Obsah (8)

§ 142§ 145§ 27§ 292§ 100§ 101§ 108§ 113

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-75

§ 142

lg 1,

§ 145

,

§ 27

,

§ 292

lg 1,

§ 100

,

§ 101

lg 1 p 1,

§ 108

lg 1 tulenevalt kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 7717,39 eurot. Üürilepingu p 6.3.1 kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,2% päevas, mille osas vaidlus puudub. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise 2461,37 eurot seisuga 12.05.2016 ja alates 13.05.2016 viivise 0,2% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus leidis, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 11.05.2017 esitas kostja Harju Maakohtu 11.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tõlgendanud TsÜS § 86 ebaõigesti. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kostja ei olnud käenduslepingu sõlmimisel sundolukorras ja ei tegutsenud käenduslepingu sõlmimisel lähtudes erakorralisest vajadusest. Samuti ei nõustu 5 kostja kohtuga selles, et erakorralise olukorra puhul on tegemist üksnes olukorraga, kus ohus on eelkõige elu ja tervis ning turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses. Kaasaaegses maailmas on püsiva sissetulekuta jäämine raske ja erakorraline olukord, mis võib sundida isikut tegutsema ebamõistlikult või sõlmima kahjuliku lepingu.
3. Kostja ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et käendaja sundolukord ei ole tõendatud. Just see, et juhatuse liige oli teadlik, et ilma üürilepinguta ei saa äriühing oma majandustegevust jätkata, mille tulemusena jääb ka juhatuse liige ilma sissetulekuta, ongi erakorraline sundolukord. Kostja ei nõustu maakohtuga ka selles, et juhatuse liige pidi äritegevusega seotud äririske arvestama ka käenduslepingu sõlmimisel. Iga kord tuleb eraldi hinnata, kas juhatuse liige tegutses lähtudes enda vabast tahtest üksnes ärikasumi teenimise eesmärgil või teostas tehingu olukorras, kus eesmärgiks ei olnud kasumi teenimine, vaid enda kui füüsilise isiku sissetuleku tagamine. Arvestades tööturul olevat olukorda, kus ei ole lihtne töökohta leida, ei saa väita, et isik tegutses enda vabast tahtest ning ei olnud sundolukorras.
4. Kostjale jääb selgusetuks, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus seisukohale, et kostja on varjanud enda sissetulekuid. Tegemist on kohtu oletusega, mis ei saa olla kohtuotsuse langetamise aluseks. Samuti jääb mõistmatuks kohtu poolt teostatud üüritasu analüüs. Selles asjas puudub vaidlus üürilepingu tingimustes ja üüritasu suuruse osas. Küsimus ei ole selles, kas üürileping oli sõlmitud põhivõlgniku jaoks soodsatel või ebasoodsatel tingimustel, vaid selles, et mõistlik inimene, kes ei tegutse sundolukorras, ei sõlmi käenduslepingut summas 15 000 eurot, teades et lepingu täitmiseks tal rahalised võimalused puuduvad. Seega tuleb käenduslepingut pidada samuti käendussumma suuruse tõttu heade kommete vastaseks. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus ei piiranud kostjalt välja mõistetud viivist summaga 7282,61 eurot. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega piirab kostjalt välja mõistetud viivist summaga 7282,61 eurot. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käendusleping ei ole tühine TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis, turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk 278). 6
8. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja soov äriühingu majandustegevuse (sh üürilepingu) jätkamiseks ei näita erakorralist vajadust käenduslepingu sõlmimiseks. Kostja väitel oli üürilepingu jätkamine äriühingu majandustegevuse jätkamiseks vajalik, ning majandustegevuse jätkumiseta oleks kostja kaotanud oma ainsa sissetuleku, milleks oli juhatuse liikme tasu 337,12 eurot kuus. Kolleegium märgib, et konkreetsest äriühingust sissetuleku kaotamine ei tähenda sissetuleku teenimise võime kaotamist. Kostja selgitustest ei ole aru saadav, miks oli kostja jaoks sundolukorraks säilitada endale väike, s.o 337,12 euro suurune, igakuine sissetulek, selle asemel, et näiteks töötada töölepingu alusel mõne muu tööandja juures, kus töötasu oleks eelduslikult kõrgem. Ainuüksi töötasu alammäär oli 2015.a 390 eurot. Kostja viide, et teise töökoha leidmine on raske, on tõendamata. Lisaks ei nähtu kostja esitatud asjaoludest, et E OÜ-l oli võimalik oma majandustegevust korraldada üksnes vaidlusalusel üüripinnal, mitte aga sõlmida äritegevuse jätkamiseks üürilepingut teise üürileandjaga teise üüripinna (muuhulgas nt väiksema ja odavama) üürimiseks. Kostja väide, et E OÜ üürivõlg oleks avaldatud avalikus võlaregistris ning seetõttu ei oleks teised üürileandjad E OÜ-ga üürilepingut sõlminud, on samuti tõendamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et ta sõlmis käenduslepingu erakorralisest vajadusest tulenevalt.
9. Lisaks nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oli teadlik või pidi olema teadlik kostja väidetud erakorralisest vajadusest. Üksnes asjaolu, et hageja küsis üürnikult lisatagatist, ei tähenda, et hageja oli teadlik või pidi olema teadlik, et E OÜ juhatuse liikme tasu oli väidetavalt kostja ainsaks sissetulekuks. Samuti ei olnud hagejal kohustust kostja maksevõimet kontrollida. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 p-s 11 selgitanud, et krediidiasutustel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohustus laenulepingute puhul, mitte käenduslepingute puhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka krediidiasutuseks mitteoleval isikul olla kohustust kontrollida käendaja maksevõimet.
10. Maakohus märkis, et kuna kostja kohustused elatisele ja eluasemelaenule kuus on kokku 324 eurot, siis on kostja varjanud oma sissetulekuid, kuna ei ole usutav, et ta on võimeline kuus hakkama saama 13,12 euroga. Kostja on heitnud apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et maakohtu seisukoht kostja poolt sissetulekute varjamise kohta on oletuslik. Ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu järeldus, et on ebausutav, et pärast elatise ja eluasemelaenu tasumist, suudaks kostja oma muud kulutused katta 13,12 euroga kuus. Sellest järeldub, et ka juhul, kui kostja sissetulek oli 337,12 eurot kuus, oli kostjal muid vahendeid oma kulutuste finantseerimiseks.
11. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tõendamata on kostja seisukoht, et tal puudus võimalus käenduslepingu osas läbirääkimisi pidada. Asjaolu, et hageja saatis kostjale käenduslepingu ja palus selle allkirjastatult tagasi saata, ei tähenda, et kostjal puudus võimalus käenduslepingu üle läbirääkimisi pidada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks teinud hagejale ettepaneku lepingutingimuste muutmiseks.
12. Kolleegium nõustub kostja väitega selles, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust küsimus, kas üürilepingus kokkulepitud üüri suurus oli E OÜ jaoks soodne või mitte.
13. Kostja on tuginenud ka asjaolule, et käendusleping on heade kommete vastane võlasumma suuruse tõttu. Kolleegium leiab, et käendaja vastutuse maksimumsumma 15 000 eurot ei ole sedavõrd suur, et käenduslepingut saaks lugeda käendaja vastutuse maksimumsumma tõttu heade kommete vastaseks. 7
14. Ülaltoodule tuginedes on põhjendatud maakohtu seisukoht, et käendusleping kehtib.
15. Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 7 717,39 eurot, viivise 12.05.2016 seisuga 2461,37 eurot ja alates 13.05.2016 viivise 0,2 % päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et käenduslepingu p 2.2 kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 15 000 eurot. Riigikohus on küll selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (Riigikohtu 12.03.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13 p 12). Samuti tuleneb viidatud Riigikohtu otsusest, et tuleb arvestada, millisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest viivisenõue tulenes. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulevat viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Ringkonnakohus märgib, et kuna käenduslepingus endas ei ole viivises kokku lepitud, siis saab käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamise eest nõuda viivist, mis ületab käendaja vastutuse piirmäära,

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Samas järeldub Riigikohtu 12.03.2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13 p-s 12 sedastatust, et tuleb selgeks teha, kelle kohustuse rikkumisest tulenevalt viivist nõutakse. Käesoleval juhul ei ole hageja hagiavalduses tuginenud kostja enda viivitusele. Hagis on tuginetud üksnes E OÜ viivitusele ning sellele, et kostja vastutab E OÜ-ga solidaarselt. Seega ei ole hageja nõudnud kostjalt viivist tulenevalt kostja enda viivitusest, vaid tulenevalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitusest. Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt välja mõistetud viivist piirata summaga 7282,61 eurot. Nii tuleb kostjalt välja mõista viivis 12.05.2016 seisuga 2461,37 eurot ja alates 13.05.2016 viivis 0,2 % päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku viivist mitte rohkem kui 7282,61 eurot (käendaja vastutuse maksimummäär 15 000 eurot – põhivõlg 7717,39 eurot). Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hageja palus kostjalt välja mõista ka hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise protsendina kuni põhivõla tasumiseni, siis ei ole võimalik kindlaks määrata hagi rahuldamise täpset ulatust. Kolleegium peab põhjendatuks jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 10 % ulatuses hageja kanda ning 90 % ulatuses kostja kanda.
2. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 8