← Eesti

2-17-16037/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-16037 Tsiviilasi M.S. hagi J.S. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 905 eurot ja 1183,50 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. jaanuari 2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.S. apellatsioonkaebus J.S. vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja): M.S. (ik: XXX), seaduslik esindaja R.O., lepinguline esindaja Harri Paabo Vastuapellatsioonkaebuse esitaja (kostja): J.S. (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. jaanuari 2018 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata M.S. tagasiulatuva elatisnõude, ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis perioodi 01.11.2016 kuni 31.10.2017 eest summas 870 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni
  5. a novembrikuu elatise summas 235 eurot väljamõistmise ja tasutuks lugemisega.
  6. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „2.
  7. Rahuldada M.S. hagi J.S. vastu elatise väljamõistmiseks osaliselt. 2.
  8. Välja mõista J.S. lt M.S. kasuks elatis 235 eurot kuus alates 01.12.
  9. a kuni 31.12.
  10. a. 2.
  11. Välja mõista J.S. lt M.S. kasuks elatis 250 eurot kuus alates 01.01.
  12. a kuni M.S. täisealiseks saamiseni XX. a, kuid mitte vähem kui perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummääras. 2.
  13. Elatis kanda R.O. arveldusarvele nr XXX (AS Swedbank), märkides selgituseks „elatisraha“. Elatist tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. 2.
  14. Jätta M.S. hagi viivise nõudes rahuldamata. 2.
  15. Välja mõista J.S. lt M.S. kasuks elatis perioodi 01.11.2016 kuni 31.10.2017 eest summas 870 eurot. 2.
  16. Välja mõista J.S. lt M.S. kasuks elatis perioodi 01.11.2017 kuni 30.11.2017 eest summas 235 eurot ja lugeda perioodi 01.11.2017 kuni 30.11.2017 elatis 235 eurot J.S. poolt tasutuks.“
  17. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  18. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  19. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus J.S. kanda.
  20. Mõista J.S. lt M.S. kasuks välja menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus kokku 270 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  21. M.S. (hageja) (sünd XX) esitas 26.10.2017 maakohtule J.S. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 290 eurot kuus alates oktoobrist
  22. 02.01.2018 täpsustas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista elatis alates hagi esitamisest seaduses sätestatud miinimummääras, tagasiulatuvalt elatisvõlg 905 eurot ning viivis kuni võlgnevuse tasumiseni seaduses sätestatud määras. Hageja väidete kohaselt ei ole hageja vanemate vahel kokkulepet, et kostja võiks elatist maksta väiksemas summas, kui on seadusega kehtestatud miinimummäär. Kostja on elatist tasunud ettenähtust vähem. Perioodil november 2016 kuni november 2017 tuli tasuda 3015 eurot, tasutud on 2110 eurot, võlgnevus on seega 905 eurot.
  23. Kostja oli nõus tasuma hagejale elatist 118,50 eurot kuus, s.o lähtudes Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, kus on tuginedes Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike 2 rakendusuuringute keskuse RAKE
  24. a uuringule „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ (RAKE uuring) loetud keskmiseks ülalpidamiskuluks 287 eurot, millest tuleks maha arvestada riiklik lapsetoetus ning jagada kohustus kahe vanema vahel. Hageja nõutud määras elatis on välistatud perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 alusel. Kostja sissetulekuks on OÜ-lt X laekuv netotöötasu keskmiselt 430,58 eurot kuus ja kostja ülalpidamisel on ka teine laps, K.S.. Tagasiulatuva elatisnõude palus kostja jätta rahuldamata. Kostja on vastavalt poolte kokkuleppele maksnud viimase aasta vältel hagejale elatist 2145 eurot ehk keskmiselt 178,75 eurot kuus. Hageja ei ole väitnud, et see on ebapiisav. MAAKOHTU LAHEND
  25. Tartu Maakohus rahuldas
  26. jaanuari 2018 otsusega hagi osaliselt ning mõistis J.S. ilt välja M.S. i kasuks elatise 235 eurot kuus alates
  27. detsembrist kuni
  28. detsembrini 2017 ja 250 eurot kuus alates
  29. jaanuarist 2018 kuni M. S täisealiseks saamiseni
  30. märtsil 2026, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummääras. M. S hagi tagasiulatuva elatise ja viivise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on seadusandja näinud PKS § 101 lg-s 1 ette lapse elatise miinimumsuuruseks pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus, milleks
  31. aastal oli 235 eurot ja alates 01.01.2018 on 250 eurot. Elatisnõuet ega selle nõude esitamise eelduseks olevaid lapse vajadusi, mis ei ületa seaduses sätestatud miinimummäära, ei pea põhjendama ega tõendama. Kostja on avaldanud, et tema sissetulek on keskmiselt 430 eurot kuus (töötasu) ja tema ülalpidamisel on veel teine alaealine laps, 05.10.2013 sündinud K. S. Kostja on esitanud AS SEB Pank konto väljavõtte, millest nähtuvalt on tema sissetulekuks OÜ-lt X laekuv „tasu“
  32. a juulis 494,46 eurot, oktoobris 748,46 eurot ja novembris 848,46 eurot. Krediidiasutuste vastustest kohtu järelepärimistele nähtub, et kostja Swedbank AS arvelduskonto perioodi 17.09.2017–17.01.2018 krediitkäive oli 5258,30 eurot ja AS SEB Pank arvelduskonto perioodi 18.09.2017–18.01.2018 krediitkäive 2757,70 eurot. AS SEB Pank konto väljavõttest, mis oli ka kohtule esitatud kuni novembrini 2017 k.a, nähtuvalt on kostjale laekunud OÜ-lt X
  33. a detsembris 262,32 eurot ja
  34. a jaanuaris 262,32 eurot selgitusega „tasu“. Samuti nähtub mõlema konto väljavõtetest, et kostja on teinud regulaarselt enda kontole sissemakseid,
  35. a septembris 450 eurot, oktoobris 400 eurot, novembris 900 eurot ja detsembris 850 eurot. Lisaks on talle laekunud OÜ-lt X
  36. a oktoobris kokku 2000 eurot ja novembris 100 eurot selgitusega „majandusavanss“. Viimase nelja kuu laekumiste põhjal on kostja keskmine sissetulek enam kui 1800 eurot kuus. Kuigi kostja ülalpidamisel on veel teine laps, siis arvestades tema sissetulekuid, ei ole elatise alla kehtiva miinimummäära vähendamise eeldused täidetud. Kostja on võimeline andma hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Perekonnaseadus ei näe ette alust PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatise vähendamiseks üksnes põhjusel, et laps saab riiklikku lapsetoetust. Antud juhul puuduvad mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks riiklike toetuste võrra. Seadusandja on PKS § 101 lg-s 1 kehtestanud elatise miinimummäära ja PKS § 102 lg-s 2 alused selle vähendamiseks. Kohtul puudub seadusest tulenev alus kohaldada RAKE uuringut, milles on
  37. aastal välja toodud keskmised kulud lapse ülalpidamisele. Kostja on elatist tasunud keskmiselt 178,75 eurot kuus. Hageja väitel on kostja tasunud elatist miinimummäärast vähem, kuigi ta on nõudnud elatist miinimummääras. Tõendeid, millest 3 nähtuks poolte kokkulepe elatise tasumise tähtaegade või summade osas, esitatud ei ole. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et pooltel oli kokkulepe elatise tasumises miinimummääras. Kohus leidis, arvestades poolte varasemat kokkulepet seaduses sätestatud miinimummäärast erineva elatise maksmise osas ja seda, et kostja on tasunud hagejale elatist hagi esitamisele eelnenud aasta jooksul keskmiselt 178,75 eurot kuus, et kostja ei ole rikkunud ülalpidamiskohustust määral, mis võimaldaks PKS § 108 alusel nõuda elatist tagasiulatuvalt. Kuna hagejal ei ole õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt, ei ole hagejal õigust nõuda ka viivist. Kuna kostja on elatist tasunud ebakorrapäraselt ja viimati novembris 2017 (enne seda augustis) kokku 470 eurot, täpsustamata, mis perioodi eest, luges kohus sellest 235 eurot eelneva kuu (oktoobri) elatise katteks ja 235 eurot novembri elatise katteks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  38. M.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  39. jaanuari 2018 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata ja kohtukulud poolte kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja 905 euro suurune elatisvõlg hagi esitamisele eelnenud aja eest ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus ekslikult tuvastanud poolte kokkuleppe seaduses sätestatud miinimummäärast erineva elatise maksmise kohta. Olukorras, kus üks pooltest esitab paljasõnalise väite kokkuleppe kohta, vastaspool eitab kokkuleppe sõlmimist (hageja on esitanud ka põhjendused, mis viitavad niisuguse kokkuleppe puudumisele) ja tõendeid kohtule ei esitata, ei tohiks kohus otsuse tegemisel kokkuleppe olemasoluga arvestada; 2) on kohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Elatise maksmise kohustus seaduses ettenähtud alammääras on seadusest tulenev üldreegel. Kokku on vaja leppida elatise maksmises seaduses ettenähtust väiksemas määras. Sellise kokkuleppe sõlmimist pidi tõendama kostja. Kostja ei ole vastavaid tõendeid esitanud.
  40. J.S. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
  41. jaanuari 2018 otsuse tühistamist osas, millega maakohus rahuldas M.S. i elatisnõude suuremas summas kui 118,50 eurot kuus. Menetluskulud palub vastuapellant jätta M.S. i kanda. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis maakohus elatise põhjendamatult riikliku lapsetoetuse võrra vähendamata, eirates kohtupraktikas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-15 alusel omaks võetud reeglit; 2) ei palunud kostja elatise määramisel arvestada RAKE uuringuga. Kostja palus arvestada Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 (p 14), mille järgi on lapse keskmine ülalpidamiskulu, lähtudes viidatud uuringust, 287 eurot kuus. Hageja ei ole tõendanud, et tema elatisevajadus oleks keskmisest suurem. Kohus on kohtupraktika põhimõtted jätnud alusetult arvesse võtmata. Seda tehes oleks maksimaalne elatis 118,50 eurot: (287 (ülalpidamisvajadus) – 50 (lapsetoetus)) ÷ 2; 3) ei tõenda kontoväljavõtted seda, nagu oleks kostjal täiendavaid sissetulekuid. Kuna kohus ei informeerinud kostjat, et teeb krediidiasutustele järelepärimised, ei saanud kostja esitada selgitusi ülekannete kohta. OÜ X arvelt kanti kostja arvele summa, kostja võttis selle sularahas välja, vahetas vene rubladeks ja andis tagasi OÜ-le X . Kostja on OÜ X juhatuse liikme O.S. poeg ning olukordades, kus O. S ei saa toiminguid teha, teeb need kostja. Vene rublasid vajasid OÜ X veoautojuhid.
  42. a novembris laekunud 100 eurot kasutas kostja OÜ X tarbeks veoauto varuosade ostmiseks. Kostja palub võtta asja juurde vastavad tõendid: Tavid AS 4 23.10.2017 arve nr 222038 65 700 vene rubla ostmise kohta hinnaga 999,39 eurot; OÜ X 23.10.2017 kassa orderi kviitungi, millega on kostjalt Tavid AS arve nr 222038 alusel vastu võetud 997,39 eurot; Tavid AS 24.10.2017 arve nr 222889 66 400 vene rubla ostmise kohta hinnaga 999 eurot; OÜ X 24.10.2017 kassa orderi kviitungi, millega on kostjalt Tavid AS arve nr 222889 alusel vastu võetud 997 eurot, ja Tööriistamarket Tartu 23.11.2017 arve nr 2/10 2017-11-23 summas 100,40 eurot; 4) oleks PKS § 102 lg 2 mõistes põhjendatud olukord, kus kumbki laps ja kostja kasutavad saadavat sissetulekut ühetaoliselt ja samaväärselt, s.o 430,58 eurot ÷ 3 = 143,53 eurot. Nimetatu on kooskõlas ka Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, mille kohaselt väljamõistetav elatisesumma ei tohiks olla suurem kui 118,50 eurot.
  43. J.S. vaidleb M.S. i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt tuvastas kohus õigesti, et poolte vahel oli kokkulepe elatise maksmise kohta ja kostja on seda kohaselt täitnud. Nii kokkuleppe olemasolu kui selle täitmist tõendab pangakonto väljavõte, millest nähtub, et kostja on igakuiselt hagejale elatist maksnud, tehes seda keskmiselt summas 178,75 eurot kuus. Juhul kui hageja leidis, et pooltel oli teistsugune kokkulepe või puudus üldse kokkulepe, oli hageja ülesanne seda tõendada (nt esitades tõendid selle kohta, et ta on kostjalt nõudnud täiendava elatise tasumist). Hageja ei avaldanud enne kohtusse pöördumist, et kokkulepe ja kostja poolt selle täitmine teda enam ei rahulda.
  44. M.S. vaidleb J.S. i vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) tuleb elatise maksmist vähemalt alammääras pidada eelduseks, mida ei ole vaja tõendada. Seda eeldust on võimalik kostjal ümber lükata. Kontoväljavõte tõendab pigem elatise maksmist alammääras. Nii on kostja tasunud elatist
  45. a oktoobris ja novembris 215 eurot, mis oli kehtinud alammäär.
  46. aastal on kostja tasunud elatist 235 eurot (uus alammäär) jaanuarist maini. Edasi on maksed muutunud ebaregulaarseks, kuid järgivad endiselt alammäära; 2) puudub antud juhul mõjuv põhjus elatise riiklike peretoetuste võrra vähendamiseks; 3) on lapse ülalpidamiskulu suurus faktiline asjaolu, mille peab tuvastama elatisnõuet läbi vaatav maakohus. Kuna kostja ei esitanud RAKE uuringut, siis ei olnud kohtul võimalik seda arvesse võtta. Hageja on lähtunud kohtupraktikal tuginevast eeldusest, et alammääras elatisnõude esitamisel ei ole vaja ülalpidamiskulude suuruse kohta tõendeid esitada. Kostja ei esitanud tõendeid, mis eelduse hageja ülalpidamisvajadusest alammääras ümber lükkaks; 4) kuna kostja nõudis elatise väljamõistmist alla alammäära, kuid oma varandusliku seisundi kohta tõendeid ei esitanud, siis ei saa kohtule ette heita kontoväljavõtete hankimist omal initsiatiivil. Kostja lisatud tõendid on esitatud hilinenult ega tõenda väidetud asjaolusid. Kostja elustandard (elab eramajas, sõidab maasturiga) kinnitab samuti, et alammääras elatise maksmine on kostjale jõukohane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  47. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tartu Maakohtu 31.01.2018 otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata M.S. i tagasiulatuva elatisnõude, ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatisvõlgnevuse perioodi 01.11.2016 kuni 31.10.2017 eest summas 870 eurot ning jätab menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse resolutsiooni
  48. a novembrikuu elatise summas 235 eurot väljamõistmise ja tasutuks lugemisega, kuna maakohtu otsuse resolutsioon 5 ei kajasta maakohtu poolt otsuse põhjendustes võetud seisukohta, et
  49. a novembri elatis summas 235 eurot tuleb lugeda kostja poolt tasutuks. Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  50. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja ja vastuapellatsioonkaebuse kostja. Hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata, ja uue otsusega kostjalt 905 euro suuruse elatisvõlgnevuse väljamõistmist hagi esitamisele eelnenud aja eest. Kostja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus rahuldas hageja elatisnõude suuremas summas kui 118,50 eurot kuus. Seega ringkonnakohus kontrollib, kas on alust kostjalt väljamõistetud miinimummääras elatist vähendada ning kas ja millises summas tuleb kostjalt välja mõista elatis hagi esitamisele eelnenud aja eest. Osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
  51. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kostja vastuapellatsioonkaebuse osas. 10.
  52. Kostja palub võtta asja juurde täiendavad tõendid, millega kostja soovib tõendada, et maakohtu poolt kostja pangakonto väljavõtete põhjal tuvastatud sissetuleku suurus on ebaõige. Ringkonnakohus võtab vastuapellatsioonkaebusele lisatud tõendid, s.o Tavid AS 23.10.2017 arve nr 222038 65 700 vene rubla ostmise kohta hinnaga 999,39 eurot; OÜ X 23.10.2017 kassa orderi kviitungi nr 107, millega on kostjalt Tavid AS arve nr 222038 alusel vastu võetud 997,39 eurot; Tavid AS 24.10.2017 arve nr 222889 66 400 vene rubla ostmise kohta hinnaga 999 eurot; OÜ X 24.10.2017 kassa orderi kviitungi nr 108, millega on kostjalt Tavid AS arve nr 222889 alusel vastu võetud 997 eurot; OÜ X äriregistri väljavõtte ja Tööriistamarket Tartu 23.11.2017 arve nr 2/10 2017-11-23 summas 100,40 eurot TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja juurde. Samas nõustub ringkonnakohus lisatud tõendite osas hageja seisukohaga vastuses vastuapellatsioonkaebusele, et need ei tõenda kostja väiteid ja ei anna alust asuda seisukohale, et maakohtu tuvastatud kostja sissetuleku suurus, s.o keskmiselt rohkem kui 1800 eurot kuus, oleks ebaõige. Hageja on vastuses vastuapellatsioonkaebusele õigesti välja toonud, et ei Tööriistamarket Tartu arvelt ega Tavid AS valuutaostu tšekkidelt ei nähtu nende seotus kostjaga. Samuti leiab ringkonnakohus sarnaselt hagejaga, et kostja kirjeldatud olukord, et kostja teeb OÜ X eest korduvalt sularahas tehinguid ilma, et vastav õigussuhe oleks OÜ X poolt kirjalikult vormistatud, on eluliselt ebausutav. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole kostja sissetuleku suuruse tuvastamisel tuginenud ainult OÜ X ülekannetele, vaid ka sellele, et kostja kontodele tehakse igakuiselt sularaha sissemakseid. Kontoväljavõtetest nähtub ühtlasi, et laekunud summadest maksab kostja laenuja kommunaalmakseid, teeb makseid poodides, tanklates jne, st kostjal on võimalik kulutada oma erinevate vajaduste katteks oluliselt suuremaid summasid kui väidetud 430,58-eurone kuutöötasu. 10.
  53. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetega ka muus osas. Riigikohus on ka oma viimase aja kohtupraktikas rõhutanud, et tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, ning miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi (nt 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27; 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). 6 Ka riiklike toetuste miinimumelatisest mahaarvamise küsimuses on Riigikohus jäänud seisukoha juurde, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, kuid elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (nt 28.03.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19). Asjaolu, et Riigikohus on mitmes lahendis (sh kostja viidatud 22.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14), lähtudes muu hulgas RAKE uuringu tulemustest, juhtinud eelkõige seadusandja tähelepanu asjaolule, et seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise vähendamist, kuna praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks, ei anna alust jätta kehtiv PKS § 101 lg 1 säte kohaldamata. Seega tuleb elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 kehtestatud miinimummäära tuvastada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alused, st mõjuv põhjus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale veel üks laps, siis kostja sissetuleku suurust (keskmiselt üle 1800 euro kuus) arvestades puudub mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Kostja ei ole väitnud, et ta teeks hageja ülalpidamiseks peale elatise maksmise veel mingeid kulutusi, mida tuleks elatise suuruse määramisel arvestada.
  54. Hageja apellatsioonkaebuse osas leiab ringkonnakohus järgmist. 11.
  55. Ringkonnakohus nõustub hageja väidetega selles, et maakohtu põhjendused seonduvalt hageja tagasiulatuva elatisnõude rahuldamata jätmisega ei vasta seadusele. Elatise miinimummäär on sätestatud seaduses ja eelduslikult on kostjal kui vanemal, kes lapsega koos ei ela ja lapse kasvatamises ei osale, kohustus tasuda elatist vähemalt miinimummääras. Vanemate kokkulepet, et kohustatud vanem tasub elatist seaduses sätestatud miinimumist erinevas summas, peab tõendama pool, kes sellisele kokkuleppele tugineb. Kostja väidab, et ta on vastavalt kokkuleppele viimase aasta vältel maksnud hagejale elatist 2145 eurot ehk keskmiselt 178,75 eurot kuus. Nimetatud summa on kehtinud miinimumelatisest väiksem ja seega pidi kostja tõendama, et tal oli hageja seadusliku esindajaga selline kokkulepe. Hageja seaduslik esindaja kokkuleppe olemasolu ei tunnista. Kostja arvates tõendab kokkulepet tema pangakonto väljavõte (tl 17), kust nähtuvad perioodil 18.11.2016–09.11.2017 hageja seadusliku esindaja pangakontole tehtud elatisemaksed. Ringkonnakohtu arvates nähtub kontoväljavõttest peamiselt asjaolu, et kostja on elatist maksnud ebaregulaarselt, st mõnel kuul üldse mitte. Samas nendel kuudel, kui makseid on tehtud, järgivad ülekantud summad reeglina miinimummäära (215 eurot või 235 eurot kuus). Eeltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus hageja seisukohaga, et asjas ei ole tõendatud, et hageja vanemad oleksid sõlminud hagejale elatise maksmise küsimuses kokkuleppe. 11.
  56. Kuivõrd kostja väidetud kokkulepe ei ole tõendamist leidnud, pidi kostja maksma hagejale elatist ka aasta jooksul enne hagi esitamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud suuruses, milleks
  57. aastal oli 215 eurot kuus ja
  58. aastal 235 eurot kuus. 26.10.2017 esitatud hagiavalduse kohaselt nõuab hageja elatist alates oktoobrist
  59. 02.01.2018 menetlusdokumendis on hageja võlgnevuse arvestust täpsustanud, taotledes võlgnevuse väljamõistmist perioodi
  60. a november kuni
  61. a november eest summas 905 eurot. Samas suuruses elatisvõlgnevuse nõue on esitatud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus hageja võlgnevuse arvestusega ei nõustu. 7
  62. a novembris on kostja tasunud elatist 470 eurot. Maakohus on lugenud sellest 235 eurot
  63. a oktoobri elatise (s.o tagasiulatuva nõude) katteks ja 235 eurot
  64. a novembri elatise katteks ning mõistnud kostjalt elatise välja alates 01.12.
  65. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Perioodil
  66. a november kuni
  67. a oktoober (s.o üks aasta enne hagi esitamist) pidi kostja maksma hagejale elatist kokku 2780 eurot (2 × 215 + 10 × 235). Kostja on nimetatud perioodi eest maksnud hagejale elatist kokku 1910 eurot, arvestades maakohtu poolt
  68. a novembris tasutud 235 euro lugemist
  69. a oktoobri elatise katteks. Eeltoodu põhjal tuleb kostjalt PKS § 108 alusel hageja kasuks välja mõista elatisvõlgnevus aasta eest enne hagi esitamist (s.o perioodi 01.11.2016 kuni 31.10.2017 eest) summas 870 eurot (2780 – 1910). Lisaks täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni
  70. a novembri elatise summas 235 eurot väljamõistmise ja ühtlasi tasutuks lugemisega, kuna maakohtu otsuse resolutsioon ei kajasta maakohtu poolt otsuse põhjendustes võetud seisukohta, et
  71. a novembri elatis summas 235 eurot tuleb kostja poolt tasutuks lugeda. Selles osas ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg 5 nõuetele, kuid ringkonnakohus saab vea parandada.
  72. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub suures osas rahuldamisele, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata väga väikeses osas ning vastuapellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, tuleb jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 5 alusel kindlaks ka hageja menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on palunud hüvitada talle õigusabikulu maakohtu menetluses summas 45 eurot ja ringkonnakohtu menetluses summas 225 eurot. Hageja esindaja tunnitasu on 90 eurot. Kostja on teatanud, et ei vaidlusta hageja ringkonnakohtu menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust summas 225 eurot. Ka hageja menetluskuludele maakohtus summas 45 eurot ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulu maa- ja ringkonnakohtu menetluses kokku 270 eurot on põhjendatud ja vajalik ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.