Obsah (9)

§ 64§ 68§ 184§ 209§ 320§ 345§ 133§ 65§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. mai 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-9898 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Juhan Sarv Vaidlustat

) § 256 lg 1, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.

§ 64lg 1 alusel mõistis maakohus A.

Paulusele liitkaristuseks seitse aastat vangistust, arvestades

§ 68lg 1 alusel selle algust 14.

aprillist

1. Harju Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult järgmiste tegude toimepanemises: 1) A. Paulus organiseeris alates
2. aasta algusest kuritegeliku ühenduse, mis tegutses varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud rahvatervise vastaste (

§ 184

), varavastaste (

§ 209

ja § 214 lg 2), majandusalaste (

§-d 3891 ja 394), õigusemõistmise vastaste (

§ 320

), avaliku usalduse vastaste (

§ 345

) ning isikuvastaste (

§ 133) süütegude toimepanemisele.

A. Pauluse kuritegelikus ühenduses väljakujunenud toimimisviisid katkesid suures osas

1. aprillil 2014, mil politsei pidas ühenduse liikmed kahtlustatavatena kinni ning seitse isikut vahistati. A. Paulus juhtis seda kuritegelikku ühendust. Ta andis vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele korraldusi, ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti kuritegude organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate kuritegeliku ühenduse liikmete ning nende lähedaste toetamise kohta. A. Paulus, omades kõrgeimat positsiooni kuritegelikus ühenduses ning suurt mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegeliku ühenduse liikmete hulgas, osales kuritegelikus ühenduses esile kerkinud oluliste küsimuste lahendamisel ning tagas sellega kuritegeliku ühenduse sujuva toimimise ja eesmärkide täitmise katkematuse. A. Pauluse juhitavasse kuritegelikku ühendusse kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut; 2) A. Paulus pani aastatel 2012 ja 2013 grupis teiste isikutega toime kaks väljapressimist, nõudes kannatanutelt vägivalda kasutades alusetult varalise kasu üleandmist; 3) A. Paulus võltsis aastatel 2013–2014 kaks tegelikult mitteeksisteerivat laenusuhet kajastavat laenulepingut, millega ta ise või temaga seotud äriühing omandas näilikult õiguse nõuda teiselt isikult laenusumma tagastamist ja intressi; 4) A. Paulus esitas ühe eelmises alapunktis nimetatud võltsitud lepingutest koos võltsitud kassa väljamineku orderiga OÜ b. raamatupidajale.
2. Viru Maakohtu
3. novembri
4. a otsusega asjas nr 1-16-9898 tunnistati A. Paulus süüdi

§ 184

lg 21 p 1 – § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega kuueks aastaks.

§ 65lg 1 alusel luges maakohus selle karistuse kaetuks Harju Maakohtu 7.

septembri

1. a otsusega mõistetud karistusega, mõistes A. Paulusele liitkaristuseks seitse aastat vangistust. Vangistuse alguseks luges kohus
2. aprilli
3. Viru Maakohus tunnistas A. Pauluse süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema ja P.H, olles kuritegeliku ühenduse juhtfiguurideks, finantseerisid vähemalt
4. aasta algusest kuni suveni E.M. ja G.S. juhitud kuritegeliku ühenduse tegevust, mis oli suunatud

§-s 184 sätestatud kuritegude toimepanemisele (narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine ja salakaubavedu). A. Paulus ja P. H, olles teadlikud, et nende eraldatud raha kasutatakse narkotarnete finantseerimiseks, osutasid

1. aastal tahtlikult ja teadlikult kaasabi E. M ja G. S tegevusele, võimaldades viimastel ebaseaduslikult omandada, vedada ja vallata narkootilist ainet hašišit mitte vähem kui 1320 kg väärtusega 1,32 miljonit eurot ja see aine suures osas ka edasi müüa. A. Paulus, omades mõjuvõimu ja sõnaõigust kuritegelikus ühiskonnas ning kontrolli rahaliste vahendite üle, otsustas finantsabi andmise G. S ja E. M tegevuse tarbeks, viimaste poolt teostatava narkootilise aine transiidi lubamise läbi Eesti Vabariigi, samuti narkootiliste ainete käitlemise finantseerimise jätkamise. E. M ja G. S organiseerisid kuritegeliku ühenduse narkootilise ainega varustamist Hispaaniast ja Hollandist ning narkootilise aine vedu Euroopa Liidu riikidest riikidest Eestisse ja Eestist Venemaale. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetlus
2. Viru Vangla esitas
3. oktoobril 2017 Viru Maakohtule materjalid A. Pauluse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks.
4. Viru Maakohtu
5. novembri
6. a määrusega jäeti A. Paulus vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Viru Maakohtu
7. novembri
8. a määruse peale esitasid määruskaebuse nii A. Pauluse kaitsjad Küllike Namm ja Artur Pärnoja kui ka prokuratuur. Mõlemas 2 määruskaebuses taotleti maakohtu määruse tühistamist ja A. Pauluse vabastamist vangistusest tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega. Tartu Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a määrusega tühistati Viru Maakohtu
11. novembri
12. a määrus, rahuldati määruskaebus osaliselt ja kohtuasi saadeti uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Viru Maakohtu
13. märtsi
14. a määrus
15. Viru Maakohtu
16. märtsi
17. a määrusega jäeti A. Paulus ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata.
18. Maakohus leidis, et formaalsed eeldused A. Pauluse ennetähtaegseks vangistusest elektroonilise järelevalve alla vabastamiseks on täidetud, kuid

§ 76lg-st 4 tulenevad vabastamise materiaalsed eeldused on täitmata.

1. Kohus sedastas, et A. Paulusel on vabanemise korral olemas kindel elu- ja töökoht ning toetavad suhted lähedastega. Järgnevalt analüüsis maakohus süüdimõistetu varasemaid karistusi, retsidiivsuse riskiprotsente, A. Paulusele määratud distsiplinaarkaristusi, süüdimõistetu tervislikku seisundit, elu- ja töökohta ning A. Pauluse poolt toime pandud kuritegude asjaolusid.
2. A. Paulus kannab Viru Maakohtu 24.11.2016 otsuse alusel liitkaristust, mis hõlmab Harju Maakohtu 07.09.2016 otsusega mõistetud karistust. Kuna A. Pauluse karistused liideti

§ 65

lg 1 alusel ning tema varasem karistus on arhiveeritud, on süüdimõistetut kriminaalkorras karistatud ühel korral ja tegemist on A. Pauluse esimese vangistusega.

1. Tuginedes Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2017 lahendile asjas nr 1-13-8065, ei arvestanud maakohus A. Pauluse suhtes koostatud uute kuritegude toimepanemise riskiprotsentidega ning jättis need kõrvale.
2. Maakohus leidis, et kuna A. Pauluse tööle määramise käskkiri koos hilisemate tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristustega on halduskohtus vaidlustatud, tuleb A. Paulust vaadelda kinnipeetavana, kellel puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.
3. A. Pauluse tervisliku seisundi osas leidis maakohus, et ainuüksi meditsiinilise abi saamise vajadus ei ole piisavalt kaalukas argument isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. Nimelt peab ka vanglas olles kogu vajalik meditsiiniline abi olema isikule tagatud. VangS § 52 ja 53 kohaselt on vanglas kinnipeetavale tagatud tervishoiuteenuse osutamine ning vajalik ravi (Tartu Ringkonnakohtu 02.11.2017 määrus asjas nr 1-16-7795, p 6). VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Ehk siis kinnipeetavatele tagatakse vanglas ravi ja mitte üksnes esmaabi (Tartu Ringkonnakohtu 14.12.2017 määrus asjas nr 1-14-10760, p 10.4).
4. Peamine põhjus, miks maakohus jättis A. Pauluse ennetähtaegselt vangistusest vabastamata, on süüdimõistetu kuritegude iseloom ja raskus, mis kaaluvad üles A. Paulust iseloomustava positiivse teabe. Maakohus leidis, et kuriteod, mille eest A. Paulus karistust kannab, on niivõrd rasked, et vähemalt praegu ei ole võimalik teda ennetähtaegselt vangistusest vabastada. A. Pauluse kui võimeka, organiseeritud ja aktiivse kuritegeliku ühenduse juhi ennetähtaegne vabastamine ei ole õigustatud. Määruskaebus
5. Maakohtu määruse peale esitasid kaebuse A. Pauluse kaitsjad vandeadvokaat K. Namm ja A. Pärnoja.
6. Esmalt leitakse kaebuses, et maakohtu määruses on mitu kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 3
7. Nimelt nähtub Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-12-17, et kohus ei saa jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata vaid toimepandud kuriteo raskusele tuginedes nagu käesoleval juhul. Kohtumääruses peaksid kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Vaidlustatavas määruses puuduvad igasugused maakohtu põhjendused eelviidatu osas.
8. Maakohtu määrusest ei selgu, millistel asjaoludel on maakohus tuginenud Tartu Ringkonnakohtu 14.12.2017 määrusele asjas nr 1-16-8203 ja 19.12.2017 määrusele asjas nr 1-13-5155, kuivõrd nendes kajastatud asjaolud (korduvalt kriminaalkorras karistatud ning tugevate alkoholiprobleemidega isikud; kuriteod on toime pandud alkoholi mõju all olles jne) ei ole käesoleva kohtuasja andmetega ligilähedaseltki sarnased, mistõttu ei saa viidatud lahendites toodud kohtu järeldusi käesolevas kohtuasjas aluseks võtta.
9. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, milliseks on maakohus hinnanud A. Paulusest lähtuva ohuprognoosi ning kas ja mil määral on kohus lugenud tõenäoliseks, et A. Paulus jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Määruses on üksnes refereeritud A. Pauluse suhtes tehtud süüdimõistvaid kohtuotsuseid ning nendes kajastatud süüdistuse andmeid, millele tuginedes on kohus korduvalt rõhutanud, et tegemist oli raskete kuritegudega.
10. Kaitsjate hinnangul tuleb siiski arvestada ka kohtu poolt A. Paulusele mõistetud karistuste määrasid, millised on olnud kas sanktsiooni alammääras või ligilähedased alammäärale. Arvestades kohtu-poolset hinnangut toimepandud tegudele ja nende raskusele, mis väljendub mõistetud karistuse määrades, andis maakohus sellega märku, et isiku roll toimepandud kuritegudes on olnud väiksema ühiskonnaohtlikkusega. Seega on põhjendatud väita, et A. Pauluse poolt juba ärakantud karistus (3 aastat ja 11 kuud temale mõistetud 7 aasta pikkusest vangistusest) on täitnud karistuse eesmärgid ning on küllaldaselt alust arvata, et vabaduses viibides suudab A. Paulus hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, mistõttu süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine tema kiirema ja efektiivsema taasühiskonnastamise huvides oleks õigustatud ja vajalik.
11. Maakohtu arvates ei saa 6- ja 7-aastast vangistust pidada kergeks karistuseks. Seejuures ei nähtu määrusest, millistest kriteeriumitest lähtuvalt on maakohus liigitanud karistusi rasketeks või kergeteks. Kaitsjate hinnangul tuleks lähtuda siiski karistusseadustikus ette nähtud sanktsiooni keskmisest – sellest ülespoole määratud karistusi saab lugeda rasketeks karistusteks ja allapoole määratud karistusi kergeteks, rääkimata sanktsiooni alammääras määratud karistustest, millised tuleb lugeda siiski kergeteks karistusteks.
12. Täiendavalt viitavad kaitsjad vanglas tegutseva kontaktisiku ebamõistlikult suurele rollile isiku ennetähtaegse vabastamise menetluses. Nimelt on kinnipeetavale määratud kontaktisik ainuisikuliselt kinnipeetavale individuaalse täitmiskava koostaja, distsiplinaarkaristuste määraja, kohtusse saadetava iseloomustuse koostaja – seega ühest inimesest sõltub, kas vangla toetab isiku ennetähtaegset vabastamist või mitte.
13. Kinnipeetava ütlustest, samuti isiku käitumisest vangistuse jooksul, nähtub, et ta on teinud omad järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. Isikul on selge sisemine soov teha oma elus muudatusi seadusekuulekuse suunas. A. Paulus kinnitas 13.03.2018 kohtuistungil, et ta soovib veeta kvaliteetaega oma perega, ei soovi suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega, soovib asuda tööle ja oma perekonda rahaliselt ülal pidada. Eeltoodu, lisaks ka ealised ja tervislikud põhjused pakuvad motivatsiooni seadusekuulekalt toimida. Ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annaks A. Pauluse edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kaitsjate hinnangul on saavutatud VangS § 6 lg-s 1 toodud peamine 4 eesmärk: süüdimõistetu on suunatud tagasi õiguskuulekale teele, mistõttu on põhjendatud ka isiku ennetähtaegne vabastamine.
14. A. Pauluse puhul on täidetud kõik

§ 76

lg-s 4 sätestatud eeldused karistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks: isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud (arhiveeritud andmeid ei saa käesoleval juhul arvestada); puuduvad jõustunud distsiplinaarkaristused (kõik määratud distsiplinaarkaristused on vaidlustatud ning need on määratud ühe ja sama teo eest – s.o rahumeelne tööst keeldumine tervislikel põhjustel), A. Paulus soovib elada seaduskuulekalt; tal pole täitmata rahalisi nõudeid; tal on kindel elu- ja töökoht ja toetav perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda. Viimati märgitud asjaolu kompenseerib selle, et isikul on veel läbimata vangla sotsiaalprogramm „Õige hetk“, mille läbimise saaks teha kohustuslikuks ka käitumiskontrolli ajal.

1. Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2018 määrusega anti menetlusosalistele aega kuni 18.04.2018 esitada määruskaebuse osas kirjalikke seisukohti. Tähtajaks taandusi, taotlusi ega seisukohti ei esitatud.
2. Kaitsjad esitasid 02.05.2018 ringkonnakohtule kriminaalasjas nr 1-16-6717 tehtud Viru Maakohtu 26.04.2018 määruse, millega vabastati A. P vangistusest tingimisi enne tähtaega. Kaitsjad soovivad sellega näidata, et A. Paulusega samasse kuritegelikku ühendusse kuulunud isik vabastati ennetähtaegselt, vaatamata sellele, et tal on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes paluvad kaitsja lisatud kohtulahendit arvestada A. Pauluse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKK 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus sellist kaalutlusviga teinud ja on üldjoontes veenvalt põhjendanud, miks tuleb A. Paulus ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätta. Samas peab kriminaalkolleegium KrMS § 390 lg 1 ja § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks lisada omapoolseid põhjendusi. 26. Riigikohus on asunud seisukohale, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu (RKKK 3-1-1-12-17, p 20).

1. Maakohus käsitles A. Paulust kui vanglas distsiplinaarkorras karistamata isikut, kuna kinnipeetav on Viru Vangla 28.02.
2. a tööle määramise käskkirja ja selle alusel määratud distsiplinaarkaristused tööst keeldumise eest halduskohtus vaidlustanud. Kohus leidis, et kuna ükski kaebustest ei ole veel lõpplahendini jõudnud, ei saa välistada, et mõni või kõik nendest distsiplinaarkaristustest (käskkirjadest) tühistatakse, mis loob olukorra, kus A. Paulus on kinnipidamiskohas õiguskuulekalt käitunud. Kriminaalkolleegium maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu.
3. Viru Vangla 28.02.2017 käskkirja nr 6-2/241-1 alusel on A. Paulusel kohustus kinnipidamiskohas töötada, millest A. Paulus on korduvalt keeldunud, saades selle eest 5 korduvalt distsiplinaarkorras karistada. A. Paulusel on 08.05.2018 seisuga viis kehtivat distsiplinaarkaristust (II kd, tl 23). Viru Vangla 19.05.2017 käskkiri nr 6-3/504-1, 29.06.2017 käskkiri nr 6-3/632-1, 13.07.2017 käskkiri nr 6-3/687-1, 11.08.2017 käskkiri nr 6-3/789-1 ja 21.08.2017 käskkiri nr 6-3/830-1, millega A. Paulusele kõnealused distsiplinaarkaristused määrati, on haldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses. Haldusakt on ka Viru Vangla 28.02.2017 käskkiri nr 6-2/241-1 A. Pauluse tööle määramise kohta.
4. Haldusakt kehtib HMS § 61 lg 1 kohaselt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Pole vaidlust, et vangla kõnealused käskkirjad on A. Paulusele teatavaks tehtud ja nendes pole märgitud hilisemat kehtivuse algusaega.
5. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti (HMS § 61 lg 2). Kohtuasja materjalidest ega kohtute infosüsteemist ei nähtu, et ükski halduskohtus vaidlustatud vangla käskkirjadest A. Paulusele distsiplinaarkaristuse määramise kohta oleks praeguseks kehtetuks tunnistatud või et mõne käskkirja kehtivus oleks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse õiguskaitse korras peatatud (A. Pauluse kaitsja K. Namm on kohtuistungil avaldanud, et nad ei ole enam käskkirjade kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatamist taotlenud (I kd, tl 223 pöördel)). Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 04.04.2018 otsusega asjas 3-17-968 jäeti muutmata Tartu Halduskohtu 14.11.2017 otsus, millega jäeti A. Pauluse kaebus rahuldamata ja leiti, et vangla 28.02.2017 käskkiri nr 6-2/241-1 vastab HMS §-s 54 ja justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ §-s 4 sätestatud nõuetele. Viidatud asjas on küll esitatud kassatsioonkaebus, kuid tulenevalt HMS § 61 lg-st 2 on Viru Vangla 28.02.2017 tööle määramise käskkiri jätkuvalt kehtiv.
6. HMS § 60 lg 2 esimese lause järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Seega tulnuks maakohtul ja tuleb ringkonnakohtul A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel lähtuda sellest, et Viru Vangla määratud viis distsiplinaarkaristust on kehtivad. A. Pauluse tervisega seotud küsimused on halduskohtumenetluses toimuvate vaidluste ese ega puuduta käesolevat määruskaebemenetlust. Samuti ei kuulu käesoleva menetluse esemesse küsimus A. Pauluse kontaktisiku tegevusest.
7. Rikkumised, mille eest A. Paulust distsiplinaarkorras karistati, näitavad, et A. Pauluse käitumine vangistuses on kaugel eeskujulikust. A. Paulusele on individuaalse täitmiskavaga ette nähtud tööle asumine ning Viru Vangla 28.02.2017 käskkirjaga määrati A. Paulus majandustöödele abitööliseks koristajana. Süstemaatiline keeldumine koristustöö tegemisest viitab sellele, et süüdimõistetu on jätkuvalt ustav kuritegeliku maailma subkultuurilistele hoiakutele. Selliste hoiakute ilmnemine räägib otsustavalt vastu kaitsja väitele, et A. Paulus on otsustanud asuda õiguskuulekale teele. Ühtlasi on A. Paulus tööst keeldudes jätnud täitmata talle individuaalses täitmiskavas (VangS § 16) ette nähtud eesmärgid. Vangistusest ennetähtaegne vabastamine võib aga kõne alla tulla siis, kui süüdlane on saavutanud individuaalses täitmiskavas määratud eesmärgid enne karistuse lõpptähtaja saabumist. Praegusel juhul on see tingimus täitmata.
8. Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et A. Pauluse ennetähtaegne vangistusest vabastamise välistab tema kuritegude asjaoludest ilmnev kõrge retsidiivsusrisk. Riigikohus on leidnud, et kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse 6 arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21).

1. Jättes kõrvale A. Pauluse käitumise vanglas, välistavad tema ennetähtaegse vabastamise ka tema kuritegude (vt kokkuvõtlikult käesoleva määruse punktid 1–2) erakordsed asjaolud, mis ringkonnakohtu hinnangul annavad küllaldase põhjuse rääkida kõrgendatud ohust, et süüdimõistetu jätkab vabaduses (raskete) kuritegude toimepanemist. A. Pauluse kuritegude isepära, aga ka varasemat elukäiku arvestades peab kolleegium tema vaieldamatult väga häid elutingimusi ning tugevaid perekondlikke sidemeid vabaduses ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel pigem teisejärguliseks faktoriks.
2. A. Paulus organiseeris ja juhtis kuritegelikku ühendust, kuhu kuulusid peale tema enda veel 23 inimest ja kaks juriidilist isikut ning mis tegutses õiguskaitseorganite sekkumiseni tervelt kaheksa aasta vältel. Selle kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud rahvatervisevastaste (

§ 184

), varavastaste (

§ 209

ja § 214 lg 2), majandusalaste (

§-d 3891 ja 394), õigusemõistmise vastaste (

§ 320

), avaliku usalduse vastaste (

§ 345

) ning isikuvastaste (

§ 133) kuritegude toimepanemisele.

Muu hulgas aitas A. Paulus kuritegeliku ühenduse juhina kaasa tervelt 1320 kg kaalunud ja 1,32 miljonit eurot maksnud ehk erakordselt suure hašišikoguse transiidile. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt oli A. Pauluse juhitud kuritegelik ühendus hästi organiseeritud mitmetasandilise territoriaalse juhtimisstruktuuri ning kindlate käsuliinidega. A. Paulus oli selle ühenduse kõrgeim juht, kellel oli ühenduses suur mõjuvõim: ta andis ühenduse liikmetele korraldusi ja talle anti ühenduse allstruktuuride tegevusest aru, samuti haldas ta ühenduse „ühiskassat“, millest muu hulgas maksti toetust kinnipidamisasutusse sattunud ühenduse liikmetele ja kanti nende õigusabikulusid. A. Pauluse juhitud ühendus oli suuteline ajas kestma ja seda iseloomustasid pikaajalised kuritegelikud eesmärgid. Ühendus tegutses Eesti erinevates piirkondades: Lõunaja Kesk-Eestis, Harjumaal, Läänemaal, Ida-Virumaal, aga ka mujal. Võime juhtida sedavõrd laiahaardelist kuritegelikku ühendust iseloomustab A. Pauluse autoriteeti kuritegelikus maailmas. Kuritegeliku ühenduse liikmed ei olnud võrdsed partnerid, vaid allusid mitmeastmelise käsuliini kaudu lõppastmes A. Paulusele, kes andis ühenduse liikmetele korraldusi. A. Pauluse juhitud ühenduse ohtlikkust näitab seegi, et selle eesmärk ei olnud vaid ühte liiki kuritegude toimepanemine – ühenduse tegevus hõlmas nii rahvatervisevastaste (

§ 184

), varavastaste (

§ 209

ja § 214 lg 2), majandusalaste (

§-d 3891 ja 394), õigusemõistmise vastaste (

§ 320

), avaliku usalduse vastaste (

§ 345

) kui ka isikuvastaste (

§ 133) kuritegude toimepanemist.

1. A. Pauluse kuritegude asjaolud viitavad süüdimõistetus sügavalt juurdunud kuritegelikule mentaliteedile ja erakordselt tihedatele sidemetele kriminaalse maailmaga. Vastasel korral polnuks A. Paulus saanud selliseid kuritegusid toime panna. A. Paulus on kõrgharidusega väljakujunenud isiksus, vanust on tal 56 aastat. Kolleegiumil pole mingit käegakatsutavat alust uskuda, et A. Paulus, juhtides aastaid suurt kuritegelikku ühendust, olles jõudnud oma professiooni tippu ja võttes omaks selleks vajalikud väärtushinnangud, tahaks ja suudaks pärast umbes nelja-aastast vangistust katkestada kõik sidemed kriminaalse maailmaga, loobuda seal saavutatud autoriteedist ja asuda õiguskuulekale teele. Muu hulgas tähendaks selline kannapööre A. Pauluse elus tema jaoks suure tõenäosusega märkimisväärset langust materiaalses heaolus. Vaevalt suudaks A. Paulus ausa tööga lubada endale ja oma perekonnale sellist elu, nagu kuritegelikku karjääri jätkates. Kaitsja kinnitusel ootab A. Paulust OÜ-s M. laojuhataja ametikoht kuupalgaga X eurot. Arvestades seda, milleks kõigeks oli A. Paulus senini valmis, et oma jõukust kasvatada, pole usutav, et majanduslik heaolu on muutunud tema jaoks teisejärguliseks. Seetõttu on A. Pauluse motivatsioon asuda õiguskuulekale teele kolleegiumi jaoks enam kui küsitav. 7
2. A. Pauluse näol on kindlasti tegemist keskmisest oluliselt intelligentsema, vähemimpulsiivse ja enda käitumist kontrolliva kurjategijaga, kes suudab enda eesmärke ja sihte hästi varjata. Tema puhul ei saa väliselt viisakast ja korrektsest käitumisest, sotsiaalprogrammide läbimisest jmt teha kaugeleulatuvaid järeldusi retsidiivsusriski langemise kohta. Samuti võib eeldada, et A. Pauluse võimalikud uued kuriteod oleksid võrdlemisi varjatud. Arvestades A. Pauluse sidemeid, teadmisi, oskusi ja autoriteeti kuritegelikus maailmas, on tal tõenäoliselt väga lihtne leida inimesi, kelle abil ja kelle varju jäädes panna toime uusi kuritegusid ja teenida senise elustandardi säilitamiseks vajalikku kriminaaltulu. Kuna A. Pauluse eeldatav roll uute võimalike kuritegude toimepanemisel piirduks tõenäoliselt nende organiseerimise jm korraldava tegevusega, ei ole retsidiivsusriski maandamisel märkimisväärset abi ka elektroonilisest järelevalvest.
3. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et A. Pauluse käitumine vanglas ja tema kuritegude asjaolud viitavad isegi eraldivõetuna – aga iseäranis tugevalt kogumis – retsidiivsusriskile, mis on kaugelt liiga suur, et süüdimõistetu praegu enne tähtaega vangistusest vabastada. Seda eriti silmas pidades A. Pauluse uute võimalike kuritegude raskust. VangS § 6 lg-s 1 on toodud vangistuse kaks eesmärki – esiteks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja teiseks õiguskorra kaitsmine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole A. Paulusele mõistetud karistus praeguseks neid eesmärke täitnud. Seetõttu ei ole A. Pauluse ennetähtaegne vangistusest vabastamine õigustatud.
4. Ühtlasi ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et A. Pauluse ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tuleks arvestada ka talle mõistetud karistuste määradega. See asjaolu on

§ 76

lg-st 2 tulenevalt oluline vaid ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste tuvastamisel. Eesti karistusõigus ei näe täisealiste süüdimõistetute puhul ette automaatset ennetähtaegset vangistusest vabastamist pärast teatud osa karistusaja möödumist. Vabastamise üle otsustamisel tuleb alati kontrollida

§ 76lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolu.

Praegusel juhul neid eeldusi ei ole.

1. Asjakohatu on kaitsjate viide kriminaalasjas nr 1-16-6717 tehtud Viru Maakohtu 26.04.
2. a määrusele, millega vabastati vangistusest tingimisi enne tähtaega A. P. Esiteks märgib kolleegium, võtmata seisukohta A. P vabastamise põhjendatuse kohta, et Viru Maakohtu seisukohad osutatud kriminaalasjas ei ole ringkonnakohtule käesolevas asjas mingil moel siduvad. Teiseks on süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse lahendamine isikupõhine. A. P ja A. Pauluse olukord on ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel erinev juba seetõttu, et A. P oli vaid A. Pauluse juhitud kuritegeliku ühenduse liige. See mõjutab ka ennetähtaegse vabastamise aluseks olevat ohuprognoosi. Järelikult pole Viru Maakohtu 26.04.
3. a määrusel käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 14.03.2018 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Tiit Lõhmus Juhan Sarv 8