← Eesti

1-17-11610/39

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1-17-11610 11. juuni 2018 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Kahtlustata

) § 298 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Vahistamisalusena tuvastati uute kuritegude, täpsemalt õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht.

  2. jaanuaril 2018 laekus Harju Maakohtule S. B. kaitsja vandeadvokaat Raivo Lausi taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega.
  4. veebruaril 2018 esitas Riigiprokuratuur Harju Maakohtule taotluse pikendada kahtlustatava vahi all pidamise tähtaega kahe kuu võrra kuni
  5. aprillini
  6. Taotluse kohaselt on kahtlustust täiendatud uute asjaoludega altkäemaksu andmise kohta.
  7. Harju Maakohtu
  8. veebruari
  9. a määrusega rahuldati Riigiprokuratuuri taotlus ja kahtlustatava vahi all pidamise tähtaega pikendati kahe kuu võrra. Kaitsja taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega jäeti rahuldamata. Kohtu seisukohad olid järgmised. 1-17-11610 4.
  10. S. B-le esitatud kuriteokahtlustus on jätkuvalt põhjendatud, kuna vahepeal ei ole kahtlustust ümberlükkavaid asjaolusid ilmnenud. Samuti on põhjendatud S. B-le lisandunud kahtlustus. 4.
  11. Ära ei ole langenud ka õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht, ehkki kahtlustatavat pole kriminaalkorras varem karistatud. Ta oli kahtlustuse sisuks olevate kuritegudega seotud ettevõtte pikaajaline juhatuse liige, töötajad usaldasid teda ja ta teadis selle ettevõtte tegevusalaga samas valdkonnas tegutsevate partnerettevõtete töötajaid. Sellest järeldub, et kahtlustataval on tõenäoliselt säilinud sotsiaalsed sidemed. Kuna ta on olnud aastakümneid lugupeetud isik, on tema jaoks kriminaalasjas palju kaalul. Ühtlasi on kahtlustataval tutvusi välisriikides ning välistada ei saa, et ta võib mõjutada Eesti õigusabipalvete vastuseid, nt Vene õiguskaitseasutustelt küsitud dokumentide väljastamist. Seega võib kahtlustatav vabaduses viibides takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Kuritegude jätkuva toimepanemise oht väljendub selleski, et kahtlustatav ei ole kriminaalmenetluses näidanud üles koostöövalmidust, muu hulgas on ta enda ülekuulamistel korduvalt öelnud, et soovib enne vastamist mõelda. 4.
  12. Vahistamise asendamine elektroonilise valvega ei täidaks kahtlustatava puhul kriminaalmenetluse tagamise eesmärki, sest see ei takistaks teda toime panemast õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Kahtlustatava suhtes on kohaldatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg-s 1 sätestatud suhtlemispiiranguid, mida ei ole võimalik samal ajal elektroonilise valvega kohaldada.
  13. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. B. kaitsja, kes taotles kohtumääruse tühistamist ja kaitsealuse vahi alt vabastamist või alternatiivselt vahistamise asendamist elektroonilise valve või kautsjoniga.
  14. Tallinna Ringkonnakohtu
  15. märtsi
  16. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ühtlasi jäeti rahuldamata kaitsja taotlus vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Kohus oli järgmistel seisukohtadel. 6.
  17. Maakohus on vahistamisaluse tuvastamisel tuginenud õigustatult Harju Maakohtu
  18. detsembri
  19. a vahistamismäärusele. Arvestades kahtlustuse sisu, sh kahtlustatava käitumise konspiratiivsust ja tema mõjuvõimu, esineb tema puhul põhjendatud kahtlus, et ta võib kihutada või sundida tunnistajaid andma valeütlusi ja aidata valeütluste andmisele kaasa. Kuna kahtlustatav on sotsiaalselt lugupeetud isik, võib ta enda maine taastamiseks hakata kriminaalmenetlust takistama, kasutades ära pikaaegsest ametikohast tulenenud mõjuvõimu tunnistajate üle. Samuti võib kahtlustatav mõjutada tunnistajaid, kes kuulatakse üle Venemaal, ja takistada teda süüstavate tõendite andmist Venemaalt Eestile. Seda näitab muu hulgas tõik, et kahtlustatav on
  20. aastal viibinud korduvalt Venemaal. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust ei vähenda asjaolu, et kahtlustatav on varem kriminaalkorras karistamata või et tema terviseseisund on kehv. 6.
  21. Vahistamise pikendamise kasuks räägib ka see, et kahtlustatav ja kaitsja ei vaidlustanud vahistamismäärust, mis osutab sellele, et nad nõustusid kohtuga õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohu tuvastamisel. Arvestamata ei saa jätta sedagi, et kahtlustatav on ülekuulamisel võtnud menetleja konkreetsetele küsimustele vastamiseks mõtlemisaega. Niiviisi käitudes ei ole ta aidanud kaasa kriminaalmenetluse sujuvale ja kiirele toimetamisele. 6.
  22. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et elektroonilise valve kohaldamine ei ole põhjendatud. Samuti ei ole põhjust rahuldada kaitsja taotlust vahistamise asendamiseks kautsjoniga. 2

(6)2 1-17-11610 Kautsjoni kohaldamisel ei ole võimalik jälgida kahtlustatava suhtlust ega hoida ära õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemist. Kautsjoni kohaldamine on välistatud ka seetõttu, et kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a määruse peale esitas määruskaebuse S. B. kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kahtlustatava vahi alt vabastamist või vahistamise asendamist elektroonilise valve või kautsjoniga. Alternatiivselt taotleb kaitsja kautsjoni kohaldamise taotluse saatmist läbivaatamiseks Harju Maakohtule. 7.
  4. Ringkonnakohus on ekslikult märkinud, et vahistamismääruse vaidlustamata jätmisega nõustusid kaitsja ja kahtlustatav õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise jätkuva ohuga. Samuti on kohus põhjendanud vahistamise pikendamist lubamatult sellega, et kahtlustatav vastas ülekuulamisel menetleja küsimustele viivitusega. Lisaks ei ole õigustatud kohtu seisukoht, et kahtlustatav võib enda maine taastamiseks hakata toime panema kuritegusid. Tema puhul ei kerki uute kuritegude toimepanemise ohtu esile varasemast elukäigust ega ka perekondlikest ja majanduslikest suhetest või teda ümbritsevast sotsiaalsest võrgustikust. Ringkonnakohus ei näidanud, et kahtlustatav võib hakata mõjutama tunnistajaid. Kuna praegust kriminaalasja on kajastanud meediaväljaanded, heidutab see kahtlustatava endiseid töökaaslasi ja partnerettevõtete töötajaid temaga suhtlemast. Kohus on jätnud vahistamisaluse tuvastamisel piisava tähelepanuta ka kahtlustatava halva terviseseisundi. 7.
  5. Lisaks ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastanud seda, et kahtlustatav võib mõjutada välisriigis viibivaid tunnistajaid ja takistada dokumentide Venemaalt Eestile üleandmist. Üksnes tõigast, et kahtlustatav on
  6. aastal reisinud korduvalt Venemaale, ei järeldu, et ta võib kallutada seal viibivaid tunnistajaid valeütlusi andma. Samuti pole kahtlustataval võimalik mõjutada Vene õiguskaitseasutuste toiminguid. 7.
  7. Ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata elektroonilise valve või kautsjoni.
  8. Määruskaebusele vastas Riigiprokuratuuri riigiprokurör Laura Feldmanis, kes leidis, et ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri hinnangul on kohtud veenvalt näidanud, et S. B. puhul esineb jätkuvalt õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht. Kohtud märkisid põhjendatult, et kahtlustatav võib vabaduses viibides mõjutada enda maine taastamiseks tunnistajaid. Lisaks on kohtumäärustes põhjendatud, miks võib kahtlustatav mõjutada tunnistajaid Venemaal. Väitega, et S. B. on erinevatel ülekuulamistel küsimustele vastamisega viivitanud, lükkasid kohtud ümber kahtlustatava hinnangu, nagu ta oleks teinud õiguskaitseorganitega igakülgset koostööd. Ühtlasi on kohtud õigustatult arvestanud avalikku huvi ja seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Kohtumäärustes on lisaks muule ka näidatud, millistel põhjustel on kahtlustatava suhtes välistatud elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  9. 3
(6)Määruskaebemenetluses ei ole vaidlust selle üle, et S. B. suhtes esineb jätkuvalt põhjendatud kuriteokahtlus. Küll aga leiab kaitsja, et kohtud pole nõuetekohaselt põhjendanud 3 1-17-11610 vahistamisaluse olemasolu, täpsemalt seda, et kahtlustatav võib vabaduses viibides panna toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Kolleegium jagab seda seisukohta, märkides järgmist.
  1. Vahistamise pikendamiseks peab jätkuvalt esinema KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus, milleks on oht, et vahistatu hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või jätkab kuritegude toimepanemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahi all pidada vahistamisalusest hälbival põhjusel. Seepärast ei ole kohtupraktikas loetud iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist, välja arvatud juhul, kui esineb põhjendatud oht, et kahtlustatav paneb vabaduses viibides toime karistusseadustiku
  2. peatükis sätestatud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks või selle pikendamiseks võib järelikult põhjust anda näiteks see, kui on olemas oht, et kahtlustatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (

§ 320

– § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (

§ 320

– § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (

§ 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-127-12, p 9.1 koos viidetega.)
  3. Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ei saa KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalusena olla üksnes abstraktne. Võimalus, et kahtlustatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime kuritegusid, on käsitatav vahistamisalusena vaid siis, kui saab rääkida konkreetsetest asjaoludest, mis muudavad sellise võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks. Näiteks võib see väljenduda selles, et kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmisevastaste kuritegude eest vms. Need asjaolud peavad olema nii vahistamismääruses kui ka vahistamise pikendamise määruses näidatud. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 9.1.)
  6. Samas ei pea kohus õigusemõistmisevastaste kuritegude ohu tuvastamise puhul kirjeldama detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna. Kohtumäärusest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliste kuritegude toimepanemine on arvestatava tõenäosusega võimalik. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. novembri
  8. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 10.1.)
  9. Praeguses asjas ei ole maa- ja ringkonnakohus toonud vahistamisaluse tuvastamisel esile selliseid asjaolusid, mis õigustaksid kahtlustatava jätkuvat vahi all pidamist. Kolleegium ei nõustu esmalt kohtute märgituga, et kahtlustatava puhul suurendab õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust tema võimalik soov taastada enda maine. Kohtud on õigustamatult tuletanud kuritegude jätkuva toimepanemise ohu selle põhjal, et kahtlustataval oli väidetavalt hea tööalane reputatsioon. Kahtlustatava maine, nagu ka varasemate kriminaalkaristuste puudumine näitab vastupidiselt kohtute leitule seda, et tema puhul on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus tavapärasest väiksem. Seega ei saa sellist kahtlustatavat positiivselt iseloomustavat teavet arvestada vahi all pidamise üle otsustamisel tema kahjuks.
  10. Samuti ei nõustu kolleegium kohtutega, nagu oleks kahtlustatava puhul põhjust rääkida õigusemõistmisevastaste kuritegude ohust ka sellepärast, et tal on kahtlustuse sisuks olevate kuritegudega seotud ettevõtte varasema pikaajalise juhatuse liikmena mõjuvõim töötajate üle ja säilinud on sotsiaalsed sidemed. Kohtud ei ole nõutaval määral konkretiseerinud, millised 4

(6)4 1-17-11610 asjaolud sellisele mõjuvõimule osutavad. Ainuüksi asjaolu, et kahtlustatav oli pikalt ettevõtte juhatuse liikmeks, seda ei näita ega aita ka prognoosida õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust. Sellest tulenevalt on kohtute kõnealune seisukoht vahistamisaluse tuvastamiseks liiga üldsõnaline.
  1. Ühtlasi on pelgalt abstraktsed kohtute põhjendused selle kohta, et kahtlustatav võib vabaduses viibides mõjutada tunnistajaid Venemaal ja sellega ka Eesti õigusabipalvete vastust. Ringkonnakohus osutas järgnevale: „[M]aakohtu viidatud õigusabipalve vastuse mõjutamine tähendab S. B. vahistamisalust arvestades seda, et ta võib mõjutada välisriigis õigusabitaotluse alusel üle kuulatava tunnistaja ütluseid või näiteks seda, kas vastav isik esitab välisriigi ametiasutusele S. B-d süüstavat dokumentatsiooni. [-] Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt
  2. detsembri
  3. a vaatluse protokollist S. B. piiriületuste kohta on ta lähiperioodil järjepidevalt ja sagedasti käinud Vene Föderatsioonis [-]. Seega võib eeldada, et S. B. omab välisriigis sidemeid ja kontakte, mille pinnalt panna toime mõjutustegevusi.“ Kuigi S. B-d kahtlustatakse altkäemaksu andmises Vene Föderatsiooni ametnikule ja ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt viibis ta enne vahistamist korduvalt Venemaal, ei näita needki asjaolud veel seda, et ta võib seal takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Maa- ja ringkonnakohtu määruses ei ole esitatud asjaolusid, tuvastamaks põhjendatud ohtu, et kahtlustatav võib vabaduses viibides panna Venemaal toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid.
  4. Lisaks on nii maa- kui ka ringkonnakohus arvestanud vahistamisaluse tuvastamisel põhjendamatult seda, et kahtlustatav on kriminaalmenetluses ülekuulamiste ajal võtnud enne küsimustele vastamist mõtlemisaega ja viivitanud vastustega. Neistki asjaoludest ei ole tuletatav õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht. Vahistamise pikendamist ei õigusta ka kohtute etteheide kahtlustatavale, et ta ei ole kriminaalmenetluses näidanud üles koostöövalmidust. Sellest, kas kahtlustatav on kriminaalasjas tehtavatel toimingutel koostööaldis või mitte, ei tulene tavapärasest tõenäolisemat õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise võimalust.
  5. Seadusel ei põhine ja ekslik on ka ringkonnakohtu väljendatud seisukoht, et Harju Maakohtu
  6. detsembri
  7. a vahistamismääruse vaidlustamata jätmine näitab, justkui oleksid kahtlustatav ja kaitsja nõustunud kahtlustatava puhul õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohuga. Vahi all pidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel ei tohi arvesse võtta seda, kas kahtlustatav ja kaitsja on vaidlustanud esmase vahistamismääruse. Kaebeõiguse kasutamisel või selle kasutamata jätmisel vahistamismenetluses pole mõju vahistamise pikendamise menetluses jätkuva vahi all pidamise küsimuse lahendamisele. Seega on ringkonnakohus arvestanud alusetult vahistamisaluse tuvastamisel tõigaga, et kahtlustatav ja kaitsja ei vaidlustanud vahistamismäärust.
  8. Eelneva kokkuvõtteks leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu määruses esitatud põhjendustel ei saanud kahtlustatava vahistamise pikendamist lubada. Kohtute seisukohad vahistamisaluse tuvastamisel ei ole veenvad, küll aga abstraktsed ja osaliselt ka kohatud, mistõttu ei ole kohtumäärustes nõuetekohaselt tuvastatud, et kahtlustatav võib vabaduses viibides panna toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. See puudus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuna Harju Maakohtu
  9. veebruari
  10. a määrusega pikendati kahtlustatava vahistamist kuni
  11. aprillini 2018 ja sel kuupäeval vabanes kahtlustatav vahi alt, saab Riigikohus vaid sedastada, et maa- ja ringkonnakohtu määrus ei vastanud nende tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t nad olid õigusvastased (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. juuni
  13. a määrus asjas nr 3-1-1-27-17, p 11.5). 5
(6)5 1-17-11610
  1. Määruskaebemenetluse ese hõlmab muu hulgas kahtlustatava suhtes elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamata jätmist. Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 11). Maa- ja ringkonnakohus on elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamata jätmist põhjendanud paljuski sellega, et kahtlustatava suhtes on kohaldatud KrMS § 1431 lg-s 1 sätestatud suhtlemispiiranguid, mis asendustõkendi kohaldamise välistavad. Kolleegium ei nõustu kohtutega. Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid.
  4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, §-st 361 ning § 362 p-st 2, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a ja Harju Maakohtu
  7. veebruari
  8. a määruse õigusvastaseks. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris 6
(6)6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.