← Eesti

2-16-1255/60

Obsah (13)§ 646§ 656§ 392§ 348§ 340§ 148§ 442§ 436§ 438§ 230§ 2§ 328§ 456

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. märts 2018, T

) § 164 lg 1alusel poolte endi kanda. 4

(10)
  1. Kokkuvõtvalt on kohtuotsuse põhjendused järgmised: - - - - - - - - - hageja esitas kahju hüvitamise nõude perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 3 alusel hilinenult peale eelmenetluse lõppu ja seetõttu kohus ei analüüsi kostja süülist tegevust C vara väärtuse vähendamises ja sellega seoses kahju hüvitamist; XXX, YYY ja VVV kinnistute jagamisel tuleb kõrvale kalduda ühisvara jagamise võrdsusest. XXX kinnistu on soetatud 39,78% ulatuses kostja lahusvara arvel ning YYY ja VVV kinnistud 36% ulatuses kostja lahusvara arvel; hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid ega neid tõendanud, millest saaks järeldada, et
  2. oktoobri 2014 muutmise leping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine või sõlmitud pettuse mõjul. PPP ja 3A kinnistud on seega poolte ühisvara; ühisvarast tuleb välja jätta C, MTÜ ja S. C on äriregistrist kustutatud ning seetõttu puudub võimalus osa jagamiseks. MTÜ on isikute vabatahtlik ühendus, mida pole võimalik jagada. Si osa ei kuulu poolte ühisvarasse, vaid MM-le; A osa kuulub ühisvarasse. Osa väärtuseks tuleb lugeda null eurot, sest äriühing on asutatud sissemakset tegemata ja äriühingul majandustegevus puudub. poolte pangakontodel oli
  3. märtsi 2015 seisuga raha 4 744,79 eurot. Väärtpabereid hagejale ega kostjale ei kuulu; laenulepingus järgne laen on võetud abielu ajal eesmärgiga ühise eluaseme soetamiseks ning tegemist on abikaasade solidaarkohustusega. Seisuga
  4. veebruar 2017 on laenujääk 122 713,28 eurot; kostja isalt võetud laen 32 000 eurot jääb kostja kanda. Abikaasa isiklikes huvides tehtud tehingute eest tuleb abikaasal endal ise vastutada, kuna on põhjendamatu koormata ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendada põhjendamatult teise abikaasa osa ühisvara jagamisel, kui abikaasa on võtnud abielu kestel enda isiklike huvide rahuldamiseks kohustusi; kokkulepe, mis kohustab abikaasat maksma teisele abikaasale hüvitisena leppetrahvi ühisvara jagamise nõudes, on tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt ühisvara jagamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Seega on
  5. oktoobril 2014 sõlmitud abieluvaralepingu muutmise lepingu p 4.3.1 tühine ja leppetrahvi tasumise nõue (3 930 eurot ja lisanduv lepptrahv) alusetu; laenulepingust tulenevad kohustused on poolte ühisvara. Hageja ei ole pärast abielu lahutamist laenulepingust tulenevaid makseid tasunud, kostja tasus oma lahusvara arvelt makseid kokku 2 485,92 eurot. Seega kuulub hagejalt PKS § 34 lg 2 alusel kostja kasuks väljamõistmisele hüvitis 1 242,96 eurot; kostja kahju hüvitise nõue hageja vastu 5 751,60 euro ulatuses kohtutäituri tasude näol ei ole põhjendatud. Kohus menetleb käesolevas asjas perekonnavaidlusest tulenevat endiste abikaasade ühisvara jagamise nõuet ja jagab lõpplahendis poolte vahel need menetluskulud, mida pooled on kandnud praeguses asjas. Kohtutäituri tasu ja kulude hüvitamise korda reguleerivad kohtutäituri seadus ja täitemenetluse seadustik ning selleks on eraldi menetlus. HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS
  6. Hageja esitas
  7. veebruaril 2018 apellatsioonkaebuse. Ta palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning uue otsusega jätta vastuhagi rahuldamata ja rahuldada hagi. Hageja märkis, et ta ei vaidlusta otsuse resolutsiooni punkte 5-
  8. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: 5
(10)- - - PPP ja EEE kinnistud kuuluvad hageja lahusvarasse. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, lugedes
  1. oktoobri 2014 lepingu kehtivaks. Leping on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel või alternatiivselt tühistatud; Põhjendamatu on XXX, YYY ja VVV kinnistute jagamisel kalduda kõrvale ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest; maakohus jättis alusetult hindamata kostja süülise tegevuse C ühisosa väärtusetuks muutumisel ja sellest tuleneva kahju hüvitamise nõude suuruse; käsitlemata jäi hageja nõude PKS § 34 lg 3 alusel ja kostjalt ühisvarasse välja mõistmata hüvitise ühisvara väärtuse vähendamise eest. Samuti jättis maakohus kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara väärtuse ning ühisvara väärtuse vähendamise eest välja mõistmata hüvitise; maakohus jättis hageja esitatud tõendid hindamata ega kogunud tõendeid omal algatusel; S osa tuleks lugeda ühisvarasse, sest MM on üksnes osa hoidja. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  2. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse esitada seisukohad küsimuses, kas ja millised menetlusnormide rikkumised maakohtus võivad anda alust maakohtu otsuse tühistamiseks

§ 646

alusel, samuti kas sel juhul peaks ringkonnakohus tühistama otsuse

§ 656lg 4 alusel tervikuna.

Hageja seisukoht on, et vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamine ei ole vajalik, kuna otsuse resolutsiooni p-d 5-8 seonduvad ennekõike materiaalõiguse kohaldamisega ega ole enamikus osas otseselt seotud ühisvara jagamisega. Samas märgib hageja, et jätab

§ 656lg 4 kohaldamise ringkonnakohtu otsustada.

Kostja leiab, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Maakohus on igati põhjendatult poolte ühisvara jaganud. Kui mingi osa ühisvarast on jäänud jagamata, saab seda alati hiljem jagada. Seega ei peaks ringkonnakohus kergekäeliselt kaaluma vaidlustatud otsuse tühistamist ja asja maakohtusse tagasi saatmist. Otsuse tühistamine lükkaks ühisvara jagamise määramatusse aega tulevikus, mis ei ole kummagi poole parimates huvides.

  1. Kostja esitas
  2. märtsil 2018 vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 4–7 osas. Kostja palub selles osas teha uue otsuse, millega: - otsustada, et poolte ühisvaras on kostja isa ees olev laenukohustus 32 000 eurot; määrata, et ühisvaras olevate kinnisasjade ühisomandi lõpetamisel antud kinnisasjade müügist saadava raha arvel täidetakse ka kostja isa ees olev laenukohustus 32 000 eurot; mõista hagejalt kostja kasuks välja 1 242,96 eurot; mõista hagejalt kostja kasuks välja
  3. veebruari 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud leppetrahv 3 930 eurot; mõista hagejalt alates
  4. veebruarist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni kostja kasuks välja leppetrahv 196,50 eurot päevas kindla summana arvestatuna; mõista hagejalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni PPP ja EEE kinnistute ning XXX kinnistu müümiseni kostja kasuks välja leppetrahv 196,50 eurot päevas. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - maakohus mõistis otsuse resolutsioonis (p 5) vääralt kostjalt hageja kasuks välja 1 242,96 eurot, kuigi otsuse põhjendavas osas on mõistnud õigesti hagejalt kostja 6

(10)- - kasuks välja 1 242,96 eurot. Seega on otsuse sisu ja resolutsioon ebaselge ning vastuoluline; maakohus leidis tõendeid ebaõigesti ning ühekülgselt hinnates ja PKS § 18 lg 1 ebaõigesti kohaldades, et kostja isalt perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud laen (32 000 eurot) ei ole ühisvaras olev solidaarkohustus, vaatamata asjaolule, et hageja tunnistas kohtumenetluses, et tegemist on ühisvaras oleva rahalise kohustusega; maakohus jättis ebaõigesti hagejalt kostja kasuks leppetrahvi ja lisanduva leppetrahvi välja mõistmata. Vaidlustatud otsuse põhjendused on leppetrahvi välja mõistmata jätmise osas vastuolulised, kuna ühest küljest kohus tuvastab, et hageja on lepingut rikkunud (mis tähendab, et kostjal on õigus leppetrahvidele), samas tuvastas kohus leppetrahvi sätestava lepingupunkti tühisuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta, see on tähtaegne ja tasutud on riigilõiv. 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb valdavas osas tühistada

§ 646alusel koosmõjus § 656 lg 1 p-dega 1 ja 5 ning lg 2 teise lausega.

Ringkonnakohus saadab tühistatud osas asja maakohtule uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis. Muutmata jääb maakohtu otsus osas, milles kostja nõue kahju hüvitamiseks summas 5 751,60 eurot jäi läbi vaatamata, sest seda ei ole kumbki pool vaidlustanud. 10. Maakohus ei viinud läbi kohast eelmenetlust ega selgitanud välja hageja nõudeid, sellega rikkus ta

§ 392lg 1 p 1, 3 ja 4.

Samuti rikkus maakohus

§ 348lg-st 1 ja §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust.

Need on olulised rikkumised

§ 656lg 1 p-de 1 ja 5 tähenduses.

10.

  1. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et kostja tegevuse tulemusel vähenes C osa väärtus. Ka
  2. veebruari 2017 korraldaval istungil märkis hageja esindaja, et kostja on ühisvara väärtust vähendanud. Maakohus jättis sellekohased väited ja ka võimaliku nõude menetlemata formaalse põhjendusega, et hageja ei esitanud vastavat nõuet tähtaegselt. Samas ei sisalda maakohtu otsuse p-s 16 viidatud
  3. augusti 2017 e-kiri, ega sellele eelneval päeval pooltele saadetud kiri ühtegi selgitust hagejale, et tema nõuded vajaks täiendamist või täpsustamist. Pigem jääb kohtu kirjast mulje, et kohus määras tähtajad seoses vaidlusaluseid kinnisasju käsitlevate väidete ja asjaoludega, mitte aga ei lõpetanud eelmenetlust. Samas ei oleks ka eelmenetlust saanud lõpetada, sest hageja nõuded olid lõplikult välja selgitamata. Eelnevas viidatud korraldaval istungil sedastas kohus üksnes, et tõenäoliselt majandusanalüüsi tegema ei hakka, aga sellest ei pidanud hageja aru saama, et tema nõuet üldse ei menetleta. Kui kohus leidis, et hageja nõue ei ole esitatud korrektselt, siis tulnuks anda

§ 340

¹ lg 1 järgi hagejale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks ja selle tähtaja möödumisel kujundada selge seisukoht nõude menetlemise võimalikkuse kohta. 10.

  1. Maakohus eksitas hagejat ekspertiisi määramisel. Hageja esitas
  2. aprillil 2017 taotluse määrata finantsekspertiis C osa väärtuse ja väärtuse võimaliku vähenemise kindlakstegemiseks, seoses kostja tegevusega pärast oktoobrit
  3. Kohus saatis pooltele
  4. mail 2017 e-kirja, milles kohustas hagejat tasuma kohtu arvele ekspertiisitasu 2 500 eurot. Maakohus ei selgitanud, et ta ei kavatse esitada eksperdile mõlemat hageja küsimust. Lisaks rikkus maakohus

§ 148lg 5, sest nii suures summas ettemakse nõudmise määrus on vaidlustatav.

Hageja tasus nõutud summa ja maakohus määras eksperdi 16. mai 2017 määrusega, mille resolutsiooni p 1 kohaselt rahuldas hageja taotluse. Tegelikult esitas kohus aga eksperdile resolutsiooni p-s 3 ainult küsimuse osa väärtuse kohta ekspertiisi tegemise aja seisuga. Määrus ei sisalda põhjendusi, miks ei määratud ekspertiisi osa väärtuse vähenemise osas. 7

(10)10.
  1. Ühisvara jagamise hagi on olemuselt kujundushagi (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 15 teine lõik). Sellise hagiga on hõlmatud ka PKS § 34 lg 3 alusel ühisvara hulka arvatava hüvitise jagamise nõue. Kui hageja on vastava nõude aluseks olevad asjaolud esile toonud ja avaldanud, et ta soovib vastava hüvitise määramist, ühisvara hulka arvamist ja ka jagamist, siis ei ole kohtul üldjuhul alust jätta nõuet menetlemata pelgalt põhjusel, et eraldi nõudepunkti hüvitise jagamiseks ei ole. 10.
  3. Eelmenetluses jäi välja selgitamata ka poolte tahe ja seisukohad seoses hageja nõudega jagada väidetavalt ühisvarasse kuuluv MTÜ. Kuigi MTÜ ei saa mittetulundusühinguna tõesti kuuluda ühisvarasse ja sellel ei ole ka osale või aktsiale vastavat omandiseost liikmetega, siis ei tähenda see, et mittetulundusühingu liikme varalised õigused ja kohustused ei saaks olla ühisvara jagamise nõude ese. Seda peab maakohus asja uuel läbivaatamisel pooltega arutama ja võimaldama hagejal nõuet soovi korral täpsustada. 10.
  4. Nõuete osaliselt välja selgitamata jätmise tagajärg käesoleval juhul on mh see, et maakohus ei tuvastanud ilmselt kõiki varaesemeid, mille jagamist pooled ühisvarana taotlevad. Sel viisil tehtud lahend ei järgi enam ühisvara jagamise eesmärki. Eelkõige juhul, kui hageja kõnealuseid nõudeid saab menetleda ja need osutuvad osaliselt edukaks, siis võib olla põhjendatud enne pooltel olnud raha ja kinnistute müügist saadava raha jagamist võtta arvesse PKS § 34 lg 3 alusel ühisvarasse arvatavat summat, samuti tuleb hüvitise määramisel hinnata MTÜ-ga seonduvate õiguste ja kohustuste väärtust, kui hageja nõuet vastavalt täpsustab.
  5. Maakohtu otsuse resolutsioon on puudustega, mis on

§ 442

lg 5 rikkumine ja oluline

§ 656lg 2 teise lause tähenduses.

11.

  1. Resolutsiooni p 3.4 kohaselt jättis maakohus poolte pangakontodel
  2. märtsi 2015 seisuga olnud rahast 4 744,79 eurot kummalegi poolele 2 372,39 eurot. Sel viisil tehtud otsustus ei ole selge ega täidetav, sest eeldatavasti ei ole sama raha kontodel enam alles ja mõlemal poolel võib olla põhjendamatult keerukas asuda otsustest justkui nähtuvat nõudeõigust realiseerima. Pigem tuleks ühisvara jagamisel eelistada kummagi poole pangakontol olnud raha jätmist talle ja sellega arvestamist hüvitise väljamõistmisel. Lisaks jääb maakohtu otsustatud viisil 0,01 eurot ühisvarast tegelikult jagamata, st sellele ei oleks õigust kummalgi poolel. 11.
  3. Resolutsiooni p 4 ning sellega seonduvad p-d 2.8 ja 3.2.1 sisaldavad ebamäärast viidet panga arvestatavale viivisele. Kuna kinnisasjade enampakkumise müümise tulemist peab p 3.2.1 järgi raha arvama maha kohtutäitur, siis peab ta otsuse sõnastuse järgi juhinduma menetlusvälise isiku esitatud arvestusest viivise kohta. Kui pank esitab ebaõige viivise arvestuse, siis on pooltel raske kui mitte võimatu takistada põhjendamatu viivise tasumist. 11.
  4. Resolutsiooni p-ga 5 mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 1 242,96 eurot. Otsuse põhjendava osa p 100 teises lauses märgib kohus, et see summa tuleb välja mõista hagejalt hageja kasuks. Sama punkti esimese lause ja otsuse p 13 alapunkti 10 järgi on maakohus tegelikult asunud lahendama kostja nõuet 1 200,62 euro saamiseks, aga selle tulemusel teinud otsuse kostjalt hageja kasuks raha väljamõistmise kohta. Sellele rikkumisele tugineb kostja põhjendatult ka vastuapellatsioonkaebuses. 11.
  5. Resolutsiooni p-dest 7 ja 8 ei selgu, kumma poole nõuded on kohus jätnud rahuldamata või läbi vaatamata. Siiski ei mõjuta see p 8 osas otsuse jõustamist, sest seda ei ole vaidlustatud.
  6. Maakohtu põhjendused on osaliselt vastuolulised. Eelkõige ei ole otsusest võimalik aru saada, kas ja millistel alustel maakohus otsustas, et abieluvara lepingu muutmise
  7. oktoobri 2014 leping on kehtiv. 12.1.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (Riigikohtu

  1. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-17, p 9, ja selles viidatud
  2. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14;
  3. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 18). 8

(10)12.
  1. Vaidlustatud otsuse p-s 37 sedastas maakohus õigesti, et esmalt tuleb kontrollida kõnealuse lepingu tühisuse väidet, seejärel tühistamise väidet. Siiski asus maakohus kohe järgmises p-s 38 ebaloogiliselt tegelema tühistamise formaalsete eelduste kontrollimisega. 12.
  2. Otsuse p-s 42 tuvastab maakohus, et muutmise lepingu eel pooled läbirääkimisi ei pidanud, ja sedastab, et pooltel oli kohustus teineteist olulistest asjaoludest teavitada. Mingit järeldust sellest asjaolust ega sedastusest maakohus ei tee. Seevastu analüüsib maakohus järgnevas peamiselt üksnes seda, et hageja on hilisemates e-kirjades viidanud muutmise lepingule ja sellest lähtunud. 12.
  3. Maakohus võtab otsuse p-s 46 põhjendatult aluseks Riigikohtu seisukoha, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Siiski ei anna maakohus seisukohas märgitud asjaolude (eksimine ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese õiglustunde ja väärtushinnangute või õiguse mõne üldpõhimõtte vastu) käesoleval juhul esinemisele üldse mingit sisulist hinnangut. Piisav ei ole sedastamine, et hageja ei tõendanud tehingu vastuolu heade kommetega. Nagu maakohus ka ise õigesti viitas, siis avaldub kõnealune vastuolu teatavates asjaoludes, mis kohtul tuleb poolte väidete põhjal tuvastada ning seejärel hinnata, kas need vastavad tehingu heade kommete vastasuse konkreetsele alusele. Seda ei ole maakohus teinud. 12.
  4. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu otsuse p-s 48 väljendatud arusaama, et tehingu tühisus heade kommete vastasuse alusel või tühistamine pettuse alusel on igal juhul välistatud üksnes tehingu notariaalse tõestamise tõttu. Seda seisukohta ei ole maakohus ka põhjendanud. Samuti ei ole loogiliselt jälgitav p 54 käsitlus, et pettusele ei või tugineda pool, kes lepingu sõlmis teadlikult, ja p 55 seisukoht, et pettuse väitele ei saa tugineda hiljem abielu lahutamist nõudnud abikaasa. Tervikuna jääb vaidlustatud otsusest hoomamatuks, millisel alusel maakohus lõpuks eitas hageja tühistamisavalduse toimet: kas see on hilinenud (nii nt maakohtu otsuse p 59) või toimetu vahepealse heakskiidu tõttu (p 56) või tegelikult pettust ei esinenud (nt p 60). 12.
  5. Kui maakohus otsuse p-s 60 kokkuvõtvalt sedastab, et muutmise leping on kehtiv, siis asub ta p-s 72 seisukohale, et sama lepingu p 4.3.1 on siiski tühine TsÜS § 86 alusel. Kuna viidatud paragrahv koosneb paljudest normidest, siis ei ole arusaadav, millist neist pidas maakohus tühisuse aluseks. Siiski saab otsuse p-dest 41, 48 ja 60 nende koosmõjus järeldada otsustust, et muutmise leping ei ole tühine mh vastuolu tõttu heade kommete ega avaliku korraga. Samas alustab kohus p-s 69 uuesti sarnast analüüsi leppetrahvi kokkuleppe osas ja jõuab järeldusele, et selles osas on muutmise leping tühine. Sel viisil on vaidlustatud otsuse põhjendused olulises osas vastuolulised. 12.
  6. Põhjendatud on hageja kaebuse väide, et maakohus ei ole järjekindel ka muutmise lepingu p 4.2 osas. Kui see sisaldab kehtivat kokkulepet, siis tulnuks ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade müügist saadav raha jagada poolte vahel võrdselt. Vaidlustatud otsuse p-st 85 võib aru saada, et maakohus pidas seda kokkulepet kehtivaks, aga jättis selle siiski rakendamata. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et viidatud kokkulepet ei saa rakendada ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade müügist saadava tulemi jagamisel, siis tuleb õiguslikult korrektselt analüüsida ka poolte võrdsusest kõrvalekaldumist. Vaidlustatud otsuses on maakohus põhjendamatult kohaldanud enne
  7. juuli 2010 kehtinud PKS norme varaesemetele, mis omandati pärast seda kuupäeva.
  8. Mõlemad pooled tuginevad kaebustes sellele, et nende esitatud väited ja tõendid on osaliselt jäänud hindamata. Sellega tuleb nõustuda. Maakohus käsitles poolte väiteid ja hindas asjas kogutud tõendeid üksnes valikuliselt. 13.1.

§ 438

lg 1 esimene lause sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 442lg 8 näeb mh ette, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu 9

(10)tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab sama sätte järgi otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole faktiliste väidetega, samuti tuleb kõiki tõendeid analüüsida või siis tõendi arvestamata jätmist põhjendada. Neile nõuetele maakohtu otsus ei vasta. 13.2. Sisuliselt on õige hageja kaebuse käsitlus, et hagilises abieluasjas peab kohus olema piisavalt aktiivne tõendite kogumisel (

§ 230lg 3, Riigikohtu 27.

septembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 25 kuues lõik). Seetõttu ei ole asjakohased otsuses sisalduvad etteheited pooltele, et mõni asjaolu on tõendamata, kui kohus ei ole varasemalt teinud poolele vähemalt ettepanekut selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid esitada. 13.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et S osa ühisvarasse kuuluvuse vaidluse saab käesoleval juhul lahendada pelgalt äriregistri andmetele ja MM kirjalikule vastusele tuginedes. Äriregistri andmed on informatiivsed ja neist ei tulene õiguslikke tagajärgi. Menetlusvälise isiku kirjalikul ütlusel ei ole märkimisväärset tõendusjõudu. Selles osas ei ole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud.
  2. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (

§ 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.

See on aga võimalik üksnes juhul, kui poolte nõuded on selged. Üldjuhul ei peaks nõuete ulatus ja sisu selguma apellatsioonimenetluses. Eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu

  1. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 24 teine lõik, ja selles viidatud
  2. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Käesoleval juhul on maakohtu rikkumised sedavõrd ulatuslikud, et põhjendatud on asja uuesti arutamiseks saatmine maakohtule eelmenetluse staadiumis.
  3. Ringkonnakohus on

§ 646alusel otsuse tühistamisel seotud kaebuse piiridega (Riigikohtu 24.

jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). Poolte kaebustega on sisuliselt vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna, v.a resolutsiooni p 8, millega kostja nõue kahju hüvitamiseks jäi läbi vaatamata. Pidades silmas ühisvara jagamise menetluse eripära, on otsuse ülejäänud osas tervikuna tühistamine ja ühisvara jagamise vaidluse kogu ulatuses maakohtus uuesti lahendamine kooskõlas

§-s 2 sätestatud eesmärkidega. Vaidlustamata p 8 osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi edasi kaebamata jõustunud.

16. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.