← Eesti

2-17-999/39

Obsah (5)§ 137§ 123§ 143§ 116§ 126

Tsiviilasi nr 2-17-999 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-999 Määruse tegemise aeg ja koht 17.05.2018, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ande Tänav, Kaija Kaijanen Koh

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja hooldusõiguse ühele vanemale üleandmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi.

§ 123

kohaselt peab kohus vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

  1. Seni on vanemad pidevalt vaielnud lapse ja isa suhtlemise üle. On ka selge, et lapse ema, XX, seda suhtlemist ei toeta. Käesolevalt on lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks määratud erieestkostja.
  2. Seoses YY nime vahetamisega kannab täna tütar perekonnanime „X“, mis ei ole ei ema ega isa perekonnanimi. Lapse nime vahetamiseks on vaja lapse isa nõusolekut. YY avaldas kohtuistungil seisukohta, et sellega ei ole kiiret. Tuleb korraldada lapsega suhtlemine, siis hooldusõiguse küsimus ja küllap siis jõutakse ka nime vahetuseni.
  3. Kohtuistungil vanemate ärakuulamisel sai kohtule selgeks, et vanemate isiklikud suhted kokkuleppeid ei võimalda. Vaidlus käib igasuguste erinevate küsimuste üle (näiteks üksteisele helistamise kellaaeg, vanemate elukorraldus, kuidas varasemalt on keegi midagi öelnud või teinud) ja sageli lapse huve puudutavate küsimusteni ei jõutagi. Seepärast nõustub kohus lapse emale ainuhooldusõiguse andmisega, see võimaldab lapsega seotud küsimusi kiiremini otsustada nii nagu ema on neid seni lahendanud. Samas tuleb võimaldada isale lapsega regulaarne suhtlemine. Määruskaebus
  4. Lapse isa esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse täies ulatuses tühistada, jätta ühine hooldusõigus lõpetamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
  5. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja maakohtu seisukohtadega, sh faktiliste asjaolude analüüsiga. Maakohus on rajanud oma seisukoha asjaolule, et kuna alaealise lapse vanemate omavahelised suhted kokkuleppeid ei võimalda, tuleb ainuhooldusõigus jätta lapse emale. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht nagu puuduks vanemate erimeelsuste tõttu lapse isal õigus lapse elukorraldusega seonduvas osaleda.
  6. Kaebaja on vastuses maakohtule viidanud Tallinna Ringkonnakohtu määrusele tsiviilasjas nr 2-15-4773, punktile 14, milles kohus selgitas vanemate omavaheliste suhete iseloomu. Arvestades, et lapse ema ei ole esitanud ühtegi sisulist vastuväidet lapse isa avaldusele (et ema ei ole rikkunud kehtivat suhtlemiskorda või et suhtlemiskorra täitmine on välistatud mingil põhjusel) ega esitanud ka omapoolseid ettepanekuid leppimiseks, viitavad asjaolud sellele, et lapse emal ei ole sisulist huvi jõustunud kohtumääruse täitmise pinnalt kerkinud erimeelsuste kokkuleppel 4

(9)Tsiviilasi nr 2-17-999 lahendamiseks ning pigem takistatakse lapse isal ja lapsel kohtuda. Selles osas on maakohus õigesti märkinud, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga ning ühel vanemal ei ole õigust takistada teisel vanemal lapsega suhtlemast. Kui vanem seda teeb ega soovi leppida, on kohtul õigus kohaldada sunnivahendeid. Asjakohatu on lapse ema märkus, et määrusega on suhtluskord määratud lapse isale õigusena ja lapsele justkui kohustusena. Kohtu poolt määratud suhtlemiskord on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslik, et tagada lapse õigus suhelda mõlema vanemaga. Mõlemad vanemad peavad ka ise kaasa aitama sellele, et laps saaks ja sooviks suhelda mõlema vanemaga.
  1. Vaatamata algatatud täitemenetlusele ei ole lapse ema võimaldanud lapse isal lapsega suhelda. Keeld suhelda on põhimõtteline ja pahatahtlik. Pahatahtlikud ning tõendamata on vastustaja väited nagu takistaks lapse isa lapse igapäevast elukorraldust.
  2. Ebaõige on maakohtu järeldus nagu vaidleksid pooled erinevate lapsega seotud küsimuste üle. Kaebaja on vastuses maakohtule selgitanud, et Harju Maakohtu 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas 2-15-16928 tunnistati YY ja XX lepitusmenetlus ebaõnnestunuks, põhjusel, et lapse ema keeldus suhtlemiskorda täitmast. Määruse täitmiseks määras kohus sunnivahendid Harju Maakohtu 10.09.2015 määruse tsiviilasjas nr 2-15-4773 täitmiseks. Seega ei ole küsimus vaidluses lapsega seonduvate küsimuste üle, vaid selles, et lapse ema ei täida kohtumäärusega kehtestatud lapse isa ja lapse suhtlemiskorda. Vaidlused suhtlemiskorra määramise osas on lõppenud, kohtumäärus suhtlemiskorra määramiseks on jõustunud.
  3. Harju Maakohus on määruses märkinud, et on ka selge, et lapse ema XX, seda (isal lapsega suhelda) ei toeta. Seega leiab kaebaja, et lapse ema soovimatus võimaldada lapsel isaga suhelda ning sellest tulenev, ei ole seaduslikuks aluseks lapse isa hooldusõiguse piiramiseks. YY märgib, et on valmis sõlmima mistahes kokkuleppeid lapsega seonduva mõistlikuks korraldamiseks. Viidatud asjaolu on YY korduvalt väljendanud.
  4. Pahatahtlikud ning valed on XX väited, nagu ei lubaks YY lapsel reisima minna. YY esitas lapse emale küsimuse, kellega laps reisima läheb ja millal, selgitusi viidatu kohta lapse ema esitada ei soovinud. Kuna ema ei soovi lapse igapäevase elukorralduse kohta isale selgitusi anda, siis leiab maakohus, et ainuhooldus tuleb anda emale.
  5. Maakohus on viidanud

§ 123

, mille kohaselt peab kohus vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. 29.

§ 137

lg 2 p 2 ainuhooldusõiguse avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

  1. Võttes lapse isalt õiguse lapse elus kaasarääkimiseks, piirab kohus veelgi isa võimalusi lapsega suhelda. Käesoleva menetluse ning kogu eelneva menetluse jooksul on selgunud, et lapse ema takistab pahatahtlikult lapse suhtlemist isaga. Perekonnaseaduse kohaselt on lapsel õigus suhelda oma vanemaga. Kohus ei ole selgitanud, kuidas on isa hooldusõigus vastuolus lapse huvidega. Isa hooldusõiguse lõpetamine premeerib lapse ema pahatahtlikku käitumist, sh lapse isal lapsega suhtlemise takistamist. Menetluse edasine käik
  2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele arvamuse saamiseks.
  3. Eestkosteasutus leidis, et määruskaebus pole põhjendatud ning jäi seni esitatud arvamuse juurde.
  4. Puudutatud isikule (laps) riigi õigusabi korras määratud esindaja ei toetanud 5

(9)Tsiviilasi nr 2-17-999 määruskaebuse rahuldamist. Kaebuse esitaja väited lapsega suhtlemise korra rikkumise kohta ema poolt ei ole seotud ühise hooldusõiguse lõpetamise küsimusega. Ka hooldusõiguseta vanemal on

§ 143lõike 1 teise lause järgi kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda.

Kohus on kaevatavas määruses rõhutanud, et samas tuleb võimaldada isale lapsega regulaarne suhtlemine. Asjaoludest nähtuvalt ei jõua lapse vanemad kokkuleppele lapsega seotud küsimustes. Selline olukord ei ole lapse huvides. Maakohus on esitatud asjaolusid hinnates jõudnud õigesti järeldusele, et vanemate isiklikud suhted kokkuleppeid ei võimalda. Vaidlus lapse perekonnanime üle on kestnud kaua. Kaebuse esitaja seab lapse perekonnanime muutmise tingimuseks eelnevalt hooldusõiguse, suhtlemiskorra ja kaasomandi vaidluse lõpetamise. Sellise tingimuse seadmine ei ole lapse huvides, laps peaks saama kanda vanemaga sama perekonnanime hoolimata varalistest vaidlustest vanemate vahel. Lapse hooldusõiguse üleandmisel emale jääb lapsega suhtlemise õigus ja kohustus lapse isale alles. Lapse huvides on korrapäraselt suhelda ja veeta aega lahuselava vanemaga. Lapsel on õigus ning vanemal õigus ja kohustus oma alaealise lapsega suhelda ja lapsega koos elaval vanemal ei ole õigust seda takistada.

  1. Vastustaja (lapse ema) palus jätta maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Antud kohtuasi puudutab vaidlust hooldusõigus üle, mitte suhtluskorda. Vaidlus suhtluskorra osas jätkub märtsis 2018, kuna kaebuse esitaja ei ole täitnud ühtegi talle esitatud ettepanekut lapsega suhtlemise taastamisel. Kuna laps oli väga väike, kui kaebaja lahkus, siis laps ei tea, kes on tema isa. Vastustaja küsis 15.11.2016 kaebaja nõusolekut lapse nime muutmiseks, kuid ei ole seda siiani saanud. 24.07.2017 küsis vastustaja kaebajalt nõusolekut lapse välismaale reisiga seoses, mis jäi ära, kuna kaebaja soovis kõigi isikute andmeid, kes veel lapse ja tema emaga reisivad ning neid esitada ei olnud. Kaebaja takistab lapse igapäevast elukorraldust nii lapse nimevahetuse kui lapse arengu osas, mille hulka kuulub ka lapsega reisimine. Laps alustab 2019 kooliteed ning ilmselgelt on järgmine vaidlus kooli küsimus.
  2. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  3. Lapse isa esitas ringkonnakohtule täiendavad tõendid ning määruskaebuse nõude täpsustuse, mille osas esitas oma seisukoha ainult eestkosteasutus Ringkonnakohtu põhjendused
  4. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659, § 667, et määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumääruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas lapse ema avalduse tervikuna ning andis lapse hooldusõiguse täielikult lapse emale üle. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse osaliselt, lõpetab lapse vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt selliselt, et lapse emale antakse üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ning muudab maakohtu määrust selles osas ka seoses lapse perekonnanime vahetusega. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
  5. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28).
  6. Määruskaebuse esitajaga saab nõustuda selles, et maakohus on lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel ületanud diskretsioonipiire, puudulikult tuvastanud faktilisi asjaolusid ning jätnud määruse olulises osas põhjendamata. 6

(9)Tsiviilasi nr 2-17-999
  1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõi lapse ema maakohtule esitatud avalduses üldsõnaliselt välja, et ainuhooldusõiguse lapse emale üleandmine on vajalik tulenevalt vanemate vahelistest korduvatest erimeelsustest lapse kasvatamise ja lapse heaoluga seotud olulistes küsimustes (tlk 1 pöördel). Samas aga väitis lapse ema avalduses ka seda, et lapse isa on varasema käitumisega korduvalt mõista andnud, et tal puudub käesoleval ajahetkel valmisolek lapse kasvatamisega seotud küsimuste üle lapse huve arvestavalt otsustada, kuna ta ei vasta telefonile ega kirjadele (tlk 2).
  2. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldajal kohtu ette tuua ja põhistada, millised on need lapsega seotud küsimused, milles on tekkinud lapse isaga väidetavad korduvad erimeelsused, alternatiivselt põhistada väide, et lapse isa ei tunne lapse vastu huvi.
  3. Maakohtus toimunud ärakuulamise protokollist nähtuvalt selgub lapse ema selgitustest, et ta ei saanud lapse isa nõusolekut lapsega augustis 2017 reisile minekuks, samuti ei ole lapse isa andnud nõusolekut lapse perekonnanime muutmiseks ning vanemate põhilised erimeelsused puudutavad lapsega suhtlemise korda (tlk 57 ja 57 pöördel).
  4. Kuigi ka lapsele määratud esindaja väitel on vanemate vahel erimeelsusi palju, nähtub tsiviilasja materjalidest, et esindajale teadaolevalt on konkreetselt lahendamata lapse perekonnanime küsimus (tlk 58) ning lapse isa ei andnud nõusolekut reisile minekuks (tlk 50 pöördel).
  5. Eestkosteasutuse arvamusest ei nähtu, et lastekaitsespetsialistidele oleks teada konkreetseid vanemate vahelisi vaidlusaluseid küsimusi seonduvalt hooldusõiguse teostamisega, kuid teada on, et igapäevaselt vastutab lapse eest lapse ema ning vanemate erimeelsused seonduvad lapse suhtluskorra täitmisega (tlk 43 pöördel).
  6. Lapse isa avaldas ärakuulamisel, et tal on ajutiste takistuste tõttu ette tulnud lapse ema kõnedele mittevastamist, reisiga seonduvalt on tal õigus isana teada, kellega, kuhu ja kuidas lapse ema reisile läheb ning lapse perekonnanime muutmiseks tuleks lõpetada kohtuvaidlused (tlk 57 pöördel ja 58).
  7. Eeltoodust tulenevalt saab maakohtu järeldustega nõustuda küll selles, et vanemad on vaielnud lapse ja isa suhtlemise üle ning lapse ema suhtlemist ei toeta, samuti et lapse isa arvates ei ole lapse perekonnanime vahetusega kiiret, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud faktilised asjaolud kogumis piisavaks aluseks ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetamiseks ja lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmiseks.
  8. Maakohtu diskretsioon ei ole jälgitav osas, mille põhjal kohus ärakuulamisel veendus, et vanemate isiklikud suhted kokkuleppeid ei võimalda, vaidlus käib igasuguste erinevate küsimuste üle ja sageli lapse huve puudutavate küsimusteni ei jõutagi, kelle tõttu see nii on ja miks on kohtu arvates seetõttu lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetamine ning lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmine (mh ka nendes valdkondades, milles vanematel erimeelsusi esinenud ei ole). Maakohtu määrus on selles osas põhjendamata, millega on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme (TsMS § 442 lg 8, § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8).
  9. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruse tühistamine ja asja uueks läbivaatamiseks maakohtule saatmine ei ole vajalik, kuna asjas on võimalik teha uus otsustus asja materjalide põhjal. Avaldajal on maakohtu menetluses olnud piisavalt võimalusi kohtule esitatud avalduse põhistamiseks, mida on võimaldanud ka määruskaebusmenetluses kaebusele vastamine. Ka ei oleks avalduse tagasi saatmine esimesele astmele kooskõlas menetlusökonoomia printsiibiga (TsMS § 2).
  10. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse ema avaldus

§ 137alusel ainuhooldusõiguse saamiseks olulises osas põhistamata.

Põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile 7

(9)Tsiviilasi nr 2-17-999 ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (TsMS § 235).
  1. Lapse ema on menetluse vältel kohtu ette toonud vaid kahe vaidlusaluse küsimusega seonduvad asjaolud. Nendest küsimustest problemaatiliseks saanuks pidada vaid lapse perekonnanime vahetusega seonduvat, kuna lapse isa sidus selleks vajaliku nõusoleku andmise kohtuvaidluste lõpetamise nõudega (tlk 57 pöördel). Lapse reisimise küsimuses on õige siiski lapse isa seisukoht, et tal on õigus teada, kellega, kuhu, kuidas ja kui kauaks laps koos emaga reisib.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) (

§ 116lg 1 teine lause).

Isikuhooldusõigus hõlmab ka õigust määrata need kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda (

§ 126lg 2 esimene lause).

  1. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi reisimine avardab üldjuhul lapse silmaringi ning on eelduslikult lapse huvides, ei tähenda see, et lahus elav vanem on kohustatud andma igaks konkreetseks reisiks vajaliku nõusoleku. Kui lapsega koos elav vanem ei avalda lapsest lahus elavale vanemale, kellega, kuhu, kuidas ja kui kauaks laps koos temaga reisib, on teine vanem nimetatud, last puudutavas olulises küsimuses oma seisukoha kujundamisel seetõttu takistatud. Nõusolekut taotlev vanem peab tegema mõistlikult võimaliku selleks, et lahuselaval vanemal oleks võimalik lapse reisimiseks vajalik arvamus kujundada ja talle kuuluvat isikuhooldusõigust realiseerida.
  2. Määruskaebusmenetluses on lapse isa esitanud ringkonnakohtule tõendid, millest nähtuvalt on ta andnud nõusolekud nii lapse perekonnanime muutmiseks kui ka lapsega reisimiseks (tlk 99-103).
  3. Seega on need konkreetsed vaidlusalused küsimused, mis avaldaja oma nõude põhistamiseks kohtu ette tõi, lahenduse saanud ning avalduse rahuldamise alusena ära langenud. Eeltooduga on lapse isa ühtlasi põhistanud ka seda, et on võimeline lapse suhtes ühist hooldusõigust teostama.
  4. Määruskaebusele vastates on lapse ema märkinud, et järgmiseks vaidlusaluseks küsimuseks on ilmselgelt kooli küsimus, kuna laps alustab 2019 sügisel kooliteed. Samas ei ole lapse ema lapse hariduslike küsimustega seoses välja toonud, et vanemad oleksid selles osas arutelusid pidanud ning lahendamatu vaidluseni jõudnud. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et seadusest tulenevalt tuleb menetlusosalisel oma väiteid põhistada. Paljasõnalised väited ja oletused ei ole avalduse rahuldamise aluseks.
  5. Eeltoodust tulenevalt ei ole avalduse rahuldamine võimalik ka selle lapse ema väite alusel, nagu puuduks lapse isal valmisolek vanemlikku vastutust võtta ja lapse kasvatamisega seotud küsimuste üle otsustada. Lapse ema ei ole selles kohut veenda suutnud.
  6. Nimetatud ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka eeskosteasutuse ning lapsele määratud esindaja jätkuv lapse ema avalduse toetamine (tlk 113, 118). Lapse esindaja on oma seisukohas endiselt tuginenud vaid kahele käesolevaks hetkeks lahenduse leidnud vaidlusalusele küsimusele. Eestkosteasutus ei ole hooldusõigusega seotud konkreetseid vaidlusaluseid küsimusi ja neid põhistavaid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks järeldada lapse isa siira huvi puudumist lapse suhtes, oma täiendavas seisukohas esile toonud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka lapse ema poolt esitatud täiendavast seisukohast (tlk 121-122).
  7. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lapse isa suutnud põhistada oma väiteid, et ta soovib lapse elus osaleda ning on võimeline lapse suhtes ühist hooldusõigust teostama (tlk 57 pöördel, 58, 99-103), lapse ema on lapse ja isa suhtlemist takistanud ning rikkunud suhtlemiskorda reguleerivat kohtumäärust (tlk 30 pöördel). Lapse isa väiteid, et ta tasub lapsele elatist ning selles osas võlgnevused puuduvad (tlk 57 ja 107), lapse 8

(9)Tsiviilasi nr 2-17-999 ema vaidlustanud ei ole. Eluliselt usutavaks saab pidada lapse isa selgitusi, et mõnedele lapse ema telefonikõnedele pole ta vastata saanud teiste kohustuste tõttu või on telefon tühjaks saanud (tlk 57 pöördel). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lapse ja isa vahel kehtiva suhtluskorraga seoses jõutud nii täitemenetluse kui ka erieestkostja määramiseni (tlk 57 pöördel).
  1. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna vaidlusealuseks olnud küsimused on menetluse käigus lahenduse leidnud ning lapse ema ei ole suutnud avaldust põhistada osas, mis puudutab väidet, nagu ei oleks lapse isa valmis lapse kasvatamisega tegelema, puudub alus avalduse rahuldamiseks nendel põhjendustel.
  2. Arvestades, et lapse isa oli maakohtus toimunud ärakuulamisel nõus, et lapse viibimiskoha otsustab Eesti Vabariigi piires lapse ema (tlk 57 pöördel) ning kinnitas ka ringkonnakohtule, et laps võib elada ema juures (tlk 107), rahuldab ringkonnakohus lapse ema avalduse osaliselt, lõpetab vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ning annab ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires üle lapse emale.
  3. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt juhtida tähelepanu Riigikohtu seisukohale, et ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul ning vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (vt Riigikohtu lahend nr 2-16-5794, p 22.2). Taotluste lahendamine
  4. Ringkonnakohus rahuldab lapse isa 18.04.2018 esitatud taotluse tõendite juurde võtmiseks ning võtab tõendina vastu 18.04.2018 menetlusdokumendiga esitatud nõusolekud lapse perekonnanime vahetamiseks ja lapse reisimiseks välisriiki. TsMS § 238 lg 1 kohaselt on tõendid asjakohased, kuna tõendavad lapse isa väiteid, et ta on valmis lapsega seonduvateks mõistlikeks kokkulepeteks ning põhistavad lapse isa võimekust teostada ühist hooldusõigust. Menetluskulude jaotus
  5. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda, muud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on vaidluse asjaolusid arvestades õiglane. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.