Tsiviilasi nr: 2-15-14081 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Marget Henriksen, Krista Kirspuu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2018, Tallinn Tsiv

§ 445

lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Samas ei saa olla tegemist otsuse täitmise ja korraga, millega kohustataks menetlusosaliseks mitteolevat isikut mingiks teoks. Kohtutäitur Elin Vilippus ei ole käesolevas asjas menetlusosaliseks ja temale kohustusi käesoleva otsusega panna ei saa.

§ 445

lg 1 eesmärgiks on poole vastu esitatud nõude rahuldamisel otsuse täitmise korraldamine ja selle lihtsustamine.

1. Kohus märgib, et pooltel on käesoleva otsuse jõustumisel otsuse alusel võimalus nõuda neile kuuluva rahasumma välja maksmist kohtutäiturilt. Kostja apellatsioonkaebus
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse, jättes jõusse kohtuotsuse p-i 2, ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning saata kohtuasi uueks läbivaatamiseks maakohtule, menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole apellant nõus kohtuotsuse p-s 22 toodud järeldusega. Menetluse käigus oli poolte avaldatu järgi osaühingute osade väärtuseks 0 eurot. Hageja ei ole väitnud, et osade väärtus oli suurem nimiväärtusest. Apellant jääb selle juurde, et poolte kokkulepe sõlmiti apellandi jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Apellandi hinnangul on ebaõiglane see, et pooltel ei ole reaalselt vara mida jagada, kuid apellant peab hagejale maksma kompensatsiooni.
4. Apellant ei ole nõus menetluskulude jaotusega. Kuna vaieldi ühisvara jagamise üle ja asja lahendamine toimub mõlema poole huvides, siis oleks menetluskulud pidanud jätma poolte kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluse edasine käik
6. Tallinna ringkonnakohtus toimus kohtuistung 08.02.
7. Kohtuistungil loobus kostja apellatsioonkaebusest osas, milles vaidlustas hagi rahuldamata jätmist, st maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 3, 4,
8. Ringkonnakohtu seisukoht 6

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 35. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt tuvastatu, mille kohaselt leppisid pooled 31.12.2014 lepingu sõlmimisel kokku vaid poolte ühisvaraks olevate äriühingu osade jaotamises ja nende eest hüvitise tasumises on maakohtu poolt põhjalikult motiveeritud. Samuti on ringkonnakohus arvamusel, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole poolte vahel 03.12.2012 sõlmitud kokkulepe ühisvara jagamiseks heade kommetega vastuolus, on veenvalt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ning

§-st 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele toob ringkonnakohus esile järgmist.

1. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
2. Seega on TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks käesoleval juhul võlgniku sundolukord ja teiseks tehingu järgi üleantu ja saadu vahekorra oluline ebaproportsionaalsus.

§ 230

lgst 1 tulenevalt tuli kostjal, kui tehingu tühisusele tugineda soovival poolel, soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näidata esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe ja seejärel tooma esile asjaolud ja tõendid, millest saaks järeldada, et kostja tegi tehingu sundolukorras. Riigikohus on leidnud, et tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Maakohtus ei toonud kostja esile tehingu tegemise sundolukorda puudutavaid asjaolusid.
3. Apellatsioonkaebuse väidetest võib aru saada ka nii, et käesoleval juhul ei ole kostja sundolukorda vaja hinnata, sest tehingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kuna jagatud äriühingute osade väärtus on tõendamata, siis on tõendamata ka väide, et poolte vahel sõlmitud lepingus on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
4. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis tähelepanuta poolte poolt menetluse käigus avaldatu, mille järgi on 03.12.2012 ühisvara jagamise kokkuleppega jagatud osaühingute osade väärtus 0 eurot. Ringkonnakohus kostja etteheitega ei nõustu, sest ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja viidata hageja omaksvõtule äriühingute osade 0 euro suuruse väärtuse kohta.
5. Kostja osutas, et hageja ei ole väitnud seda, et osaühingute väärtus on suurem kui osaühingu osakapitali väärtus. Ka selle apellatsioonkaebuses esitatud väitega ei saa ringkonnakohus nõustuda, sest poolte vahel oligi maakohtus üheks keskseks vaidlusaluseks 7

§ 164

lg 1 järgi hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise, lg 2 kohaselt kohus võib jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Käesolevas asjas oli menetluses lepingu täitmise ja ühisvara jagamise nõue. Need menetlused liideti 11.04.2016 määrusega (II kd, tlk 40). Maakohus rahuldas lepingu täitmise nõude täielikult ja ühisvara jagamise nõude osaliselt. Arvestades ka

§ 164

lg-s 2 sisalduvat diskretsiooniotsuse võimalust, leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus on põhjendatud. Menetluskulude jaotus 43.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda

§ 171lg 1 alusel.

Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et tema menetluskulud moodustuvad lepingulise esindaja tasust. Teenust on osutatud 5,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta. Seega moodustab lepingulise esindaja tasu kokku 792 eurot. 08.02.2018 menetlusdokumendis on hageja esile toonud, et osutatud on õigusabi 6 tundi tunnihinnaga 120 eurot koos käibemaksuga, so kokku 720 eurot. Ringkonnakohus lähtub viimasena esitatud menetluskulude nimekirjast. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusteenuse osutamise aeg kokku 6 tundi nii apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, kui ka istungil esindamiseks kokku summas 720 eurot on mõistliku suurusega ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 8