldaja eesmärgiks on lahendada lapse elukoha küsimus selliselt, et isal oleks õigus üksinda otsustada, kus laps edaspidi elab (tl-d 1-3, 57). Ringkonnakohtu hinnangul saab isa seisukohtadest ja nõude täpsustusest järeldada, et tegemist ei ole vaid ühekordse viibimiskoha otsustamisega ja sellisel juhul tuleb isa avaldus rahuldada PKS § 137 alusel.
  4. Maakohtu määruse resolutsioonist ja põhjendustest nähtuvalt on isa avaldus rahuldatud ning lõpetatud osaliselt vanemate ühine hooldusõigus. Samas on määruse resolutsioonis märgitu järgi antud isale üle otsustusõigus igakordse viibimiskoha määramisel. Selline otsustus viitab ühest küljest konkreetse olukorra lahendamisele (otsustusõigus) ja samas on tulevikku suunatud (igakordse viibimiskoht). Maakohtu määruse resolutsioonist ei selgu üheselt, kas maakohus andis isale otsustusõiguse PKS § 119 järgi või lõpetas selles osas ühise hooldusõiguse ja andis isale viibimiskoha küsimuses ainuhooldusõiguse PKS § 137 järgi. Määruse põhjendavas osas viitas maakohus küll PKS § 137 lg-le 1 ja 3, kuid ei ole selgelt väljendanud, et rahuldab isa avalduse viidatud sätte alusel. Sellisena ei ole maakohus lahendanud isa avaldust lapse viibimiskoha määramist puudutavas osas selgelt ja ühemõtteliselt ning kohtumääruse resolutsioon on vastuoluline. Hagita asjas tehtava kohtumääruse resolutsiooniga peab aga kohus
(11)Tsiviilasi nr: 2-17-13230 § 442 lg 5 järgi koosmõjus

§ 477

lg-ga 1 lahendama menetlusosaliste taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, sh peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita. Kolleegium on seisukohal, et ülalpool nimetatud rikkumine on võimalik kõrvaldada määruskaebemenetluses. Eeltoodu tõttu täpsustab ringkonnakohus maakohtu määrus resolutsiooni, kõrvaldades viidatud vastuolu. 27. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 28. PKS § 123 lg 1 järgi tuleb kohtul lapse hooldusõigusse puutuvaid asju läbi vaadates teha esmajoones lapse huvidest lähtuv lahend, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Tsiviilasja vaatab esimesena läbi maakohus (

§ 9

lg 3, § 11 lg 1), kuulates võimalusel ära kõik puudutatud isikud, hinnates kõiki asjaolusid vahetult ning kujundades menetluses kõikide asjaolude kaalumise põhjal seisukoha. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul ületanud perekonnaseadusest tulenevaid diskretsiooni piire, kui leidis, et lapsel on parem elada koos isaga. Maakohus leidis, et kuigi nii vajalikud elamistingimused kui ka valmisolek last kasvatada on mõlemal vanemal, on lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse andmisel isale määrav asjaolu, et nii laps ise kui ka lapsele määratud esindaja ning mõlemad eestkosteasutused olid vaidlusaluses küsimuses üksmeelsel seisukohal. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohus eksis oma järelduste kujundamisel tegelikele asjaoludele hinnangut andes. Lapse ema ei ole toonud määruskaebuses esile asjaolusid, mis tingiksid lapse huvidest lähtuvalt teistsuguse lahendi tegemise. Määruskaebusest ei selgu, kuidas ema juures elamine oleks rohkem lapse huvides. Asjaolu, et isa juures elades saavad laps ja ema varasemast vähem aega koos veeta, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Asja materjalide pinnal ei saa teha järeldust, et emal puuduks lapse praegusest elukohast tulenevalt võimalus oma lapsega piisavalt suhelda. Kaebaja heidab isale ette ka seda, et lapse isa ei toeta lapse arengut ja huvitegevust. Asja materjalid ei võimalda sellisele seisukohale jõuda. Samuti ei ole tõendatud isa vägivaldne käitumine või ohtlikkus lapsele. 29. Vastupidiselt ema seisukohale leiab ringkonnakohus, et laps on avaldanud selgelt soovi isa juures elada ning lapse esindaja ja eestkosteasutused on väljendanud toetust avalduse rahuldamiseks. Lapse elukoha muutmise üle otsustades tuleb lähtuda lapse huvidest, arvestades seejuures vähemalt 10-aastase lapse soovi (vt ka Riigikohtu 16.06.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 35). Kuivõrd laps oli praegusel juhul maakohtus toimunud menetluse ajal 12-aastane, pidigi lapse arvamus olema maakohtu jaoks keskse 8

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-13230 tähtsusega. Seetõttu on põhjendamatu ema etteheide, et maakohus lähtus asja lahendamisel lapse enda arvamusest. Kaheteistaastase lapse arvamusega vastuollu mineva otsustuse tegemiseks peaksid esinema väga kaalukad põhjused, eelkõige selge ja tõenäoliselt realiseeruv oht lapsele endale. Asja materjalidest ei nähtu, et isaga elamine võiks praegusel juhul last ohustada. 30. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse etteheitele maakohtu väidetavatele menetlusnormide rikkumiste kohta märgib kolleegium järgmist. 31. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud etteheited maakohtu 17.10.2017 kohtuistungi protokolli menetlusosalistele nähtavakstegemisega viivitamise kohta. Seadus iseenesest ei sätesta, millise aja jooksul pärast istungi toimumist peab kohus protokolli allkirjastama. Lisaks ei ole menetlusosalisel hagita asjas

§ 477

lg-st 8 tulenevalt õigust taotleda protokolli parandamist vastavalt

§-s 53 sätestatule. Vastuväiteid protokollile võib esitada asjas tehtud lahendi peale edasi kaevates.

§ 54

lg-st 1 tuleneb, et kui protokolli on koostanud kohtuistungi sekretär või muu selleks pädev isik, kirjutab protokollile lisaks kohtunikule alla ka tema.

§ 53

lg 2 teise lause kohaselt teavitab kohus menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on maakohtu kohtunik on allkirjastanud 17.10.2017 toimunud istungi protokolli 02.11.2017 ja kohtuistungi sekretär 07.11.

  1. Samal päeval, s.o 07.11.2017, on maakohus protokolli menetlusosalistele ka nähtavaks teinud.
  2. Kolleegium ei pea menetlusnormi oluliseks rikkumiseks ema lepingulise esindaja kohtuistungi edasilükkamise taotluse lahendamata jätmist. Menetlusosalise taotluse oleks kohus pidanud lahendama määrusega (

§ 463lg 1).

Siiski ei anna määruskaebuse väited kolleegiumile alust arvata, et tegemist oleks praegusel juhul olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, st minetusega, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

§ 477

lg 3 järgi ei takista kohtuistungile kutsutud isikute puudumine hagita asja läbivaatamist ja lahendamist, kui kohus ei määra teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas oluline, et mõlemad lapsevanemad on maakohtus isiklikult ära kuulatud (

§ 558lg 1).

Lisaks on ema saanud kõik asjas tähtsust omavad seisukohad lepingulise esindaja kaudu esitada ka kirjalikult (tl-d 66– 69). Puudub alus arvata, et lapse ema lepingulise esindaja puudumine kohtuistungilt võis kokkuvõttes mõjutada maakohtu otsustust asja lahendamisel. Kolleegiumi hinnangul ei esinenud kaalukad asjaolud istungi edasilükkamiseks ja istungi edasilükkamine oleks pigem toonud kaasa asja põhjendamatu venimise. 33. Maakohtu 17.10.2017 kohtuistungi protokolli (tl 45 pöördel) ja vaidlustatud maakohtu määruse kirjeldava osa (tl 90 pöördel) kohaselt toimus lapse ärakuulamine 20.10.2017. Kuivõrd

§ 5521koosmõjus § 477 lg-ga 8 ei näe ette kohustust ärakuulamist protokollida, ei ole tegemist ka selles osas menetlusliku rikkumisega. Kuigi lapse 9

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-13230 ärakuulamine ei ole protokollitud, ei ole kahtlust lapse seisukohtades, kuna ta on korduvalt avaldanud ka erinevatele lastekaitsespetsialistidele ja lapse esindajale oma arvamust selle kohta, kumma vanema juures ta sooviks elada (tl-d 30 pöördel, 33, 36 pöördel). Praegusel juhul ei esine vastuolu lapse seisukohtades erinevatele isikutele. 34. Menetlusnormide rikkumist ei näe kolleegium ka selgitamiskohustuse täitmisel. Ringkonnakohus iseenesest nõustub puudutatud isikuga I, et hagita menetluses kehtib

§ 477

lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, mistõttu hagita asja läbivaatamisel on kohtul aktiivsem roll ning kohus peab vastutama väljaselgitatud asjaolude piisavuse ja objektiivsuse eest. See ei võta aga menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust (vt nt Riigikohtu 04.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). Ema etteheide, et väidetavalt ei selgitanud maakohus piisavalt, missuguseid asjaolusid tuleb tõendada, võiks olla ehk põhjendatud juhul, kui pooltel ei oleks lepingulisi esindajaid. Praegusel juhul on ema esindanud õigusteadmistega lepinguline esindaja, mistõttu ei saa väita, et tal puudus teadmine, milliseid asjaolusid tuli tal tõendada. Vanemate hooldusõiguse vaidluses piisab tavapäraselt üksnes eluliste asjaolude esile toomisest. Praegusel juhul pidid vanemad hiljemalt 17.10.2017 kohtuistungil nende vahetul ärakuulamisel mõistma vaidluse olemust ja vajadust põhjendada oma seisukohta, miks laps peaks elama just temaga koos.

  1. Puudutatud isik I on esitanud 11.03.2018 ringkonnakohtule lisatõendina enda ekirjavahetuse Raasiku valla lastekaitsespetsialistiga. Ema hinnangul on nimetatud ekirjavahetuses kajastatud asjaolud põhjendatud ja vajalikud käesoleva asja läbivaatamiseks. Kolleegiumi arvates ei anna viidatud tõend koosmõjus menetluses varasemalt kogutud infoga alust maakohtu määruse muutmiseks. Kõnealune ekirjavahetus kajastab eelkõige ema seisukohti ja hinnanguid, mida ta on välja toonud ka kohtule esitatud menetlusdokumentides.
  2. Määruskaebuse väited (sh õiguslikud väited), mis puudutavad ema ja lapse suhtlusõiguse piiramist, ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohased. Vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine maakohtu poolt ei piira ema õigust lapsega suhelda (PKS § 143). Menetluskulude jaotus
  3. Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

§ 172

lg 1 ja lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium määruskaebuse esitamisest tingitud avaldaja ning puudutatud isiku I menetluskulud samuti menetlusosaliste nende endi kanda ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. 10

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-13230 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.