← Eesti

1-17-1629/44

Obsah (18)§ 3051§ 233§ 63§ 237§ 293§ 288§ 289§ 339§ 362§ 238§ 305§ 306§ 268§ 2351§ 361§ 185§ 186§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja kohaldati lõplikuks karistuseks vangistust 6 aastat 2 kuud. Kohus oli järgmistel seisukohtadel. 1.

  1. Süüdistus KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on tõendatud kannatanu ütlustega, mille usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Ütluste usaldusväärsust kinnitavad muu hulgas kannatanu ema E. K. ja psühholoog M-L. S-i ütlused, samuti günekoloogiaekspertiisi akt nr XXX-XXXXXXX. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr YY kohaselt ei vasta kannatanu areng tema eale, kuna tal esineb kerge vaimne alaareng, kuid kannatanu oli võimeline oma vanust, psüühika iseärasusi ja kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades aru saama, et tema suhtes toimepandul on suguline iseloom. Samuti oli kannatanu võimeline andma juhtunu kohta ütlusi. 1.
  2. A. K. ütlused on suures osas ebausaldusväärsed, kuna need on vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Vastuolud esinevad muu hulgas selles, millal ja miks ta kannatanut katsus. Põhjendamatud on kaitsja väited, nagu oleks A. K. ülekuulamisel kohtueelses menetluses jäetud talle tutvustamata õigust kaitsja abile riigi õigusabi korras. 1.
  3. Tuvastatud on, et süüdistatav kasutas KarS § 141 lg 1 mõttes ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Kannatanu ütlustest järeldub, et ta püüdis vastupanu osutada, näiteks süüdistatava käsi eemale lükates, kuid rünnet vastupanu ei lõpetanud ja ta jäi süüdistatavale füüsiliselt alla. Samuti on kannatanu kutsunud süüdistatava seksuaalkäitumise korral endale appi koerad. Tähele tuleb ka panna, et süüdistatav on kannatanu kasuisa ja tema jaoks autoriteetne isik. Süüdistatav kasutas kannatanu vastupanuvõimetust ära, kuna ta jätkas kannatanu suhtes sugulise iseloomuga tegude toimepanemist viimase vastupanule vaatamata.
  4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A. K. KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 järgi õigeks või alternatiivselt vähendada temale mõistetud karistust.
  5. Tartu Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2

(12)2 1-17-1629 1.
  1. Maakohtu otsus on süüküsimuse lahendamise osas seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas on kohus põhjendatult asunud seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja süüdistatava ütlused tuleb suuremas osas jätta tõendikogumist kõrvale. 1.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu välistaks vastupanuvõimetuse KarS § 141 lg 1 mõttes see, et kannatanul oli võimalus osutada süüdistatavale vastupanu. Kannatanu oli süüdistuses märgitud tegude toimepanemise ajal 14-15-aastane, samas kui süüdistatav oli täisealine. Kannatanul oli küll võimalus panna süüdistatava käitumisele vastu, kuid ta loobus sellest füüsilise allajäämuse tõttu. Kannatanu väitel tuli süüdistatav tihtilugu talle ligi ja hakkas teda õrnalt katsuma. Seejärel üritas kannatanu tõrjuda süüdistatava käed endast eemale, kuid süüdistatav jätkas sugulise iseloomuga tegude toimepanemist. Kuigi kannatanu püüdis süüdistatavat ka eemale tõugata, ei õnnestunud see, sest viimane oli temast füüsiliselt üle. Süüdistatav sai aru, et kannatanu polnud võimeline talle vastupanu osutama. 1.
  3. Õigustatud on aga kaitsja väide, et maakohus jättis karistuse mõistmisel tähelepanuta KarS §s 59 sätestatud karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu. Maakohus arvestas süü suuruse hindamisel muu hulgas seda, et süüdistatav pani temale omistatud teod toime korduvalt. Samas on korduvus KarS § 141 lg 2 p 6 järgi vägistamise koosseisu kvalifitseerivaks tunnuseks. Seega eksis maakohus KarS §-s 59 sätestatu vastu. Kõne all olev viga ei too siiski kaasa süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kuna süülise käitumise ulatus sellega ei muutu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. K. kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõista A. K. süüdistuse selles osas õigeks või alternatiivselt kergendada temale mõistetud karistust. Kassaatori seisukohad on järgmised. 2.
  5. Kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed. Kuna tema suguelunditelt ei leitud midagi seksuaalsele väärkohtlemisele viitavat, on põhjust kahelda kannatanu sõnades, nagu oleks süüdistatav pannud tema suhtes toime erinevad sugulise iseloomuga teod. Ütluste ebausaldusväärsust näitab seegi, et kannatanu väitis
  6. detsembril 2014 toimunud ülekuulamisel esmalt, et süüdistatav katsus teda käega rindade pealt ja jalgade vahelt, kuid märkis seejärel, et süüdistatav katsus teda siiski üksnes jalgade vahelt. Lisaks nimetas kannatanu samal ülekuulamisel süüdistatava käitumist „näperdamiseks“ ja „käperdamiseks“, mis ei viita aga sugulise iseloomuga tegudele KarS § 141 lg 1 mõttes. 2.
  7. Kohtud on põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Kuigi süüdistatav tunnistas kohtueelses menetluses kannatanu suhtes sugulise iseloomuga tegude toimepanemist, selgitas ta kohtumenetluses, et teda survestati andma valeütlusi. Samuti ei teavitatud teda võimalusest taotleda riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Seepärast ei olnud süüdistatav teadlik enda õigustest ega kohtueelses menetluses antud ütluste tähendusest. Ümber pole lükatud süüdistatava väited, et ta ei surunud oma sõrmi kannatanu tuppe. 2.
  8. Kannatanu ei viibinud süüdistatava sugulise iseloomuga tegude ajal seisundis, milles ta polnud võimeline osutama vastupanu. Kannatanu väitis
  9. detsembril 2014 toimunud kohtuarstlikul läbivaatusel, et tal oli võimalik süüdistatav endast eemale lükata ja koerad appi kutsuda. Järelikult polnud kannatanu vastupanu lootusetu. Ühtlasi väitis kannatanu
  10. 3
(12)3 1-17-1629 veebruaril 2015 kliinilisel intervjuul, et süüdistatav pani talle mitmel korral käe aluspükstesse, kuid kannatanu sõnade peale, et ta seda ei soovi, läks süüdistatav ära. Seega ei käitunud süüdistatav kannatanu tahte vastaselt. 2.
  1. Ekslik on kohtute seisukoht, nagu ei oleks kannatanul õnnestunud füüsilise allajäämuse tõttu süüdistatavat tõrjuda ega kolmandate isikute abi kutsuda. Kannatanu on süüdistatavast pikem ja füüsiliselt tugevam. Lisaks oli kannatanul pärast tema väidetavat ründamist võimalik teavitada juhtunust oma ema, täisealist õde, koolipsühholoogi või klassijuhatajat. 2.
  2. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kergendamata süüdistatavale mõistetud karistuse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maa- ja ringkonnakohus faktilisi asjaolusid tuvastades täiel määral järginud kriminaalmenetlusõigust ja rikutud on

§ 3051lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Need vead kogumis toovad kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise. Esmalt peatub Riigikohus lühimenetluses kohtulikul uurimisel antavate süüdistatava ütluste eripäral (I). Seejärel juhib kolleegium tähelepanu põhjendamisvigadele maa- ja ringkonnakohtu otsuses süüdistatava süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi (II) ning temale karistuse mõistmisel (III). Otsuse IV osas selgitab Riigikohus, mida tuleb kriminaalasja lahendaval kohtul asja uuel arutamisel süüdistatava süüküsimust lahendades arvestada. Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (V). I 4. Praegune kriminaalasi saadeti kohtusse üldmenetluse korras, kuid lahendati süüdistatava taotlusel ja prokuratuuri ning kaitsja nõusolekul lühimenetluses.

§ 233

lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud

§ 63lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks.

(Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16, p 15.)
  3. Erandina võib siiski lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda

§ 237lg 5 esimese lause alusel enda ülekuulamist.

Sama sätte teise lause kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses

§-s 293 sätestatut, mis tähendab, et lühimenetluses tuleb samamoodi kui üldmenetluses juhinduda süüdistatava ülekuulamisel

§st 2862 ja §dest 288-2891 (

§ 293lg 1).

Eeskätt järeldub sellest, et süüdistatav kuulatakse üle ristküsitluse vormis (

§ 288

), mis võib vajadusel tuua kaasa tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimise (

§ 289

) ja seepärast võimaluse, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning tema ütlused jäetakse täielikult või osaliselt kriminaalasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-98-13, p 13 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p-d 11-14.)
  5. Nii nagu üldmenetluses, on ka lühimenetluses süüdistatava ristküsitlemise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ütluste usaldusväärsuse kontrolliks lubatav üksnes

§ 289lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel, kui kohtus antud ütlused on 4

(12)4 1-17-1629 vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.1). Seetõttu saab kohus lühimenetluses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel tugineda vastuolule tema kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel üksnes juhul, kui kohtueelses menetluses antud ütlused on ristküsitlusel avaldatud

§ 289lg 1 kohaselt.

7. Kolleegium leiab, et arutatavas asjas on kohtud eelmises punktis märgitu vastu eksinud. Kuna praeguse kriminaalasja kohtulikul uurimisel taotles süüdistatav enda ülekuulamist, tuli teda

§ 237lg-st 5 tulenevalt ristküsitleda.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et ristküsitluse ajal taotleti üksnes

§ 288

lg 9 p 3 alusel süüdistatava mälu värskendamiseks kahtlustatava ülekuulamise protokollist kuriteo toimepanemise ühe asjaolu kohta lõigu tutvustamist. Samas ei taotlenud kohtumenetluse pooled

§ 289

lg-s 1 sätestatud korras ütluste usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist vastuolu tõttu kohtus antud ütlustega. Kuigi ristküsitlusel süüdistatava ütluste usaldusväärsust ei kontrollitud, luges maakohus siiski kohtus antud ütlused ebausaldusväärseks ka põhjendusel, et need on osaliselt vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Muu hulgas tugines kohus lubamatult vastuoludele süüdistatava kohtueelses menetluses süü ülestunnistuse kohta erineval ajal antud ütlustes. Ringkonnakohus seda viga ei kõrvaldanud, vaid nõustus maakohtuga süüdistatava ütluste käsitlemisel. 8. Niisiis on kohtud arvestanud ekslikult süüdistatava ütluste usaldusväärsust hinnates tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, mida ristküsitlusel

§ 289lg 1 alusel ei avaldatud.

Selle vea loeb kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

II

  1. Kolleegiumi hinnangul pälvib ka tähelepanu kassatsioonis esitatud väide, et kriminaalasja materjalide põhjal ei ole tuvastatav, nagu oleks kannatanu viibinud süüdistatava tegude toimepanemise ajal abitusseisundis KarS § 141 lg 1 tähenduses.
  2. Riigikohtu pädevus hinnata

§ 362

p 2 alusel seda, kas kohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud. Maa- ja ringkonnakohus tuginesid süüdistatava süüditunnistamisel määravas ulatuses alaealise kannatanu ütlustele. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus, kuid neil juhtudel on iseäranis oluline, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 1-15-10967/38, p 6 koos viitega). Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on neid nõudeid rikkunud kannatanu ütluste kui otsustava tähendusega tõendi hindamisel. Sellest tulenevalt ei ole kohtuotsustes nõutava põhjalikkusega ja veenvalt näidatud, et kannatanu oli tõepoolest süüdistatava tegude toimepanemise ajal seisundis, milles ta polnud võimeline vastupanu osutama KarS § 141 lg 1 mõttes.
  3. Maakohus tsiteeris kannatanu ütlusi järgmiselt: „A. K. katsus kannatanut rindade pealt ja jalgade vahelt. [---] Alati on toimunud näperdamised kodus, kui kedagi peale kannatanu ja A. K. kodus ei ole ning päevasel ajal [---]. A. K. paneb kannatanule käe riiete alla, palja ihu peale ja katsub ta rindu. Siis paneb ta käe kannatanule püksi suguelundite peale ja paneb sõrmed tuppe. Siis 5

(12)5 1-17-1629 liigutab ta sõrmi edasi-tagasi, aga kannatanu on püüdnud A. K. käe ära lükata. Kannatanul on päris valus siis olnud. [---] Tavaliselt A. K. tuleb kannatanu juurde, hästi ligidale ja hakkab hästi õrnalt teda katsuma. Siis hakkab kannatanu juba teda eemale tõrjuma, aga ta tuleb ikkagi kannatanu juurde ning katsub ta rindu ja jalge vahelt. A. K. on tulnud kannatanu tuppa ja lükanud kannatanu selili voodisse ja hakanud teda näperdama. Kannatanu on püüdnud teda ära lükata, aga A. K. on kannatanust tugevam. Juhtumeid on ka nii olnud, et kannatanu on püsti seisnud. [---] Kannatanu on kutsunud siis oma koeri (kes elavad neil toas) ja koerad lähevad A. K-le kallale [---].“
  1. Lugedes kannatanu tõendiallikana usaldusväärseks, tuvastas kohus süüdistuses märgitud vastupanuvõimetuse KarS § 141 lg 1 tähenduses muu hulgas järgmistel argumentidel: „Kannatanu […] ütlustest järeldub, et kannatanu […] on püüdnud osutada vastupanu, s.t asunud füüsiliselt kaitsetegevusele [---]. Kannatanu on püüdnud lükata A. K-d (ja tema kätt) eemale, kuid see ei ole A. K. tegevust lõpetanud, kuna A. K. on kannatanust tugevam. Lisaks on kannatanu kutsunud appi koeri. Kohus leiab, et kannatanu […] sellesisulised ütlused on ka eluliselt usutavad, kuna kannatanu […] puhul oli tegemist alaealise lapsega […] ja […] A. K. puhul täisealise isikuga. Kusjuures oluliseks tuleb pidada seda, et tegemist oli kasuisaga, s.o kannatanu […] jaoks autoriteetse isikuga. Seega on süüdistatav […] surunud maha vastupanu, mida kannatanu […] on korduvalt püüdnud osutada. Kuna vastupanu on maha surutud, ei saa kohus nõustuda kaitsja seisukohaga, et võimalus vastupanu osutada välistab KarS § 141 lg 1 mõttes seisundi, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama. Siinkohal peab kohus oluliseks märkida, et KarS § 141 lg 1 mõttes on tegemist seisundiga, milles kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama ka siis, kui kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest [---].“
  2. Ringkonnakohus lisas maakohtu põhjendustele järgmist: „[A]inuüksi kannatanul esinev võimalus süüdistatavale vastupanu osutada, ei välista võimalust heita süüdistatavale ette vastupanuvõimetuse ärakasutamist seksuaalse iseloomuga teo toimepanemisel. [-] [S]undimisteona on käsitatav ka olukord, kus kannatanul küll on võimalus vastupanu osutada, kuid ta loobub sellest füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse tõttu. [-] [N]imelt taolises olukorras viibis ka kannatanu [---]. Kannatanu on oma ütlustes kirjeldanud, et tavaliselt tuli A. K. talle hästi ligidale ja hakkas teda õrnalt katsuma. Juba sellel hetkel hakkas ta A. K-d eemale tõrjuma, aga A. K. tuli ikka tema juurde ning katsus ta rindu ja jalgade vahelt. Kannatanu väidete kohaselt on ta püüdnud A. K-d endast eemale lükata, kuid süüdistatav on temast tugevam. Jäädes füüsiliselt süüdistatavale ilmselgelt alla, loobus kannatanu aga sisuliselt vastupanust. Arvestades asjaolu, et A. K. poolt vägistamistegude toimepanemise ajal oli kannatanu 14-
  3. aastane laps, on igati mõistetav, et kannatanu oli täisealisest süüdistatavast füüsiliselt nõrgem ning seega on ka igati mõistetav kannatanu poolt vastupanust loobumine. [-] Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et 14-15 aastaselt lapselt ei ole mõistusepärane oodata taolist intensiivset vastupanu teda seksuaalselt ära kasutada püüdvale täisealisele isikule, kui seda võiks näiteks oodata täisealiselt kannatanult. Kannatanu vastupanuvõimetuse olemasolu tuvastamisel tuleb ringkonnakohtu arvates pöörata tähelepanu ka asjaolule, et A. K. poolne tegevus toimus alati ajal, kui kedagi teist peale süüdistatava ja kannatanu kodus ei olnud. Seega ei olnud kannatanul A. K. tegevuse ajal võimalust pöörduda abi saamiseks ka kolmandate isikute poole. [---]“.
  4. Riigikohus on märkinud, et isiku süüditunnistamiseks vägistamises KarS § 141 järgi ei piisa üksnes abitusseisundi nentimisest, vaid ära tuleb näidata, milles see seisund väljendus ja et süüdlane kasutas tahtlikult seda seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Abitus peab takistama kannatanul vastupanu osutamist ning soodustama või üldse võimaldama süüdlasel oma plaani 6
(12)6 1-17-1629 (sugulise iseloomuga teo) elluviimist. Teisisõnu peab teo toimepanija tahtlikult ära kasutama kannatanu seisundit, mis võimaldab või lihtsustab tema tegu, et ületada nii kannatanu tahtevastasus. Seepärast peab ka süüdistuses ja kohtuotsuses olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu oli abitusseisundis ja sugulise iseloomuga tegu leidis aset tema tahte vastaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1.)
  3. Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Kannatanu vastupanuvõimetuse ehk kaitsetuse puhul saab kannatanu aru, mis temaga toimub ja sellest, et ta ei suuda midagi olulist enda kaitseks ette võtta. Kaitsetuse all mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Sellise olukorra ärakasutamine, kus kannatanu ei ole võimeline vastupanu osutama, tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise iseloomuga teole. (Vt viidatud otsuse p 9.1 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 13.)
  6. Kokkuvõtlikult loetakse kannatanu kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja kannatanu saab sellest nii ka aru ning teo toimepanija kasutab kaitsetust teadlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab järelikult rääkida üksnes olukorras, kus kannatanu on kaitsetuna teo toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Seisukoht, et kannatanul ei pea puuduma igasugused kaitsmisvõimalused, tähendab seda, et kannatanult ei nõuta objektiivselt lootusetus olukorras kõikide kaitsmisvõimaluste ammendamist. Seega ei pea kaitsetuse kui vastupanuvõimetuse tuvastamiseks kannatanu olema teo toimepanija vastu kasutanud lõpuni aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu (näiteks seisab kannatanu silmitsi mitme endast tugevama ründajaga kõrvalises kohas, kus abi kutsumine osutub tarbetuks). Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestuse ja selle asetleidmise kohaga, abi kättesaadavusega ning kannatanu vanuse ja tema füüsilise ning psüühilise seisundiga.
  7. Praegusel juhul seisnes kannatanu võimetus osutada vastupanu süüdistuse kohaselt selles, et ta püüdis süüdistatava käed endast eemale lükata ja temale vastu hakata, kuid füüsilise allajäämuse tõttu see tal ei õnnestunud. Kohtud tuvastasid kannatanu vastupanuvõimetuse samadel asjaoludel tema ütluste põhjal. Kohtuotsustes tuvastatu kohaselt on kannatanu tõepoolest väitnud, et ta püüdis süüdistatavat ära lükata, kuid süüdistatav oli kannatanu sõnul temast tugevam. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et sellega piirdubki faktiliste asjaolude kirjeldus kannatanu märgitud vastupanu kohta. Öeldust ei tulene ühemõtteliselt seda, nagu oleks süüdistatav kannatanut kinni hoidnud või muul viisil tema vastupanu pöördumatult murdnud, rääkimaks abitusseisundist ja selle ärakasutamisest KarS § 141 lg 1 tähenduses. Seepärast ei saa ainuüksi kannatanu kõne all olevate ütluste põhjal teha lõplikke järeldusi tema vastupanuvõimetuse esinemise või puudumise kohta. Märkimata ei saa kannatanu ütlusi arvestades jätta sedagi, et osal juhtudel, mil süüdistatav kannatanut ootamatult käperdama asus, kutsus kannatanu enda sõnul appi koerad, kes läksid seepeale süüdistatavale kallale. Seega järeldub kannatanu ütlustest, et mõningatel puhkudel oli ta võimeline osutama süüdistatavale vastupanu, mis võis osutuda ka edukaks. Kohtuotsustest tulenevalt ei sisalda kannatanu ütlused üksikasjalikumat teavet selle kohta, 7
(12)7 1-17-1629 milline täpsemalt oli tema vastupanu süüdistatavale ja kas see lõpetas süüdistatava sugulise iseloomuga teod.
  1. Tõstes kannatanu ütlustest esile osa, mille kohaselt jääb kannatanu süüdistatavale füüsiliselt alla, ei ole kohtud pööranud tähelepanu muudele kriminaalasja materjalide seas olevatele tõenditele. Günekoloogiaekspertiisi akti nr XXX-XXXXXXX kohaselt tehti kannatanule
  2. detsembril 2014 kohtuarstlik läbivaatus, mille vältel sõnas kannatanu süüdistatavale vastupanu osutamise kohta seda, et „ta lükkab kasuisa käperdamise ajal eemale ja kutsub koerad appi“. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr YY järgi viidi kannatanuga
  3. veebruaril 2015 läbi kliiniline intervjuu. Kannatanu öeldu kohta on muu hulgas kirja pandud, et „kasuisa on talle mitmel korral käsi püksi pannud ning kui tüdruk on öelnud, et ta ei taha seda, siis on kasuisa ära läinud“. Järelikult tuleneb kannatanu räägitust, et mõnedel juhtudel, mil süüdistatav teda käperdama asus, osutas ta vastupanu, mille järel süüdistatav sugulise iseloomuga teod ka lõpetas.
  4. Kaitsetuse tuvastamisel tuginesid kohtud muu hulgas sellele, et kannatanu oli süüdistatava tegude toimepanemise ajal alaealine, kelle suhtes pani need teod toime tema jaoks autoriteetne võõrasisa. Kolleegium märgib, et teatud juhtudel võib küll kannatanu vanust ja lähedussuhet teo toimepanijaga kaitsetuse üle otsustamisel arvestada. Kuid ka neil juhtudel peab kohtuotsuses olema faktiliste asjaolude põhjal näidatud, et lisaks muudele asjaoludele olid ka kannatanu vanuse ja lähedussuhte tõttu tema kaitsmisvõimalused äratuntavalt ebatõhusad ja vastupanu käsitatav objektiivsele kõrvaltvaatajale lootusetuna. Midagi sellist ei ole maa- ja ringkonnakohus tuvastanud.
  5. Eelnevatel põhjustel leiab kolleegium, et kohtud on jätnud tuvastamata ja nõuetekohaselt põhjendamata, milles väljendus kannatanu võimetus osutada vastupanu, sh kas tema vastupanu süüdistatavale oli objektiivselt lootusetu. Ühtlasi ei ole kohtud pööranud tähelepanu sellele, kas kannatanu vastupanu osutus või oleks võinud osutuda edukaks ning kas ta loobus võimalusest end kaitsta. Kuna maa- ja ringkonnakohus pole näidanud, et kannatanu tahtekujundus oli süüdistuses märgitud tegude ajal täielikult välistatud ja seetõttu tema vastupanu süüdistatavale objektiivselt lootusetu, on kohtud rikkunud

§ 3051lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tuvastades kannatanul abitusseisundi Kar

S § 141 lg 1 tähenduses. See viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. III

  1. Vaatamata sellele, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatava süüditunnistamises ja seetõttu ka karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, peatub kolleegium siiski järgnevalt karistuse kohaldamisel maa- ja ringkonnakohtu otsuses.
  2. Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt Riigikohtu 8

(12)8 1-17-1629 kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11.) Kolleegiumi hinnangul on arutatavas asjas selline eksimus kohtuotsuste puhul täheldatav. Kohtud ei ole kohaldanud süüdistatavale karistust kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga ja seepärast on karistusmäära valik jäänud korrektselt põhjendamata.
  3. Süüdistatavale mõisteti KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi karistuseks 9 aastat vangistust ning lõplikuks karistuseks pärast liitkaristuse kohaldamist ja

§ 238lg 2 alusel karistuse vähendamist vangistus 6 aastat 2 kuud.

  1. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-52-13, p 19).
  8. Maakohus on kaugenenud KarS § 56 lg 1 aluseks olevast süüpõhimõttest, keskendudes süüdistatava süü suuruse hindamisel põhjendamatult palju kannatanule. Muu hulgas on kohtuotsuses märgitud, et süüdistatava süüd suurendab kannatanul tuvastatud kerge vaimne alaareng. Samas ei ole kohus karistust valides näidanud, miks see asjaolu süü suurust mõjutab. Seda, kas süüdistatava sugulise iseloomuga tegusid hõlbustas mingilgi määral kannatanu kerge vaimne alaareng ja kas süüdistatav kasutas seda teadlikult enda kasuks ära, pole kohtuotsuses tuvastatud ja seepärast ei ole märgituga arvestamine põhjendatud. Kohus ei ole näidanud sedagi, miks suurendab süüdistatava süüd kannatanul tuvastatud epilepsia ja astma. Samuti on kohus lugenud süü suuruse hindamisel põhjendamatult oluliseks selle, et kannatanu elab praegu jälle süüdistatavaga koos, aga sellegi, et kohtu hinnangul pole kannatanu ema teda piisavalt toetanud. Need asjaolud ei näita süüdistatava süü suurust ja on temale karistuse mõistmisel kohatud.
  9. Lisaks ei ole maakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks täidab süüdistatava puhul tema isikut arvestades karistuse eesmärgid pikaajaline vangistus. Esmalt tõdes kohus otsuses, et süüdistataval ei ole kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi, kuid pidas seejärel ainutähtsaks asjaoluks karistuse eesmärke arvestades tema suhtumist toimepandusse, mida süüdistatav pole kohtu hinnangul tunnistanud. Põhjendusel, et süüdistatav ei tunnista temale süüksarvatavate kuritegude toimepanemist, ei saa rääkida eripreventiivsest vajadusest kohaldada pikaajalist vangistust. Samuti märgib kolleegium, et kohus luges ilmseks valeks süüdistatava väidetu, et ta on saanud psühhiaatrilist ravi seksuaalsuunitluse häire tõttu. Kohus asus seisukohale, et seda ravi sai süüdistatav hoopis põhjusel, et tal tuvastati neurootilisus ja unehäired. Samas ei ole kohtuotsuses jälgitavalt näidatud, milliste asjaolude põhjal jõudis kohus järeldusele, et süüdistatav valetas ravi põhjuste kohta ja et ta pole tõepoolest otsinud psühhiaatri ja psühholoogi abi muu hulgas kannatanu suhtes toimepandut arvestades. Seega on karistuse mõistmisel osaliselt põhjendamata kohtu seisukohad süüdistatava isiku kohta.
  10. Kuna ringkonnakohus tugines karistuse muutmata jätmisel valdavas osas maakohtu põhjendustele, on mõlemad kohtud süüdistatavale karistuse mõistmisel rikkunud

§ 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 9

(12)9 1-17-1629
  1. Samuti märgib kolleegium, et kohtud võtsid süüdistatavale KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi karistuse mõistmisel aluseks KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraami, milleks on kuue- kuni viieteistaastane vangistus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. septembri
  3. a otsusega asjas nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse 6 aastat. Kuna seadusandja pole selles otsuses väljendatule vaatamata KarS § 141 lg 2 karistusmäära korrigeerinud, on maa- ja ringkonnakohus lähtunud õigesti kehtivast KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraamist (kuue- kuni viieteistaastane vangistus). Küll aga on kohtud süüdistatava süüditunnistamisel KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning temale karistuse valikul jätnud lahendamata küsimuse, et kui põhiseadusega on vastuolus ja kehtetuks tunnistatud KarS § 141 lg 2 sanktsioon osas, milles see näeb noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette vangistuse 6 aastat, siis kas põhiseadusega võib vastuolus olla ka KarS § 141 lg 2 sanktsioon osas, milles see näeb sama karistuse alammäära ette sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. IV 29.

§ 306

lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

§ 268

lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) 30. Samas on oluline pidada ka silmas, et

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 1-15-10119/80, p 22.)
  3. Juhul, kui maakohus leiab kriminaalasja uuel arutamisel, et A. K. käitumine ei ole kvalifitseeritav KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, tuleb kohtul järgnevalt kontrollida, kas süüdistatav võis toime panna vägistamise katse KarS § 25 lg 2 – § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. Kolleegium märgib, et vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivalla tarvitamine või vastupanu- või arusaamisvõimetuse ärakasutamine). Vägistamise katse subjektiivse koosseisu täidetuks lugemiseks peab teo toimepanijal esinema tahtlus koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-26-12, p 13). Abitusseisundi puhul tähendab see, et teo toimepanija tahtlus peab olema suunatud kannatanu 10

(12)10 1-17-1629 seisundi ärakasutamisele, mis soodustab või üldse võimaldab süüdlasel oma plaani (sugulise iseloomuga teo) elluviimist (vt käesoleva otsuse p 18).
  1. Välistades ka süüdistatava süüditunnistamise vägistamise katses, peab kohus seejärel hindama, kas süüdistatavale võib süüdistuses märgitud ja kohtuotsuses tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal omistada mõne muu kuriteo toimepanemise. Esmajärjekorras tuleb kohtul kontrollida, kas kõne alla võib tulla süüdistatava vastutusele võtmine KarS § 1432 („Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu mõjuvõimu kasutades“) lg 2 järgi.
  2. KarS § 1432 on koosseisutunnustelt osaliselt võrreldav KarS §-ga 143 („Suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimine“), kuna mõlemas normis sisaldub koosseisupärase teona kannatanu sõltuvuse ärakasutamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. veebruari
  4. a otsuses asjas nr 3-1-1-109-10 käsitlenud põhjalikumalt sõltuvust kui KarS § 143 koosseisutunnust, märkides muu hulgas järgmist: „Erinevalt vägistamise koosseisust, kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühtele sundimise puhul otsuse suguühtesse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale. [---] KarS § 143 järgi suguühtele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. [---] Võimalus teist isikut mõjutada ja seega ka sõltuvussuhe võib aga tekkida samuti õiguslikult reguleerimata suhtluses. [---] Sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes saab süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud. [---] Igal juhul peab sõltuvussuhte näol olema tegemist millegi enamaga kui pelgalt isikliku autoriteediga. Selle üle otsustamiseks tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu positsioon oli faktiliselt süüdistatava poolt mõjutatav sel määral, et kannatanult võib tema olukorda silmas pidades eeldada, et ta kaalutletult süüdistatava tahtele alistub. [---] [S]uguühtele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühtesse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades. [---] Seega ei kvalifitseeru suguühtele sundimiseks selline iseenesest võimupositsioonil oleva süüdistatava poolt endast sõltuva kannatanuga suguühendusse astumine, kus süüdistatav ei kasuta oma võimu ja üleolekut kannatanu suhtes äratuntavalt vahendina suguühteni jõudmiseks [---].“ (Vt viidatud otsuse p-d 15–17.)
  5. Eeltoodu alusel tuleb ka KarS § 1432 puhul sõltuvussuhte ja selle ärakasutamise tuvastamiseks hinnata esiteks seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel esines koosseisurelevantne sõltuvussuhe, aga seejärel otsustada ka selle üle, kas süüdistatav kasutas sõltuvussuhet äratuntavalt enda huvides ära.
  6. Viimaks märgib kolleegium järgmist.

§ 233

lg 1 kohaselt saab kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi lühimenetluse kohaldamise peamisteks eesmärkideks on kriminaalmenetluse kiirus ja ökonoomsus, ei tohi nende eesmärkide saavutamise nimel teha mööndusi isiku süüküsimuse lahendamise põhjendatuses ega seaduslikkuses. Asja uuel arutamisel peab maakohus otsustama, kas kriminaaltoimiku materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui materjalide hulk ei ole asja lahendamiseks küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja teha määrus kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks

§ 2351lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 järgi.

Seega saab maakohus lühimenetluses teha

§ 238lg 1 p-s 4 sätestatud kohtuotsuse vaid juhul, kui kriminaaltoimikus on kajastatud küllaldaselt informatsiooni asja 11

(12)11 1-17-1629 lahendamiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 1-1510967/38, p 22.) V
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

  1. augusti
  2. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsuse A. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. Samuti tühistab kolleegium kohtuotsused osas, milles A. K-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud. Tühistatud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, jätab kolleegium

§ 185lg 1 alusel A.

K-lt apellatsioonimenetluses väljamõistetud riigi õigusabi tasu summas 96 eurot, sh käibemaks, riigi kanda. 37. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, jääb menetluskulu

§ 186

lg 1 kohaselt riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse tasu määramiseks kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Kaitsja palub määrata Advokaadibüroo In Jure OÜ-le riigi õigusabi tasu 192 eurot, sh käibemaks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks 8 pooltundi. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning enne

  1. jaanuari 2018 kehtinud justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi: määrus) § 1 lgtest 6 ja 10 ning § 6 lg-st 4 juhindudes tuleb kaitsja taotlus rahuldada osaliselt. Määruse § 6 lg 4 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 80 euro ühes kohtuastmes. Määruse § 1 lg-st 6 tulenevalt arvestatakse lihtmenetluses riigi õigusabi osutamisel tasu sama määra järgi ka kassatsioonimenetluses. Seetõttu määrab kolleegium kaitsja osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Peeter Roosma 12

(12)12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.