RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 11711509 13. juuni 2018 Eesistuja Hannes Kir

) § 248 lg 1 p 2 alusel kokkuleppemenetlusest ja kriminaaltoimik tagastati prokuratuurile. Kokkuvõtlikult olid maakohtu seisukohad järgmised. 2.

1. Kohtusse saadetud kokkulepet pole võimalik olemasoleval kujul kinnitada, sest „ei saa välistada, et kokkuleppes A. Pindise teole antud kvalifikatsioon ei ole (lõpuni) õige“. Kohtu hinnangul ei saa nimelt välistada, et auto juhtimisõiguseta juhtimine KarS § 4231 mõttes on ideaalkogumis mootorsõiduki joobes juhtimisega KarS § 424 lg 1 tähenduses. Kui kohus kinnitaks kokkuleppe olukorras, mil kokkuleppemenetluses on jäetud andmata õiguslik hinnang ühele teole ideaalkogumit moodustavatest tegudest, siis põhiseaduse § 23 lgs 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõttest lähtuvalt osutuks võimatuks hilisem karistamine kokkuleppemenetluses nimetamata ideaalkogumit moodustava teo eest. Eesti kriminaalmenetlusõiguses kehtiva oportuniteedipõhimõtte tõttu võib prokuratuur küll mõne ideaalkogumit moodustava teo osas kriminaalmenetluse lõpetada, aga siis tuleb kokkuleppemenetluses edastada kohtule ka vastav lõpetamise määrus. Praegu seda tehtud ei ole. Veelgi enam: toimiku materjalidest ei nähtu, et niisugust menetlust üldse alustatud oleks. 1-17-115091-17-11509 2.
2. Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 2 kohaselt loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks juhul, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatava õhu ühe liitri kohta on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi (p 1 – nn absoluutne juhtimisvõimetus); samuti juhul, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatava õhu ühe liitri kohta on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid (relatiivse juhtimisvõimetuse käitumuslikud tunnused), mille tõttu ei ole ta ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima (p 2 – nn relatiivne juhtimisvõimetus). A. Pindise väljahingatavas õhus oli 0,65 milligrammi alkoholi ühe liitri kohta ja seega oleks kohtu hinnangul tulnud kohtueelses menetluses koguda täiendavaid tõendeid relatiivse juhtimisvõimetuse käitumuslike tunnuste selgitamiseks. Kohtu hinnangul ei saa heaks kiita, et esiteks menetlejad ei soovi erinevatel menetluspragmaatilistel põhjustel relatiivse juhtimisvõimetuse tuvastamisega tegeleda ja teiseks on ka sisuline põhjus suhtuda LS § 69 lg 2 p 2 nõuetele vastavatesse juhtidesse karmilt (st karistada neid kriminaal-, mitte pelgalt väärteo korras). Nimelt võivad ka alla 1,5promillises joobes olevad sõidukijuhid olla sama ohtlikud kui seda määra ületavad isikud. Saksamaa puhul tuleb kohtu hinnangul positiivseks pidada, et absoluutse ja relatiivse juhtimisvõimetuse määra ei sätestata seaduses, vaid see pannakse paika teaduslikele uuringutele tuginevas kohtupraktikas. Nii leitakse sealses tänapäeva kohtupraktikas uusimatele teadusuuringutele tuginevalt, et absoluutselt juhtimisvõimetu on juba juht, kelle veres on 1,1 promilli alkoholi, relatiivne juhtimisvõimetus aga võib alata juba 0,3 promillist (SternbergLieben/Hecker – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch.
3. Auflage, § 316/7, 8 ja 12). Eesti õiguse kohaselt on absoluutse juhtimisvõimetuse lävi kahtlemata 1,5 promilli, kuid samas pole põhjust seada kahtluse alla Saksa kohtupraktika aluseks olevaid teadusuuringuid, mistõttu on ka Eestis 0,65 mg/l joobes isiku puhul väga tugevasti alust kahtlustada relatiivset juhtimisvõimetust. 2.
4. Üksnes nõustuda tuleb ka selle Saksamaal omaks võetud arusaamaga, et mida lähemal on organismis olev alkoholikogus absoluutse juhtimisvõimetuse määrale, seda väiksemad peavad olema juhtimisvõimetuse tuvastamiseks käitumuslikud tunnused. See tähendab kohtu hinnangul seda, et 0,65 mg/l joobes oleva inimese puhul pole KarS § 424 lg 1 tuvastamiseks vaja kuigivõrd palju teisi viiteid inimese juhtimisvõimetusele. 2.
5. Isiku juhtimisvõimetusele võivad viidata nt koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, ebaselge kõne või ebamõistlik käitumine politseinikega suheldes. Samuti võib juhtimisvõimetuse tuvastada sõiduki juhtimise viisi abil: nt nn sinka-vinka sõitmine, oma sõidurealt kõrvale kaldumine, mitmete liiklusmärkide järgimata jätmine, muretu ja kergemeelne liiklemine, kurvis otse sõitmine jms. Lisaks on Saksamaal leitud, et mida keerulisemad on liiklustingimused, seda lihtsam on juhtimisvõimetust jaatada: nt halbade tee- või ilmaolude või tiheda liikluse korral ja öisel (halva nähtavusega) ajal. Viimaks tuleb arvestada ka sõiduki juhtimise ja isiku organismis sisalduva alkoholi koguse mõõtmise vahelist ajavahemikku ning lisaarvutuste abil tuleb välja selgitada, kui palju alkoholi oli isiku organismis sõiduki juhtimise ajal. 2.
6. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kohaselt olid A. Pindise silmad märjad ja läikivad ning sidekestad punetasid. Samuti oli süüdistatava reaktsioon häiritud, sõidustiil oli ebakindel, esinesid kerged koordinatsioonihäired ja kõnnak oli kergelt taaruv. Väljas oli pime ja märg ning sadas vihma. Täiendavalt selgub politseinik J. H. ütlustest, et politseinikud märkasid
7. novembril 2017 liiklusjärelevalvet tehes sõiduautot, millele nad järgnesid. Kuigi J. H. ei täpsusta, miks nad A. Pindisele järgnesid, on võimalik, et süüdistatava sõiduki juhtimise stiil viitas millelegi kahtlasele (nt võimalikule joobele). Oluline on seegi, et A. Pindise kinnipidamise ja tema organismis oleva alkoholi koguse mõõtmise vahele jäi ligi poolteist tundi. 2.
8. Kuigi eelnevast nähtuvalt on põhjendatud alus arvata, et A. Pindis viibis sõiduki juhtimise ajal joobeseisundis, ei alustatud KarS § 424 tunnustel kriminaalmenetlust ega selgitatud välja mitmeid olulisi asjaolusid. Süüdistatavalt pole küsitud, millal ta alkoholi joomise lõpetas ja mootorsõiduki juhtimist alustas. Samuti pole täpsustatud, miks politseinikud A. Pindisele järgnesid ja millise mulje süüdistatav neile jättis. 2.7.

§ 385p 15 kohaselt ei saa kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse peale määruskaebust esitada. 2

§ 385

ps 15 sätestatud edasikaebepiirangu eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Ühelgi kohtumenetluse poolel pole subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus nr 311712, p 9). Praegusel juhul ei taotle prokuratuur kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses, vaid soovib ära hoida Saksamaa õiguse kohaldamist Eestis. Tartu Maakohtu sama kohtukoosseis on tuginenud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise osas Saksamaa õigusele ka varem, tagastades prokuratuurile kriminaalasja nr 1171954 ja lõpetades väärteomenetluse asjas nr
3. Kuna maakohtu määruse vaidlustamine ei ole

§ 385

p 15 eesmärgiga vastuolus, on ringkonnakohtul võimalik prokuratuuri kaebus läbi vaadata. 3.

1. Riigikohus on leidnud varasemas praktikas sedagi, et jõusse ei saa jätta määrust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus nr 3116908, p 8). Praegusel juhul on tegemist selle olukorraga. 3.
4. Riigikohus on selgitanud, et kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli õigusemõistmisel. Kohtul tuleb ka selles menetluses tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas lahendama küsimuse sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a määrus nr 3117012, p 9). Eelnevast tulenevalt peab kohus kokkuleppemenetluses olema erapooletu õigusemõistja ja jääma süüdistuse piiridesse. Kui kohus ei nõustu süüdistuses kirjeldatud teole antud karistusõigusliku hinnanguga, on tal võimalik seda oma määruses väljendada, kuid kohtul pole pädevust süüdistuse piiridest väljuda ega kirjutada prokuratuurile ette, milliste tegude suhtes ja kuidas kriminaalmenetlust toimetada.

§ 30

lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust ja esindab riiklikku süüdistust kohtus. 3.4. Kuna maakohtu hinnangul kvalifitseeriti kokkuleppes kirjeldatud tegu õigesti KarS § 4231 järgi, polnud tal võimalik kriminaaltoimikut

§ 248lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada.

Samuti on maakohtu seisukohad joobeseisundi tõendamise osas Eesti õigusega vastuolus. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et alkoholijoobe tõendamine on võimalik üksnes tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus nr 31111209, p 9). 3.
3. Maakohtu kriitika kriminaalasja kohtueelse menetluse kohta on alusetu. Uurimisasutus ja prokuratuur kogusid kõik tõendid, mis sisaldasid teavet süüdistatava organismis sisalduva alkoholikoguse, tema seisundi ja reaktsioonide ning liiklusolude kohta ajal, mil süüdistatav sõiduki juhtimiselt tabati. Kuna prokuratuuri hinnangul ei olnud LS § 69 lg 2 ps 2 sätestatud joobeseisund tõsikindlalt tõendatud, ei alustatud KarS § 424 tunnustel kriminaalmenetlust.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a määrusega jäeti prokuröri kaebus

§ 385ps 15 sätestatud edasikaebekeelu tõttu läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.

1. Riigikohus selgitas
2. jaanuari
3. a määruses nr 311712, et

§ 385

p 15 kohaselt ei saa määruskaebekorras vaidlustada määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses) tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras (vt viidatud lahendi p 9). Seega kohaldub

§ 385

ps 15 sätestatud edasikaebepiirang ka käesolevas asjas tehtud maakohtu määrusele ja prokuratuuri määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. 4.2. Maakohtu määrus ei ole tehtud pädevuseväliselt. Kohus võib kokkuleppemenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastada, kui ta ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga (

§ 2451lg 1 p 3 ja § 248 lg 1 p 2) 3

§ 2451lg 1 p 4).

Seejuures annab

§ 2451

lg 1 p 4 kohtule sisuliselt piiramatu pädevuse lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus nr 311712, p 9). Maakohus oleks pädevuse piiridest väljunud näiteks juhul, kui ta oleks kohustanud prokuratuuri esitama A. Pindisele süüdistuse KarS § 424 järgi. 4.
3. Maakohtu määruse argumendid LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamise osas pole prokuratuurile üldmenetluses siduvad ega kohusta esitama A. Pindisele süüdistust KarS § 424 järgi. Vaidlustatav määrus piirab prokuratuuri tegutsemisvabadust edasises kriminaalmenetluses üksnes niipalju, et see välistab võimaluse saata tagastatud kokkulepe uuesti kohtusse. Üldmenetluses on prokuratuuril jätkuvalt õigus koostada ja saata kohtusse süüdistusakt, milles süüdistatakse A. Pindist üksnes KarS § 4231 järgi. 4.
4. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire selgitas ringkonnakohus, et kohtu roll kokkuleppemenetluses on mõnevõrra teistsugune kui võistlevas üldmenetluses. Kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt eksisteerib suurem oht, et prokuratuur kaldub kokkuleppe saavutamiseks lubamatult kõrvale legaliteedipõhimõttest, mistõttu lasub kohtul kohustus kontrollida, kas kokkuleppega ei ole süüdistatavat põhjendamatult soosides kahjustatud avalikke huve. Kokkuleppe prokuratuurile tagastamine pole välistatud ka maakohtu määruses märgitud põhjusel ning isegi kui asuda seisukohale, et selliseks otsustuseks ei tulene õiguslikku alust

§ 2451

lg 1 pst 3 või § 248 lg 1 pst 2, tuleneb see

§ 2451lg 1 pst 4.

4.5. Kriminaalmenetluses täidab süüdistusfunktsiooni küll prokuratuur, kuid kohtul on õigus selle ülesande täitmisesse sekkuda. Nii annab

§ 208

lg 6 kohtule pädevuse kohustada prokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust ning

§ 208

lg 8 kohaselt on nn süüdistuskohustusmenetluses tehtud kohtulahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud. Kokkuleppemenetluse sätted ei sisalda

§ 208

lgga 8 sarnast normi, mis kohustaks prokuratuuri järgima

§ 2451

lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p 2 alusel tehtud kohtumääruse põhiosas esitatud seisukohti võimalike täiendavate kuritegude uurimiseks, kuid see ei tähenda, et kohus ei tohiks kokkulepet tagastades juhtida prokuratuuri tähelepanu võimalikule täiendavale kuriteokahtlusele ja selle kontrollimise võimalustele. 4.

1. Määruskaebuses kahtluse alla seatud maakohtu seisukohad, mis puudutavad LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamist ja joobeseisundi tõendamist, on niivõrd põhimõttelist laadi, et ringkonnakohus ei pea õigeks käsitleda neid käesolevas määruskaebemenetluses obiter dictum´i korras. Võtmata seisukohta küsimuses, kas A. Pindist on alust kahtlustada või süüdistada KarS § 424 järgi, nentis ringkonnakohus vaid seda, et maakohtu õigusteoreetilised argumendid on kaalukad ja väärivad edasise menetluspraktika kujundamisel tähelepanu. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määruse peale esitas kaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör K. Kaldoja, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist või selles toodud õiguslike põhistuste asendamist. Kokkuvõtlikult märgitakse kaebuses järgmist. 5.
5. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et

§ 385

ps 15 sätestatud edasikaebepiirangu eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Ühelgi kohtumenetluse poolel pole subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a määrus nr 311712, p 9). Praegusel juhul ei taotle prokuratuur kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses, vaid soovib ühtlustada kohtupraktikat ja saada kõrgemalt kohtult edasisi käitumisjuhiseid. Kuna maakohtu määruse vaidlustamine ei olnud

§ 385p 15 eesmärgiga vastuolus, oli ringkonnakohtul võimalik prokuratuuri kaebus sisuliselt läbi vaadata. 4

§ 385

ps 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 pdes 2 ja 3, § 2451 lgtes 2–4, § 253 ps 3 ning § 2565 lg 1 ps 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras.

§ 385

p 15 eesmärk on välistada võimalus vaidlustada maakohtu otsustust mitte lahendada asja (olemasoleval kujul) lihtmenetluse korras. Osutatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt

§ 2351

lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3), teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus nr 311712, p 9 ja 2. detsembri 2014. a määrus nr 3118614, p 11.2). 5

§s 385 loetletud määrusega hõlmatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus nr 3112216, p 17 ja
3. veebruari
4. a määrus nr 31111816, p 16). Seoses viimati märgituga selgitab kolleegium täiendavalt, et kuna kohus esitab oma otsustused lahendi resolutsioonis, siis tuleb ka edasikaebeõiguse väljaselgitamisel hinnata, kas ja millised kohtumääruse resolutsioonis esitatud otsustused on

§s 385 loetletud määrustega olemuslikult hõlmatud. On võimalik, et kohtumäärus on vaidlustatav üksnes mõne resolutsioonis esitatud otsustuse osas, ja sellisel juhul saab ka määruskaebuses tõstatada vaid vaidlustatava otsustuse seaduslikkusega seotud küsimusi. Kohtumääruse põhjendusi, mis puudutavad edasikaebekeeluga hõlmatud otsustust, eraldi vaidlustada pole võimalik. 8. Jäädes eeltoodud seisukohtade juurde, leiab kolleegium, et ringkonnakohus jättis maakohtu määruse peale esitatud kaebuse õigustatult läbi vaatamata. Maakohtu määruse resolutsioonis keelduti kokkuleppemenetlusest ja tagastati kriminaaltoimik prokuratuurile ning

§ 385p 15 kohaselt ei saa sellise määruse peale määruskaebust esitada.

Viimati märgitud tõdemust ei muuda ka p rokuröri väide, et ta soovis maakohtu määruse vaidlustamisega ühtlustada kohtupraktikat ja saada kõrgemalt kohtult edasisi käitumisjuhiseid. 9. Kõrgema astme kohtus toimuva edasikaebemenetluse peamine eesmärk on kontrollida kaebuses toodud väidete alusel vaidlustatud kohtulahendi seaduslikkust. Ka praegusel juhul on prokurör taotlenud järjepidevalt maakohtu määruse tühistamist, leides, et kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamine polnud põhjendatud ja maakohtu juhised LS § 69 lg 2 ps 2 sätestatud joobeseisundi tuvastamise kohta on vastuolus Eesti õigusega. Kriminaaltoimiku tagastamise põhjendustega mittenõustumine ei õigusta aga

§ 385ps 15 sätestatud edasikaebepiirangust kõrvalekaldumist.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lgst 1 ja § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määruse muutmata ja prokuröri määruskaebuse rahuldamata.
3. Kuna praeguse määruskaebemenetluse esemeks on ringkonnakohtu määruse seaduslikkuse küsimus ja ringkonnakohtu määrust ei tühistata, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil pädevus kontrollida maakohtu lahendi seaduslikkust. See ei takista aga kolleegiumil edasise kohtupraktika suunamise ja ühtlustamise huvides obiter dictum´i korras käsitleda prokuröri määruskaebuses tõstatatud küsimust sellest, kas Eesti kohtute lahendite tegemisel on näidustatud tugineda Saksamaa või ka mistahes teise riigi seadustele, võõrriigi seaduste kommentaaridele ja võõrriigi õigust käsitlevale erialakirjandusele. 11.
4. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 kohaselt on Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, milles § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu, sealhulgas kahtlemata ka kohtuvõimu, üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse viimati nimetatud paragrahvi kohaselt on Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid. 11.
5. Veendumus, et põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt peab Eesti kohtute õiguslik argumentatsioon lähtuma vaid Eestis kehtivast õigusest, ei tähenda mingil määral õigusteaduse alahindamist ega soovi tõrjuda kohtunike huvi lugeda-mõtestada teiste riikide õigust kajastavat või ka võrdlev-õigusteaduslikku erialakirjandust. Vastupidi: ilma sedalaadi lugemuseta ja rõhutatult üksnes riigisisest õigust vaatleva kohtuniku tööd oleks tänapäeval samuti keerukas ette kujutada. On igati näidustatud, kui Eesti kohtunik suudab erialakirjanduse lugemuse põhjal enda tõlgenduslikku mõttetegevust avardada. Kuid sellise lugemuse tulem ei saa olla välisriigi õiguse ja selle tõlgenduse refereerimine või suisa tsiteerimine Eesti õiguse tõlgendamisel. Ei saa olla ega peagi olema, sest 6