← Eesti

1-16-2277/124

Obsah (7)§ 199§ 331§ 141§ 184§ 63§ 21§ 65

1-16-2277 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2277 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 199lg 2 p 7,8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 22.

novembri 2017. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Arend Kaljurand ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Gardi Anderson Prokurör Süüdistatav Arend Kaljurand isikukood 36903184267, elukoht XXX, XXX, kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 12.02.2009 otsusega

§ 331

järgi ja Pärnu Maakohtu 04.07.2016 otsusega

§ 141

lg 2 p 6, § 184 lg 1 - § 25 lg 2 järgi Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa riigi õigusabi korras RESOLUTSIOON

  1. Jätta Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsus Arend Kaljuranna süüdistusasjas

§ 199lg 2 p 7,8 järgi muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

  1. Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Arend Kaljurannale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 198 (ükssada üheksa kümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 33 (kolmkümmendkolm) eurot.
  2. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Arlend Kaljurannalt välja 198 (ükssada üheksakümmend kaheksa) eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  3. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Pärnu Maakohtu
  5. juuli
  6. a otsusega tunnistati Arend Kaljurand süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 141 lg 2 p 6 järgi 8-aastase vangistusega,

§ 199

lg 2 p-de 7 ja 8 järgi 4-kuulise vangistusega ning

§ 184

lg 1 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 1 aasta.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ja moodustati liitkaristuseks vangistus 8 aastat 6 kuud. Ühtlasi rahuldati kannatanu UM tsiviilhagi ja mõisteti A. Kaljurannalt välja UM kasuks 2300 eurot. 1.

  1. Varguse süüdistuse kohaselt tungis A. Kaljurand
  2. augustil 2014 grupis koos kriminaalmenetluses tuvastamata isikuga ebaseadusliku omastamise eesmärgil võrkaia ja väravatega piiratud kinnistule Jõgevamaal ning varastas sealt 5 tihumeetrit talasid mõõtmetega (mm) 150 x 150 x 6000 ja 150 x 150 x 4000 kokku väärtusega 1250 eurot, 3 tihumeetrit prusse mõõtmetega 50 x 150 x 6000 väärtusega kokku 750 eurot, 3 tihumeetrit laudu mõõtmetega 25 x 150 x 6000 väärtusega kokku 300 eurot. Kirjeldatud vargusega tekitas A. Kaljurand kannatanu UM-le varalist kahju kokku 2300 eurot. 1.2.

§ 141lg 2 p 6 järgi esitati A.

Kaljurannale süüdistus selles, et olles varem toime pannud karistusseadustiku

  1. peatüki
  2. jaos nimetatud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo, pani ta
  3. juulil 2015 toime uue vägistamise. Lisaks süüdistati A. Kaljuranda

§ 184

lg 1 - § 25 lg 2 järgi suures koguses amfetamiini ebaseadusliku omandamise ja valdamise katses.

  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Kaljurand ja tema kaitsja Monica MeristoDmitrijev, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja taotles alternatiivselt A. Kaljurannale mõistetud karistuse kergendamist.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust ja piisavalt põhjendanud kohtuotsusest tulenevaid järeldusi. Isegi kui süüdistatav ei aidanud varguse episoodis viia kannatanu puitmaterjali sõidukisse, ei välista see tema vastutust kaastäideviijana

§ 21lg 2 mõttes, kuna tema teopanus varguse initsiaatorina oli oluline.

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. Kaljuranna kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kes taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis esitatud seisukohad olid järgmised. 2

(9)Maakohus ei ole võimaldanud A. Kaljurannal tõendada kaitseversiooni. Kohtualune esitas maakohtule taotlused tunnistajate väljakutsumiseks, kuid kohus jättis need tähelepanuta. Kannatanu lähedased, kes korteris sündmuse ajal viibisid, ei näinud vägistamist pealt. Lisaks on maa- ja ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et A. Kaljurand viibis korteris väga lühikest aega. Kohtud ei arvestanud tõendit selle kohta, et alates
  1. juulist 2014 oli A. Kaljuranna liikumisvõime piiratud. Tema jalg oli kipsis ja ta ei saanud vargust
  2. augustil 2014 toime panna. Kannatanu UM ei tundnud A. Kaljuranda ära ja andis tema kohta eeluurimisel tema tundemärkidele mittevastava kirjelduse. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millises väärtuses oli UM kinnistul puitmaterjali ladustatud. Kahju suuruse kindlaksmääramisel on lähtutud üksnes kannatanu ütlustest, kuid dokumente selle kohta ei ole esitatud.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsusega nr 3-1-1-26-17 tühistati Pärnu Maakohtu
  6. juuli
  7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. augusti 2016.a otsused osas, millega A. Kaljurand tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 7,8 järgi, talle mõisteti liitkaristus

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 järgi ning rahuldati kannatanu UM tsiviilhagi ja mõisteti A.

Kaljurannalt välja UM kasuks 2300 eurot. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kohtukolleegium leidis, et kohtud on kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes põhjendatult leidnud, et A. Kaljurand on talle süüdistuses esitatud kuriteod toime pannud, sealhulgas varastanud süüdistuses nimetatud ajal ja kohas UM-lt puitmaterjali. Küll aga nõustus kohtukolleegium kassaatoriga selles, et kohtuotsuste põhjal ei ole jälgitav, millistele asjaoludele rajasid kohtud oma järeldused kannatanult varastatud puitmaterjali koguse ja väärtuse kohta. A. Kaljurannale esitatud süüdistus

§ 199

lg 2 p-de 7 ja 8 järgi sisaldab tsiviilhagiga kattuvat loetelu esemetest ja nende väärtusest, mistõttu tuli kohtutel süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks ja tsiviilhagi väljamõistmiseks need asjaolud tuvastada. Ka varasemas kohtupraktikas on sarnasel juhul leitud, et kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p-d 13-14). Maakohus leidis, et varastatud esemete koosseis ja väärtus on tõendatud kannatanu ütlustega ja sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeliga. Samas ei ole kohtuotsuses hinnatud, kas ja millises ulatuses kajastub nendes tõendites varastatu kogus ja väärtus. Ka ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid käsitlenud. Ühtlasi märgib kolleegium, et kannatanu on maakohtus andnud ütlusi, mille kohaselt oli tal küüni ladustatud 3-4 hunnikusse suured talad, mida ta pidas hinna poolest kalliteks. Süüdistuses ja hagiavalduses loetletud puitmaterjali täpsemat kogust ja väärtust kannatanu ristküsitlemisel ei puudutatud, mistõttu ei andnud kannatanu nende asjaolude kohta ka üksikasjalikumaid ütlusi. Samuti ei saa nimetatud asjaolude esinemise või puudumise kohta teha järeldusi sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeli põhjal, mis kajastab sündmuskohta pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist. Seega jääb kohtuotsuste põhjal ebaselgeks, milliste tõendatuks tunnistatud asjaolude alusel tuvastasid kohtud, et kannatanult on varastatud puitmaterjali süüdistuses ja tsiviilhagis märgitud ulatuses ja väärtuses. Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade, prusside ja laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märkis kohtukolleegium ka seda, et ainuüksi kannatanu 3

(9)ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et kuigi arutataval juhul on hagiavalduses märgitud puitmaterjali kogus ja väärtus, ei ole tsiviilhagi KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul muu hulgas arvestada järgnevat. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. Lisaks peab maakohus asja uuel arutamisel määrama kannatanule TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, et tuua esile asjaolud, millest nähtub kannatanule tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 62).
  5. Pärnu Maakohtu
  6. novembri
  7. a kohtuotsusega tunnistati A. Kaljurand süüdi

§ 199

lg 2 p 7,8 järgi ja teda karistati 4 kuu vangistusega.

§ 65lg 1 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 4.

juuli

  1. a otsuse järgi mõistetud karistustest raskeima (8 aastat vangistust) suurendamise teel ja mõistis liitkaristuseks 8 aastat 6 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks 2 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
  2. oktoobri
  3. Kannatanu UM tsiviilhagi rahuldati ning A. Kaljurannalt mõisteti tema kasuks välja 2300 eurot. 6.1 Maakohtu hinnangul tõendavad varguse toimepanemise aega ja kohta ning varastatud vara kirjeldust ja väärtust kannatanu UM kohtuistungil antud ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll koos selle juures oleva fototabeliga ja DNA ekspertiisi akt. Kannatanu UM ütlustest nähtub, et ta nägi sõitmas vanemat tüüpi veoautot, millel tundis ära temale kuuluva, värviga märgistatud saematerjali. Veoautos oli kolm isikut, sealhulgas süüdistatav. Temale kuuluva territooriumi väravad olid lahti tehtud ja küünist suurem osa saematerjalist kadunud. Küüni sees olid rehvijäljed ja värske suitsukoni. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja selle juurde kuuluv fototabel on kooskõlas kannatanu ütlustega. Suitsukonil tuvastati A. Kaljuranna DNA. Seetõttu ei ole A. Kaljuranna fotol tõenduslikku tähtsust. Asjaolu, et süüdistataval oli jalg kipsis ei välista tema viibimist sündmuskohal ning varguse toimepanemist grupis. AS K andmetel on A. Kaljurand viinud
  4. augustil 2014 ettevõtte vastuvõtuplatsile metalli. Kohus leidis, et kui A. Kaljurand sai kipsis jalaga
  5. augustil 2014 metalli kokkuostupunkti vedada, siis oli ta võimeline nädal aega enne seda ka saematerjali varastama. 6.2 Kannatanu selgitas kohtuistungil, et kuna puitmaterjal oli varutud lauda taastamiseks, siis oli selle koosseis ja kogus talle teada. Kannatanu jäi hagis märgitud koguste ning hagi juurde. Kannatanu ütlusi kinnitab kaudselt ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt oli puitmaterjali sündmuskohalt äraviimiseks vaja kasutada veoautot ja mitut inimest. Kannatanu oli varunud puitmaterjali oma metsast. Seetõttu ei olnud tal ka esitada kirjalikke tõendeid 4

(9)puitmaterjali maksumuse kohta. Seadus ei kohusta vara omanikku pidama kirjalikku arvestust oma vallasvara üle. P ja R väljatrükkide kohaselt on varastatud puitmaterjali väärtus isegi suurem, kui hagis taotletud. TsÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega väärtus on ka isiku enda kasvatatud puudest metsal. Samuti VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega asjaolu, et kannatanu töötles oma metsast võetud puitu, ei tähenda, et sel puidul puuduks väärtus või oleks väiksem, kui on esitatud tõendid. Lisaks on kannatanu esitanud nõude tunduvalt väiksemas ulatuses, kui tõendid võimaldaks. 7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Kaljurand ja tema kaitsja N. Lausmaa, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb A. Kaljurand kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja igakülgse ja objektiivse menetluse tagamiseks selle saatmist mõnda teise maakohtusse. 7.1 A. Kaljurand leiab, et maakohus on kohtulikul arutamisel rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kohtunik on tuginenud otsuse langetamisel oma subjektiivsel arvamusel ning on tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava kahjuks, üritades siluda ka eelmise kohtukoosseisu poolt tehtud vigu. Kannatanu kohtus antud ütlusi on peetud täiesti usaldusväärseteks, ehkki neis esinevad vastuolud. Vahetult pärast väidetavat vargust on kannatanu kirjeldanud üksikasjalikult isikut, keda ta nägi. See kirjeldus ei kattu süüdistatava isikukirjeldusega. Samas ühtib see kannatanu naabri RM välimusega, kellega on kannatanul vaenulikud suhted. Kannatanu teatas politseile veoki margi ja numbri, kuid sellist sõidukit Eesti registreeritud ei ole. Kannatanu on rääkinud, et tegeleb metsamaterjali ostu-müügiga. Samas väidab, et hoidis puitmaterjali juba pikemat aega lauda remondiks. Puitmaterjali kogus on lauda remontimiseks liiga väike. Kui seal just kaks lammast ei ela. Kannatanu ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mil viisil ta puitmaterjali omandas ja kui palju see maksis. Kohus jättis kaitsja poolt esitatud süüdistatava foto põhjendamatult tähelepanuta. Väidetava varguse toimepanemise ajal ei saanud süüdistatav sündmuskohal viibida, sest elas siis juba Tallinnas sõbra juures. Ta oli sel ajal praktiliselt liikumisvõimetu. Lisaks sellele ei orienteeru ta neis paikades. Tal on allergia puidutolmu suhtes, mistõttu oli sunnitud töölt lahkuma. 7.2 Kaitsja leiab, et kohus on osutanud liigset tähelepanu suitsukonilt tuvastatud A. Kaljuranna DNA-le ning jätnud kõik A. Kaljuranna alibit tõendavad tõendid alusetult kõrvale. Ei ole eluliselt usutav, et varguse toimepanijad kannaksid kaasas isikut, keda peab autosse istumisel ja sealt väljumisel abistama. Kannatanu ei olnud kohtuistungil kindel, et ta nägi veoki kabiinis A. Kaljuranda. Ta nägi sõitvat veoautot kaugelt. Küll aga selgitas kannatanu, et tunneb hästi oma naabrit RM, kellega tal oli varem suur konflikt olnud. Puudus vajadus kaasata A. Kaljuranda kannatanule kuuluva saematerjali vargusesse koha kättenäitajana, sest RM tundis sündmuskohta paremini. 5
(9)A. Kaljuranna DNA-ga sigaretikoni sattumine sündmuskohale on seletatav materiaalse tõendi ülekandumisega. Ilmselt suitsetas A. Kaljurand selles autos, millega vanarauda ära viidi ning ilmselt sattus mõni suitsukoni auto põrandale, kust see siis kannatanule kuuluvasse saematerjali ladustamiskohta üle kanti kellegi jalgade all, kes vargusest osa võtsid. Kohtu arutlused selle kohta, et suitsukoni on värske ja äsja jalaga kustutatud sündmuskohal, on spekulatiivsed, kuivõrd sellist uurimist ei ole suitsukoni vanuse ja muude omaduste kohta teostatud. A. Kaljurand selgitas kohtule, et tema osavõtul viidi vanametalli ära mitmel korral ja sama autoga, mis kuulus RM-le. Kohus ei ole o tähelepanu pööranud asjaolule, et RM selgituse kohaselt töötasid nad mõlemad sel ajal AS-s K ja elasid Kohtla-Järvel, kusjuures Arend Kaljurand oli liikumisvõimetu. Kuna A. Kaljurand viibis varguse toimepanemise ajal teises asulas ning ei suutnud iseseisvalt liikuda, siis tulnuks ta esitatud süüdistuses õigeks mõista ja tsiviilhagi juba ainuüksi sellel alusel rahuldamata jätta. Lisaks sellele leiab kaitsja, et tsiviilhagi on ka sisuliselt tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kannatanu ei suutnud tõendada saematerjali kogust ja hinda. Kannatanu seletusel oli saematerjal varutud temale endale kuuluvast metsast ja oli tema tellimusel saekaatris lõigatud. Kannatanu kinnitas veel, et osa valmistatud saematerjali oli ta enne vargust realiseerinud. Kannatanu väitel oli ta pidanud saematerjali koguse, mõõtude ja müügi kohta kirjalikku arvestust, kuid see arvestus ei ole tal säilinud ning pärast realiseerimist järele jäänud kogused oli ta tsiviilhagis esitanud mälu järgi. Selliseid andmeid varastatu koguse kohta ei saa pidada usaldusväärseteks. Kannatanu ei esitanud kohtule mitte ühtegi hinnapakkumist või dokumenti temale kuulunud saematerjali turuhinna kohta, kuigi kohus oli talle teinud kirjaliku ettepaneku oma hagi tõendada. Seoses sellega ei olnud kohtul võimalik kontrollida, kas kannatanu tsiviilhagis märgitud saematerjali hinnad vastavad sarnase saematerjali turuväärtusele või mitte. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära apellatsioonimenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus leidis juba oma 25. augusti 2016.a otsuses, et tookordne maakohtu koosseis on järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust ja piisavalt põhjendanud kohtuotsusest tulenevaid järeldusi. Isegi kui süüdistatav ei aidanud viia kannatanu puitmaterjali sõidukisse, ei välista see tema vastutust kaastäideviijana

§ 21lg 2 mõttes, kuna tema teopanus varguse initsiaatorina oli oluline.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. juuni
  2. a otsuses nr 3-1-1-26-17 samuti leidnud, et maa- ja ringkonnakohtu kohtuotsustes on jälgitavalt põhjendatud, millised tõendid ja miks on kaalukad süüdistatava süüditunnistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Samuti on kohtud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes näidanud, et A. Kaljurand varastas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas UM-lt puitmaterjali. Riigikohtu etteheide kohtutele seisnes vaid selles, et kohtuotsuste põhjal ei ole jälgitav, millistele asjaoludele rajasid kohtud oma järeldused kannatanult varastatud puitmaterjali koguse ja väärtuse kohta. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt maakohtus väljendatud seisukohaga, et kriminaalasja uuel arutamisel ei oleks A. Kaljuranna poolt varguse toimepanemise tõendatus 6

(9)enam olema arutamise esemeks, vaid käsitleda tulnuks üksnes varastatud puitmaterjali kogust ja väärtust. Vaatamata sellele on maakohus kaitsja tungival taotlusel varguse toimepanemist A. Kaljuranna poolt veelkord arutanud. Maakohus on ka seekord kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes näidanud, et A. Kaljurand varastas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas UM-lt puitmaterjali. Ehkki A. Kaljurannal oli varguse toimepanemise päeval jalg kipsis, ei välista see asjaolu tema vastutust kaastäideviijana

§ 21lg 2 mõttes, kuna tema teopanus varguse initsiaatorina oli oluline.

Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et peamiseks tõendiks on sündmuskohalt leitud suitsukoni, millelt leiti A. Kaljuranna DNA-d. Suitsukoni ei saanud sündmuskohale sattuda juhuslikult, kellegi jalatsite külge kleepununa, sest suitsukoni on kustutatud kohapeal. See nähtub selgesti sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevalt fotolt. Kannatanu UM ütluste kohaselt nägi ta kuidas veoauto küünist koos puitmaterjaliga väljus ja minema sõitis. Veoauto kastis olev puitmaterjal oli tema poolt märgistatud sel teel, et otsad olid värvitud punaseks. Veoauto kabiinis oli kolm meest, kellest ta hiljem A. Kaljuranna ära tundis. Asjaolu, et kohtueelsel uurimisel jäi puitmaterjali vedanud veok kindlaks tegemata, ei ole aluseks kannatanu ütluste kahtluse alla seadmiseks, sest number võis olla vahetatud või see võis kannatanule valesti meelde jääda. Kannatanu UM kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole maakohtu istungil kohtumenetluse poole taotlusel usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud. Seega tema ütlustes vastuolusid ei tuvastatud, mistõttu kohtul puudus alus tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses kahelda. Vastuolusid ei esine ka tema poolt kohtuistungil antud ütlustes. Ta on selgitanud, et tegeles FIE-na oma metsast metsamaterjali müügiga. Kuna tal oli plaanis lauta taastada, siis jättis ta kvaliteetsema puitmaterjali endale. Kohtukolleegiumi hinnangul on ainetud süüdistatava arutlused selle kohta, kui suurt lauta oli võimalik varastatud puitmaterjalist ehitada. Kannatanu ütluste kohaselt koostas ta hagiavalduse tema enda poolt tehtud märkmete ja saekaatri dokumentide põhjal. Tal ei olnud võimalik neid dokumente kohtule esitada, sest kohtuistungi ajaks oli ta need juba ära visanud. Kaitsja leidis ja leiab ka praegu, et hinnapakkumised ei tõenda esitatud tsiviilhagi, kuna on võetud kolm aastat hiljem ning lisaks sellele ei ole kannatanu seamaterjali ostnud vaid lasknud selle teha oma metsast langetatud puudest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et P ja R väljatrükkidega on varastatud esemete väärtus tõendatud isegi suuremas ulatuses, kui see on kannatanu poolt hagis esitatud. Kohtul puudus alus esitatud väljatrükkide õigsuses kahelda. Lisaks sellele on maakohus tsiviilhagi lahendamisel viidanud põhjendatult TsÜS § 65 sätetele, mille kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega väärtus on ka isiku enda kasvatatud puudest metsal. Samuti VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kaitsja vastuväited ei ole seega põhjendatud. Asjaolu, et kannatanu töötles oma metsast võetud puitu, ei tähenda seda, et sellel puidul puuduks väärtus või oleks väiksem, kui on esitatud tõendid. Lähtudes eeltoodust on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult rahuldanud A. Kaljuranna vastu esitatud hagi ja nõudnud temalt kannatanu UM kasuks välja 2300 eurot. 7

(9)Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on A. Kaljuranna põhjendatult süüdi tunnistatud süüdistuses

§ 199lg 2 p 7,8 järgi ja rahuldanud tema vastu esitatud tsiviilhagi täies mahus.

  1. A. Kaljurand taotles ringkonnakohtult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist mõnda teise maakohtusse, et tagada õigusemõistmise erapooletus ja objektiivsus. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium KrMS § 24 lg-le 1, mille kohaselt allub kriminaalasja arutamine maakohtule, kelle tööpiirkonnas on kuritegu toime pandud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib erandina kriminaalasja arutada kuriteo tagajärgede saadumise või süüdistatavate või kannatanute või tunnistajate enamuse asukoha järgi. Kriminaalasja erandliku üleandmise ühe ringkonnakohtu piires otsustab ringkonnakohtu esimees, muudel juhtudel Riigikohtu esimees. Seega on menetlusseadustikus kohtualluvuse ja selle muutmise kord täpselt kindlaks määratud. Kohtualluvuse korra muutmine õigusemõistmise erapooletuse ja objektiivsuse tagamiseks ei ole seaduse kohaselt võimalik. Lisaks sellele puudub kohtukolleegiumil pädevus sellise otsustuse tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb süüdistatava selline taotlus tagajärjetuks.
  2. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. A. Kaljuranna kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 168 eurot, sealhulgas käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises 7 pooltunni ulatuses. Ringkonnakohtu istungil esitas kaitsja taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ringkonnakohtu istungil osalemise eest ühe pooltunni ulatuses summas 30 eurot. sealhulgas käibemaks 5 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium A. Kaljuranna riigi õigusabi tasu suuruseks 198 eurot, sh käibemaks 33 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  4. novembri
  5. a kohtuotsuse A. Kaljuranna suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(9)9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.