← Eesti

2-17-6060/26

Obsah (21)§ 174§ 162§ 657§ 651§ 456§ 232§ 654§ 436§ 392§ 334§ 272§ 138§ 144§ 175§ 210§ 445§ 634§ 652§ 633§ 173§ 171

Tsiviilasi nr: 2-17-6060 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-6060 Otsuse tegemise aeg ja koht 29.03.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ee

) § 162 lg 1 alusel.

  1. Maakohtu hinnangul on hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks riigilõiv 650 eurot, mis tuleb seetõttu kostjalt hageja kasuks välja mõista.
  2. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt hageja lepingulise esindaja kulud 5303 eurot 60 senti. Maakohus selgitas, et

§ 174

lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Samas peab sellisel juhul olema menetlusosalisel tekkinud kohustus hüvitada kolmandale isikule menetlusosalise eest kantud kulud (vt Riigikohtu 09.11.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 13). Praegusel juhul kinnitas hageja, et tal on sõlmitud õigusabikindlustusleping D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-ga ja hageja ise ei ole lepingulisele esindajale kulusid kandnud. Hageja esitatud arvetest nähtuvalt on kõik lepingulised esindaja arved esitatud hageja kindlustusandja nimele. Tulenevalt õigusabikindlustuslepingu olemusest ei teki hagejal kohustust hüvitada kindlustusandjale hagejat esindanud advokaadi kulusid (tasu), sest tegemist on kindlustusriski realiseerumise tagajärjel tekkinud kuludega, millised jäävad kindlustusandja kanda. Õigusabikindlustuslepingu eesmärgiks ongi kaitsta klienti kindlustusriski (st vaidluse) realiseerumisega kaasnevate kulude vastu. Kuivõrd hagejal ei ole kohustust hüvitada kolmandale isikule hagejat esindanud lepingulise esindaja kulusid, asus kohus seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt lepingulise esindaja kulude väljamõistmist

§ 162lg 1 ja § 174 lg 9 alusel.

Hageja apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsuse peale on esitanud hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud kostjalt välja mõistmata. Hageja palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja menetluskulud 5303 eurot 60 senti või alternatiivselt saata nimetatud kulude väljamõistmise osas asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus maakohus ekslikult seisukohale, et hagejat esindanud lepingulise esindaja tasu hüvitamise välistab asjaolu, et hagejal oli sõlmitud kindlustusleping. Maakohus on valesti rakendanud ja tõlgendanud

§ 174lg 9.

Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks hagilt tasutud riigilõivu 650 eurot. Riigilõivu oli tasutud Njord Advokaadibüroo OÜ (kes on antud kontekstis samuti kolmas isik) poolt ning lõppastmes kandis selle kulu kindlustusandja. Kui maakohtu otsuse kohaselt ei pea kostja hüvitama neid hageja menetluskulusid, mida 4

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 kandis hageja eest kolmas isik, siis jääb arusaamatuks, miks maakohus mõistis kostjalt välja riigilõivu, kuid jättis välja mõistmata lepingulise esindaja tasu.
  1. Sõlmides kindlustuslepingu kindlustusandjaga, kindlustas hageja enda riski kohtumenetlusest tingitud menetluskulude osas. Õigusabikindlustusega kaitstakse kindlustusvõtja (praegusel juhul hageja) ja mitte kohtumenetluse teiste osaliste (kostja) õiguslikke huve. Kahjukindlustuse eesmärgiks ja sisuks on vastavalt VÕS § 476 lgle 1 hüvitada kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel. Vabastades praeguses menetluses kostja hageja menetluskulude kandmisest, laiendas maakohus kindlustuse kehtivuse kostjale, luues olukorra, kus tänu hagejal kehtiva kindlustuspoliisi olemasolule, vabanes kostja hageja menetluskulude hüvitamise kohustusest.
  2. Maakohtu käsitlus on ebaõige ka seetõttu, et see võib põhjustada menetlusõiguste kuritarvitamist. Nii võib menetlusosaline venitada menetlust ja tekitada sellega teistele osalistele kahju täiendavate õigusabikulude näol. Seejuures ei pea menetlust venitav ja takistav pool arvestama menetluse takistamisega põhjustatud menetluskulude kandmise riskiga, kuna ta ei pea vaatamata

§-s 169 sätestatule neid hüvitama.

  1. Hageja möönab, et kohus peab vältima olukordi, kus menetluskulude väljamõistmine oleks menetlusosalise jaoks ebaõiglane (nt lepingulise esindaja kulusid ei tekkinud). Praegusel juhul ei kaitsnud kindlustusandja hageja õiguslikke huve (sh lepingulise esindaja või advokaadi teenuse võimaldamine) tasuta, vaid põhjusel, et hageja täitis kindlustuslepingust tuleneva kohustuse tasuda kindlustusmakseid. Kostja vastuapellatsioonkaebus
  2. Kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas. Alternatiivselt palub kostja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
  3. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS § 127 lg 5, kuigi kostja viitas korduvalt asjaolule, et kahjuhüvitise tulemusel saab hageja kapitaalremonti vajava korteri asemel sisuliselt kapitaalremonditud korteri. Kostja selgitas, et tema hinnangul hageja rikastub kostja arvel, mistõttu maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 127 lg-t 5 või vähemalt põhjendama, miks seda normi ei kohaldata.
  4. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, kui jättis arvesse võtmata Swedbank AS-i 16.02.2016 koostatud akti. Swedbank AS on professionaalne kahjuhindaja ning aktis on kõik teostatavad tööd koos materjalide koguse ja hinnaga loetletud. Ekspert on leidnud, et taastusremondi hind on kokku 6169 eurot 54 senti. Samas lähtus maakohus otsuse tegemisel 13 kuud pärast veeavariid antud hinnangust, kuid jättis täielikult tähelepanuta vahetult pärast veeavariid tehtud akti. Lisaks ei võtnud maakohus arvesse, et 01.03.2017 eksperthinnangus ei arvestatud materjalide amortisatsiooni ega 5

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 nende eelnevat väärtust kahju hüvitise määramisel. Ainuüksi seetõttu oleks pidanud maakohus lugema tõendi ebausaldusväärseks ja lähtuma kostja esitatud hinnangutest. Kostja esitatud tõendite kohaselt on parandustööd võimalik teostada veelgi odavamalt.
  1. Maakohtu otsus on puudulikult põhjendatud, sest selles ei ole võetud seisukohta kõikide kostja väidete osas. Kostja juhtis 17.05.2017 vastuses tähelepanu asjaolule, et hinnapakkumine sisaldab juba tehtud töid. Maakohus ei ole mh selgitanud niiskusekoguriga seonduvaid väiteid. Kostja hinnangul puudub vajadus niiskuskoguri rentimiseks, sest asjas on juba tuvastatud, et kostja palvel tegi seda kahju tekitanud ehitusfirma. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta kostja väite, et Ehitusekspert OÜ aruandes on pakutud vanad DSP-plaadid asendada uute kaasaaegsete OSB-plaatide vastu. Nende vahe hinnas ja kvaliteedis on suur, mistõttu tegemist ei ole hageja asetamisega kahju tekkimisele eelnenud olukorda. Maakohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et põrandate vahetuseks puudub üldse vajadus. Pärast veeavariid valgus vesi edasi esimesele korrusele ja sealt edasi keldrisse. Kuna esimese korruse korterite laed ei ole hallitanud, ei saa ka hageja põrandad hallitanud olla.
  2. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et hageja jättis tõendamata esemete soetamismaksumuse, nende riknemise ja jääkmaksumuse. Hageja ei ole tõendanud esemete väärtust enne kahju tekkimist. Vastused kaebustele
  3. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  4. Hageja leidis, et vastuapellatsioonkaebus on ebaõigesti menetlusse võetud ja tuleb jätta läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hageja apellatsioonkaebuse alusel

§ 657

lg 1 p 3 järgi tühistada osas, milles hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jäeti 650 eurot ületavas ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kostjalt vastavas ulatuses välja mõistmata, ning saata asi selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus on seega põhjendatud ja tuleb rahuldada, vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. 30. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse temalt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osas. Hageja on vaidlustanud otsuse üksnes kostjalt väljamõistetud hageja menetluskulude suuruse osas, s.o osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud (õigusabikulu) kostjalt välja mõistmata. Seega saab ringkonnakohus kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651

lg 1 järgi osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Osas, milles maakohus menetluse lõpetas ja hagi rahuldamata jättis, on 6

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

Kuivõrd menetluskulude jaotus ja nende hüvitamise kohustus vastaspoole poolt sõltuvad eelkõige asja sisulise lahendamise tulemusest, võtab kolleegium esmalt seisukoha hagi osalist rahuldamist puudutava kostja kaebuse osas ning seejärel lahendab hageja kaebuse menetluskulude hüvitamise osas.

  1. Kostja vastuapellatsioonkaebusest nähtuvalt on maakohus jõudnud hagi osalisel rahuldamisel ebaõigele lõppjäreldusele eelkõige seetõttu, et on hinnanud ebaõigesti tõendeid ning on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 127 lg
  2. Kolleegium kostja kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide olulist rikkumist asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti käsitlenud kahju hüvitamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks on hageja esitatud nõue kostja vastu rahuldatud osas põhjendatud. Ringkonnakohus järgib hagi osalist rahuldamist puudutavas osas maakohtu otsuse põhjendusi, mistõttu ei pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata 32.

Vastuseks kostja kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt, et ei nõustu etteheitega, nagu oleks maakohus arvestanud asja lahendamisel põhjendamatult üksnes Ehitusekspert OÜ aruandega. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus analüüsinud kõiki esitatud asjakohaseid tõendeid, sh kostja esitatud erinevaid hinnapakkumisi ja kalkulatsioone, ning põhjendanud seda, miks tuleb anda Ehitusekspert OÜ aruandele suurem tõenduslik kaal. Maakohtu põhjendused on arusaadavad ja järelduse kujunemine jälgitav. Ringkonnakohus selgitab, et tõendi usutavuse ja kaalukuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata vastavas osas tõendeid maakohtust erinevalt või anda menetluses tuvastatud asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Menetlusosalise mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseenesest aluseks otsuse tühistamisele, kui kohus on järeldustele jõudmisel materiaalõigust õigesti kohaldanud ning ei ole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. 33. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus Ehitusekspert OÜ aruandele tuginedes rikkunud

§ 436lg-t 3.

Arvestades

§ 392

lg 1 p-s 4, 463 lg 1 esimeses lauses ja § 238 lg-s 4 sätestatut, pidanuks maakohus võtma Ehitusekspert OÜ aruande ja selle lisade vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta selge seisukoha juba eelmenetluses (vt nt Riigikohtu 20.06.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Selle tegemata jätmisega ei ole maakohus praegusel juhul menetlusõiguse norme siiski oluliselt rikkunud. Kostjal oli maakohtu menetluses võimalik kõnealust tõendit uurida ning selle kohta arvamust avaldada (kostja on seda ka teinud). Lisaks on maakohus toimikust nähtuvalt selgitanud 04.09.2017 toimunud kohtuistungil pooltele tõendamiskoormust, sh seda, et kui kostja leiab, et hageja esitatud tõendid kahju suuruse tuvastamiseks on ebaõiged või kulud ülepaisutatud, tuleb kostjal esitada omalt poolt tõendid (tl 137 pöördel). Samal istungil kinnitas kostja esindaja, et täiendavaid 7

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 tõendeid kostja esitada ei soovi (tl 137 pöördel). Seetõttu ei saanud kostjal jääda taotlused tõendite kogumiseks või vastuvõtmiseks esitamata põhjusel, et maakohus ei võtnud enne otsuse tegemist selget seisukohta Ehitusekspert OÜ aruande (kui tõendi) vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta. 34. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu kostja käsitlus, et Ehitusekspert OÜ aruandele tuleks kohaldada

§ 334lg-s 1 sätestatud vorminõudeid.

Ehitusekspert OÜ aruanne on käesolevas asjas dokumentaalne tõend, eriteadmistega isiku arvamus (

§ 272lg 2).

Dokumentaalse tõendi puhul on oluline eelkõige selle taasesitatav kuju (

§ 272

lg 1), muid üldisi vorminõudeid dokumentaalsele tõendile

-ist ei tulene. Ehitusekspert OÜ aruande lisas sisalduv käsikirjaline tekst (tl-d 39–44) ei ole ringkonnakohtu arvates iseenesest loetamatu. Kostja väide, et käsikirjalisest tekstis oli temal ja tema nõustajatel oluliselt keerulisem aru saada, ei muuda kõnealust tõendit lubamatuks või asjakohatuks. 35. Samuti ei saa nõustuda kostja väidetega, et maakohus on jätnud otsuses osadele tema väidetele vastamata, mistõttu on kohtuotsus puudulikult põhjendatud (

§ 436lg 1).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus kõiki kostja õiguslikku tähtust omavaid väiteid piisava põhjalikkusega käsitlenud.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka kostja etteheited VÕS § 127 lg 5 kohaldamata jätmise osas. Viidatud sätte kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kuigi maakohus ei ole otsuses VÕS § 127 lg-le 5 otseselt viidanud, on kohus sellega sättega otsuse p-st 10 nähtuvalt arvestanud, leides, et kostja pole tõendanud, et hageja oleks saanud taastada korteri avariieelse olukorra väiksemate kuludega.
  2. Kolleegium rõhutab, et kuigi kahju hüvitamine ei tohi olla kannatu rikastumise allikaks, ei tohi kahju tekitamisega põhjuslikus seoses oleva kasu mahaarvamine VÕS § 127 lg 5 kohaselt olla ka vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 1). See tähendab, et kohtul tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel kaaluda, kas kannatanu suhtes on õiglane arvata maha kasu olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (Riigikohtu 25.10.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04 , p 26; 02.12.2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-133-15, p 17). Kolleegium rõhutab, et VÕS § 132 toodud juhtudel ei ole kahju hüvitamise kohustuse eesmärk vara väärtuse säilitamine, vaid vara koosseisu säilitamine. Seetõttu ei anna mh alust kahjuhüvitise vähendamiseks kostja poolt välja toodud asjaolu, et remondi käigus vahetatakse amortiseerunud ja kulunud materjalid uute sh tehnoloogiliselt uute materjalide vastu (nt vanad DSP-plaadid asendatakse OSB-plaatidega). Kolleegium leiab, et poolte esitatud tõendite põhjal ei olnud hagejal võimalik korteri remondi tellimisel ja uputuse tõttu kahjustada saanud esemete asendamisel kasu saamist kahju hüvitamise käigus objektiivselt vältida. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, 8

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 et kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks saanud taastada korteri avariieelse olukorra (st oma vara koosseisu) väiksemate kuludega.
  1. Eelmärgitust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hageja nõue on otsusega rahuldatud osas tõendatud ning aluseid kahjuhüvitise vähendamiseks või sellest kasu mahaarvamiseks ei esinenud. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas muutmata.
  2. Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha hageja apellatsioonkaebuse osas.
  3. Praeguses asjas puudub vaidlus, et hageja kindlustas õiguslike vaidluste tõttu tekkivate õigusabikulude kandmise riski, sõlmides kindlustusandja D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-iga õigusabikulude kindlustuslepingu (kindlustusleping). Vaidlust ei ole ka selles, et kindlustusandja on hageja seniseid õigusabikulusid pidanud põhjendatuks kindlustuslepingu alusel hüvitada, st hageja eest on tema lepingulise esindaja esitatud arved tasunud kindlustusandja. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas hagejal on õigusabikulude kindlustuse olemasolu korral õigus nõuda kostjalt lepingulise esindaja kulude väljamõistmist. 41.

§ 138

lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu.

§ 144

p 1 järgi on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud.

§ 175

lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt.

§ 174

lg-st 9 tulenevalt ei ole menetluskulude hüvitamiseks oluline, kas menetluskulud kandis kulud ise või kandis menetlusosalise eest kulud muu isik. 42. Maakohus jättis hageja lepingulise esindaja kulud kostjalt välja mõistmata

§ 174

lg 9 alusel põhjusel, et hagejal oli õigusabikulude kindlustus, kindlustusandja kolmanda isikuna kandis need kulud vastavalt hagejaga sõlmitud kindlustuslepingule ning hagejal ei ole tekkinud kulude kandmise kohustust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus tõlgendanud

§ 174lg-t 9 praegusel juhul põhjendamatult kitsalt.

Maakohtu viidatud Riigikohtu praktikas (Riigikohtu 19.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 13) ei kandnud kolmas (menetlusväline) isik menetlusosalise eest kulusid õigusabikulude kindlustuse alusel. Ringkonnakohus märgib, et õigusabikulude kindlustuse korral kohustub kindlustusandja VÕS § 526 lg 1 järgi kaitsma kindlustusjuhtumi toimumisel kindlustusvõtja õiguslikke huve lepinguga ettenähtud ulatuses ja kandma seetõttu tekkivad õigusabi-, menetlus- ja muud seesugused kulud. Sama lõike kohaselt eeldatakse, et kindlustus katab õigusabi nii kohtus kui haldusmenetluses, samuti väljaspool ametiasutusi. Õigusabikulude kindlustus on üks kahjukindlustuse liikidest, millele on seega kohaldatavad nii kindlustuslepingu üldosa 9

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 (VÕS
  1. ptk) sätted kui ka kahjukindlustuse üldsätted (VÕS
  2. ptk
  3. jagu) niivõrd, kui see ei lähe vastuollu õigusabikulude kindlustuse olemusega.
  4. Seega kohaldub asjas eelduslikult ka VÕS § 492 lg 1, mille järgi läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Olemuslikult on ka tsiviilkohtumenetluses kantud menetluskulude hüvitamise nõue kaotanud poole poolt tekitatud kahju hüvitamise nõue, mille maksmapaneku ja ulatuse osas on

is ette nähtud eriregulatsioon. VÕS § 492 lg 1 on küll dispositiivne säte, kuid sellest kõrvalekalduvaid kokkuleppeid ei ole maakohus tuvastanud. Apellatsioonimenetluses on hageja viidanud D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsi Õigusabikindlustuse üldtingimuste p-ile 10.5, millest tuleneb, et kui kindlustusandja on eelnevalt kindlustatud isikule õigusabikulud hüvitanud, peab kindlustatud isik kindlustusandjale tagastama kohtu või muu pädeva asutuse poolt tagastatud või vastaspoole poolt tasutud õigusabikulud seitsme kalendripäeva jooksul alates makse laekumisest (vms viisil õigusabikulude tasumisest) (tl 190 pöördel). 44. Eelmärgitust järeldub, et hageja menetluskulude hüvitamise nõue on seaduse alusel eelduslikult üle läinud kindlustusandjale (ulatuses, milles ta on vastava kahju hüvitanud). Arvestades samas analoogia korras

§ 210

lg-tes 1 ja 2 sätestatut, ei peaks nõude üleminek (eriõigusjärglus) iseenesest mõjutama menetlust ega takistama kostjalt hageja kasuks menetluskulude väljamõistmist. Vastupidine käsitlus võiks kolleegiumi arvates viia ka hageja apellatsioonkaebuses viidatud ebamõistlike tulemuseni. Eelkõige võib tekkida olukord, kus tänu õigusabikulude kindlustuse olemasolule vabaneb hoopis menetluse vastaspool menetluskulude hüvitamise kohustusest.

§ 174

lg-st 11 tuleneva piirangu tõttu ei saaks kindlustusandja (hageja eriõigusjärglasena) esitada ka hilisemalt kostja vastu nõuet käesolevas tsiviilasjas kantud menetluskulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Vähemalt ei toeta sellist võimalust senine kohtupraktika. Kolleegium nõustub hagejaga, et VÕS § 526 lg 1 kohase õigusabikulude kindlustuse eesmärgiks ei saa olla kolmandate isikute (praegusel juhul kostja) menetluses osalemisest tingitud menetluskulude kandmise riski kindlustamine. Iseenesest ei saa välistada VÕS § 492 lg 1 alusel nõude üleminekust tekkivaid võimalikke vaidlusi kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel, kuid neid ei ole võimalik lahendada menetluskulude väljamõistmisel vastaspoolelt. 45. Seega leiab kolleegium, et maakohus ei saanud jätta hageja menetluskulusid kostjalt välja mõistmata üksnes põhjusel, et need oli õigusabikulude kindlustuse alusel kandnud hageja kindlustusandja (ning hagejal ei ole tekkinud kulude kandmise kohustust). 46. Lisaks on hageja kolleegiumi hinnangul põhjendatult märkinud, et maakohtu käsitlusest lähtudes tulnuks jätta kostjalt välja mõistmata ka hagilt tasutud riigilõiv 650 eurot, mille oli hageja eest tasunud Njord Advokaadibüroo OÜ ning mis 10

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 lõppastmes kuulub õigusabikulude kindlustuse alusel kandmisele kindlustusandja (mitte hageja) poolt. Selles aspektis on maakohtu otsus vastuoluline. 47. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus

§ 175

lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta. Riigikohus on leidnud, et kuivõrd menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel, peab esmane menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus (vt nt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21). Kuivõrd praegusel juhul on jäetud hageja õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus

§ 175

lg 1 alusel maakohtu poolt sisuliselt analüüsimata, kitsendaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine esmakordselt ringkonnakohtus põhjendamatult menetlusosaliste õigust vaidlustada kulude hüvitamist. Seetõttu saadab ringkonnakohus menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas asja uueks lahendamiseks maakohtule.

  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada käesolevas otsuses esitatud seisukohtadega õigusnormi kohaldamisel ning selle põhjal hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikust sisuliselt hinnata.
  2. Hageja on taotlenud kostjalt väljamõistetavate menetluskulude kandmist kolmanda isiku (D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS-i) arvele, mida saab kolleegiumi hinnangul käsitleda kui taotlust menetluskulude hüvitamise osas otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks (

§ 445lg 1).

Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht ka selle taotluse osas. Ringkonnakohus märgib, et varasemalt on kohtud sarnaseid taotlusi rahuldanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-15405 ja 10.07.2015 otsus tsiviilasjas nr 2-14-1344; Harju Maakohtu 13.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-12801 ja 14.02.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12779). 50. Ringkonnakohus andis 31.01.2018 kirjaga menetlusosalistele võimaluse esitada seni esitamata avaldusi ja seisukohti kirjalikult kuni 01.03.2018 (tl 189). Ühtlasi selgitas kohus pooltele

§ 634sätete sisu.

Hageja on koos 08.02.2018 esitatud täiendavate seisukohtadega esitanud ringkonnakohtule täiendava dokumendina D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsi Õigusabikindlustuse üldtingimused ÜT20112 (Õigusabikindlustuse üldtingimused). Kolleegium märgib, et apellatsiooniastmes saab

§ 652

lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning uue tõendi esitamise lubatavust peab pool põhjendama. Lisaks järeldub

§ 633

lg-st 5, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt nt Riigikohtu 29.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9907, p-d 18, 19). Eelmärgitut arvestades puudub kolleegiumil võimalus kaaluda alles 08.02.2018 esitatud dokumentaalse tõendi vastuvõtmist, mille hilisema esitamise lubatavust pole põhjendatud, ning selle vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kuivõrd dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. Eelmärgitu 11

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-6060 iseenesest ei välista Õigusabikindlustuse üldtingimuste tõendina vastuvõtmise taotlemist asja uue läbivaatamise käigus maakohtus. Menetluskulude jaotus 51. Kostja vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

§ 173

lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab kostja vastuapellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas muutmata, peab kolleegium põhjendatuks jätta ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse saab määrata käesoleva otsuse p-s 47 toodud põhjendustel kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.