Obsah (14)

§ 162§ 657§ 651§ 654§ 367§ 173§ 163§ 177§ 133§ 136§ 137§ 147§ 179§ 134

2-16-105633 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2018, Tallinn K

§ 162lg 1 alusel kostjate kanda.

Hageja menetluskulud summas 1240 eurot on põhjendatud ja vajalikud. Arvestades hageja taotlust tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks solidaarselt välja menetluskulude hüvitis 200 eurot ja lisaks kostjalt I 1040 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjatelt välja seadusjärgset viivist ületavas määras viivise, ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse osas. Kostjad nõustusid seadusjärgses määras või põhivõla ulatuses viivise väljamõistmisega ja palusid jätta menetluskulud poolte enda kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus ekslikult seisukohale, et laenulepingus sisalduv viivisekokkulepe ei ole tüüptingimusena tühine. Maakohus jättis arvestamata, et viivisenõue ületab kordades põhinõuet (
2. juuni
3. a seisuga on viivis kokku 9105 eurot). Maakohus leidis õigesti, et kokkulepitud viivisemäär ületab oluliselt seaduses sätestatud viivisemäära, kuid jättis arvestamata, et lepingujärgse viivis on võrreldes seadusjärgse viivisega ebamõistlikult suur. Riigikohus ei ole pidanud majandustegevuses sõlmitud lepingute puhul viivisemäära 0,2% ebamõistlikult suureks, kuid praegusel juhul oli kokkuleppeline viivisemäär 0,5%. Maakohus ei võtnud seisukohta kostjate väite kohta, et igal juhul ei ole põhjendatud mõista kostjatelt välja viivist põhinõuet ületavas osas. Kohtupraktikas loetakse ebamõistlikult suureks viivis, mis ületab põhinõuet. Lisaks on maakohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon vastuolus, sest maakohus leidis, et viivis ei ületa põhinõuet, kuid mõistis siiski kostjatelt välja viivise, mis ületab põhivõlga. Maakohus jaotas viivise vähendamise taotlust lahendades vääralt tõendamiskoormise. Põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada ja tõendada võlausaldajal. Kuna viivisenõue tuleb jätta osaliselt rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte enda kanda. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei ole viivise olemust arvestades kostjate vastuväited asjakohased. Viivisenõue oli ettenähtav ja välditav. Kõik osapooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuse raames. Pooled võivad leppida seadusjärgsest määrast suurema viivise ning oluline ei ole kas viivised ületavad põhivõlga. Arvestades kõiki asjaolusid ei ole viivisemäär ebamõistlik ning kostjad ei ole seda tõendanud. Viivise vähendamine on erandlik ning üksnes suur viivisemäär ei anna selleks alust, eriti olukorras, kus võlgnik ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi võla tasumiseks. 5 2-16-105633 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et kostja I apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja viivise 3000 eurot ületavas osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jätab hageja viivisenõude kostja I vastu 3000 eurot ületavas osas rahuldamata. Kostja II apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb kostjat II puudutavas osas jätta maakohtu otsus

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohtu otsuse osalise tühistamise ja hagi väiksemas ulatuses rahuldamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja tühistada maakohtu otsus menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas. 7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis neilt välja seadusjärgset viivist ületavas määras viivise, alternatiivselt põhivõlga (3000 eurot) ületava viivise. Muus osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu ringkonnakohus ei kontrolli ülejäänud nõuete osas maakohtu otsuse õiguspärasust. Lisaks juhindub ringkonnakohus asja lahendades sellest, et maakohus on kummaltki kostjalt mõistnud välja erinevas suuruses viivise – mõlemalt kostjalt solidaarselt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 626 eurot 67 senti ja lisaks kostjalt I hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1983 eurot 33 senti ning alates

1. maist 2016 kuni põhivõla tasumiseni tasumata põhivõlalt viivise 0,5% päevas. Seega on kummagi kostja apellatsioonkaebuse ulatus erinev.
2. Mõlemad kostjad on kogu menetluse vältel olnud arusaamal, et laenulepingu p-s 1.5.1 (kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas tasumata põhivõlalt) on tühine ja selle asemel tuleks kohaldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäära. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kokkuleppeline viivisemäär 0,5% päevas on küll oluliselt suurem kui seadusjärgne viivisemäär, kuid arvestades asjaolu, et mõlemad pooled sõlmisid laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, ei oleks selline viivisemäär ka juhul, kui lepingu p 1.5.1 on tüüptingimus, ebaproportsionaalselt suur VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ega tooks kaasa kokkuleppe tühisust (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 48–49,
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 10–13 ja
7. mai
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega neid

§ 654lg 6 järgi kordamata.

Lisaks märgib kolleegium, et kuigi Riigikohus on leidnud, et viivisemäär 0,2% päevas ei ole majandus- ja kutsetegevuse raames sõlmitud lepingute puhul ebaproportsionaalselt suur, ei ole kolleegiumi hinnangul seda ka viivisemäär 0,5% päevas. Sellist viivisemäära on Riigikohus pidanud tüüptingimusena ebamõistlikult suureks üksnes tarbijaga sõlmitud lepingu puhul. Majandus- ja kutsetegevuses on selline viivisemäär kolleegiumi hinnangul tavaline. Samuti motiveerib selline viivisemäär laenusaajat majandus- ja kutsetegevuses tähtaegselt ja kiiresti tagasi maksma. Praegusel juhul sõlmisid pooled laenulepingu

1. septembril 2015 ning laen tuli tagastada
2. novembril 2015, s.o pisut enam kui kuu möödudes. Kostja I sai laenu 3000 eurot ning viivisemäär 0,5% päevas tähendas seda, et ta pidi iga viivitatud päeva eest tasuma põhivõlalt 15 eurot viivist. Kolleegiumi hinnangul oli selline viivis proportsionaalne, 6 2-16-105633 sundimaks kostjat I lühiajaliselt antud laenu õigel ajal tagastama. Seega saab vaidlust lahendades lähtuda sellest, et poolte viivisekokkulepe kehtib.
3. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et sellises määras viivist ei oleks kohtul alust vähendada, nagu leidis ekslikult maakohus. 9.1 Kostjad on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et igal juhul ei tohiks neilt välja mõista viivist, mis ületab põhivõlga (3000 eurot). Kuna hageja taotles ja maakohus mõistis kostjalt II välja viivise 626 eurot 67 senti, siis ei ole see väide kostja II vastu esitatud nõuet puudutavalt asjakohane ega saaks anda alust kostjalt II väljamõistetud viivise vähendamiseks ja tema apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kostjat II kaitseb käenduslepingus kokkulepitud vastutuse piirmäär. Küll aga mõistis maakohus kostjalt I välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2610 eurot ja edasiulatuva viivise 0,5% päevas tasumata põhivõlalt, mis oli maakohtu otsuse tegemise aja seisuga viivisekalkulaatori andmetel 5595 eurot. Seega ületas viivis oluliselt põhivõlga. Seda arvestades on maakohtu otsus vastuoluline, kuna kohtuotsuse põhjendustes märkis maakohus, et viivis ei ületa põhivõlga. 9.2 Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel VÕS § 162 lg 1 järgi koosmõjus VÕS § 113 lg-ga 8 vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on viivise vähendamise kohta selgitanud, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Seda tehes tuleb mh arvestada üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on üldjuhul sellel, kes taotleb viivise vähendamist, kuid põhivõlast suurema viivisenõude korral peab tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Seejuures ei ole VÕS §-s 162 sisalduvad terminid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik" käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena. Seega pole neid võimalik tõendada. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st
4. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (vt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18–19 ja
7. detsembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Seejuures saab kohus vähendada ka edasiulatuvalt

§ 367

alusel välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 19). 9.3 Praegusel juhul leidis maakohus ekslikult, et viivis ei ületa põhivõlga ja jättis seetõttu ekslikult kaalumata, kas viivis on VÕS § 162 tähenduses koosmõjus VÕS § 113 lg-ga 8 ebamõistlikult suur, ning asus vääralt seisukohale, et kostjad peavad tõendama viivise vähendamiseks alust andvaid asjaolusid. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et põhivõlast väiksema viivise puhul tuli kostjatel tõendada viivise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid ja põhistada, miks on viivis ebamõistlikult suur. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega. Õige ei ole aga maakohtu seisukoht põhivõlga ületava viivise vähendamata 7 2-16-105633 jätmise kontekstis. Kuna hageja soovis saada kostjalt I viivist, mis ületas maakohtu otsuse tegemise aja seisuga põhivõla suurust, saanuks maakohus hageja nõude rahuldada üksnes juhul, kui hageja oleks tõendanud, et tal tekkis võla tasumisega viivitamise tõttu põhivõlga ületava suurusega kahju. Kuna kostjad on esitanud maakohtus kohe vastuväite, et viivis ei või ületada põhivõlga, pidi hageja, keda esindas kohtumenetluses õigusteadmistega isik, mõistma, et põhivõlga ületava viivise saamiseks tuleb tal kahju tõendada. Hageja on hagis ja apellatsioonkaebuses toonud esile, et tal tekkis kahju mitte seetõttu, et kostja I jättis tähtaegselt laenu tagastamata, vaid seetõttu, et kostjale II kuuluv teine äriühing jättis oma kohustused täitmata. Hageja tõi hagis esile, et hageja ja kostjale II kuuluva teise äriühingu vahel oli sõlmitud elementmajade paigaldamise leping, mille alusel pidi kostjale II kuuluv teine äriühing garantiitööde korras paigaldamise puudused kõrvaldama, kuid ei ole puudusi kõrvaldanud. Kuna hageja andis laenu selleks, et kostja II saaks korraldada Norras garantiitööde tegemise, ja seda pole tehtud, peab kostjal I see raha alles olema. Apellatsioonkaebuse vastuses märkis hageja, et tal tekkis kahju ca 6000 eurot, sest pidi ise tegema garantiitööd Norras, kuid ta ei esitanud selle kohta maakohtule tõendeid, sest kostjad ei esitanud korrektset viivise vähendamise taotlust. Kolleegiumi hinnangul on kostjad maakohus esitanud piisavalt arusaadavalt taotluse vähendada viivist vähemalt põhivõla summani. Isegi kui maakohtule hagi esitamise aja seisuga ei ületanud viivis veel põhivõlga, pidi hageja mõistma, et nõudes edasiulatuvalt viivist kuni põhivõla tasumiseni, ületab kogu viivis ilmselt põhivõla, ning sellises suuruses viivise saamiseks peab ta põhistama ja tõendama põhivõla tasumisega viivitamise tõttu tekkinud kahju. Hageja on küll menetluses toonud esile, et tal tekkis kahju kostjale II kuuluva teise äriühingu ja hageja vahel sõlmitud lepingu täitmisest, kuid ei ole toonud esile, et kahju oleks tekkinud kostjale I antud laenu tagasimaksmisega viivitamisest. Seetõttu ei oleks alust rahuldada hagi põhivõlga ületava viivise osas ka juhul, kui hageja oleks esitanud tõendid esiletoodud asjaoludel kahju tekkimise kohta. Hageja ei ole väitnud, et tal tekkis põhivõlga ületav kahju kostjaga I sõlmitud laenulepingust. Pigem on hageja tuginenud sellele, et tal on õigus saada raha kasutamise eest tasu. See aga ei õigusta viiviste väljamõistmist põhivõlast suuremas summas.
3. Neil põhjendustel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kostja I vastu põhivõlga ületava viivise osas rahuldamata ja mõista kostjalt I välja viivis 3000 eurot. Kostja II osas jääb maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud
4. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, tuleb

§ 173lg 3 I lause järgi muuta asjas ka menetluskulude jaotust.

Hagimenetluse kulud kannab

§ 162lg 1 järgi üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

§ 163

lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse selles osas muutmata, on hagi kostja II vastu täielikult rahuldatud ja kostja II vastu esitatud nõuet puudutavalt tuleb jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 162lg 1 järgi kostja II kanda.

8 2-16-105633 Kostja I apellatsioonkaebuse alternatiivse nõude rahuldamise tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhivõlga ületava viivise osas ja selles osas jääb hagi rahuldamata. Arvestades hagihinda maakohtus (11 760 eurot 33 senti), sh sissenõutavaks muutunud ja edasiulatuva viivisenõude hinda (8085 eurot) (vt all p 12) ning asjaolu, et ringkonnakohus mõistab kostjalt I hageja kasuks välja viivise 3000 eurot, jääb hageja nõue tsiviilasja hinnast lähtudes rahuldamata 5085 euro ulatuses. Arvestades mh seda, et maakohtu hinnangul ei olnud hageja esitanud kahju hüvitamise nõuet (602 eurot) ja seda summat maakohus välja ei mõistnud, saab hagi kostja I vastu rahuldatud ligikaudu pooles ulatuses. Kuna mõlemat poolte esindasid kohtus lepingulised esindajad, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta sellest tulenevalt hageja ja kostja I menetluskulud kostja I vastu esitatud nõuet puudutavas osas poolte enda kanda. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

§ 177

lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus hageja menetluskulude suuruse kostja II vastu esitatud nõude osas kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 12. Kolleegium märgib lisaks, et maakohus on asja lahendades määranud hagiavalduses märgitust juhindudes ekslikult tsiviilasja hinna. Hageja leidis hagiavalduses, et hagi hind on 6526 eurot 83 senti, sh põhinõue 3000 eurot, intress 33 eurot 33 senti, sissenõudmiskulu 40 eurot, kahjuhüvitis 602 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2610 eurot ning edasiulatuv viivis ühe aasta eest (seadusjärgses määras) 241 eurot 50 senti. Kolleegium märgib, et kui hageja nõuab lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele ka edasiulatuvat viivist kuni kohustuse täitmiseni

§ 367

tähenduses, liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale

§ 133lg 2 järgi summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

Kuna hageja nõudis kostjatelt viivist lepingujärgses, mitte seadusjärgses määras, siis tuli ka tsiviilasja hind määrata vastavalt lepingujärgsele viivisemäärale. Viivisekalkulaatori andmetel on hagi esitamise järel alates 24. maist 2016 ühe aasta eest arvestatud lepingujärgne viivis määraga 0,5% päevas põhivõlalt 3000 eurot kokku 5475 eurot, mitte 241 eurot 50 senti, nagu märkis ekslikult hageja. Sellest tulenevalt oli tsiviilasja hind maakohtus 11 760 eurot 33 senti (põhinõue 3000 eurot, intress 33 eurot 33 senti, sissenõudmiskulu 40 eurot, kahjuhüvitis 602 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2610 eurot ning edasiulatuv viivis ühe aasta eest 5475 eurot). Kui hageja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele, võib tsiviilasja hinna määrata

§ 136lg 1 II lause järgi kohus.

Kui asja hind on alama astme kohtus määratud valesti, võib kõrgema astme kohus seda

§ 137lg 1¹ järgi muuta.

Sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja määrab hagi hinnaks maakohtus 11 760 eurot 33 senti. Hagilt hinnaga kuni 12 500 eurot tuli riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 600 eurot. Hageja tasus maakohtus riigilõivu 450 eurot. Seega tasus hageja riigilõivu ettenähtust 150 eurot vähem. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus

§ 147lg 3 I lause järgi riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses.

Vähem tasutud riigilõivu mõistab asja lahendav kohus

§ 179

lg 1 järgi kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sellest juhindudes mõistab kolleegium hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja tasumata riigilõivu 150 eurot.

§ 179

lg 9 järgi tuleb tasumata riigilõivult tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni riigilõivu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. 9 2-16-105633 13. Ka ringkonnakohus on apellatsioonkaebust menetlusse võttes eksinud apellatsiooniastmes tsiviilasja hinna määramisel.

§ 137

lg 1 järgi on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kostjad esitasid ühises menetlusdokumendis apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis neilt välja seadusjärgset viivist ületavas määras viivise, alternatiivselt põhivõlga (3000 eurot) ületava viivise. Kostjalt I mõistis maakohus välja hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2610 eurot ja alates 24. maist 2016 kuni põhivõla tasumiseni tasumata põhivõlalt (3000 eurot) viivise 0,5% päevas. Arvestades seda, et kostja I vaidlustas maakohtu otsus üksnes viivise osas ja maakohtus oli tsiviilasja hind viivisenõuet puudutavalt kokku 8085 eurot (sissenõutavaks muutunud viivis 2610 eurot + edasiulatuv viivis 5475 eurot), samuti seda, et kostja I oli nõus tasuma seadusjärgses määras viivist, mis viivisekalkulaatori andmetel on vastavalt 374 eurot 48 senti (sissenõutavaks muutunud viivis 134 eurot 72 senti + edasiulatuv viivis 239 eurot 76 senti), on kostja I apellatsioonkaebuse hind kaebuse piire arvestades 7710 eurot 52 senti. Kostjalt II mõistis maakohus välja üksnes sissenõutavaks muutunud viivise 626 eurot 67 senti. Kuna ka kostja II nõustus tasuma seadusjärgset viivist ja kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis oleks 134 eurot 72 senti, on kostja II vaidlustanud maakohtu otsuse 491 euro 95 sendi osas, mis on ka tema apellatsioonkaebuse hind. Kolleegiumi hinnangul saab ühises menetlusdokumendis esitatud apellatsioonkaebuse nõuded praeguse tsiviilasja hinna määramisel

§ 134

lg 1 järgi liita ja alternatiivsete nõuete puhul määrata hinna suurema nõude järgi. Seda arvestades lähtub kolleegium kummagi apellatsioonkaebuse hinda määrates ulatuslikumast nõudest (tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjatelt välja seadusjärgses määras viivist ületava viivise) ning liidab kummagi kostja kaebuse hinnad. Seega on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 8202 eurot 47 senti. Kaebuselt hinnaga kuni 9000 eurot tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 500 eurot. Eelnevat arvestades märkisid kostjad ekslikult apellatsioonkaebusesse, et tsiviilasja hind on apellatsioonimenetluses 2599 eurot 38 senti ja on sellest tulenevalt tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel ühiselt riigilõivu 275 eurot, s.o 225 eurot ettenähtust vähem. Juhindudes

§ 147

lg 3 I lausest ja

§ 179

lg-st 1 mõistab kolleegium ka kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja tasumata riigilõivu 225 eurot.

§ 179

lg 9 järgi tuleb tasumata riigilõivult tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni riigilõivu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 10