Obsah (11)

§ 127§ 1045§ 140§ 134§ 1054§ 1043§ 128§ 137§ 69§ 1057§ 1056

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. jaanuar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-6824 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik, Sten Lind Krim

) sätestatud alusel. Ka LKindlS-e seletuskirjas oli märgitud, et paragrahvi teine lause täpsustab, et eelnõus sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Lisaks märgib, et otsenõudega saab pöörduda kahju põhjustaja poole ka juhul, kui hüvitist soovitakse suuremas summas, kui eelnõu kohaselt kindlustusandja hüvitama peaks – sellisel juhul esitatakse otsenõue kahju põhjustaja vastu kindlustusandja poolt makstud hüvitisesummat ületavas osas. Antud juhul pöörduski kannatanu otse kahju põhjustajate poole, kuivõrd soovib hüvitist suuremas summas, kui kindlustusandja hüvitama peaks. Apellant, esitab

§ 127

lg 1, § 128 lg 1, 5; § 134 lg 2, 5; § 1043;

§ 1045

lg 1 p 2 sätestatu, märgib, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 13.04.2016.a. liiklusõnnetuse toimumise tagajärjena sai IB raske tervisekahjustuse. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus. Apellant esitab ekspertiisiaktis nr 16E-PõI0064 eksperdiarvamusest nähtuva IB’l tuvastatud tervisekahjustused. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks juhised. Otsuses nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.

§ 140

lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. 5 Seega arvestades IB-le tekitatud tervisekahjustuste iseloomu ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, vastustajate/süüdistatava süü suurust, rikkumise laadi ja raskust ning vastustajat/süüdistatava majanduslikku olukorda, samuti asjaoluga, et näiteks süüdistatav on noor töövõimeline isik ja vastustaja II on tegutsev ettevõte, leiab, et ei ole kuidagi põhjendatud mittevaraline kahju summas 1 500 eurot, mis on välja makstud kindlustusandja poolt. Rääkides kohtupraktikast märgib apellant, et näiteks asjas nr 1-15-7995 (tervisekahjustused olid saadud liiklusõnnetuses) mõistis kohus välja mittevaralise kahju hüvitisena 6 000 eurot; asjas nr 1-16-10075 (tervisekahjustused olid saadud liiklusõnnetuses) mõistis kohus välja mittevaralise kahju hüvitisena 7 000 eurot. Lähtudes eeltoodust palub apellant apellatsioon rahuldada ja välja mõista Tõnn Lõppe’lt ja X OÜ-lt solidaarselt 10000 (kümme tuhat) eurot või alternatiivselt määrata mittevaralise kahju suurus kohtu äranägemisel. KAITSJA VASTUS KANNATANU ESINDAJA APELLATSIOONILE:

1. Kaitsja ei nõustu apellandi seisukohaga, et vaidlus puudub selles, et T.Lõppe vastutab kannatanule tekitatud kahju eest. Kaitsja leiab, et nimetatud asjaolu üle on vaidlus, viidates kohtukõnele. Süüdistatava kaitsja enda kaitsekõnes on ühemõtteliselt osutanud, et TLS § 76 lõike 4 kohaselt võib kolmas isik nõuda kahju hüvitamist töötajalt vaid siis, kui kahju on tekitatud tahtlikult. KarS § 423 lg 1 ei ole tahtlik kuritegu. TLS § 76 lõiked 1 ja 4 välistavad töötaja vastutuse ettevaatamatusest toimepandud kuriteo eest. Samas ei ole kannatanu väitnud, et T. Lõppe põhjustas kannatanule kehavigastused tahtlikult. Seega ka tsiviilhagis ja apellatsioonis esitatud väidete tõelevastavuse korral ei oleks hagi rahuldamine võimalik. TsMS § 371 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kuivõrd TLS § 76 lõigetest 1 ja 4 tulenevalt ei ole kannatanu taotletavat eesmärki (T. Lõppelt tema kasuks 10 000 euro väljamõistmine) hagiga võimalik saavutada, on kohus õigustatult jätnud tema hagi läbi vaatamata. Seega tuleb kannatanu apellatsioon jätta rahuldamata. TSIVIILKOSTJA X OÜ ESINDAJA SEISUKOHT:
2. Erinevalt hagejast on kostja esindaja seisukohal, et maakohus on vägagi selgelt põhjendanud, miks ta jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Otsuse lk 7 lõpus ja lk 8 alguses on kohus oma otsust põhjendanud ja tsiviilkostja II nõustub nimetatud kohtu põhjendustega. Esindaja leiab, et hagejale tekitatud kahju on käesolevaks ajaks täies ulatuses hüvitatud. Kannatanu eiras LS § 22 esimest lauset ja § 14 lg 1 p 2 ettenähtud hoolsuskohustust. Tegemist on segasüüga. Esindaja viidates

§-dele 1045 lg 1 p 1, § 1050 lg 1 § 104 lg 2-5, 139 lg 1 leiab, et on ilmne, et süüdistatava tegevuse puhul ei ole tegemist tahtliku ega ka raskest hooletusest tuleneva käitumisega, äärmisel juhul saaks siinjuures rääkida hooletust. Kostja, viidates

§ 134

lg-5 soovib eraldi rõhutada, et juhul, kui kohus leiab, et kostja on kohustatud hüvitist maksma, siis palub kostja arvestada, et õnnetuse põhjustas kostja töötaja, kes on aset leidnut kahetsenud, kelle oskust kaubikuga liigelda oli kostja kontrollinud, isikul oli vastava kategooria juhtimisõigus ning ta oli kostja juures juba pikema perioodi vältel tööl olnud. Tõenditest nähtub, et süüdistatav kontrollis manöövri ohutust enne tagurdama asumist ning tal 6 puudus mõistlik põhjus eeldada, et hageja on end kaubiku taha, sõiduteele mittenähtavale kohale suitsetama seadnud. Õnnetusest teada saades edastas ta kogu asjasse puutuva informatsiooni kindlustusandjale, kes asus koos teiste menetlusosalistega tekkinud olukorda lahendama ja tasus ka hagejale süüdistatava eest hüvitise.

§ 140

lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Esindaja teeb viiteid tsiviilmenetluses kehavigastuste tekitamise puhul väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurustele, leiab, et hageja vigastused on pigem kergemad, kui rasked ning arvestades senist kohtupraktikat, on 10 000 euro suurune hüvitisnõue ilmselgelt liiga suur. Pigem võiks mõistlikuks hüvitise suuruseks lugeda 1000 eurot. Vastav summa ja enamgi veel, suurem summa so 1500 eurot on AB “Lietuvos draudimas” Eesti filiaal hagejale juba tänaseks päevaks hüvitisena välja maksnud. Tsiviilhageja apellatsiooniga tutvumiseks ning sellele vastamiseks kulus tsiviilkostja esindajal kokku 1 töötund ja 18 minutit maksumusega 120 eurot + km töötund so menetluskulu 156 eurot +km 31,20 eurot kokku 187,20 eurot, millise menetluskulu palub jätta tsiviilhageja kanda. Palub jätta kannatanu/tsiviilhageja apellatsioon täies ulatuses rahuldamata, jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT:

1. Kannatanu esindaja jääb esitatud apellatsiooni juurde. Tsiviilkostja X. OÜ apellatsiooni palub jätta rahuldamata ja kõik menetluskulud palub jätta tsiviilkostja kanda. KANNATANU ESINDAJA TÄIENDAV APELLATSIOON:
3. detsembril 2017 esitas kannatanu IB esindaja apellatsioonile täiendused. Viitab 09.08.2017 aasta Eesti Töötukassa otsusele nr TVT/17/033803, millega oli kannatanule määratud töövõimetoetus. Lisades täiendustele ka eeltoodud otsuse ärakirja leiab, et asjaolu, et kannatanul tuvastati puuduv töövõime näitab tõsist tervisekahjustust, mis on oluline mittevaralise kahju hüvitise määramisel. KAITSJA SEISUKOHT APELLATSIOONI TÄIENDUSTELE:
4. Kaitsja palub jätta kannatanu esindaja täiendav apellatsioon tähelepanuta. Täiendus on esitatud apellatsioonitähtaega rikkuvalt. Tegemist on tõendiga, milline oli olemas juba maakohtus asja arutamise ajal, kuid tõendi lisamiseks taotlust maakohtus ei esitatud. Lühimenetluses ei ole üldiselt tõendite vastuvõtmine võimalik. Kaitsja palub jätta apellatsiooni täiendus läbi vaatamata. Tsiviilkostja esindaja nõustub kaitsja seisukohaga. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonidega ja esitatud täiendusega ning seisukohtadega, leiab järgmist. 7
6. Esmalt kolleegium osutab, et KrMS § 321 lg 3 kohaselt kuupäevastab ja allkirjastab apellatsiooni apellant. Seega on vaidlustatud kriminaalasjas apellantideks kannatanu lepinguline esindaja ja tsiviilkostja X.OÜ lepinguline esindaja.
7. Teiseks kolleegium osutab, et KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses. Osutatud seisukoht puudutab ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-105-10; 3-1-199-13; 3-1-1-67-16). Kannatanu esindaja poolt täiendavale apellatsioonile lisatud tõend ei puuduta kriminaalmenetlust, mistõttu eeltoodut arvestades jätab kolleegium tõendi tähelepanuta.
8. Samuti kolleegium osutab, et KrMS § 3211 lg 1 näeb küll ette apellandile võimaluse juba esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada, kuid seab sellele ajalise piirangu, kohustades seda tegema enne apellatsioonitähtaja lõppu. KrMS § 319 lg 2 kehtestab, et apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu esindaja on maakohtu tervikotsuse kätte saanud
9. november
10. Seega oli apellatsiooni ja ka sellele muudatuste ja täienduste esitamise viimaseks päevaks
11. detsember
12. Kannatanu esindaja on esitanud apellatsiooni täiendused
13. detsember 2017, so pärast seaduses ettenähtud tähtaega, tähtaja ennistamise taotlust pole esitatud. Siinkohal kolleegium märgib, et apellatsiooni täienduste näol pole tegemist ringkonnakohtu poolt
14. detsembri 2017 aasta määruses äranäidatud kirjaliku seisukohaga, kuivõrd kirjalikud seisukohad KrMS § 331 lg 11 tõlgenduses on teiste, mitte apellandi, kirjalik arvamus esitatud apellatsiooni ja selle piires kohtuotsuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni täiendused läbi vaatamata ja tagastab apellandile.
15. Kannatanu IB lepinguline esindaja on vaidlustanud maakohtu otsuse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas. Leiab, et maakohtu otsus on selles osas ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kolleegium apellandiga nõustub ja seda alljärgneva põhjendusega. 14.
16. Kriminaalasjas on kannatanu esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes( 1 kd. t.lk. 69-71). Hagiavalduses on ära näidatud nõude alus, viidatud on võlaõigusseaduse vastavatele sätetele ja esitatud on nõude sisu põhjendused. Hagiavalduses on taotletud välja mõista solidaarselt Tõnn Lõppelt ja tsiviilkostjalt X.OÜ-lt 10 000 eurot mittevaralist kahju või siis alternatiivselt määrata mittevaralise kahju suurus kohtu äranägemisel. Maakohus on oma otsuses viidanud ja avanud

-i § 128 lg 1, 5; § 130 lg 1 sätestatu ja ka

§ 1054

lg 2 sätestatu ja tõdenud, et Tõnn Lõppe töötas kuriteo toimepanemise ajal 13.04.2016 X. OÜ-s autojuht- kaubavedajana. Samuti on kohus muuhulgas märkinud, et X. OÜ on tunnistatud kriminaalasjas tsiviilkostjaks. Seejärel on maakohus teinud viited ja avanud LKindlS § 32 lg 1 ja 3 ning märkinud, et kindlustusselts on hüvitanud IB-le 1500 eurot ja viimane pole seda vaidlustanud. Kohus leidis, et hüvitatud summa vastab liikluskindlustusseaduses määratud vigastuste astmele ja ekspertiisiga tuvastatule ning seetõttu jättis kohus tsiviilhagi läbi vaatamata. Kolleegium leiab, et maakohus on meelevaldselt sidunud kriminaalmenetluses hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse liikluskindlustusseaduses ettenähtud eeldusliku 8 mittevaralise kahju summadega. Viidatud LKindlS § 24 kehtestatu kohaselt asjaolu, et seonduvalt kindlustusjuhtumiga kindlustusandja hüvitab kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes liikluskindlustusseaduses sätestatud alustel ja ulatuses, ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Antud juhul ongi kannatanu leidnud, et kindlustuse poolt hüvitatud summa pole piisav ega vasta nendele negatiivsetele tagajärgedele, mis on temale süülise käitumisega põhjustatud ning on seetõttu esitanud mittevaralise kahju nõude kriminaalmenetluses võlaõigusseaduse sätete alusel. Kohtuotsuse resolutiivosas on maakohus viidanud KrMS § 310 lg 1 ja jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alused on kehtestatud KrMS §-s 2962. Maakohus ei ole nimetatud sättele viidanud ega ka sellekohast põhjendust esitanud. Maakohtu järeldus sellest, et kindlustusseltsi poolt hüvitatud summad vastavad LKindlS määratud vigastuse astmele ja on kooskõlas ekspertiisiga, ei anna alust jätta kriminaalmenetluses esitatud hagi mittevaralise kahju nõudes läbi vaatamata. Kohtukolleegium leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudes esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise seaduslikud alused puuduvad ning maakohtu poolt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ilma seadusliku aluseta on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Rikkumine on seoses kannatanu esindaja poolt apellatsiooni esitamisega ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav. 14.2.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127

lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 1043

kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Maakohus on leidnud, et T.Lõppe on toime pannud KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuriteo ja ta on selles süüdi. Süüdimõistvat otsust ei ole vaidlustatud. Tsiviilkostja esindaja selgitustes viidatud segasüüd pole maakohus tuvastanud, mistõttu on selline väide asjakohatu.

§ 128lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Vastavalt

§ 128

lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

§ 134

lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Siinkohal kolleegium osutab, et tsiviilkostja esindaja seisukohtades viidatud

§ 140

ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral, kuna mittevaralise kahju hüvitise suurus juba on kohtu diskretsiooni ja siseveendumuse põhjal tehtud otsus. Samuti ei kohaldu kaitsja vastuses viidatud TLS § 76, mis räägib töölepingu seadusest tulenevast varalisest vastutusest. Vastavalt

§ 1045

lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 13.04.2016 aastal T.Lõppe rikkus ettevaatamatusest LS nõudeid ja tekitas liiklusõnnetuse toimumise tagajärjena IB-le raske tervisekahjustuse. Kolleegium asub seisukohale, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et tegemist oli õigusvastase käitumisega 9

§ 1045

lg 1 p 2 mõttes ning süüdistatava T.Lõppe õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule raske terviskahjustuse põhjustamisega. Kolleegium osutab, et raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuste või tervisekahjustuse tekitamise eest. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Seega mittevaralise kahju konkreetset suurust kannatanu tõendama ei pea. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Liiklusõnnetusega oli IB-le tekitatud mõlema kodarluu kaugmise otsa liigesesisesed killulised murrud, rindkere, küünarliigeste, vasaku põlveliigese ja vasaku õlaliigese põrutus, pindmine peavigastus, lülisamba kaelaosa pehmete kudede kahjustus( 1 kd. tlk. 17-19). Esitatud hagiavalduse ja ka kohtuistungil esindaja poolt avaldatu kohaselt kannatas IB tugevate valude käes ja valud kestavad edasi. Kolleegium leiab, et on ilmne, et tekitatud kehavigastuste tõttu on kannatanu elukvaliteet langenud. Ta vajab nii taastusravi kui ka psühholoogilist abi seoses hirmudega autode ees. Otsuses nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Riigikohtu õigusteabeosakonna poolt koostatud kohtupraktika analüüsi kohaselt jäid liiklusõnnetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitised 2016 aastal vahemikku 5000 kuni 30 000 eurot. 01.03.2017 otsusega nr 1-17-33 mõisteti raskeid tervisekahjustusi saanud mehele ja naisele välja täiendav hüvitis 10 000 ja 12 000 (kindlustus oli eelnevalt hüvitanud osaliselt mittevaralist kahju), 15.01.2017 otsusega nr 1-17-3618 mõisteti raske jalavigastuse saanud mootorratturile hüvitis 30 000 eurot. 24.10.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4570 mõisteti hulgalisi luumurde saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena 18 000 eurot. Kolleegium leiab, et arvestades tekitud tervisekahju, selle avaldumisviisi, selle mõju kannatanu elukvaliteedile, samuti süüdistatava kahetsust ja tema poolt toimepandud ettevaatamatu teo toimepanemist, kannatanu enda käitumist, on mõistlikuks ja hüvitamisele kuuluvaks summaks 5000 eurot. 14.3. Hagiavalduses on taotletud välja mõista mittevaraline kahju solidaarselt Tõnn Lõppelt ja tsiviilkostjalt X.OÜ-lt. Analoogse taotluse esitas kannatanu esindaja ka apellatsioonis. Kohtueelses menetluses tunnistati X.OÜ tsiviilkostjaks, kuna T.Lõppe töötas kuriteo toimepanemise ajal X.OÜ-s ning osales liiklusõnnetuses autojuht-kaubavedajana.

§ 1054

lg 1 järgi vastutab isik teise isiku eest, kui isik kasutab teist isikut oma majandusja kutsetegevuses, kui kahju tekitamine oli seotud isiku majandus- ja kutsetegevusega. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et T.Lõppe X.OÜ-i töötajana tekitas tööülesandeid täites õigusvastaselt kahju kolmandale isikule, mistõttu kaasneb tsiviilkostjale ka

§ 1054lg 2 sätestatud vastutus.

Kolleegium asub seisukohale, et X. OÜ on vastutav T.Lõppe poolt kolmandale isikule õigusvastaselt põhjustatud kahju eest, kuna T.Lõppe poolt liiklusõnnetuse põhjustamine kaubikuga ei oleks olnud võimalik, juhul kui T.Lõppe ei oleks olnud X. OÜ töötaja ja tema tööülesannete hulka ei kuuluks kaubiku juhtimine. X. OÜ vastutab oma töötaja T.Lõppe tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, siis tuleb X. OÜ-t lugeda vastutavaks kannatanule tekitatud kahju eest.

§ 137

lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest 10 solidaarselt. Eelnevast tulenevalt vastutavad T.Lõppe ja X.OÜ (süüdistatav ja tsiviilkostja) solidaarselt.

§ 137

lg 2 järgi kolmandale isikule tekitatud sama kahju eest vastutavate isikute omavahelises suhtes jaguneb nende vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Vastavalt

§ 69

lg-le 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et alternatiivselt on kohaldatav ka

§ 1057

.

§ 1057

ettenähtu kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest kui suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest.

§ 1056

lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Lähtudes

§ 1056

lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (

§ 1043järgi).

IB-le raske terviskahjustuse põhjustas õigusvastaselt T.Lõppe, kelle tegevuse eest vastutab tsiviilkostja kui tema tööandja. Süüdistatav T.Lõppe vastutab IB-le raske tervisekahjustuse põhjustamise eest

§ 1045

lg 1 p 1 alusel ning T.Lõppe poolt töökohustuste täitmisel põhjustatud kahju eest vastutab

§ 1054lg 1 alusel aga tsiviilkostja, kui tema tööandja.

1. Tsiviilkostja X OÜ lepingulise esindaja apellatsioonis leitakse, et tsiviilkostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole maakohus otsuses üldse hinnanud. Apellant tehes viite tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele, on esitanud ka taotluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Apellant on toonitanud, et Riigikohus on korduvalt sedastanud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Apellant on jätnud antud vaidluse puhul aga tähelepanuta, et tegemist ei ole tsiviilhagi lahendamise küsimusega vaid kriminaalmenetluses menetluskulude hüvitamise küsimusega, millele kohaldub kriminaalmenetlusseadustiku 7 peatüki regulatsioon, mistõttu apellandi viited tsiviilkohtumenetluse seadustikule ei ole asjakohased. Samal põhjusel on asjakohatu ka maakohtu viide ja juhindumine TsMS § 162 lg-st
2. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on tsiviilkostja esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisel rikkunud põhistamiskohustust. Samas, erinevalt apellandist, kolleegium leiab, et nimetatud rikkumine pole käsitatav apellandi poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisena vaid põhjenduste ebapiisavusena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis aga on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav kuna ringkonnakohtul on võimalik menetluskulude osas teha ise lahend. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele apellandi alternatiivne taotlus saata kriminaalasi menetluskulude osas maakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium, nõustub maakohtu järeldusega sellest, et tsiviilkostjale tema poolt valitud esindaja kulude hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu ja seda järgmise põhjendusega. KrMS § 175 p-s 1 nimetatud menetluskulu mõistetakse KrMS § 180 lg 1 kohaselt välja süüdimõistetult. Erandid näeb ette KrMS § 180 lg 1 teine lause, tehes viite KrMS §-le
3. Kannatanu poolt nii hagiavalduses kui ka tema esindaja apellatsioonis on esitatud ka alternatiivne taotlus hüvitamisele kuuluva summa suuruse kindlaksmääramiseks kohtu äranägemisel. Antud juhul ringkonnakohus sisuliselt hagi rahuldas ning mittevaralise kahju suurus on kohtu poolt kindlaks määratud. Seetõttu juhindub kolleegium KrMS § 182 lg-st 2, mis kehtestab muuhulgas, et tsiviilhagi täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. 11 Eeltoodust tulenevalt ning arvestades ka KrMS § 182 lg 4 sätestatud mõistlikkuse printsiipi, jäävad maakohtu menetlusega seonduvad tsiviilkostja valitud lepingulise esindaja kulud tsiviilkostja enda kanda ning nende hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 1; § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2,4; § 340 lg 2 p 5, lg 4 p 5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
5. novembri 2017 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldab, apellatsiooni täiendused jätab läbi vaatamata ja tagastab. X. OÜ lepingulise esindaja apellatsiooni jätab rahuldamata.
6. Tsiviilkostja lepinguline esindaja on apellatsioonimenetlusega seonduvalt taotlenud menetluskulude hüvitamist ümardatuna 3 tunni ja 30 minuti eest, tunnihinnaga 120 eurot ja esitanud taotluse jätta menetluskulud hageja kanda. Taotluse kohaselt on menetlustoiminguteks apellatsiooniteate koostamine, tutvumine maakohtu lahendiga, apellatsiooni koostamine, tsiviilhageja esindaja apellatsiooniga tutvumine. Esmalt kolleegium märgib, et kriminaalmenetlusega seotud kulude hüvitamist apellatsioonimenetluses reguleerib KrMS §
7. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik, mistõttu apellandi taotlus menetluskulude hageja kanda jätmiseks on asjakohatu. Kolleegium leiab, et lepingulise esindaja taotlustes ära näidatud toimingud on olnud vajalikud ja mõistlikuks kulutatud ajaks saab lugeda 3 tundi ja 30 minutit. Kolleegium lähtub advokaadi poolt taotluses näidatud tunnihinnast, milleks on 120 eurot ja leiab, et hüvitamisele kuuluvaks ja KrtMS § 175 lg 1 p-ga 1 kooskõlas olevaks mõistlikuks summaks saab lugeda koos käibemaksuga 475,20 eurot, milline summa kuulub apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks Eesti Vabariigilt OÜ X. kasuks väljamõistmisele. Kaitsja on esitanud apellatsioonimenetlusega seotud kulude hüvitamise taotluse summas koos käibemaksuga 48.00 eurot. Taotluse kohaselt on menetlustoiminguks kannatanu esindaja apellatsiooni osas seisukoha koostamine 1 tund. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Toiming on olnud vajalik ja sellele kulutatud aeg on mõistlik, mistõttu on taotlus põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p –ga
8. RÕS alusel määratud kaitsjatasu, 48.00 eurot jääb KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Kannatanu lepinguline esindaja ei ole apellatsioonimenetlusega seonduvate kulude hüvitamise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.06.2018 otsusega RESOLUTSIOON
9. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
10. jaanuari
11. a otsus osas, milles ringkonnakohus rahuldas I. B. tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes ja mõistis Tõnn Lõppelt ja OÜ-lt X solidaarselt välja I. B. kasuks 5000 eurot. 12
12. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
13. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
14. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Simson Straus kassatsioonimenetluses T. Lõppele osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
15. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja 720 eurot kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
16. Kassatsioonid rahuldada osaliselt. 13