Tsiviilasi nr 2-17-4183 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2018.a, Tallinn Tsiviilasj
ja pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 01.07.2010.a kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), alates 01.07.2010.a kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.07.2010.a omandatud ühisvara koosseisu määramisele 1995.
, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt RKTKo 3-2-1-42-13, p 9; 32-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01.07.2010.a mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada 1995.
-i. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 01.07.2010.a, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (RKTKo 3-2-1-42-13, p 9; 3-2-1-14-17, p 16). Abielu kestel poolte kui abikaasade poolt omandatud vara oli üldjuhul ühisvara 1995.
§ 14lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi.
Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 1 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Ühisvara jagamise nõude alus on PKS § 37 lg 1. Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2; RKTKo 3-2-1-14-17, p 20). Asja menetluses ei ole vaidluse all AAA kinnistu kuulumine poolte ühisvarasse ega ka jagamise viis, mis on kinnisasja jätmine kostjale. Vaidluse all on üksnes kinnisasja eest tasumisele kuuluva hüvitise suurus. Hageja leidis, et AAA kinnistu kostjale jätmisel on põhjendatud kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist 24 500 eurot, mis vastab poolele AAA kinnistu turuväärtusest. Kostja leidis, et kuna AAA kinnistu omandati kostja lahusvara arvel, ei ole põhjendatud kinnistu jagamine võrdsetes osades. Ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega on õige lähtekoht, et AAA kinnistu kui ühisvara hulka kuuluva eseme jagamisel peaks kostja, kellele kinnistu jäeti, hüvitama hagejale poole selle väärtusest. Ometigi ei ole see reegel absoluutne ning esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida. Kohus on kostja väiteid hinnates põhjendamatult jätnud tähelepanuta PKS § 34 lg 2, mille järgi kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kostja on väitnud, et kinnistu on omandatud temale vallasasjana kingitud vara arvelt, mis oli tema lahusvara ja hageja hüvitisnõuet tuleb vähendada. Kohus on jätnud selle ekslikult tähelepanuta, lähtudes sellest, et hüvitisnõude vähendamiseks ei ole kostja esitatud väidetel alust. Kostja on oma tahet korduvalt väljendanud piisavalt mõistetavalt ning kehtiva õiguse alusel saab kostja väiteid hinnata vaid PKS § 34 lg 2 kontekstis. Ka Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et PKS § 34 lg-t 2 ei tule mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. Seega kui lähtuda hageja poolt esitatud 19.06.2006.a maa ostu-müügilepingust, millest nähtub, et kinnistu elamumaa ja maatulundusmaa soetati 0 krooni eest, tähendab see, et ühisvara arvel panustati AAA kinnistusse 0% ja kostja lahusvara arvel 100%. Seega on kohtu järeldus, et kinnistu kuulus poolte ühisvarasse, põhjendamata. Maakohus järeldas seda üksnes asjaolust, et 5
(9)Tsiviilasi nr 2-17-4183 asjaõigusleping kinnisasja omandamiseks sõlmiti ja AAA kinnistati seega abielu ajal. Omandamise õigusliku alusena viitas kohus 1995.
§ 14lg-le 1.
Kohus jättis tähelepanuta 1995.
§ 15
lg 1 ja § 19 lg 2 p 3 ega hinnanud seetõttu kinnistu omandamise asjaolusid tervikuna. Kostja arvates kuulus enne abiellumist varaline õigus hoonetele vallasvarana. See varaline õigus kuulus 1995.
§ 15
lg 1 järgi kostja lahusvarasse ega muutnud selle õiguse olemus vallasasjast hoonete kinnistamine ja nende muutumine osaks kinnisasjast. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada 1995.
järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010.a (RKTKo 3-2-1-31-14, p 14; 3-2-1-108-16, p 29). Kolleegiumi arvates tuleks seda silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati. Esiteks võimaldas 1995.
§ 14
lg 2 kohtul tunnistada abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Teiseks võimaldas 1995.
§ 19
lg 2 p 4 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. Kolmandaks võimaldas 1995.
§ 19
lg 2 p 3 kohtul vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja §
- Ei hageja ega kostja ei ole AAA kinnistusse panustanud oma rahalisi vahendeid abikaasade ühisvarast. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus vastustaja jätta apellandi kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus
- 18.12.2017.a esitas hageja vastuapellatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmisest keeldus Tallinna Ringkonnakohus 22.12.2017.a määrusega. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 500 eurot ületavas osas. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
- Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Kostja vaidlustas maakohtu otsust üksnes osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 24 500 eurot. Muus osas ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse kehtivust.
- Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis konkreetsed varaesemed, sh ka kinnisasja kostja ainuomandisse. Maakohus tuvastas jagatavate varaesemete väärtused ja pooled ei ole varaesemete väärtuse kui asjaolude maakohtupoolset tuvastamist vaidlustanud. Sellest tulenevalt tuleb ringkonnakohtul lähtuda asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud varaesemete väärtusest (TsMS § 652 lg 1 p 1).
- Maakohus leidis õigesti, et kuna vaidlusalune kinnisasi kanti kinnistusraamatusse (esmakinnistati) hageja ja kostja abielu ajal, tuleb see lugeda poolte ühisvara hulka kuuluvaks. Maakohus leidis õigesti ka seda, et abikaasade varaosade võrdsuse põhimõttest 6
(9)Tsiviilasi nr 2-17-4183 kõrvalekaldumise aluseid tuleb hinnata enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist kehtinud perekonnaseaduse alusel. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid.
- Samas ei käsitlenud maakohus üldse oma otsuses kostja väiteid, mis puudutasid seda, et poolte võrdsusest tuleb kinnisasja puhul kõrvale kalduda selliselt, et kostja ei pea hagejale kinnisasja eest hüvitist maksma, sest vaidlusalusel kinnisasjal asuvad ehitised omandas kostja kinke teel enne abiellumist, ehitiste alune maa erastati ostuhinnaga 0 eurot ja majas ei ole sisuliselt remonttöid abielu ajal tehtud. Nende asjas olulist tähendust omavate asjaolude osas seisukoha kujundamata jätmisega rikkus maakohus oluliselt menetlusnorme, mille tõttu tegi maakohus ebaseadusliku kohtuotsuse. Ringkonnakohus saab viidatud vea parandada.
- Kostja tõi käesoleva tsiviilasja menetluse raames juba esimeses vastuses hagile esile selle, et kinnisasja puhul on ühisvara tekkinud kostja lahusvara arvel ja seetõttu tuleb kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest (vt t I kd lk 62 menetlusdokumendi p 2.4). Sellest tulenevalt oli hagejal võimalik kogu maakohtu menetluse kestel esile tuua asjaolud, millest tulenevalt oleks kohus saanud järeldada, et osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumine ei ole põhjendatud, või kõrvale tuleb kalduda hageja tegevuse või panustamise tõttu väiksemal määral.
- Kostja tugines abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumise väite alusena sellele, et vaidlusalune kinnisasi tekkis sellel teel, et esmalt omandas kostja kinke teel enda emalt enne abiellumist ehitised, mis asuvad vaidlusalusel kinnisasjal. See asjaolu on tõendatud toimikus oleva dokumentaalse tõendiga (t I kd lk 64). Samuti tuvastas selle asjaolu ka maakohus. Kostja tugines ka sellele, et ehitiste alune maa erastati ostuhinnaga 0 krooni. See asjaolu on tõendatud toimikus olevate tõenditega (vt t I kd lk 76 jj ja t I kd lk 115 jj). Kostja väitis maakohtu menetluses, et maja ehitas 1986ndal aastal tema isa ja maja on ka praegu sisuliselt samas ehituslikus seisus nagu see oli peale valmimist. Selle tõenduseks esitas kostja ka fotod (t I kd lk 87 jj). Seoses fotode esitamisega esitas kostja ka faktiväited maja seisundi kohta. Hageja kostjaga ei nõustunud ja väitis, et maja on korras hoidnud tema, ning et ilma hooldamata ei saaks majal praegust turuväärtust olla.
- Ringkonnakohus leiab, et eespool esile toodud asjaolude tõttu tuleb kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest ühisvarasse kuuluva kinnisasja puhul ja seda selliselt, et kostja osaks tuleb lugeda 100% ja hageja osaks 0%. Maakohus leidis õigesti, et enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist aset leidnud asjaolude puhul tuleb abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise aluseid hinnata varem kehtinud seaduse alusel. Kuni 2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, kui ühisvara omandati lahusvara arvelt. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Vaidlusalune maatükk saadi omandada üksnes seetõttu, et maatükil asuvad hooned kuulusid kostjale. Kostja omandas hooned kinke teel ja enne abiellumist. Seega oli tegemist kostja lahusvaraga. Abielu ajal omandasid abikaasad küll ehitiste aluse maa ja seetõttu muutusid ehitised kinnisasja oluliseks osaks ja lakkasid seetõttu eraldi tsiviilkäibe objektina eksisteerimast, kuid ehitiste alune maa omandati 0 krooni eest. Seega ei panustanud abikaasad maa omandamisse ühisvara arvelt. Kostja väitis, et vaidlusalune elamu oli valmisehitatud enne seda, kui tema selle kinke teel omandas. Hageja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Hageja väitis pelgalt, et tema hoidis maja abielu ajal korras ja ilma korrashoidmiseta ei oleks maja väärtus selline nagu see praegu on. Ringkonnakohus leiab, et lähtuda tuleb sellest, et hageja ei ole vaidlusaluse kinnisasja parendamisse panustanud selliselt, et see saaks mõjutada abikaasade osade suuruse määramist kuni 2010.a kehtinud 7
(9)Tsiviilasi nr 2-17-4183 perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 tähenduses. Kostja vaidles hageja poolt esitatud maja korrashoidmise väidetele vastu. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Veelgi enam, hageja ei ole kohtu ette toonud sedavõrd konkreetseid väiteid, millest saaks järeldada, et hageja poolt tehtud sooritused oleksid kinnisasja väärtust suurendanud. Kostja esitas seevastu konkreetsed väited, mis puudutasid seda, et ehituslikult on maja säilinud sellisena, nagu see ehitati ja alates 1980ndate aastate lõpust või 1990ndate aastate algusest ei ole majas remonttöid tehtud. Selle tõenduseks esitas kostja kohtule ka fotod. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses vastuväiteid sellele kostja väitele, et majas ei ole ehituslikke muudatusi tehtud. Hageja ei ole samas avanud, mida ta pidas maja korrashoidmise all silmas. Veelgi enam, hageja ei ole maja korrashoidmist tõendanud. Hageja ei ole samuti toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, kuidas võis mingi maja korrashoidmise tegevus kinnisasja väärtust mõjutada. Konkreetse maja puhul ei ole tegemist väga heas ega heas korras oleva elamuga. Seetõttu ei saa iga korrashoidmise tegevus kinnisasja väärtust mõjutada. Juhul, kui konkreetse majaga kinnisasi võõrandataks, peaks iga ostja arvestama remondi tegemise vajadusega. Eespool toodust tulenevalt, samuti lähtudes sellest, et maatükk saadi abielu ajal erastada üksnes sellel põhjusel, et kostjale kuulus enne abiellumist omandatud ehitised, ning lähtudes sellest, et abielu ajal ei teinud abikaasad maatüki erastamiseks kulutusi, samuti lähtudes sellest, et majas ei tehtud abielu ajal märkimisväärseid ehitusikke muudatusi ega remonttöid, tuleb asuda seisukohale, et kinnisasi omandati lahusvara arvel ning seetõttu tuleb eelmise perekonnaseaduse § 19 lg 2 p-i 3 alusel kinnisasja osas kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest selliselt, et kostja osaks tuleb lugeda 100% kinnisasjast ja hageja osaks 0%. Sellest tulenevalt ei saa kostjalt välja mõista ka hüvitist kinnisasja ainuomandisse saamise eest.
- Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara eest summas 24 500 eurot. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada kogu hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus leiab, et kogu välja mõistetud hüvitise osas maakohtu otsust siiski tühistada ei saa. Maakohus tuvastas, et kogu ühisvara väärtus on 50 000 eurot, millest kinnisasja väärtus on 49 000 eurot. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et kinnisasja väärtust hüvitise määramisel arvesse võtta ei saa. Kuid sellest hoolimata on hageja õigustatud saama kostjalt hüvitist muu kostja ainuomandisse jääva vara arvelt. Muu vara väärtus, mis jääb kostja ainuomandisse on 1000 eurot. Pool sellest väärtusest on 500 eurot. Vastava summa kostjalt hageja kasuks välja mõistmine on põhjendatud.
- Kuigi maakohus nimetas ühisvara esemena ka korteriomandit, on tegemist maakohtu otsuses sisalduva ilmse ebatäpsusega, mis ei saa mõjutada otsuse sisulist õigsust. Otsuse ja toimikumaterjalide pinnalt on võimalik aru saada, et maakohus pidas siiski silmas ühte kinnisasja, mille üle pooled vaidlesid.
- Maakohus leidis õigesti, et hagilises perekonnaasjas, mis on mh ka ühisvara jagamise hagiasi, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Samas leiab ringkonnakohus, et ka hagilises perekonnaasjas, sh ühisvara jagamise asjas tuleb apellatsioonimenetluse kulude jaotuse puhul hinnata, kas apellatsioonkaebus oli põhjendatud või mitte, samuti seda, kas vastustaja vaidles põhjendatud apellatsioonkaebusele alusetult vastu või mitte. Kui abielu lahutamine ja ühisvara jagamine toimub maakohtu menetluses mõlema poole huvides ning paljudel juhtudel ei saa maakohtu menetlust vältida, siis apellatsioonimenetlusega on teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea hagimenetluse pool kandma enda apellatsioonimenetluse kulusid juhul, kui ta vaidlustab õigustatult ebaseaduslikku maakohtu otsust ja vastaspool apellatsioonkaebusele alusetult vastu vaidleb. Sellise olukorraga oli käesoleval juhul sisuliselt tegemist. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 24 500 eurot. Maakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab 8
(9)Tsiviilasi nr 2-17-4183 maakohtu otsuse 24 000 euro väljamõistmise osas. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse kulud tuleb jagada selliselt, et hageja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda ja kostja apellatsioonimenetluse kulud jäävad 95% ulatuses hageja kanda. See vastab ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusele.
- Kostja esitas apellatsioonimenetluse kulude summaarse kindlaksmääramise taotluse, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja esindajatasu summas (koos käibemaksuga 600 eurot). Spetsifikatsiooni kohaselt koosnes esindajatasu sellest, et kostja esindaja tutvus maakohtu otsusega ja koostas apellatsioonkaebuse 5 tunni vältel. Ringkonnakohus leiab, et viidatud kulud on põhjendatud ja ka tunnitasu määr 100 eurot tunni eest ilma käibemaksuta) ei ole ülemääraselt suur. Seega on kostja apellatsioonimenetluse kulud summas 600 eurot, põhjendatud. Kuid kuna ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda üksnes 95% ulatuses, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista üksnes 570 eurot. Kuna kostja vastavasisulise taotluse esitas, märgib ringkonnakohus, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda ka viivist.
- Kostja taotles menetlusabi korras apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest vabastamist. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuli maksta riigilõivu summas 300 eurot. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse. Apellatsioonkaebuses palus apellant tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 24500 eurot. Käesoleva otsusega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 500 eurot ületavas osas. Seega rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ca 98% ulatuses. Apellatsioonimenetluse tulemust arvestades tuleb ringkonnakohtul lahendada ka riigilõivu riigi tuludesse väljamõistmise küsimus. TsMS § 190 lg 5 lausest 2 tulenevalt tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista apellatsioonkaebuse rahuldamise osale vastav riigilõiv. 98% 300st eurost moodustab 294 eurot. Vastav rahasumma tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista. Nimetatud rahaline kohustus tuleb täita TsMS § 179 sätestatud korras. Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)