KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2018 Tartu Tsiviilasja number 2-14-6179

) § 44 lg 1, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Ka nõuete rahuldamine toimub siis pankrotiseaduses sätestatud korras. Käesolevaks ajaks on KIS andmetel lõppenud Harju Maakohtu 31. juuli 2017 määrusega kostja I pankrotimenetlus (ainsaks võlausaldajaks hageja) ning on algatatud kostja I võlgadest vabastamise menetlus. Võlgniku, st kostja I (pankrotis), varaks on ka tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üleantud summade alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (TsÜS § 66). Seega ei ole

§ 174

lg 1 grammatilise tõlgenduse korral pankrotivõlausaldajast hagejal võimalik kostjale I kuuluvale tagasinõudeõigusele kohustustest vabastamise menetluse kestel sissenõuet pöörata. Maakohus oli seisukohal, et nimetatud sätet läbi pankrotimenetluse eesmärgi tõlgendades tuleb käesolevas vaidluses asuda siiski vastupidisele seisukohale. Nimelt tuleneb õigusteooriast, et pankrotimenetlusele on omane kollektiivsus ja sellega tihedalt seotud võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte, mille eesmärgiks on sarnases õiguslikus positsioonis võlausaldajate võrdne kohtlemine. Võlausaldajate nõuete rahuldamine nii pankrotimenetluses kui ka sellele järgnevas kohustuste vabastamise menetluses toimub ühiselt jaotusettepanekus ettenähtud jaotiste alusel. Nagu kohus varasemalt KIS-is olevate ning menetlusosalistele teadaolevate määruste põhjal on tuvastanud, oli kostja I pankrotimenetluses ainuke võlausaldaja hageja, kes KIS-ist nähtuva pankrotihalduri lõpparuande kohaselt on jaotise järgi õigustatud saama 100% ning kelle nõuet on Harju Maakohus 31. juuli 2017 määruse resolutsiooni p-s 2 summas 110 236 eurot 88 senti ka tunnustanud. Kuna kostja I pankrotimenetluses ei olnud peale hageja teisi võlausaldajaid, oli maakohus seisukohal, et

§ 174

lg 1 ainuvõlausaldaja korral ei rakendu ning kostja I tagasinõudeõigust kostja II vastu saab hageja maksma panna kostja I kohustustest vabastamise menetluse raames iseseisvalt ning seetõttu tuleb kostjal II anda hageja käsutusse tagasi võidetud tehingu alusel alusetult saadud 12 485 eurot. Maakohus on kirjalikku menetlust määrates (II kd, tl 46-47) kohustanud pooli esitama hiljemalt

1. detsembriks 2017 menetluskulude nimekirjad. Hagejale on kohtumäärus
2. novembril 2017 AET kaudu kätte toimetatud (II kd, tl 51), kuid oma menetluskulude nimekirja ei ole hageja esitanud. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja menetluskuludeks maakohtus tasutud riigilõiv summas 250 eurot (I kd, tl 20). Samuti on esialgses hagiavalduses hageja taotlenud, et kostjatelt mõistetaks solidaarselt hageja kasuks välja TsMS § 177 lg 4 alusel seadusjärgne viivis menetluskuludelt. Maakohus mõistis seega solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja hageja menetluskulu 250 eurot ning viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 6
3. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Maakohtu
4. detsembri 2017 otsus tühistada ning jätta hageja nõue kostja II vastu raha väljanõudmiseks ja hageja käsutusse andmiseks rahuldamata. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt puuduvad kostjatel andmed, et hageja on kohtus nõudnud ühisvara jagamist või esitanud tuvastusnõude, et lugeda kostjate sissetulekud (töötasu) poolte lahusvara hulka kuuluvaks. Ometigi on maakohus otsuse punktis 21 leidnud, et maakohus on menetluses tuvastanud, et perioodil
5. novembrist 2008 kuni täitemenetluse lõppemiseni
6. jaanuaril 2017 oli kostja I ja kostja II kontol olev raha (sh sinna laekunud töötasu) kummagi abikaasa lahusvaraks ning kuna kostja I menetluses tuvastatud ainsa vara (st arvetele laekunud raha) puhul oli tegemist lahusvaraga, puudub ka alus menetleda täiendavalt ühisvara jagamist ja kohustada hagejat vastavasisulise nõude esitamiseks. Selle järelduse alusel on maakohus otsuse resolutsioonis ühisvara jagamata rahuldanud hageja nõude kostja II vastu enammakstud raha tagastamiseks ning kohustanud kostjat II andma hageja käsutusse kogu nn enammakstud raha, s.o 12 485 eurot. Maakohus on summa valesti arvutanud, õige arvutuskäik oleks 11735+705=12
7. Kostjatele tuli üllatusena, et kohus asus kohtuotsuses kostjate abieluvaralepingu alusel tuvastama, et kostja I sissetulek on lahusvara. Hageja ei ole esitanud tuvastusnõuet lugeda kostja I sissetulek kuuluvaks tema lahusvara hulka ning kohus ei ole menetlusosalistega seda menetluses arutanud. Kostjad leiavad, et Riigikohus, märkides oma otsuses, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kas elatiskokkuleppe alusel makstud raha oli kostjate ühisvara, ei pidanud silmas, et maakohus omal initsiatiivil ilma vastava nõudeta menetlusosalise poolt asub tuvastama tema arvates asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Kostjad leiavad, et maakohus on rikkunud TsMS § 436 lõikes 4 sätestatut. Varasem perekonnaseaduse redaktsioon, mis kehtis
8. veebruarini 2008 (redaktsiooni kehtivuse lõpp
9. detsembril 2009) võimaldas sõlmida abieluvaralepingu selliselt, et see hõlmas abikaasade vara osaliselt. Abieluvaralepingu sõlmimisel ei ole kostjad kokku leppinud varasuhte liiki koduse sisustuse esemete ega töötasude osas.
10. novembril 2008 kehtinud perekonnaseaduse § 8 lõikest 2 tulenes, et kui abieluvaraleping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes perekonnaseaduse
11. peatüki
12. jaos „Ühis- ja lahusvara“ sätestatut. Maakohtu otsus ei ole põhjendatud ka selles osas, et kostjat II on kohustatud raha andma hageja käsutusse. Kostjad on seisukohal, et kehtivad õigusnormid ei sätesta võlausaldaja õigust nõuda tagasivõidetud vara võlausaldaja käsutusse. Vara on võimalik nõuda täitemenetluse käigus sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva täituri käsutusse või pankrotihalduri käsutusse. Mingeid muid õiguslikke võimalusi seadusandja ette ei näe. Seega puudub käesolevas asjas tagasivõidetud vara hageja käsutusse andmise alus. Lisaks on

§ 174

lg 1 sätestatud kostjate arvates imperatiivne keeld, mistõttu maakohtu õigusteoreetilised seisukohad või viited erinevatele tõlgendusvõimalustele ei ole asjakohased.

§ 174

lg 1 sisalduvat keeldu ei ole võimalik tõlgendada kui osalist või piiratud keeldu.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja palub alternatiivselt jätta maakohtu lahend muutmata, kuid muuta lahendi õiguslikku põhjendust ning arvutusvea tõttu parandada maakohtu lahendit. Hageja leiab, et õige nõude summa 12 440 eurot (11735 eurot + 705 eurot). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. detsembri 2017 otsus tuleb osaliselt tühistada kostjalt II hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas (otsuse resolutsiooni p 2) ning välja mõista kostjalt II hageja kasuks 12 440 eurot. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu
4. detsembri 2017 otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning mõistab kostjalt II välja hageja kasuks 12 440 eurot (mitte ei kohusta kostjat II andma kohtuotsuse jõustumisel hageja käsutusse 12 440 eurot). Algselt oli hageja nõudeks kostjalt II raha välja mõista ja anda kohtutäituri käsutusse. Seoses menetluse kestel olukorra muutumisega (kuulutati välja kostja I pankrot, lõpetati täitemenetlus hageja nõudes kostja I vastu, algatati kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus) muutis hageja oma nõuet ja palus välja mõista kostjalt II hageja kasuks 11 735 eurot, millele lisandub 01.02.2016 kuni käesolevaks hetkeks osaliselt tühistatud kokkuleppe alusel enammakstud summad (II kd, tl 5-8). Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 442 lg-st 5, mille kohaselt resolutsioon peab olema selgelt arusaadav, oleks pidanud kohus välja mõista kostjalt II hageja kasuks 12 440 eurot ning seetõttu ringkonnakohus täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust. Kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
5. Antud tsiviilasjas tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. aprilli 2017 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
7. aprilli 2016 otsus osas, milles mõisteti kostjalt II välja ja kohustati teda andma kohtutäitur Sirje Taela käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb
8. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis nimetatud viisil. Samuti tühistati ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ning Tartu Ringkonnakohtu
9. aprilli 2016 otsus on jõustunud osas, milles tunnistati kehtetuks kostja I ja kostja II vahel
10. jaanuaril 2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p 2.1.1 osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määra), samuti osas, milles seda kokkulepet kehtetuks ei tunnistatud ning ei rahuldatud osaliselt hagi raha väljamõistmiseks kostjalt II. Lähtudes viidatud Riigikohtu otsusest on Tartu Ringkonnakohtu
11. aprilli 2016 otsus jõustunud elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude osas ning menetlus on jätkunud rahalise nõude osas. Rahaline nõue on aga esitatud üksnes kostja II vastu, kes ainsana saab esitada sellele ka vastuväiteid ja kohtuotsust selles osas vaidlustada (TsMS § 207 lg 2). Tartu Maakohtu
12. detsembri 2017 otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse nii kostja I kui kostja II. Kuna menetlus maakohtus jätkus rahalises nõudes, siis sai maakohtu otsusele esitada apellatsioonkaebuse üksnes kostja II. Kostjal I ei olnud apellatsiooni korras edasikaebamise õigust (TsMS § 630 lg 1), sest seonduvalt rahalise nõudega ei ole ta menetluses pooleks. Ringkonnakohus leiab, et on
13. veebruari 2018 määrusega alusetult võtnud kostja I apellatsioonkaebuse menetlusse ning kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
14. Kostja II apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada kostjalt II hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas. Õige on kostja II väide, et võttes aluseks maakohtu otsuse p-s 18 toodud lähteandmed, on maakohus ebaõigesti arvutanud nõude suuruseks 12 485 eurot. Nõude suuruseks on hageja poolt esitatud arvestuse alusel 12 440 eurot (ning kostja II ei ole vaidlustanud hageja arvestust) ja nimetatud summa tuleb kostjalt II välja mõista hageja kasuks. Tegemist on arvutusveaga ning 8 ringkonnakohus parandab nimetatud osas kohtuotsuse.
15. Muus osas tuleb jätta kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata. 14.
16. Kostja II seisukoha kohaselt oleks hageja pidanud esitama menetluses kostjate vastu ühisvara jagamise hagi ning kohus ei võinud ilma vastava hagi esitamiseta lugeda kostjate sissetulekud (töötasu) poolte lahusvara hulka kuuluvaks. Ringkonnakohus leiab, et selline kostja II väide on ekslik, sest kui kostjatel ei ole ühisvara (vaid lahusvara), siis ei ole võimalik (ega vajalik) ka ühisvara jagamise hagi esitada. Hageja ei pidanud esitama tuvastushagi tuvastamaks, et kostja I sissetulek on tema lahusvara, vaid nimetatud asjaolu on võimalik tuvastada kostja II vastu esitatud rahalise nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna. Seega on maakohus õigesti eelkõige tuvastanud, kas kostja I poolt saadud sissetulek oli ühisvara või lahusvara. Põhjendamatu on kostja II väide, et talle tuli üllatusena, et kohus asus kohtuotsuses kostjate abieluvaralepingu alusel tuvastama, et kostja I sissetulek on lahusvara. Maakohus on kohustanud kostjaid korduvalt vastama, kas
17. jaanuaril 2012 sõlmitud elatiskokkuleppe alusel kostja I sissetulekust kostjale II makstud raha oli kostjate ühisvara (I kd, tl 186-187), kuid kostjad ei ole selle kohtu küsimusele selgelt vastanud (I kd tl 189, 194-195). Hageja taotlusel kohustas maakohus abieluvararegistrit esitama kostja I ja kostja II vahel sõlmitud ning registrile edastatud abieluvaralepingute ärakirjad ja abieluvararegistrist esitati maakohtule
18. novembril 2008 kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaraleping. Maakohus on kostjatele kätte toimetanud
19. oktoobri 2017 kohtumääruse, milles on selgitatud, et kostjad on abieluvaralepingus kokku leppinud, et alates 12.11.2008 on kummagi arvel olev raha tema lahusvara, ning kuna ei ole tegemist kostjate ühisvaraga, ei pea hageja esitama hagiavaldust ühisvara jagamiseks. Kostjatel oli võimalik esitada omapoolne seisukoht seonduvalt abieluvaralepinguga ning nad on seda teinud (II kd tl 43-45, 52). Seega ei saanud olla kostjale II üllatuslik maakohtu seisukoht, et kostja I sissetulek oli perioodil 12.11.2008 kuni 12.12.2016 (registrikaart suleti) lahusvara. Alusetu on kostja II väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4 ning tuvastas ilma vastava nõudeta kohtu arvates asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. TsMS § 436 lg 4 kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja on tuginenud menetluses asjaolule, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt oli kostja I sissetulek lahusvaraks. Kostjal II oli võimalik hageja väitele vastu vaielda ning tõendada omapoolset seisukohta, et abieluvaraleping ei hõlmanud lepingupoolte sissetulekut. Seega ei ole maakohus tuginenud otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Iseenesest õige on kostja II väide, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS redaktsiooni § 8 lg 2 võimaldas sõlmida abieluvaralepingut selliselt, et see ei hõlmanud abikaasade kogu vara, kuid antud juhul ei nähtu abieluvaralepingust, et lepingu sõlmimisel oleksid kostjad välistanud lahusvarana poolte sissetulekud (töötasu). Abieluvaralepingu (II kd, tl 32-34) p 4.
20. kohaselt leppisid kostjad kokku, et nende abielu ajal alates lepingu tõestamise päevast edaspidi soetatav vara või varaline õigus või varaline kohustus jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus võetakse või kelle nimele see registreeritakse või kantakse kinnistusraamatusse. Seega tulenevalt abieluvaralepingu p-st 4.
21. oli kostja I sissetulek tema lahusvaraks ning hagejal puudus vajadus esitada hagi ühisvara jagamiseks. 4.
22. Kostja II väite kohaselt ei sätesta kehtivad õigusnormid võlausaldaja (s.o hageja) õigust nõuda tagasivõidetud vara enda käsutusse ning

§ 174

lg-s 1sätestatud imperatiivne keeld välistab kostjalt II raha väljamõistmise hageja kasuks. 9 Asja materjalide kohaselt kuulutas Harju Maakohus

1. jaanuaril 2017 kell 12.00 välja kostja I pankroti. Pankroti väljakuulutamise aluseks oli võlgniku (kostja I) enda avaldus. Seoses pankrotimenetlusega lõpetati 17.01.2017 hageja nõude osas kostja I suhtes täitemenetlus. Harju Maakohus on
2. juuli 2017 määrusega algatanud kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, jätnud usaldusisiku määramata ja kohustanud võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Kuna käesolevaks ajaks on algatatud kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, siis on ainetu kostja II väide, et raha tuleks välja mõista täitemenetlust läbiviiva täituri käsutusse või pankrotihaldusi käsutusse.

§ 173

lg 3 järgi on võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab usaldusisik lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti.

§ 174

lg 1 kohaselt võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei saa pankrotivõlausaldajad pöörata sissenõuet võlgniku varale.

§-de 172 ja 173 eesmärk on, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu läheks usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik saaks selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Käesoleval juhul ei ole tegemist

§ 173

lg-s 3 nimetatud tuluga, millest peaks võlgnikule jääma 25 protsenti, vaid kehtetust tehingust tuleneva tagasitäitmise nõudega. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asja materjalide kohaselt töötab kostja I Hansa Tehnik OÜ-s (II kd, tl 37) ning kuna ta ise täidab usaldusisiku kohustusi, siis töösuhtes saadud tulust saab ta endale jätta

§ 173

lg-st 4 tuleneva summa, kuid

§ 173

lg-s 4 sätestatud piirang ei puuduta summasid, mis tehingu tagasitäitmise korras kuuluvad võlgnikule tagastamisele. Ringkonnakohus märgib, et võlgnikule peab jääma

§ 173

lg-s 3 nimetatud tulust osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (

§ 173

lg 5), või osa, mis vastab

§ 173

lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem

§ 173lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka Riigikohtu 16.

novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16.3). Iseenesest õige on kostja II väide, et tulenevalt

§ 174

lg-st 1 ei ole üldjuhul pankrotivõlausaldajal õigus pöörata sissenõuet võlgniku varale, samas aga ringkonnakohus, arvestades käesolevas asjas konkreetseid asjaolusid (võlgnik ise täidab usaldusisiku kohustusi, pankrotimenetluses ei ole teisi võlausaldajaid peale hageja, tegemist ei ole võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tuluga või ettevõtlusest saadud tuluga), nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja saab nõuda kostjalt II kostjale I kehtetuks tunnistatud tehingust tagasimaksmisele kuuluvaid summasid otse endale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 26, ringkonnakohus nõustub nendega ning ei korda maakohtu põhjendusi. Siinkohal märgib ringkonnakohus veel, et kuna kostja I (võlgnik) täidab ise usaldusisiku kohustusi, siis tagasitäitmise korras raha saamisel kostjalt II peaks ta selle välja maksma võlausaldajale. Kuna asjas on vaid üks võlausaldajale (hageja), siis on õigustatud kohe (ilma usaldusisiku vahenduseta) kostjalt II raha väljamõistmine hagejale. 15. Apellatsioonkaebus jääb sisuliselt rahuldamata (ringkonnakohus kõrvaldab vaid arvutusvea kohtuotsuse resolutsioonis) ning seetõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ja ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson