← Eesti

2-15-8794/42

Obsah (6)§ 275§ 113§ 287§ 42§ 158§ 415

printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-8794 Otsuse kuupäev Tartu, 13. juuni 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn

) § 275 kohaselt tühine. Lisaks ei saa viivist nõuda rohkem, kui on põhivõlg. Kostja tasus

  1. juunil 2016 viivise katteks 8 eurot 77 senti.
  2. Tartu Maakohus jättis
  3. jaanuari
  4. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 1347 eurot 84 senti ning viivise menetluskuludelt. Maakohus jättis vastu võtmata hageja
  5. novembri
  6. a ja
  7. detsembri
  8. a menetlusdokumendis esitatud hagi muutmise põhinõude suuruse ja hagi aluse osas. Maakohus võttis vastu hageja
  9. detsembri
  10. a menetlusdokumendis esitatud osalise viivisenõudest loobumise, milles hageja loobus
  11. detsembriks 2016 sissenõutavaks muutunud viivisenõudest 434 eurot 64 senti ületavas osas, ja lõpetas selles osas asja menetluse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hageja põhinõue 320 eurot 37 senti ning viivisenõue kaks eurot päevas (
  12. detsembri
  13. a seisuga 434 eurot 64 senti). Maakohus leidis, et kostja sai üüri alandada, ning jättis hageja põhinõude rahuldamata, kuna kostjal ei olnud hagejale üüri- ja kõrvalkulude võlga. Kostja pidi
  14. a mai kuni juuli eest tasuma üüri 344 eurot 52 senti (120 eurot + 120 eurot + 120 eurot / 31 päeva × 27 päeva). Lisaks pidi kostja tasuma
  15. a juuli eest kõrvalkulu 20 eurot 37 senti. Kostja tasus
  16. a mais üüri 120 eurot ja
  17. juunil 2016 104 eurot 89 senti. Seega oli hageja põhinõude ja kostja tasutud summade vahe 140 eurot. Kostja tasaarvestas hageja nõude 140 euro ulatuses oma eluruumi üürilepingu p-dest 6.1 ja 6.4 tuleneva tagatisraha tagastamise nõudega. Maakohus leidis, et eluruumi üürilepingu p 5.3, milles lepiti kokku viivise määr, oli

§ 275kohaselt tühine, kuna kaldus üürniku kahjuks kõrvale seaduses sätestatust.

Seega kohaldus

§ 113lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär.

Kostja täitis üüri tasumise kohustuse

  1. juunil 2016, seega kattis kostja tasutud 8 euro 77 sendi suurune viivis seadusjärgse viivise summa selle ajani. Seetõttu jättis maakohus ka viivisenõude rahuldamata.
  2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 300 euro 61 sendi suurune üürivõlg, 20 euro 37 sendi suurune kommunaalkulude võlg, 320 euro 98 sendi suurune viivis ja jooksev viivis kaks eurot päevas alates
  3. detsembrist 2016 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda ning mõista menetluskulude tasumata jätmise korral menetluskuludelt välja viivise. 2

(6)2-15-8794
  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  3. novembri
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse viivise välja mõistmata jätmise ning menetluskulude osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis hageja kasuks välja 312 euro 21 sendi suuruse viivise ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus jättis ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega hagi eseme ja põhinõude rahuldamata jätmise osas ega korranud maakohtu põhjendusi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Maakohus tuvastas valesti kokkulepitud viivise suuruse (kaks eurot päevas) tühisuse. Pooled leppisid kokku viivises kaks eurot päevas iga viivitatud päeva eest. Maakohus leidis ekslikult, et lepinguline viivis on

§ 275

alusel tühine, kuna see kaldub üürniku kahjuks kõrvale seaduses sätestatust ning seetõttu kohaldub

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär.

§ 275

kohaldub ainult üürniku kahjuks kõrvalekaldumisel lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas. Viivis selle hulka ei kuulu. Seega võisid pooled kokku leppida seaduses sätestatust erinevas viivisemääras. Viivisekokkulepe saaks olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86). Pooled ei toonud menetluses esile asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe heade kommete vastasusele. Seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgem viivisemäär ei tähenda automaatselt heade kommete vastasust. Kuna seadus võimaldab taotleda kohtult viivise vähendamist (

§ 113lg 8), ei peaks üldjuhul tulema kõne alla viivisekokkuleppe tühisus vastuolu tõttu heade kommetega. Tehing on Ts

ÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommetega vastuolus siis, kui tehing on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese sündsustundega. Lepingujärgse viivise heade kommete vastasuse analüüsimisel tuleb arvesse võtta kõiki tehinguga seotud asjaolusid, sh põhi- ja kõrvalkohustuste suurust ja tehingu sõlmimise asjaolusid. Arvestades üüri suurust, kostja võlgnetavaid kohustusi ning viivisemäära, ei olnud tehing sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Lisaks ei olnud poolte vastastikuste kohustuste tasakaal ebaproportsionaalne. Kostja oleks saanud viivise maksmist vältida põhikohustuse kohase täitmisega, sest viivis muutub sissenõutavaks põhikohustuse täitmata jätmisel. Kuna põhikohustuse võlg oli väike ja viivise maksmine kergesti välditav, ei ole viivisekokkulepe heade kommete vastane. Kostjal tekkis 104 euro 89 sendi suurune põhivõlg

  1. juunil 2015 ning kostja tasus selle
  2. juunil 2016 113 euro 66 sendi suuruse maksega. Sõltumata põhivõla suurusest kohustus kostja tasuma viivist kaks eurot päevas. Kostja oli viivituses 391 päeva, seega oli viivis 782 eurot. Hageja palus välja mõista 320 euro 98 sendi suuruse viivise.
  3. juunil 2016 tasus kostja 8 eurot 77 senti viivist ning seetõttu mõistis ringkonnakohus kostjalt välja 312 euro 21 sendi suuruse viivise. Maakohus jättis valesti menetluskulud hageja kanda. Kostja vabastas eluruumi pärast menetluse algust ning tasus põhjendatud ulatuses põhivõla menetluse kestel. Hageja nõuded olid osaliselt põhjendamatud, kuid kostja viivitas oma kohustuste täitmisega ligikaudu aasta. Ringkonnakohus võttis arvesse hageja nõuete põhjendatust, kostja poolt nõuete osalist täitmist ja maksete tasumisega hilinemist ning jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 3

(6)2-15-8794 7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldas, muutis maakohtu otsust ning jättis kostja menetluskulud kostja kanda. Kostja palub jätta maakohtu otsuse jõusse ning apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste järgi kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust, kui leidis ekslikult, et viivisekokkuleppele ei kohaldu

§ 275

. Viivis on lepingust tulenev vastutuse liik.

§ 275

kohaldub eluruumi üürilepingu viivisekokkuleppe suhtes, seega on tühine kokkulepe, mille kohaselt ületab eluruumi üürnikult nõutav viivis

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäära.

Kostja on seaduses sätestatud määras hagejale viivise tasunud. Kui eluruumi üürilepingu viivisekokkuleppele ei kohaldu

§ 275

, on nimetatud kokkulepe

§ 287

järgi tühine, sest viivis on oma olemuselt leppetrahv rahalise kohustusega viivitamise korral.

§ 287

järgi ei saa üürileandja eluruumi üürnikult viivist nõuda ning hageja ei ole tõendanud kostja üüri maksmisega viivitamisest tekkinud kahju suurust. Kostja viitas

  1. detsembri
  2. a menetlusdokumendis, et viivisemäär kaks eurot päevas on ebamõistlikult suur, ja palus kohtul lugeda lepingupunkt tühiseks. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses viitas kostja maakohtus esitatud viivisenõude vastuväidetele. Vaidlusalune viivisekokkulepe on vastuolus heade kommetega ja poolte vastastikuste kohustuste tasakaal on ebaproportsionaalne. Seega pidi kohus tarbijaga sõlmitud eluruumi üürilepingu sellise viivisekokkuleppe ka omal algatusel tühistama vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Ringkonnakohus ei selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning rikkus sellega TsMS §-des 348 ja 351 ning § 438 lg-s 1 sätestatut, kui ei tuvastanud viivisekokkuleppe heade kommetega vastuolu. Ringkonnakohus ei arvestanud, et eluruumi üürileping oli tüüptingimustega leping, mille üheks pooleks oli tarbija. Kuna viivisenõue põhines eeldatavasti tüüptingimusi sisaldaval lepingul, pidi kohus omal algatusel hindama, kas hageja tugines viivist nõudes tüüptingimusele ja kas tüüptingimusele tuginemise korral see tüüptingimus kehtis (TsMS § 438 lg 1). Ringkonnakohus ei selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning rikkus sellega TsMS §-des 348 ja 351 ning § 438 lg-s 1 sätestatut, kui ei kontrollinud tüüptingimuste kehtivust. 104 euro 89 sendi suuruselt võlgnevuselt oli eluruumi üürilepingu järgi tasutava viivise (kaks eurot päevas) määr 1,91% päevas ehk 695,97% aastas.

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 järgi tuleks eelduslikult tühiseks hinnata tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, mille järgi kokkulepitud viivisemäär ületab kolm korda seadusjärgset viivisemäära. Võlgnevuse perioodil oli seadusjärgne viivis 8,05% aastas, seega ületas kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset viivisemäära 79,8 korda. Hageja nõudis viivist põhivõla ulatuses ning ringkonnakohus tuvastas, et põhivõlg oli 104 eurot 89 senti (ajavahemikul

  1. juuni 2015 kuni
  2. juuni 2016). Ringkonnakohus rikkus oluliselt TsMS § 439, kui väljus hagi nõuete piiridest ja mõistis hagejale välja 104 eurot 89 senti ületava viivise. Lisaks esitas kostja maakohtus vastuväite, et hageja ei tõendanud põhivõlast suuremat kahju ning põhivõlga ületavas osas tuleb viivisenõue jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei arvestanud menetluskulude jaotamisel hageja nõudest loobumist ja tema nõuete algset suurust. Kostja menetluskulude suurus on õigustatud asja mahtu ja keerukust arvestades. Kostja pidi hageja erinevatele nõuetele vastama. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei jätnud kostja menetluskulusid hageja kanda. 4

(6)2-15-8794
  1. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Alternatiivselt palub hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja muuta ringkonnakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 26 senti ületava viivise ning jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hageja viivisenõude 26 senti ületavas osas rahuldamata. Kolleegium jätab maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Riigikohtus vaidlevad pooled viivisenõude ja menetluskulude jaotuse üle. Riigikohtus ei vaidle pooled üüri- ja kõrvalkulude nõuete üle. Kohtud on leidnud, et pooled leppisid eluruumi üürilepingu p-s 5.3 kokku viivises kaks eurot päevas iga viivitatud päeva eest. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 21;
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15).

§ 113

sisust ja mõttest tulenevalt on viivis hüvitis, mida arvestatakse protsendina võlgnetavalt summalt. Kuna vaidlustamata ja kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt sõlmisid pooled eluruumi üürilepingu ning leppisid selle p-s 5.3 kokku, et iga üüri tasumisega viivitatud päeva eest tuleb tasuda viivist kaks eurot päevas, ei sõltunud viivise suurus kolleegiumi hinnangul tasumata üüri summast ega olnud arvestatud protsendina sellest. Seetõttu ei ole eluruumi üürilepingu p-s 5.3 nimetatud kokkulepe viivise kokkulepe. Tegemist on leppetrahvi kokkuleppega

§ 158

mõttes.

§ 287

sätestab aga, et kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine. 11. Kuna hageja soovis kostja vastu esitada viivisenõude (I kd, tl-d 10, 179, 193), kostja on saanud sellele nõudele esitada vastuväiteid ja on mh märkinud, et ta on hagejale maksnud viivist 8 eurot 77 senti (vt I kd, tl-d 107-108, 159, 184) ning kohtud on hageja viivisenõuet menetlenud, siis saab kolleegium pooli üllatamata ise lahendada hageja viivisenõude

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast lähtudes.

Ringkonnakohus tuvastas, et kostjal tekkis 104 euro 89 sendi suurune põhivõlg

  1. juunil 2015, kostja tasus selle
  2. juunil 2016 ning kostja oli viivituses 391 päeva.

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr oli 1.

jaanuarist 2015 kuni

  1. juunini 2016 (st mh perioodil, mil kostja oli üüri tasumisega viivituses) 8,05% aastas. Kolleegium leiab, et hageja viivisenõue 30 juuni
  2. a seisuga oli 9 eurot 3 senti (104 eurot 89 senti × 8,05% + 104 eurot 89 senti × 8,05% / 366 päeva × 26 päeva). Ringkonnakohus tuvastas, et
  3. juunil 2016 tasus kostja 8 eurot 77 senti viivist. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 26 sendi suurune viivis.
  4. Kolleegium märgib lisaks, et kuigi

§ 275

järgi on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine, ei tulene sellest üürilepingu pooltele keeldu sõlmida kokkuleppeid, mille 5

(6)2-15-8794 kohaselt eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamise korral tasuma

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Seadusandja ei ole eluruumi üürilepingu puhul sätestanud, et eluruumi üürnikult ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise korral nõuda

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

Näiteks tarbijakrediidilepingu puhul on

§ 415

lg 1 esimeses lauses reguleeritud, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud määrast kõrgemat viivist.

Kolleegiumi hinnangul saab eelnevast järeldada, et seadusandja tahe ei olnud eluruumi üürilepingu puhul piirata eluruumi üürnikult üüri tasumisega viivitamise korral nõutavat viivist üksnes

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääraga.

Kolleegiumi hinnangul ei tulene ka

§ 113

lg-s 1 sätestatust, et viivist saaks nõuda üksnes

§ 113

lg 1 teises lauses märgitud määras.

§ 113

lg 1 teise lause kohaselt loetakse küll viivisemääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, samas tuleneb

§ 113

lg 1 kolmandast lausest, et kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega lubab

§ 113

lg 1 kokku leppida

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas viivisemääras.

Eelnevast tulenevalt ei kaldu eluruumi üürilepingu pooled seadusega sätestatust kõrvale, kui lepivad kokku, et eluruumi üürnik peab üüri tasumisega viivitamisel tasuma

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist, ning seetõttu ei ole selline kokkulepe ka

§ 275järgi tühine. 13. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium Ts

MS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud. Kuna hagi jäetakse põhilises osas rahuldamata, jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda.

  1. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ega määranud kindlaks kostja ringkonnakohtus kantud menetluskulusid. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde. Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kolmes kohtuastmes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus.
  6. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.