Obsah (10)

§ 89§ 107§ 104§ 35§ 94§ 92§ 109§ 18§ 108§ 1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2018, Tallinn Tsivi

) § 88 lõike 1 punkti 3 alusel. 29.06.2016 otsusega tuvastas Harju Maakohus mh ülesütlemise tühisuse ja tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks. Rahuldamata jäi kostja taotlus töölepingu kohtus lõpetamiseks. Samal päeval toimetati hagejale käsipostiga kätte tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus. Ülesütlemise alusena märgiti majanduslikud põhjused (koondamine). Tööandja teatas, et ütleb lepingu üles

§ 89lõike 1 alusel seoses töö ümberkorraldamisega.

1. Tööandja rikkus töölepingu ülesütlemise reegleid, kuna jättis nõuetekohaselt küsimata ametiühingult ja töötajatelt kirjalikult arvamust töölepingu ülesütlemise kohta. Kuna hageja on ametiühingu usaldusisikuna töötajate esindaja, ei saa kohus töölepingut kostja taotlusel lõpetada, vaid peab mõistma kostjalt hagejale välja vahepealse perioodi eest töötasule vastava hüvitise. Hageja keskmine tööpäevatasu on 45.83 eurot (brutos). Hageja ei ole hagetaval perioodil töötanud ega teeninud muul viisil tulu. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagile vastu. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude rahuldamise korral palus kostja lõpetada tööleping kohtus

§ 107lõike 2 alusel alates 29.06.2016.

1. Töölepingu ülesütlemine majanduslikel põhjustel 29.06.2016 oli õiguspärane. Tööandja kaalus põhjalikult võimalust pakkuda hagejale teist töökohta, kuid tema tööle asumine teisel positsioonil ei ole võimalik, arvestades hageja kvalifikatsiooni ja kogemusi ning 3 võttes arvesse täiendusõppe võimalusi. Hageja koondati töömahtude vähenemise tõttu. Viited töötaja esindaja kaitsenormidele ei ole põhjendatud. Hageja ei olnud töölepingu ülesütlemise ajal ametiühingu usaldusisikuks.
2. Hageja taotlus otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks on põhjendamata. Hageja ei ole ettevõttes töötanud ligi aasta ja ettevõttes ei ole hagejale tööd pakkuda. Ka ei ole hageja töötasu nõue sõltuvuses otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisest. Esimese astme kohtu otsus
3. 30.10.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tuvastas pooltevahelise töölepingu tööandja poolt 29.06.2016 üleütlemise tühisuse ning mõistis kostjalt hagejale välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 30.06.2016-25.07.2016 eest brutosummas 824.94 eurot ja ajavahemiku 26.07.2016-30.10.2017 eest brutosummas 13 384.05 eurot ning alates 30.10.2017 kuni otsuse resolutsiooni punkti 2 täitmiseni, täitmise peatamise korral kuni jõustumiseni, arvestusega 45.83 eurot (brutos) iga tööpäeva eest. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks kohtus. Kohus tunnistas otsuse resolutsiooni punkti 2 osas viivitamata täidetavaks ning vabastas hageja otsuse viivitamata täitmise tagatise andmise kohustusest. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
4. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool omaks võttis või mille vaidlustamine ei ilmnenud vastaspoole avaldustest, mistõttu kohus luges need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: - pooled sõlmisid 09.11.2010 töölepingu, mille kohta vormistasid lepingudokumendi 01.06.2012 (t I kd lk 13-15) ja mille alusel hageja töötas kostja juures dokkerina, sama tööd tegi hageja kostja õiguseellaste juures alates 1994.a; - 01.06.2012 lepingudokumendi lisaks oli dokkeri ametijuhend (edaspidi ametijuhend; t II kd lk 113-114); - osa kostja töötajaid kuuluvad ametiühingusse, milleks on EMSA vastav osakond; - 14.09.2015 toimus hoone ees, milles asus kostja kontor, pikett ja sellel üritusel osales ka hageja, kes esines sõnavõtuga, piketi toimumise kohta oli eelnevalt avaldatud teave ajakirjanduses; - tööandja on varasemalt pöördunud esindaja vahendusel 16.09.2015 EMSA poole arvamuse saamiseks hageja tegevusega seonduvalt seoses plaaniga hageja kui ametiühingu usaldusisikuga tööleping ülesöelda 01.10.2015; EMSA teatas kostjale, et pidas kostja hoiatusi ja töölepingu ülesütlemist põhjendamatuks; samuti küsis kostja arvamusi samal eesmärgil teistelt töötajatelt, kellest mitmed toetasid hagejaga töölepingu ülesütlemist.
5. Töölepingu 29.06.2016 ülesütlemise tühisuse tuvastamsie nõude õiguslikuks aluseks on

§ 104lõige 1.

Töölepingu ülesütlemise aluse esinemise peab esile tooma ja tõendama pool, kes tugineb ülesütlemise kehtivusele, st praegusel juhul kostja (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-20-00). Kostja tugineb sellele, et majanduslikel põhjustel korraldatakse tööandja ettevõttes töö ümber selliselt, et ametikoht, millel hageja töötab, kuulub likvideerimisele (t I kd lk 44-45). Arvestades eeltoodut saab töölepingu ülesütlemise õiguslikuks aluseks olla

§ 89

lõige 1, mis võimaldab tööandjal tööleping erakorraliselt üles öelda majanduslikel põhjustel (koondamine). 11. Kohus analüüsis perioodil sügis 2015 kuni 29.06.2016 kostja esiletoodud majanduslikel põhjustel töö ümberkorraldamisest tulenevalt ülesütlemise aluste esinemist. Kuulanud ära poolte selgitused ja hinnanud tõendeid kogumis ning tutvunud avalikult 4 kättesaadava infoga transiidivaldkonda puudutava turu osas, leidis, et hageja ei ole ümber lükanud kostja tõendeid muutunud majandusliku olukorra kohta ettevõttes ega kostja majanduslikku analüüsi/selgitust äritegevusega seonduvalt. Avaliku teabe analüüsi alusel ja esitatud tõendeid hinnates on võimalik jõuda järelduseni, et transiidivaldkonnas on alates 2015.a toimunud olulised muudatused teatud kauba liikide osas kahanemise suunas ja seda kõigis transiidivaldkondades. Viimane on toonud kaasa kostjal vajaduse tööd ümber korraldada.

ei keela töökohta likvideerida või läbi viia koondamist ka suure/suurenenud käibega ja kasumit tootvas ettevõttes (t II kd lk 88). Antud juhul on tööandja selgitanud usutavalt, millest on põhjustatud ja millest on tööandja lähtunud tööd ümber korraldades ja viies läbi koondamisi. Kohus on tuvastanud, et aastatel 2015-2016 koondati ka teisi töötajaid. 12. Tõendatud on ka, et tööandja on enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu kaalunud võimalust pakkuda hagejale teist tööd. Tööandja on ülesütlemisavalduses (t I kd lk 44-45) selgitanud, et on põhjalikult kaalunud võimalust pakkuda teist tööd, kuid töötajale sobivat vaba töökohta ei olnud pakkuda. Kohus tuvastas ja hindas tööandja tegevust (protseduurireeglite järgimist) koondamise läbiviimise aja seisuga. Töösuhte ajal on tööandjal kohustus töötajat püsivalt varustada kokkulepitud tööga ning tasuda kokkulepitud töötasu (

§ 35

), seetõttu soovib tööandja põhjendatult vabaneda töötajast, kellele tööd pakkuda ei ole. Kostja on selgitanud, et töölepingu ülesütlemise ajal ei olnud tal pakkuda hagejale teist tema kvalifikatsioonile sobivat tööd. Hageja oskused ja teadmised ei olnud sobivad töötamiseks ametikohtadel, mis olid sel ajahetkel vabad (t I kd lk 85-88, II kd lk 115, 192). Samuti kaalus tööandja võimalust täiendõppeks, lähtudes hageja olemasolevatest tööoskutest ja leidis, et ka selliseid vabu töökohti pakkuda ei ole, kuhu hageja sobiks pärast ümberõpet. Kohus leidis, et tööandja on käesolevas asjas veenvalt tõendanud, et on võimalusi kaalunud ja sellest ka hagejat teavitanud (t I kd lk 44-45). 29.06.2016 ei olnud kostjal hagejale sobivat vaba töökohta ning hageja ümberõpe, arvestades hageja kvalifikatsiooni, ei olnud tööandja arvates võimalik. 13. Kohus leidis, et kostja on veenvalt tõendanud, et on hagejaga töösuhte ülesütlemise ajal täitnud töötaja koondamisel

§ 89lõikes 3 sätestatud reegleid nõuetekohaselt.

1. Pooled on erinevatel seisukohtadel hageja usaldusisikuks olemise/mitteolemise osas töölepingu ülesütlemise ajal. Hinnanud kogumis tunnistajate ütlusi ja poolte esitatud dokumentaalseid tõendeid, leidis kohus, et veenvalt on tõendatud (t I kd lk 17, 21, 23, 24, II kd lk 10-14, 16-34, 46, 55-59, 61-62, 136-144), et hageja valiti 28.11.2014 kostja töötajate ametiühingu usaldusisikuks ja teda käsitleti töötajate ja tööandja poolt usaldusisikuna kuni temaga töösuhte eelmise lõpetamiseni 01.10.
2. Kostja esitatud töötajate nimekiri ja AR kirjalik arvamus (t I kd lk 89-95, II kd lk 175-178) ei lükka ümber hageja esitatud tõendeid ega tunnistajate ütlusi ega anna alust järeldada, et hageja ei olnud valitud usaldusisikuks perioodil 28.11.2014-01.10.
3. Menetluse käigus on kohus tuvastanud, et eelmise töölepingu ülesütlemise ajal 01.10.2015 täitis kostja tööandjana

§ 94

nõuet ning pöördus EMSA poole arvamuse saamiseks töölepingu ülesütlemise kohta (t II kd lk 63-67). Tulenevalt

§ 94

sisust ja eesmärgist on tööandjal kohustus seda teha juhul, kui ta soovib töösuhet lõpetada ametiühingu või töötajate valitud usaldusisikuga. Eelnevast võib teha järelduse, et tööandja on oma tegevusega tunnistanud ja käsitlenud hagejat vähemalt töösuhte eelmise lõpetamiseni ametiühingu usaldusisikuna. 5

1. Lähtuvalt tuvastatud asjaoludest võib teha järelduse, et hageja tegevus ametiühingu usaldusisikuna lõppes 01.10.2015 seoses töösuhte lõppemisega. Kohtumenetluse tulemusena ennistati hageja 29.06.2016 tööle. Kohus leidis, et selle kaudu taastati hagejaga töösuhe, mitte ametühingu usaldusisiku staatus. EMSA poolt kohtule esitatud tõend (t I kd lk 17) tuleb jätta tähelepanuta, kuna see ei ole kooskõlas EMSA põhikirjaga ega EMSA poolt varem esitatud tõenditega hageja ja AP volituste kohta ametiühingu usaldusisikuna. Samuti leidis kohus, et ei saa lugeda hageja tööle ennistamisega automaatselt ennistatuks ka tema usaldusisiku staatust. Samuti puudub tööandja nõusolek mitme üheaegse ametiühingu usaldusisiku määramiseks ettevõttes. Kohus, hinnanud hageja esitatud tõendeid (t I kd lk 17, 21-24, 53, II kd lk 46), saab teha järelduse, et uus ametiühingu usaldusisik AP valiti hageja asemele, sest vastasel korral oleksid töötajad jäänud ilma usaldusisikust. Kohtule on esitatud mitu varasemat EMSA kirjalikku pöördumist tööandja poole teatega, milles märgitakse, et hageja volitused usaldusisikuna kestavad vastavalt EMSA põhikirjale kuni uue usaldusisiku valimiseni samas osakonnas (t I kd lk 21-24).
2. Kohus viitas

§ 92

lõike 1 punktile 4 ja lõikele 3, leides, et

§ 92

lõike 3 lause viimast osa tuleb tõlgendada laiendavalt, st alusena tuleb käsitleda ka võimalikke formaalseid minetusi. Töötaja on töölepingu nõrgemaks pooleks ja normi tuleb tõlgendada töötaja kasuks. Töötajate huvides on

§ 92

lõike 3 tõlgendus ja käsitlus, et kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles seaduses lubatud alusel ja seaduse nõuetele vastavalt (sarnaselt

§ 104lõikes 1 sätestatuga).

Vastasel juhul tekib olukord, kus töötajate esindaja kaitseregulatsioon jääb ebapiisavaks olukorras, kus alus küll esines töötajate esindajaga töösuhte ülesütlemiseks, aga rikutakse formaalseid nõudeid, nt jäetakse töötajatelt või ametiühingult arvamus küsimata ja see ei tooks kaasa mingeid negatiivseid õiguslikke tagajärgi tööandjale. Samuti saaks tööandja sellistel juhtudel (nt korduva ülesütlemisega, kus esimesel korral volitused lõppevad ja teisel korral enam alla aasta möödudes esimesest korrast arvamust küsima esindatavatelt ei pea) sekkuda töötajate esindajate valikusse ning nõrgestada töötajate esindaja erikaitse kogu konseptsiooni. 17. Seega

§ 92

lõige 3 koosmõjus

§-dega 94 ja 104 annab aluse järeldada, et usaldusisiku täiendav töölepingu ülesütlemise kaitse kestab ka lõppenud volitustega usaldusisikuga töösuhte lõpetamisel ühe aasta jooksul peale volituste lõppemist või peale tööle ennistamist ja järjekordse töölepingu ülesütlemise korral. Võib teha järelduse, et praeguses vaidluses hageja volituste lõppemisest ühe aastane tähtaeg täitus 14.10.2016. Hageja ennistati tööle maakohtu otsuse alusel 29.06.2016, mil taastusid hagejale

-ist ja töölepingust tulenevad töötaja õigused ja kohustused. Kuna tööle ennistamise päev ja järjekordne töölepingu ülesütlemise päev 29.06.2016 jäävad ühe aastase sisse päevast, mil hageja volitused lõppesid ametiühingu usaldusisikuna, kehtis tööandjal kohustus järgida

§-s 94 sätestatud usaldusisiku erikaitsest tulenevat eriregulatsiooni töölepingu ülesütlemisel. Kohus leidis, et tööandjal tulnuks seaduse nõudeid järgides 29.06.2016 hagejaga enne töösuhte ülesütlemist küsida EMSA-lt arvamust hagejaga töölepingu ülesütlemise kohta. Arvamuse saamisel tuli sellega tutvuda ning kui EMSA arvamusega tööandja ei nõustu, seda põhjendada.

ei sätesta, millises dokumendis tuleb eelnevat käsitleda, kuid kohus leidis, et kui seda ei tee tööandja töölepingu ülesütlemise avalduses, siis vähemalt eraldi kirjaliku dokumendina selleks, et huvitatud isikul oleks võimalik sellega mõistlikult tutvuda. Iseenesest töötajate või ametiühingu arvamusega mittenõustumine tööandja poolt või tööandjapoolsete põhjenduste sisu ei mõjuta ülesütlemise kehtivust sarnaselt

§-ga

1. 6
2. Kohus on menetluse käigus tuvastanud, et tööandja ei pöördunud enne 29.06.2016 hagejaga töölepingu ülesütlemist EMSA poole (t II kd lk 69). Samuti on tunnistajate ütlustega tõendatud, et enne 29.06.2016 ei küsinud tööandja töötajate arvamust hagejaga töölepingu ülesütlemise kohta (vt protokoll ja t I kd lk 89-94).

§ 94

lõige 1 sätestab, et nimetatud arvamust tuleb küsida enne töölepingu ülesütlemist ja võimalusel isikutelt, kes on selle konkreetse usaldusisiku valinud (seega vastavalt kas ametiühingult või töötajatelt). Kohus ei nõustu kostjaga, et tööandja võib põhimõtteliselt ise valida, kellelt ta enne töölepingu ülesütlemist arvamust küsib. Kohus leidis, et usaldusisikuga töölepingu ülesütlemisega kaasneb usaldusisiku tegevuse lõppemine ja töötajad võivad jääda täiendava kaitseta. Seega on ametiühingu ja töötajate huvides, et tööandja teavitab plaanist usaldusisikuga töösuhe lõpetada ja küsib arvamust kogukonnalt, kes on selle isiku valinud enda huve esindama.

-ist tulenevalt on tööandjal kohustus põhjendada töötajate või ametiühingu arvamusega arvestamata jätmist.

1. Kohus on tõendeid hinnates veendunud, et tööandja oli teadlik hageja ametiühingu usaldusisikuks olemisest vähemalt kuni töösuhte lõppemiseni 01.10.
2. Samuti oli kostja teadlik AP valimisest sama osakonna uueks ametiühingu usaldusisikuks. Ka ei saanud tekkida hageja koondamise vajadus tööandjale üllatusena. Seadus ei sätesta ega piira tähtaega, kui varakult peab tööandja arvamuse saamiseks töötajate või ametiühingu poole pöörduma. Seega ei takista eelnev arvamuse küsimine ka usaldusisiku nn päeva pealt koondamist.
3. Kohus leidis, et tööandja jättis täitmata kohustuse – küsida enne töölepingu ülesütlemist ametiühingult arvamust ja sellest lähtuvalt ei esitanud ka põhjendusi, millega on rikkunud usaldusisikuga töölepingu ülesütlemisele seadusest tulenevaid nõudeid. Hageja esitas EMSA vastuse, milles kinnitatakse, et tööandja ei ole enne 29.06.2016 EMSA arvamust küsinud (t II kd lk 69). Usaldusisiku töölepingu ülesütlemise kord on seadustes selgelt sätestatud ning eelpool märgitud põhjustel ei saanud see tuua kaasa tööandjale õigustusi selle järgimata jätmiseks. Kohus leidis, et eelpool nimetatud tööandjapoolsed minetused on sedavõrd olulised, mida tuleb käsitleda tööandjapoolse ülesütlemise korra rikkumisena, mis toob vältimatult kaasa töölepingu ülesütlemise tühisuse. Peale töölepingu ülesütlemist usaldusisikuga arvamuse küsimine töötajatelt või ametiühingult ei asenda eelnevalt arvamuse küsimist. Seaduse mõtte järgi tuleb arvamust küsida isikute kollektiivi käest, mitte juhuslikult valitud isikute käest ettevõttes.
4. Tööandja peab vältima

§-s 104 sätestatud kahe põhimõtte rikkumist – töölepingut ei tohi töötajaga üles öelda seadusliku aluseta ega rikkuda seaduses sätestatud formaalseid nõudeid. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tööandja lõpetas hagejaga töösuhte koondamise tõttu ja koondamise olukord ettevõttes esines, kuid tööandja rikkus töölepingu ülesütlemise seadusest tulenevaid formaalseid nõudeid, kui jättis enne töölepingu ülesütlemist küsimata ametiühingu arvamuse ning see tõi kaasa ka võimaliku teise minetuse (põhjenduse puudumise). Seega toimus tööandja poolt 29.06.2016 töölepingu ülesütlemine hagejaga seaduses sätestatud formaalseid nõudeid rikkudes ja on tühine. 22. Kohus viitas

§ 107lõigetele 1 ja 2.

Kostja esitas

§ 107

lõikes 2 sätestatud taotluse ja palub lõpetada töölepingu ülesütlemise ajast 29.06.2016. Erinormina

§ 107

lõikes 2 märgitud üldreeglist võimaldatakse (hoolimata tööandja taotlusest töösuhe lõpetada) töösuhte jätkamine kolmele töötajate rühmale, kes vajavad oma 7 seisundi või staatuse tõttu laiemat kaitset.

§ 107

lõike 3 kohaselt ei rahulda töövaidlusorgan tööandja taotlust, kui töötaja on ülesütlemise ajal rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust või töötaja on valitud töötajate esindajaks, v.a juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see mõistlikult võimalik, ning sellisel juhul mõistab töövaidlusorgan

§ 109lõike 2 järgi tööandjalt välja töötaja kuue kuu töötasu suuruse hüvitise.

Viidatud sätte järgi on töövaidlusorganil pädevus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise ajaolusid ja mõlema poole huve. Kõnealustele töötajatele kehtivad

-is erireeglid, mis tagavad neile teiste töötajatega võrreldes suurema kaitse (nt

§ 18, § 92-94 jt).

Sellist eesmärki täidab ka

§ 107

lõikes 3 sätestatu, mille kohaselt tagatakse nimetatud töötajatele tõhus kaitse töösuhte jätkamise võimalusega (vt Riigikohtu lahend nr nr 3-2-1-7-11, punkt 13 teine lõik). 23. Kohus on eelpool tuvastanud, et hageja oli ametiühingu usaldusisik AÜS § 16 lõike 4 tähenduses ja sama normi alusel tuleb teda käsitleda töötajate esindajana

-i tähenduses. Järelikult on

§ 107

lõike 3 kohaldamisala avatud ning hageja saab tugineda selle ja teiste eelmises lõigus viidatud erireeglitega kehtestatud suuremale kaitsele. Vaidluse seisukohalt ei oma tähendust, kas hageja tegelikult oli asunud täitma kohustusi usaldusisikuna. Antud juhul omab tähendust, millal hageja volitused lõppesid, et määratleda periood üks aasta – mis ajani kehtib hageja suhtes seadusest tulenev usaldusisiku täiendav kaitse. Kohus on eespool selgitanud, et lähtuma peab hageja volituste aja määratlemisel usaldusisikuna uue usaldusisiku AP määramisest. 24. Töötajate esindajaks saab lisaks olla töötajate usaldusisik, kelle õiguslikku positsiooni reguleerib töötajate usaldusisiku seadus (TUIS). AÜS § 22 lõike 1 mõtte kohaselt on mõlemad usaldusisikud võrreldavas rollis ja neile peaksid kohalduma ühesugused tagatised. Sellisena on need viidatud seadustes ja

-is ühe koondmõiste „töötajate esindaja” kaudu ka sisuliselt ette nähtud. TUIS-ga võttis Eesti seadusandja siseriiklikusse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja ärakuulamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (edaspidi direktiiv 2002/14). Kuigi direktiiv ei ole õiguse allikana otsekohalduv ega isikutele nendevahelistes suhetes siduv, saab kohus direktiivi eesmärkide ja põhjendustega arvestada seda ülevõtvate siseriikliku õiguse normide tõlgendamisel (Euroopa Kohtu 13.11.1990 otsus kohtuasjas Marleasing, C 106/89, ECLI:EU:C:1990:395, punkt 8). Iga kohus peab eeldama, et riigil on olnud kavatsus täita direktiivist tulenevaid kohustusi täiel määral (vt Euroopa Kohtu 16.12.1993 otsus kohtuasjas Wagner Miret, C 334/92, ECLI:EU:C:1993:945, punkt 20). Sellest järeldub, et käesolevat asja lahendav kohus saab lähtuda direktiivi 2002/14 põhjendustes kajastatud eesmärkidest ka ametiühingu usaldusisikule ette nähtud kaitse sisustamisel. Direktiivi 2002/14 seitsmes ja kaheksas põhjendus nimetavad töötajate teavitamise ja ärakuulamise üldraamistiku kehtestamise eesmärkidena mh ettevõttes dialoogi tugevdamist, vastastikuse usalduse edendamist, samuti teavitamise ja nõustamise tõhustamist. Selleks tuleb edendada töötajate kaasamist ettevõtte käitamisse ja tulevikuplaanidesse. Eelkõige on sellises olukorras oluline, et AÜS-i ja

-i sätetega ettenähtud kaitse kohalduks ja töölepingut töötajate esindajaga ei saaks alusetult lõpetada. 25. Kohus saaks kostja taotluse töölepingu kohtus lõpetamiseks eelneva põhjal rahuldada ainult juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole töösuhte jätkumine mõistlikult võimalik. Kohus tuvastas, et poolte huve arvestades on töösuhte jätkumine mõistlikult võimalik ja põhjendas seda järgmiselt. Hageja soovib tööd kostja juures jätkata ja on sama tööd teinud juba üle 20 aasta. Hageja on ka põhjendatult esile toonud, et tema 8 jaoks on oluline kaastöötajatega endise usaldussuhte taastamine. Töötajate esindaja ei saa oma rolli kohaselt täita, kui laseb ennast töökohalt põhjendamatult kergesti lahkuma sundida. Seega on hageja huve arvestades töösuhte jätkumine võimalik. Mitmete kolleegide arvates on hageja tööle naasmine samuti põhjendatud (t II kd lk 14-15), millest kohus järeldas, et hageja leiaks taas tööle asudes eest mõistva ja toetava kaastöötajate kollektiivi. Kostja on suur ja olulise käibega ettevõte, kelle juures hageja töötas dokkerina. Kostja tegevusest moodustab olulise osa sadama- ja terminaliteenindus. Isegi, kui vastavad töömahud ajutiselt vähenevad, ei anna see alust asuda seisukohale, et kostjal ei ole pakkuda dokkerile tööd. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hetkel on ettevõttes täitmata mitmed dokkeri töökohad. Töötajatele tuleks anda võimalus/luua eeldused töösuhte taastumise tõttu hagejaga läbi viia uued ametiühingu usaldusisiku valimised ja anda hagejale võimalus olla kandidaat/valitud. Tööandjal on seadusest tulenev kohustus leppida sellega, et tema töötajad võivad endale valida esindaja ametiühingu kaudu. Järelikult on töösuhte jätkumine ka kostja huve kaaludes mõistlikult võimalik. Töötaja on töösuhte nõrgem pool, kes vajab töölepingu ülesütlemise vastu suuremat kaitset kui tööandja. Tööandja käive ja tulu ei ole võrreldavad hageja töötasu suurusega kuus. Seega töötaja tööle ennistamine ei tekita kostjale majanduslikke raskusi, samas teeb hageja tööd tööandja huvides. Töötaja huvides on omada kestvat töösuhet ja seeläbi kindlustada ennast korrapärase sissetulekuga. Lisaks tuleb arvestada AÜS-i üldiste kaitsenormidega. AÜS § 19 lõige 1 sätestab, et töötajal on õigus kuuluda oma töökohajärgsesse või mõnda muusse ametiühingusse, samuti on töötajal õigus tegutseda ametiühingu valitud esindajana. AÜS § 19 lõige 2 keelab piirata mh töötaja õigusi sõltuvalt tema kuulumisest ametiühingusse, ametiühingu valitud esindajaks olemisest või muust seaduslikust ametiühingualasest tegevusest. Selliseks piiranguks on AÜS § 19 lõike 3 punkti 2 järgi ka töölepingu ülesütlemine. AÜS § 19 lõige 4 näeb ette töötaja õiguse nõuda endise olukorra taastamist. Võimalik, et viimast peab silmas ka EMSA tõend kohtule (t I kd lk 17), kuigi see ei ole kooskõlas EMSA varasemate avaldustega usaldusisiku volituste kestuse osas. Sarnaselt

§ 92

lõikega 3 tuleneb AÜS § 19 lõikest 5, et tööandja vabaneb vastutusest üksnes siis, kui tõestab, et töötaja õiguste piiramine oli seaduslik ega olnud seotud töötaja ametiühingualase tegevusega. Kohus sedastas eespool, et tööandja teadmata põhjusel ei järginud ametiühingu usaldusisikuga töösuhte lõpetamisel formaalseid nõudeid. Kohus kaalus kostja taotlust töölepingu lõpetamiseks kohtus ning mõlemapoolseid huve ning jõudis eelpool nimetatud põhjendustel järeldusele, et töölepingu lõpetamine kohtus ei ole neil asjaoludel põhjendatud.

1. Kohus rahuldas hageja taotluse tunnistada otsus nõudes üks viivitamata täidetavaks. Ülesütlemise tühisuse tunnustamine ei ole ükski TsMS § 468 lõikes 1 loetletud nõuetest, mille puhul tuleks otsus tunnistada tagatiseta viivitamata täidetavaks kohtu algatusel. Kohus võib TsMS § 467 lõike 1 ja § 469 lõike 1 järgi siiski tunnistada viivitamata täidetavaks ka muu otsuse. Kui pool ei ole tagatist andnud, peab kohus kohustama hagejat maksma tagatist TsMS § 469 lõike 2 järgi, arvestades, et tagatis peaks katma kostjale otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu tekkida võiva kahju. Tagatise määramisel peab kohus määrama kindlaks tagatise andmise viisi, suuruse ja maksmise tähtaja (TsMS § 194 jj). Kohtuotsust ei või viivitamatule täitmisele pöörata enne, kui tagatis on antud. Samas on kohtul TsMS § 469 lõike 3 järgi juhul, kui hageja ei suuda TsMS § 469 lõikes 2 sätestatud ulatuses tagatist anda, lubatud ta tagatise andmisest vabastada, tagatist vähendada, määrata tagatise tasumise osade kaupa või tunnistada otsus viivitamata osaliselt täidetavaks, kui täitmise edasilükkamine oleks sissenõudja suhtes ebaõiglane, eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust 9 või põhjustaks muu suure kahju (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11-13, punkt 12 teine lõik, ja selles viidatud lahend nr 3-2-1-158-10, punkt 9).
2. Kohus leidis, et hageja tuleb tagatise andmise kohustusest TsMS § 469 lõike 3 alusel vabastada. Töölepingu lõpetamata jätmise nõude viivitamata täitmisel kujuneb olukord, kus hageja tuleb kostja juurde tööle lubada ja kostja peab talle maksma kokkulepitud töötasu. Poolte vastavad sooritused on eeldatavasti võrdsed ja kummalgi ei teki kahju. Kohus põhjendas eespool tunnistajate ütlustega, miks ei veena kostja väited nagu ei oleks tal hagejale tööd anda. Hageja on pidanud olema sissetulekuta enam kui aasta (v.a koondamise hüvitis, mis on marginaalse suurusega võrreldes saamata jäänud töötasuga) ja tema võimalused tagatist anda on seetõttu piiratud. Kirjeldatud olukorras ei ole hagejalt tagatise nõudmine õiglane ega põhjendatud.
3. Nõude kaks (kahjunõue) õiguslik alus on

§ 108

. Kohtumenetluses on tuvastatud ja vaidlus puudub, et hagejale maksti hüvitisena koondamise eest 2335.64 eurot.

§ 108

kohaldamine ei eelda, et tööleping peab olema lõppenud, aga sel alusel tööandjalt töötajale välja mõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb

§ 1

lõike 3 ja VÕS § 1 lõike 1 alusel kohaldada ka VÕS § 127 lõiget 5, § 139 ja § 140 (Riigikohtu lahend nr 32-1-52-14, punkt 15 neljas lõik). Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks saanud kasu või midagi säästnud töölepingu õigusvastase ülesütlemise tagajärjel. Samuti ei ole hagejal endal osalust ülesütlemises ega esine VÕS § 140 lõikes 1 nimetatud kahjuhüvitise piiramise aluseid. Kuna kostja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõudele muid vastuväited, v.a koondamise hüvitise osas, ja poolte esile toodud asjaolud ei anna alust jätta kahjunõuet (saamata jäänud töötasu nõuet) tervikuna või osaliselt rahuldamata, tuleb kostjalt hagejale välja mõista ja selleks arvutada võlgnetava hüvitise summa kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

1. Kohtuistungil toetas hageja avalduses märgitut, et kahjunõude summast on istungi, s.o 10.10.2017, seisuga sissenõutavaks muutunud kogu hageja saamata jäänud töötasu alates 30.06.2016, millest saab maha arvata summa, mille hageja sai tööandjalt nn koondamishüvitisena summas 2335.64 eurot. Seega töölepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast, s.o 30.06.2016 kuni hagi kohtule esitamiseni oli 18 tööpäeva (45.84 x 18 = 824.94 eurot). Alates hagi esitamisest kuni kohtulahendi tegemiseni maakohtus (26.07.16-30.10.2017) kulus 325 tööpäeva. Keskmise tööpäeva töötasu määra osas, milleks on 45.83 eurot, pooltel vaidlus puudub. Arvestades hageja töötasu päevas 45.83 eurot ja korrutades selle tööpäevade arvuga 325 (325x45.84), moodustub summa 14 894.75 eurot. Summast 824.94+14 894.75=15 719.69 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvata saadud hüvitis 2335.64 eurot, lõplikuks summaks jääb 13 384.05 eurot. Sellele arvestusele pooled vastuväiteid ei esitanud. Vastavalt hageja nõudele on see töötasu brutosumma. Põhjendatud on ka edasiulatuva hüvitise väljamõistmine määras 45.83 eurot (t I kd lk 47-52) iga tööpäeva eest kuni otsuse jõustumiseni.
2. Siiski tuleb selles osas resolutsiooni sõnastust täpsustada tulenevalt nõuet (tühisuse tuvastamine) rahuldava otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisest. Kuna eespool märgitud nõude (ülesütlemise tühisuse tuvastamise rahuldamine) täitmise tulemuseks on poolte vahel töölepingulise suhte taastumine, st hageja peab asuma tööle ja kostja maksma talle töötasu. Sama aja eest ei ole hagejal õigust saada hüvitist

§ 108

alusel, sest töötasu tuleks hüvitisest viidatud sätte teise lause järgi maha arvata. Samas on poolel võimalik taotleda viivitamata täitmise peatamist TsMS §-s 472 ette nähtud korras. Neil kaalutlustel märgib kohus resolutsioonis, et täiendavat hüvitist iga kalendaarse tööpäeva eest tuleb maksta kuni nõudes (töölepingu ülesütlemise tühisuse 10 tuvastamise rahuldamine) tehtud otsuse täitmiseni, aga täitmise peatamise korral kuni selle jõustumiseni.

1. Tõendid, mida kohus lahendis ei hinnanud ei ole vaidluse seisukohalt asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta (t I kd lk 115-121; II kd lk 35-38, 39, 47-50, 52, 54, 60, 61-62, 93, 94-98,
3. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus
4. 29.11.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või alternatiivselt lõpetada pooltevaheline tööleping alates 29.06.
5. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
6. Kohus tuvastas õigesti, et kostjal esines koondamise olukord

§ 89

lõike 1 tähenduses ning et tal oli õigus hagejaga tööleping majanduslikel põhjustel üles öelda. Samuti, et kostja kaalus nõuetekohaselt võimalust hageja täiendõppeks ning täitis

§ 89lõike 3 nõuded.

Kohus järeldas aga valesti, et kostja ei järginud formaalseid nõudeid töölepingu lõpetamiseks. Kohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui leidis, et

§ 94rikkumine toob vältimatult kaasa töölepingu ülesütlemise tühisuse.

Samuti hindas kohus valesti tõendeid, kui leidis, et kostja ei järginud

§ 94lõiget 1 arvamuse küsimise osas.

35.

ei näe ette töölepingu ülesütlemise tühisust olukorras, kus tööandja ei täitnud

§ 94

lõike 1 nõudeid arvamuse küsimise kohta.

§ 94

sellist tagajärge ei sätesta ning seda ei ole võimalik tuletada ka õigusnormi tõlgendades. Juhul, kui seadusandja oleks pidanud töölepingu ülesütlemist tervikuna tühiseks ka

§ 94lõike 1 nõudeid rikkudes, oleks selline tagajärg normi lisatud.

Kohtu äärmiselt laiendav tõlgendus on tööandja õigusi ebaproportsionaalselt riivav. Ebaõige on otsuse analüüs seoses

§ 92lõikega 3.

Viidatud normi lõige 1 kehtestab põhjused, mille alusel tööandja ei tohi töölepingut üles öelda.

-i eelnõu seletuskirja kohaselt peetakse töötajate esindajat töötajate rühmaks, kes vajab lisakaitset. Nii on

§ 92

lõigete 2 ja 3 alusel sätestatud eeldus, et nimetatud isikutega töölepingu lõpetamine toimus lõikes 1 nimetatud keelatud põhjusel, ja tööandja peab tõendama, et töölepingu lõpetamine toimus mõnel muul, lubatud põhjusel. Seega näeb viidatud norm ette regulatsiooni tõendamiskoormise jaotuse osas. 36. Kohtu järeldus, et kostja ei järginud

§ 94nõudeid, on vastuolus uuritud tõenditega.

Viidatud normi eesmärgist tulenevalt ei ole õiguslikku tähendust, kas tööandja küsis arvamust hageja töölepingu ülesütlemise kohta EMSA-lt või oma töötajatelt. Kuivõrd kostjale ei olnud teada, kes täpselt on EMSA liikmed, küsiti arvamust kogu kollektiivilt. Vale on, nagu oleks tunnistaja ütlustega tõendatud, et enne 29.06.2016 ei küsitud töötajatelt arvamust hagejaga töölepingu ülesütlemise kohta. Tunnistaja VP selgitas istungil, et arvamust küsiti ajal, mida ta täpselt ei mäleta, kuid pärast isiku koondamist. Enne koondamist väidetavalt temalt seda ei küsitud. Hageja täpsustavale küsimusele seoses hageja koondamisega vastas tunnistaja, et hageja koondati 01.10.

1. On selge, et tunnistaja ei mäleta täpseid asjaolusid seoses hageja koondamisega või töötajatelt arvamuse küsimisega. Liiatigi ei ole võimalik ühe tunnistaja ütlustega kinnitada, millal on kostja 09.09.2016 menetlusdokumendi lisadele 14-16 väga suur hulk töötajaid allkirjad andnud. Tunnistaja VP kinnitas, et ta ei olnud neid kirjalikke pabereid näinud. 11 VP ütlustest tuleneb, et tema soovis hageja jätkamist töökohal, enamik töötajaid arvas aga teisiti.
2. Kohus on tõendeid vääralt hinnates jätnud valesti rahuldamata kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks. Kostja palub ringkonnakohtul lõpetada tööleping

§ 107lõigete 2 ja 3 alusel.

Kohtu põhjendused selle kohta, miks on töösuhte jätkumine mõistlikult võimalik, on vastuolulised, vastuolus tõenditega ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Jälgitav ei ole, kas ja millist tähendust omab kohtu hinnangul töötaja tööstaaž

§ 107rakendamisel.

Kostja hinnangul ei anna nt 20-aastane töösuhe iseenesest alust väitele, et mõistlik on töösuhet jätkata. Pikaajaline koostöö võib konkreetsetel asjaoludel olla vastupidiseks põhjuseks, miks ei ole mõistlikult võimalik tööandja ja töötaja suhet jätkata. Kohtu seisukoht on ka üllatav, sest eelistungil kohus selgitas, et ei ole mõistlik eeldada, et isik jääb ühele ametikohale elu lõpuni. 38. Otsuses ei ole jälgitav, kas ja millist tähendust omab hageja paljasõnaline väide, et tema jaoks on oluline usaldussuhte taastamine kolleegidega.

§ 107lõigete 2 ja 3 rakendamise seisukohalt ei oma see tähendust.

Järeldus on ka üllatav, sest kohus rõhutas istungitel korduvalt, et töösuhte jätkumiseks on oluline tööandja ja töötaja vaheline lojaalsus. Menetluses on leidnud kinnitamist, et usaldust ei ole hageja ja kolleegide ega hageja ja kostja vahel. 39. Vastuolus uuritud tõenditega on otsuses sedastatu, nagu ootaks hagejat ees mõistev ja ootav kollektiiv. Kuivõrd kohus on eelneva järelduse võtnud aluseks töölepingu mittelõpetamisele, on tegemist kohtupoolse minetusega, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi. Hageja on kohtule esitanud 2015.a koostatud pöördumise, millele allakirjutanud väljendasid toetust hagejale. Tõendite uurimise käigus ilmnes, et osa allakirjutanutest ei olnud kostja töötajad. Kohus sedastas 10.10.2017 istungil, et kohtule on edastatud dokumente, kus praegused töötajad on tänase olukorraga ettevõttes rahul, kuid otsust tehes ei pööranud kohus neile mingit tähelepanu. Kohus on otsuses selgitanud, et

§ 107

rakendamisel omab sisu teiste töötajate toetav suhtumine hageja tööle naasmisele. Samas jättis kohus tähelepanuta kostja 09.09.2016 menetlusdokumendi lisad 14-17, millest nähtub enamiku töötajate tugev vastuseis hageja naasmisele. Tegemist on ajaliselt hiljem koostatud pöördumistega, kui hageja esitatud dokumentaalsed tõendid, millele kohus viitas. Kohus ei põhjendanud, miks jäeti tähelepanuta kostja esitatud tõendid. 40. Otseses vastuolus kohtu varasemate põhjenduste ja järeldustega on sedastatu, et kostja näol on tegemist suure käibega ettevõttega, mille tõttu ei ole usutav, et hagejale ei leitaks dokkerina tööd. Kohtu seisukohta ei toeta ka uuritud tõendid. Otsus on

§ 107rakendamise analüüsi osas vastuolus kohtu poolt varasemalt tuvastatuga.

Kohus on õigesti järeldanud, et kostja oli õigustatud hageja koondama, võttes aluseks tema kvalifikatsiooni ning tööandja vajadused. Kostja kinnitab, et ka praegusel hetkel puudub tööandjal vajadus hageja kui dokkeri tööjõu järele, mille tõttu ei ole hagejat senini tööle rakendatud. Arusaamatu on otsuse viide, et täitmata on mitmed vabad dokkeri ametikohad. Kohus on ise selgitanud, et üldnimetust „dokker“ kannavad kostja juures väga erineva kvalifikatsiooni ning ettevalmistusega töötajad. Hageja kvalifikatsiooniga dokkerit ei olnud tema koondamise ajal ega ka hetkel vajalik rakendada. Dokkerite vabade ametikohtade fakti osas ei saa tugineda nt AP ütlustele, kuna tunnistajal puudub ülevaade vakantsetest ja täidetud töökohtadest. Vale on loogika võrrelda kostja käivet hageja töötasuga. Sisutu on viide, et tähendust ei oma küsimus, kas hageja on kunagi täitnud usaldusisiku ülesandeid või mitte. Selline seisukoht on põhjendamatu, kuna 12 hageja kolleegid on vastumeelsust tema suhtes väljendanud mh põhjusel, et ta ei täitnud usaldusisiku ülesandeid. Kohus on 10.10.2017 istungil selgitanud, et

§ 107

lõige 3 rakendub igas elusituatsioonis ning usaldusisikule ei ole selles osas ette nähtud erandeid, kuna

§ 94

ei ole erinorm

§ 107suhtes.

Kostja nõustub selle käsitlusega, kuna vastasel juhul oleks tegemist sisutühja regulatsiooniga.

1. Kohus tunnistas otsuse põhjendamatult viivitamatult täidetavaks tagatist määramata. Hagejale ei ole reaalselt tööd pakkuda. Tegemist on olukorraga, kus ettevõte maksab töötajale palka ilma, et töötaja teeks tööd. Kohus on õigesti tuvastanud, et kostja on kaalunud hagejale teise töökoha pakkumist, kuid ei ole tema kvalifikatsioonile sobivat kohta leidnud. Selliselt oli ja on põhjendamatu pöörata tagatise andmiseta kohtuotsus osaliselt viivitamatult täidetavaks.
2. Kuivõrd kohus järeldas valesti, et töölepingu ülesütlemine oli õigusvastane, mõistis kohus valesti välja ka töötasu. Pärast otsuse tegemist on kostja seoses otsuse osaliselt viivitamatult täidetavaks tunnistamisega maksnud töötajale välja igakuise töötasu. Kostja palub töötasumaksed võtta arvesse töötasunõude võimalikul arvestamisel apellatsioonimenetluses.
3. Kohus jättis vääralt menetluskulud kostja kanda. Kuna kohus tuvastas, et koondamise alus esines, kuid esines formaalseid minetusi, pidi kohus igal juhul rakendama diskretsiooni ja jätma menetluskulud osaliselt hageja kanda. Pooltevaheline vaidlus maakohtus hõlmas olulises mahus tõendeid ja vastandlikku positsiooni koondamise aluse olemasolu suhtes. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks alust ei ole, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas koondamisolukorra esinemise töölepingu ülesütlemise seisuga ja et kostja tõendas hagejale teise töö pakkumise ning väljaõppe võimatust (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad apellandi kanda.
6. TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt seni lahendamata menetlusliku taotluse. 15.03.2018 esitas hageja taotluse 07.03.2018 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluse kohaselt on hageja lepingulise esindaja R.Antsmäe sõnad vastuseks kohtu küsimusele seonduvalt

§ 109võimaliku kohaldamisega kantud protokolli sisuliselt ebaõigesti.

Kostja vaidleb taotlusele vastu, leides, et protokolli sõnastus väljendab lühidalt esindaja sama mõtet, milline nähtub taotluses esiletoodud pikemast selgitusest. 47. Kolleegium nõustub kostjaga. TsMS § 50 lõike 1 punktist 8 tulenevalt kantakse protokolli menetlusosaliste seisukohtade põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides.

§ 109

võimalikku kohaldamist ei olnud hageja kirjalikes dokumentides varasemas menetluses (alternatiivselt) käsitletud. Samas kohtuistungil väljendatud esindaja seisukoha põhisisu on protokollis kajastatud menetlustoimingu protokolli olemusele omaselt lühidalt ja selgelt – kui kohus siiski 13 leiab, et tööleping tuleb lõpetada kohtu poolt, tuleb kohaldada

§ 109täies määras ja hüvitis peab minimaalselt olema 6 kuu palk.

Sama nähtub protokolli paranduse taotlusest, kuigi oluliselt pikemalt. Seega puudub alus kohtuistungi protokolli parandamiseks ja hageja taotluse rahuldamiseks.

1. Kolleegium on kehtiva kohtupraktika alusel seisukohal, et hageja vastuväited maakohtus annavad ringkonnakohtule aluse kontrollida ka nende maakohtu lahendi põhjenduste seaduslikkust, mille peale hageja kaevata ei saanud. Menetluslikult sarnastes olukordades selgitas Riigikohus lahendi nr 2-14-62732/124 punktis 22, et kohtulahendi järgi tekivad õigused ja kohustused selle resolutsioonist ning hageja ei pidanud olukorras, kus tema põhinõue oli resolutsiooni kohaselt rahuldatud täies ulatuses, selle otsuse osa peale apellatsioonkaebust esitama. Lahendi nr 3-2-1-128-14 punktis 12 selgitas Riigikohus, et kuna maa- ja ringkonnakohus tegid otsuse kostja kasuks, ei pidanud kostja esitama kaebust kohtuotsuste põhjenduste peale ega saanudki seda teha, kuid asja lahendamisel kõrgema astme kohtus tuleb tema menetluse kestel väljendatud seisukohtadega arvestada (otsused nr 3-2-1-88-07 (punkt 14), 3-2-1-17-09 (punkt 16), 3-2-1-117-06 (punkt 13), 3-2-1-154-06 (punkt 12)). Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-7-13 (punkt 16) järeldub, et kuigi hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osaliselt, tuli Riigikohtul hinnata otsuse põhjendusi ka muus osas, kuivõrd need on seotud vaidlustatud osadega, ja et hageja kaebuse alusel asja läbi vaadates ei saaks kolleegium asja tervikuna lahendada ilma, et annaks hinnangu kostja menetluse kestel esitatud vastuväidetele nõude rahuldamise kohta, kui kostja ei ole oma vastuväidetest menetluse kestel loobunud.
2. Käesolevas asjas esitas hageja maakohtus vastuväited kostja ettevõttes hageja töökoha osas koondamisolukorra esinemisele ülesütlemisavalduse esitamise ajal 29.06.
3. Samuti kostja väitele, et tal puudusid võimalused pakkuda töötajale teist tööd. Ringkonnakohtus jäi hageja vastuväidete juurde, leides, et maakohus jõudis tõendeid ebaõigesti hinnates ja tõendamiskoormust ebaõigesti jagades ebaõigele järeldusele, et hageja koondamiseks oli kostjal seaduslik alus. Kolleegium on seisukohal, et käesolevat asja ei ole võimalik tervikuna lahendada ilma, et annaks hinnangu hageja vastavatele vastuväidetele.
4. Kolleegium nõustub vastustajaga ja leiab, et maakohus keskendus otsuses kostja ettevõtte üldisele majanduslikule olukorrale, mh üldistele arengutele transiiditurul, kuid jättis tuvastamata, kas kostja tõendas TsMS § 232 lõike 1 mõttes, et 29.06.2016 seisuga esines üldkaubaterminali dokkerite seas koondamisolukord. Samuti, kas kostja täitis tõendamiskoormuse ja tõendas võimatust pakkuda hagejale teist tööd või korraldada täiendõpet. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et maakohus jättis osa kogutud tõenditest vajaliku tähelepanuta. Kuna maakohus rikkus koondamisolukorra tuvastamisel tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust, on ringkonnakohtul õigus kogutud tõendeid ümber hinnata (TsMS § 653).
5. Puudub vaidlus, et kostja tööandjana ütles 29.06.2016 hagejaga sõlmitud töölepingu üles

§ 89

lõike 1 alusel, märkides põhjusena töö ümberkorraldamise, mille tulemusena on hageja ametikoht likvideeritud.

§ 89

lõike 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Sama sätte lõike 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, 14 mh korraldama vajaduse korral töötaja täiendõppe või muutma töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid.

1. Maakohus märkis iseenesest õigesti, et ülesütlemise aluse esinemist peab tõendama pool, kes ülesütlemise kehtivusele tugineb, st käesolevas asjas kostja. Arvestades, et hageja viimane töökoht, st töökoht enne 01.10.2015 ebaseaduslikku töölepingu lõpetamist, oli dokker üldkaubaterminalis (see asjaolu vaidluse all ei ole), pidi seega kostja tõendama, et oli korraldanud töö 29.06.2016 seisuga ümber selliselt, et üldkaubaterminalis ei olnud enam hageja kvalifikatsioonile vastavat dokkeri ametikohta. Samuti, et sellist töökohta ei olnud muudes ettevõtte sutruktuuriüksustes ja et ka täiendõppe tulemusena ei olnud hagejale ettevõttes tööd pakkuda.
2. Kostja tõi maakohtus mh esile, et: transiidikäive on maailmas kahanenud, prognoositakse konteinerliinide kahjumit, 2016.a vähenes teenindatavate konteinerrongide arv ja transiidivoog, 2015.a koondati teiste töötajate seas 12 dokkerit (t I kd lk 65-66), hageja tegi üldkaubaterminalis tööd käsitsi ja selle töö maht vähenes, hageja ei töötanud kraanaga (21.03.2017 kohtuistungil; protokoll t I kd lk 154-157); 2016.a koondati peale hageja veel 4 isikut; hageja viidi 2015.a konteinerterminalist üle üldterminali seoses tööohutusalaste rikkumistega ja pideva töömahu langusega, üldterminalis suurenes 2016.a puistekauba osa ja vähenes tükikauba osa; hageja tegeles üldkaubaterminalis ainult tükikauba käitlemisega; hagejal on õigus kasutada vaid konteinerterminali jaoks vajalikku tehnikat ja kergtehnikat, mida kasutatakse tükikauba käitlemisel, puistekauba laadimiseks on vajalik kasutada portaal- ja hüdrokraanajuhte ning kopplaadurite juhte (t I kd lk 158-159).
3. Ringkonnakohus on tõendite kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et kostja ei suutnud veenvalt tõendada väidet, et 29.06.2016 seisuga ei olnud tööandjal töö ümberkorralduse tõttu pakkuda hagejale tema kvalifikatsioonile vastavat dokkeritööd üldkaubaterminalis. Kolleegium on seisukohal, et asja lahendamisel ei oma esmast tähtsust aastatel 2015-2016 transiidiäris maailma tasemel toimunu, vaid see, kas kostja ümberkorraldused mõjutasid hageja töökoha olemasolu. Kostja tõendas, et aastal 2015 koondas ta 12 dokkerit (t I kd lk 162-163). Viidatud tõendist nähtuvalt toimusid dokkerite koondamised jaanuaris, mais, juunis ja juulis. Kuna kostja tõi esile, et juulis 2015 viidi hageja üle teise terminali, siis järelikult leidis tööandja võimaluse hagejale töö säilitamiseks ega pidanud vajalikuks teda koondada, mistõttu 2015.a koondamised ei saanud õigustada 29.06.2016 koondamist. Samuti tõendas kostja, et juhatuse otsusega 26.02.2016 oli töid ümber korraldatud, kuid tõendist nähtuvalt puudutas see turundusdirektori ning müügi ja tugiteenuste grupi juhataja ametikohtade koondamist ning turunduse ja müügitalituse likvideerimist (t I kd lk 83-84). Maakohtus esiletoodud väidetest ei nähtu, kuidas nimetatud ümberkorraldus puudutas hageja töökohta. Väljatrükiga kostja veebilehelt 04.08.2016 ja 06.02.2017 on tõendatud, et 2016.a 7 kuuga käitles üldkaubaterminal 42,3% tüki- ja puistekaupu enam kui eelmise aasta samal perioodil ning terminalide kogukäive oli sama ajaga võrreldes suurenenud 4,8% ning et tervel 2016.a käitles üldkaubaterminal 35,4% ja kõik terminalid kokku 7,9% kaupa rohkem kui 2015.a (t I kd lk 80-81, 127). Seega nendest tõenditest nähtub pigem 2016.a töömahu suurenemine üldkaubaterminalis. Kostja tõenditest ei nähtu kinnitust väitele, et üldkaubaterminali oli vaja kindlasti sellist dokkerit, kel oleks kvalifikatsioon töötamiseks hüdrokraana peal. Tunnistaja VP, kes töötas kostja ja tema õiguseellaste juures dokker-mehhanisaatorina aastatel 1991-2017, sh hageja brigaadi brigadirina üldkaubaterminalis, ütlustega on ümber lükatud kostja väited nii hageja vähese kvalifikatsiooni kui dokkerite töömahtude vähenemise kohta aastal
4. Tunnistaja 15 ütluste kohaselt tegi hageja 2015.a üldkaubaterminalis kõiki dokkeri töid, kõiki vajalikke tööoperatsioone nii tehnikaga kui käsitsi; töötas puidulaadimismehhanismiga, sadama veokiga, kahveltõstukiga, kopplaaduriga Bobcat; töötas nii peale- kui mahalaadimistel veoautodelt, nii lossimise kui lastimisega laevadel, ka trümmis; hageja ei saanud teha tööd suurtel kopplaaduritel ja kraanal; töötas nii tüki- kui puistekaubaga; juhtkonna poolt oli öeldud, et hagejat tuleb kasutada kõigil töödel ja eelistatavalt tehnikal; hagejat saadeti pidevalt ka appi konteinerterminali; peale hageja töölt lahkumist toimusid sadamas edasi, samad tööd, sama tehnika; pigem oli töötajate, mitte töö puudus; peale hageja lahkumist võeti brigaadi tööle uus dokker S.Bondarenko, kes töötas hüdraulilisel kraanal; hageja suutis töötada suurel osal tehnikal, S.Bondarenko kvalifikatsioon oli kitsam. Tunnistaja AP, kes töötab üldkaubaterminalis dokkerina, ütluste kohaselt töötas ta teises brigaadis, kuid puutus hagejaga kokku vahetuste üleandmisel; teab, et hageja töötas sadamaveduritega ja kahveltõstukitega; hageja oli tunnistaja instruktor, juhendades teda konteinerveokiga; peale hageja lahkumist võeti uus dokker hüdrokraana peale; dokkereid ei jätkunud; pärast 2016.a suve on tööd tulnud üldkaubaterminalis juurde.
5. Eeltoodu alusel on kolleegium kokkuvõttes seisukohal, et kostja ei tõendanud, et hageja töö, mida ta tegi 01.10.2015 seisuga üldkaubaterminalis oleks olnud 29.06.2016 seisuga lõppenud ja et töö lõppemine ümberkorraldamise tulemusena oleks saanud olla aluseks temaga töölepingu erakorralisel lõpetamisel.
6. Kolleegium on seisukohal, et isegi juhul, kui tõepoolest ei olnud pakkuda vastava kvalifikatsiooniga dokkeritööd 29.06.2016 seisuga, ei ole tõendatud, et asjakohase täiendõppe abil ei oleks olnud võimalik hagejale siiski dokkeritööd pakkuda. Tõendiga hageja kvalifikatsiooni kohta (t I kd lk 171) ja hageja kvalifikatsioonitunnistusega nr 993 (t II kd lk 40-45) on tõendatud, et kogu töötamise aja jooksul, sh kostja õiguseellaste juures, oli hageja omandanud kvalifikatsiooni erineva laadimistehnikaga töötamiseks ja talle oli omistatud autolaadurijuhi, kopplaadurijuhi, konteinerlaadurijuhi, pukk-kraanajuhi ning erinevate elektrilaadurite juhi kvalifikatsioon. Samast nähtub, et ta läbis korduvalt dokker-mehhanisaatori iga-aastased teadmiste kontrollid. Seega oli ja on hageja eelduslikult õppimisvõimeline ning kostja ei tõendanud, et ta oleks täiendõppe võimalust hagejale pakkunud, kuid viimane oleks sellest keeldunud.
7. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus põhjendusi maakohtu otsuse punktides 5-
8. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et veenvalt on tõendatud, et 01.10.2015 seisuga oli hageja töötajate usaldusisikuks TUIS § 2 lõike 1 mõistes, keda sama sätte lõike 2 kohaselt käsitletakse töötajate esindajana

-i tähenduses. Selles osas (punktis 8) ringkonnakohus maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et tööandja lõpetas 29.06.2016 töölepingu seadusest tuleneva aluseta töötajate esindajaga ühe aasta jooksul tema volituste lõppemisest, mistõttu tuleb

§ 92

lõike 3 kohaselt lugeda leping ülesöelduks põhjusel, et hageja esindab seaduses sätestatud alusel teisi töötajaid. Sellisel alusel töölepingu ülesütlemine on

§ lõike 1 punkti 4 alusel lubamatu ja

§ 104lõikest 1 tulenevalt tühine. 58. Eelpool käsitlemata osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ja Ts

MS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Kolleeegium ei tuvastanud selles osa tõendite ebaõiget hindamast ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. 16

1. Asjakohased ei ole viited maakohtu poolt väljendatud seisukohtadele asja suulisel arutamisel kohtuistungitel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli maakohtu tegevus kohtuistungitel olulisel määral suunatud poolte vahel kompromissi saavutamisele. Samuti arutas kohus pooltega vaidluse erinevaid asjaolusid kooskõlas TsMS § 392 lõike 1 punktidega 1-41 ega andnud asja lahendamise käigus lõplikult siduvaid tõlgendusi õigusnormidele vmt. Sel põhjusel ei saanud ka otsus tulla kostjale üllatuslik. Kohus hindab tõendeid ja otsustab asja lahenduse sisuliselt otsuses (TsMS § 434). Ka analüüsib kohus lõplikult tõendeid alles otsuses (TsMS § 442 lõige 8).
2. Kuigi kolleegium on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma olulist tähtsust

§ 94

tõlgendamine (ülesütlemine on tühine

§ 89

lõikes 1 sätestatud eelduste puudumise tõttu), nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt

§-le 94 antud tõlgendusega. Tegemist on imperatiivse sättega, mille lõige 1 kohustab tööandjat enne töötajate esindajaga töölepingu ülesütlemist küsima arvamust kas töötajat esindama valinud töötajatelt või ametiühingult. Seega peab seadusest tulenema ka tagajärg tööandjale, kui ta sätet ei täida. Tagajärg tuleneb

§ 104

lõikest 1, mille kohaselt on seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Samuti nõustub kolleegium mnaakohtuga, et koosmõjus

§ 92

lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 3 kehtib arvamuse küsimise kohustus lisaks töötajate esindaja volituste kehtivuse ajal ka ühe aasta jooksul peale volituste lõppemist. Teistsugune tõlgendamine ei tagaks töötajate esindajale

-s ja AÜS-is ettenähtud ulatuses kaitset temaga töölepingu ülesütlemise korral tööandja algatusel. Kolleegium on seisukohal, et teistsugune

§ 94

tõlgendamine oleks käesoleva vaidluse lahendamisel ka vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja ise tekitas seadusevastase käitumisega (tühise ülesütlemisavalduse esitamisega) oktoobris 2010 olukorra, kus töötajad olid sunnitud valima endale uue esindaja. 61. Ka nõustub kolleegium maakohtuga selles, et kostja väide, nagu oleks ta

§ 94lõikes 1 sätestatud arvamuse küsinud, ei ole tõendatud.

Säte annab küll tööandjale teatud valikuõiguse, kuid käesolevas asjas ei ole kostja tõendanud, et need isikud, kes kirjutasid tuvastamata ajal alla pöördumistele (t I kd lk 89-94) kostja juhtkonnale, oleksid need isikud, kes valisid hageja 29.11.2014 koosolekul enda esindajaks. EMSA teatistest (t I kd lk 21-24) nähtuvalt olid valijateks kostja töötajatest ametiühingu liikmed, mistõttu olukorras, kus kostjale ei olnud (väidetavalt) teada, kes tema töötajatest kuuluvad ametiühingusse, sai arvamuse küsimise esmaseks valikuks olla ametiühing. Sama põhimõtte alusel tegutses kostja ise enne 01.10.2015 töösuhte lõpetamist, küsides arvamust ametiühingult (t II kd lk 63-67). Käesolevas vaidluses ei oma tähtsust, kas hageja asus reaalselt töötajate esindaja ülesandeid täitma. Selleks, et tööandjal tekiks kohustus suhetes töötajate esindajaga järgida seadustest tulenevaid erinorme, ei pea esindaja tõendama ülesannete reaalset täitmist. Seda kontrollivad töötajad, kes isikut usaldasid ja valisid ta enda esindajaks suhetes tööandjaga. 62. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega ka osas, milles kohus ei lõpetanud kostja taotlusel pooltevahelist töölepingut. Maakohus kohaldas asjakohaselt

§ 107

lõiget 3 ja leidis poolte huvide kaalumise teel, et selliseid asjaolusid, mis õigustaksid töölepingu lõpetamist, ei esine. Sarnaselt eelpool käsitletud

-i sätete tõlgendamisega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et käesolevas vaidluses on põhjendatud tõlgendada ka

§ 107

lõiget 3 koosmõjus

§ 92

lõikega 3 laiendavalt, kuna hageja oli kaotanud töötajate esindaja volitused sügisel 2015 kostja ebaseadusliku tegevuse tagajärjel. Seega oleks hea usu põhimõttega vastuolus käsitleda teda käesolevas vaidluses teisiti kui töötajate esindajat. Töölepingu lõpetamata jätmine on 17 maakohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui ületatud on diskretsioonipiire. Käesolevas asjas sellist rikkumist kolleegium ei tuvastanud. Maakohtu mõttekäik on küll paljusõnaline, aga jälgitav ja loogiline. Kostja vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõikes 1 kohustusega täita kohustusi ja kasutada õigusi heas usus. Kostjal oli täitmiseks jõustunud kohtulahend, milles tuvastati tema õigusvastane tegevus hagejaga töösuhte lõpetamisel 01.10.2015. Kostja sai kohtulahendist ja selle viivitamata täitmise kohustusest teada 29.06.2016 ja samal päeval, mõnetunnise vahega, ütles töötaja tööle lubamise asemel töösuhte uuesti üles. Selliselt käitudes ei saanud kostja oodata, et uue ülesütlemise tühisuse korral kohus töölepingu siiski lõpetab põhjusel, et kostja ei näe võimalust koostööks. Seejuures ei oma tähtsust töötajatelt allkirjade kogumine hageja vastu. Tööleping on sõlmitud töötaja ja tööandja vahel (

§ 1lõige 1).

Tsiviilasja materjalide alusel ei saa eeldada, et tööle lubamise järgselt ei oleks hageja tööandja suhtes lojaalne ega täidaks tööülesandeid kooskõlas töölepingus kokkulepitud tingimustega. Kuna ringkonnakohtus ei toonud kostja esile uusi asjaolusid, millised annaksid aluse asuda maakohtust erinevale seisukohale, ei ole kolleegiumil alust rahuldada kaebuses eistatud korduvat taotlust töölepingu lõpetamiseks kohtu poolt.

1. Seonduvalt menetluskulude jaotamisega maakohtu poolt on kolleegium seisukohal, et apellatsioonkaebuse (alternatiivsed) väited ei anna alust maakohtu otsustuse muutmiseks. Maakohus rahuldas hagi täielikult ja kohaldas menetluskulude jaotamisel seega asjakohaselt TsMS § 162 lõiget
3. Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 4 määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/