← Eesti

2-16-17186/46

Obsah (7)§ 162§ 371§ 376§ 439§ 164§ 368§ 177

Tsiviilasi nr 2-16-17186 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2017.a, Tallinn Tsiviilas

) § 423 lg 2 p 2 alusel. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal oli kohtusse pöördumise ajaks säilinud õigus esitada isaduse vaidlustamise nõue või mitte. Hageja kinnitas kohtuistungil, et vaatamata asjaolule, et lapse eostamise võimalikul perioodil oli hageja seksuaalsuhetes nii kostja kui ka kolmas isik 1-ga, ei kahtlustanud ta, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa, kuna peale kolmanda isikuga vahekorras olemist oli tal veel menstruatsioon. Sellest järeldas hageja, et lapse isa on kostja. Kahtlused lapse isaduses tekkisid tal esimest korda 2016.a augustis, kui lapse näojooned hakkasid meenutama kolmandat isikut ja ta pöördus kolmas isik 1 poole DNA testi tegemiseks. 04.08.2016.a isadustesti tulemuse kohaselt on DNA testi tulemuste põhjal lapse bioloogiline isa kolmas isik 1. Seega on käesolevas asjas isaduse vaidlustamise asjaolu fakt, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa ning see asjaolu on tuvastatud esmakordselt 04.08.2016.a. Hagi esitati kohtu hinnangul tähtaegselt. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi veenvat tõendit, millest nähtuks, et hagejale oleks isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud olnud teatavaks saanud enne 04.08.2016.a. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtub, et nii hageja, kostja kui ka kolmas isik olid kõik kuni isadustesti tulemuste saamiseni teadmises, et lapse isa on kostja. Ka kostja on ise avaldanud, et ta pidas ennast lapse isaks 15 kuud. Ei ole eluliselt usutav, et mees, kellel väidetavalt lapse emaga lapse eostamise ajal seksuaalsuhteid ei olnud (hageja seda väidet ei tunnista ning on esitanud vastupidist tõendavad tõendid), peab ennast lapse bioloogiliseks isaks. Asjaolu, et nii hageja kui ka kolmas isik olid veendumusel, et lapse isa on kostja, kinnitavad hageja poolt kohtule 10.03.2017.a esitatud tõendid, mis kajastavad kolmanda isiku poolt 06.03.2017.a esitatud fotosid koos nende juurde kuuluva vestlusega. Kõnealustel tõenditelt nähtuvad mh kuupäevad, millal hageja ja kolmas isik vestlust pidasid. Hageja on selgitanud, et põhjus, miks hageja ja kolmas isik jätkasid hageja raseduse ajal suhtlemist, oli vastastikune romantiline tõmme ja soov teineteisega koos olla. Seejuures teadvustasid mõlemad, et koosolemine on võimatu, kuna hageja ootas kostja last ja kolmas isik oli abielus teise naisega. Seetõttu otsustasid hageja ja kolmas isik 2015.a jaanuaris, et jäävad sõpradeks ning nende vaheline suhtlus jätkus sõbralikul tasandil ning peamine, kes kontakti otsis, oli kolmas isik. Viimane uuris aeg-ajalt hagejalt, kuidas tal läheb, mille peale hageja vastas tekstisõnumiga ning saatis ka endast pilte. Kolmas isik ei ole neid asjaolusid eitanud. Kohus 8

(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186 nõustus hagejaga selles, et hageja poolt 10.03.2017.a esitatud ja ajavahemikus 03.01.2015.a – 15.10.2015.a tehtud piltidelt ja peetud vestlustest nähtub, et mitte ükski asjaolu ei viita veenvalt sellele, et hageja oleks teadnud, et ta lapse isa on kolmas isik. Eluliselt on usutav, et olukorras, kus emb-kumb isikutest oleks teadnud, et lapse isa on kolmas isik, oleksid ka vestluse teemad vastavad olnud. 06.02.2015.a vestluses hageja ja kolmanda isiku vahel kirjutas kolmas isik hagejale: „Sa oled mul meeles absoluutselt iga päev olnud. Mingil ajal ma peaaegu, et lootsin, et Sa ootad last minult, see oleks olnud super /…/“. Seega on leidnud kinnitust asjaolu, et ei kolmas isik ega hageja ei teadnud, et lapse isa on kolmas isik. Seda ei kinnita veenvalt ükski kostja ega ka kolmas isik 1 poolt esitatud tõendid. Erinevalt kostjast puudub kohtul alus kahelda 04.08.2016 tehtud isadustesti tulemustes, kuna nimetatud dokumendist nähtub, et testi tegemisel kasutatud DNA proovid on võetud lapselt, eeldatavalt isalt ja lapse emalt. Isadustesti tulemus on dokumentaalne tõend ning kohtul puudub alus selle usutavuses kahelda. Kostja ei ole menetluses taotlenud ekspertiisi korraldamist. Kohtu hinnangul on lapse isa kindlakstegemine eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. Kuna laps on alles väga väike ja kostja on veetnud lapsega võrdlemisi vähe aega, ei ole lapsel kostjaga sedavõrd tugevat sidet tekkinud, mis kahjustaks lapse huve sünnitunnistuse ebaõige kande parandamisega. Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus hageja vanema kande vaidlustamise nõude ja luges et 04.08.2016.a isadustestiga on tuvastatud, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa, mistõttu tuleb kostja lapse isana sünnitunnistusse kandmine tunnistada ebaõigeks ning lapse sünnitunnistusesse tuleb teha parandus selliselt, et sünnitunnistusel oleks lapse bioloogilisteks vanemateks märgitud emana hageja ja isana kolmas isik 1. Menetluskulud tuleb

§ 162lg 1 alusel jätta kostja kanda.

Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja menetluskulud on õigusabi osutamise aja kulu osas (kokku 57 t 15 min) ülepaisutatud. Kõik hageja poolt esile toodud õigusabile tehtud kulud ei olnud vajalikud ega põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja tööühiku hind 130 eurot on käesolevas menetluses põhjendatud. Kostja apellatsioonkaebus 7. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi kaasomandi lõpetamiseks ja vanema kande vaidlustamiseks ning jättis kostja vastuhagi läbivaatamata ning teha maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hageja hagi ühisvara jagamiseks ja vanema kande parandamiseks rahuldamata ning rahuldada kostja vastuhagi täies ulatuses. Kostja palus muuta menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuivõrd maakohus võttis vastuhagiavalduse kaasomandi lõpetamise nõudes juba 19.12.2016.a määrusega menetlusse, puudus kohtul alus jätta kohtuotsusega

§ 371

lg 1 p-i 5 alusel kostja kaasomandi lõpetamise nõue läbi vaatamata.

§ 371lg 1 p-i 5 alusel saab kohus üksnes hagi menetlusse võtmisest keelduda.

Maakohus leidis valesti, et vastuhagi esitamisel oli kohtu menetluses juba samasisuline nõue, mille esitas hageja oma hagis. Hageja taotles hagis ühisvara jagamist, mitte kaasomandi lõpetamist. Hageja esitas alles pärast vastuhagi menetlusse võtmist hagiavalduse täpsustuses kaasomandi lõpetamise nõude.

§ 376

lg 1 ei võimalda muuta hagi selliselt, et muutuvad korraga nii hagi ese kui ka alus. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks ka hagi muutmist määrusega vastu võtnud. Maakohus ei ole menetluse kestel ega kohtuotsuses põhjendanud, miks ta kostja vastavate vastuväidetega ei nõustu. Maakohtu poolt menetluses tehtud määrustest ja kohtuistungi protokollidest nähtub vastupidine, et maakohus on kogu menetluse kestel ka ise lahendanud hageja ühisvara jagamise, mitte kaasomandi jagamise nõuet. Alles kohtuotsuses on maakohus märkinud, et lahendatav tsiviilasi on hageja hagi kaasomandi lõpetamise nõudes. Ka maakohtu istungil ei selgitanud maakohus, et ta menetleb hageja nõuet kaasomandi lõpetamise nõudena ning seetõttu on 9

(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186 maakohtu lahend ka üllatuslik. Seega oleks maakohus pidanud kohtuotsusega jätma hageja nõude ühisvara jagamiseks rahuldamata ning rahuldama kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamise nõudes. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-st 4 nähtub, et maakohus on vaatamata asjaolule, et kohtuotsusega jäeti vastuhagi

§ 371

lg 1 p-i 5 alusel kaasomandi lõpetamise nõudes läbi vaatamata, rahuldanud siiski kostja 15.12.2016.a vastuhagis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 2 alusel esitatud nõuded. Ei hagiavalduses ega 22.12.2016.a hagiavalduse täpsustuses ei ole hageja tuginenud TsÜS § 68 lg-le 5 ja KRS § 341 lg 2 p-le 2 ega esitanud nõudeid kohustada hagejat andma nõusolekut omaniku kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks. Kohus ei või

§ 439kohaselt ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohus ei saa otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Sisuliselt on maakohus kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamise nõudes ja hageja kohustamiseks andma nõusolek kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks, rahuldanud, mistõttu on maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 vastuolus kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 4. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga sellest, et tal puudub kulutuste hüvitamise nõue hageja vastu. Maakohus ei ole otsuses kontrollinud kulutuste hüvitamise nõude eelduseid kahel alternatiivsel alusel. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks puudub kostjal õigus nõuda kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja kulutuste hüvitamise nõue sisaldab nii elamu ehitamisega seotud kulutusi kui ka kulutusi kinnistu asukohaga YYY soetamiseks kaasomandisse. Kostjale jäi arusaamatuks, milliste asjaolude ja tõendite põhjal kohus on asunud seisukohale, et hageja poolt anti kinnistute soetamisega ja elamu ehitamisega kostjale turvatunne selles, et pooltel on peale kinnistu soetamist ja elamu rajamist ühine eluase Eestis. Arusaamatu on missugune hageja tegu tagas kostjas turvatunde tekkimise. Vastupidi näitas nii hageja abielu eelne kui ka järgne käitumine, et hagejal endal puudus igasugune soov ühise perekonnana elada ja tal puudus soov ka kinnistu soetamiseks ning elamu ehitamiseks perekonna rajamise eesmärgil. Kohtuistungil kinnitas hageja, et intiimsuhted kolmanda isikuga tekkisid juba enne elamu valmimist augustis 2014.a, pooled abiellusid 11.10.2014.a ja abielulised suhted lõppesid juulis 2016.a. Kohtuistungil kinnitas hageja, et tal olid abieluvälised suhted ka kogu abielu jooksul. Eeltoodust tuleneb, et hagejal endal puudus kavatsus perekonna rajamise eesmärgil asuda kaasomandisse soetatud kinnistule rajatud elamut perekonna ühise eluasemena kasutama. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostjal oleks olnud hagejale Eestis kaasomandit soetades ja elamut ehitades soov anda turvatunnet selles, et perekonnal oleks ühine eluase Eestis. Kinnistul YYY ei ole kaasomanikud elamut ehitanud. Asjas ei ole ka kogutud tõendeid selles, et pooled oleksid kavatsenud kinnistut kasutada ühise kooselu rajamise eesmärgil. Kohtuistungil väitis kostja, et ta oli teadmise juures, et kuna ta on välismaalane, ei ole tal võimalik üksi kinnisvara Eestisse soetada. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta kostja väitega ei nõustu. Hageja on kohtusse pöördunud vanema kande vaidlustamise nõudega. 22.12.2016.a hageja enda poolt isiklikult allkirjastatud hagiavalduses on hageja palunud tuvastada, et lapse sünnitunnistusele isa kohta tehtud kanne on vale ning palus teha lapse sünnitunnistusele uue kande isa kohta, mille kohaselt lapse isa on kolmas isik. Hageja ei ole menetluses kordagi põhjendanud, milles seisneb tema õiguslik huvi lapse sünnitunnistusel vanema kande vaidlustamiseks. Perekonnaseaduses puudub sünniakti kande vaidlustamise võimalus. Isadus, kui põlvnemissuhte lähtealus ei ole perekonnaseaduse mõttes seotud sünniakti kandega. Sünniaktil on vaid tõenduslik tähendus. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja vaidlustada mitte vanema kannet või kandes esitatud andmeid, vaid PKS § 91 ja § 94 alusel esitada isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamise hagi. Sellist nõuet hageja käesolevas asjas aga ei ole esitanud ja kohus ei saanud seetõttu ka hageja nõuet lahendada selliselt, et ta tuvastas, et vanema 10

(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186 kanne lapse sünnitunnistusel on vale. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, missugust õiguslikku kvalifikatsiooni maakohus kohaldas vanema kande vaidlustamise nõude rahuldamisel. Alaealine laps, kes ei ole hageja vaid hoopis kolmas isik, ei ole menetluses kordagi esindatud, teda ei ole maakohtus ära kuulatud. Alaealine laps ei ole ka menetluses osalenud hagejana. Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet kolmanda isiku vastu. Kolmas isik ei ole menetluses osalenud kostjana, kelle vastu esitatud nõude kohus rahuldada saaks. Isegi, kui saaks käesoleval juhul asuda seisukohale, et hageja on isaduse vaidlustamise ja põlvnemise tuvastamise nõuded kohtule esitanud, on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates asunud seisukohale, et vanema kande vaidlustamise nõue tuleb rahuldada. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja PKS § 93 lg 1 ebaõigesti kohaldades leidnud, et fakt, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa on tuvastatud 04.08.2016.a, hagi on kohtusse esitatud 15.11.2016.a ja seega tähtaegselt. Hagiavaldus vanema kande vaidlustamiseks on hageja poolt allkirjastatuna maakohtule esitatud 22.12.2016.a. Hageja väited, et ta oli lapse eostamise võimalikul perioodil seksuaalsuhetes nii kostja kui ka kolmanda isikuga, tal oli peale kolmanda isikuga vahekorras olemist veel menstruatsioon ning kahtlused lapse isaduses tekkisid tal esimest korda 2016.a augustis, kui lapse näojooned hakkasid meenutama kolmandat isikut, on paljasõnalised, tõendamata ja vastuolus nii teiste asjas kogutud tõenditega kui ka kostja ja kolmanda isiku faktiliste väidetega. Asjaolu kas kostja või kolmas isik enda isaduses kahtles, ei oma asja lahendamisel tähendust. Kohtuotsuses on maakohus tuginenud hageja 10.03.2017.a kohtule esitatud kirjalikule selgitusele, mille kohaselt mõlemad (hageja ja kolmas isik) teadvustasid, et koosolemine on võimatu, kuna hageja ootas kostja last ja kolmas isik oli abielus ning 2015.a jaanuaris otsustasid hageja ja kolmas isik, et jäävad sõpradeks ja nendevaheline suhtlus jätkus sõbralikul tasandil. Eelpool nimetatu on vastuolus hageja enda poolt istungil antud selgitusega sellest, et DNA testi tegemiseks pöördus ta kolmanda isiku poole 2016.a augustis, kuna sel ajal oli tema läbisaamine väga hea ja neil oli suhe. Lisaks nähtub hagiavaldusele lisatud isadustesti tulemusest, et proovi võtmise aeg on 2016.a juuli lõpp, mitte 2016.a august, nagu väidab hageja. Ebaõige on ka kohtu hageja ja kolmanda isiku vahel 06.02.2015.a vestlusest tehtud järeldus, et ei kolmas isik 1 ega hageja ei teadnud, et lapse isa on kolmas isik. Kostja hinnangul kinnitab hageja ja kolmanda isiku vaheline vestlus pigem kolmanda isiku poolt istungil väidetut, mille kohaselt hageja enda käitumisega vihjas asjaolule, et kolmas isik on lapse isa ning lapsest ja enda rasedusest piltide saatmine süvendas temas seda kahtlust veelgi. Kolmas isik väitis istungil, et hageja teatas, et ootab last juba enne lapse sündi, andes mõista, et laps on kolmanda isiku oma, hageja rääkis talle lapse nime saamise loo, DNA testi palus hageja teha vältimaks lapseröövi menetlust. Kohus ei ole kohtuotsuses põhjendanud, miks ta kolmanda isiku eelpool nimetatud faktiliste väidetega ei nõustu. Maakohus jättis hindamata kostja poolt esitatud tõendid. Maakohus jättis tähelepanuta kostja poolt esitatud väite, et 2014.a novembris, mil oli lapse eostamise aeg, ei kohtunud hageja ja kostja. Kostja on maakohtu menetluses väitnud, et pooled ei kohtunud oktoobri keskpaigast kuni detsembri keskpaigani ja esitanud ka vastavat asjaolu kinnitavad tõendid. Maakohus väitis üksnes üldsõnaliselt, et hageja seda väidet ei tunnista ning on esitanud vastupidist tõendavad tõendid. Maakohus on sellega ka tõendamiskoormuse ebaõigesti jaotanud. Rasedate ravikaardilt nähtub, et lapse eostamise aeg on 2014.a november. Vastav asjaolu nähtub nii rasedate ravikaardil toodud sünnituse tähtajast kui ka perioodil 19.03.2015.a - 17.06.2015.a registreeritud raseduse kestusest nädalates. Istungil väitis hageja, et Oslos registreeriti tema rasedus märtsis ja ta oli siis 4-5 kuud rase. Arvestades asjaoluga, et laps sündis 22.08.2014.a, rasedate ravikaardilt nähtub, et eeldatav sünnituse aeg oli 08.08.2014.a, 19.03.2015.a oli rasedus kestnud 17 nädalat ja 3 päeva, on eluliselt usutav, et lapse eostamisaeg oli 2014.a novembri keskpaik. Lapse eostamise aeg ei saanud olla oktoobri keskpaik, vastasel korral oleks hageja rasedus kestnud üle 10 kuu, mis meditsiiniliselt on võimatu. Menetluses ei ole esitatud 11
(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186 ka tõendeid asjaolu kohta, et laps oleks sündinud raseduse kaheksandal kuul. Seega pidi igal juhul hageja teadma asjaolu, et lapse eostamise aeg oli pärast oktoobri keskpaika, kuid enne 12.12.2014.a ehk novembris 2014.a, mis ajal kostja hagejaga koos ei olnud, vaid töötas Taanis. Detsembris 2014.a oli hageja juba teadlik enda rasedusest ja oli teavitanud sellest ka kostjat. 10.01.2017.a. kostja seisukohale lisatud hotelli broneeringu kinnitusest nähtub, et 03.11.2014.a - 28.11.2014.a viibis kostja Taanis, mitte Norras. Hageja esitatud tõendid vastavat väidet ümber ei lükka. Hageja väide sellest, et kostja viibis XXX-s 28.11.2014.a - 01.12.2014.a on tõendamata ja paljasõnaline. 22.12.2016.a hagiavalduse täpsustusele lisatud hageja lennupiletist nähtub, et hageja viibis küll 07.11.2014. - 10.11 2014.a Oslos, kuid hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit tõendamaks, et ta viibis novembris 2014.a Taanis koos kostjaga. Kostja väitis istungil, et ta kasutas rasestumisvastaseid vahendeid, mis on ka usutav, kuna viie koos veedetud aasta jooksul, ei olnud hageja kordagi rasestunud. Mitte miski ei oleks takistanud DNA proovi tegemast ka koheselt peale lapse sündi, kuid hagejal puudus vastav vajadus kuni hetkeni, mil suvel 2016.a teatas kostja hagejale, et kui ta tagasi koju Norrasse lapsega ei naase, alustab ta lapseröövi menetlust. Kostja leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning menetluskulud maakohtus tuleb jätta käesoleval juhul poolte endi kanda. Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi hageja soovitud viisil. Seega on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Lisaks on hageja esitanud abielu lahutamise ja vanema kande vaidlustamise nõude.

§ 164

lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kolmas isik 1 apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsuse peale esitas kolmas isik 1 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hageja hagi vanema kande vaidlustamiseks ja millega kohus määras teha kolmas isik 2 sünnitunnistusele kande isa kohta, mille kohaselt kolmas isik 2 isa on kolmas isik
  2. Kohus lähtus ekslikult hageja väidetavast 15.11.2016.a esitatud nõudest, kuna nii hagiavalduse esitamisel 17.11.2016.a kui ka 15.11.2016.a täpsustusel ei olnud hageja enda, vaid üksnes esindaja allkiri. Hageja pole pöördunud kohtusse isaduse vaidlustamise nõudega, vaid ebaõige sünnitunnistuse kande parandamise nõudega, mida kehtiva perekonnaõiguse redaktsiooni järgi enam teha pole võimalik. Hageja pole märkinud enda nõudena isaduse vaidlustamist, vaid on nõudnud sünnitunnistuse kande parandamist. Kohus pole viidanud ühelegi õigusnormile, mis võimaldaks sünnitunnistuse kande ebaõigsuse tuvastamist. Vastavalt 20.05.2009.a vastu võetud perekonnaseisutoimingute seaduse §-le 13 lg-le 1 muudetakse perekonnaseisuandmeid, mitte isiku sünnitunnistust. Kolmanda isiku vastu pole esitatud hagi, mille rahuldamise järgselt saaks teha sünnitunnistusele uue kande, märkides sellel isaks kolmanda isiku. Kohus pole analüüsinud ega ka ümber lükanud kolmanda isiku väiteid isaduse vaidlustamise hagi tähtaja lõppemisest. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja või kolmas isik enda isaduses kahtles. Mõistlik naine ei saada isikule, kes ei ole lapse isa, pilte oma rasedusest ning lootest kõhus. Sarnaseid pilte ei saatnud hageja kostjale, vaid üksnes kolmandale isikule. Vastustaja seisukoht
  3. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata ning maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 12

(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186
  1. Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust osas, milles otsuse peale on esitatud apellatsioonkaebused. Käesoleval juhul ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus otsustas lahutada hageja ja kostja abielu. Selles osas ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse kehtivust.
  2. Muus osas leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus lahendas kaasomandi lõpetamise nõude ja kostja poolt esitatud kulutuste hüvitamise ja kaasomandi lõpetamisel makstava hüvitisega tasaarvestamise nõude, samuti osas, milles maakohus jättis kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise vastuhagi läbi vaatamata ja jaotas menetluskulud (vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3, 4, 5, 8, 9 ja menetluskulude jaotuse p-d 1-3). Selles osas tuleb saata tsiviilasi uueks menetlemiseks tagasi maakohtule.
  3. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles maakohus tuvastas kolmas isik 2 (lapse) sünnitunnistusse tehtud kande ebaõigsuse ja määras teha lapse sünnitunnistusele uue kande (vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7). Nimetatud nõuete osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata.
  4. Esmalt käsitleb ringkonnakohus isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamise nõuetega seonduvat. Kuigi hageja sõnastas viidatud nõuded perekonnaseaduses sätestatust erinevalt ja kohus menetles ja rahuldas kõnealused nõuded kehtivas seaduses sätestatust erinevalt, on hageja menetlusdokumentidest võimalik aru saada, et hageja soovis vaidlustada kostja isadust kolmas isik 1 osas ja soovis tuvastada lapse isaduse kolmas isik 1 osas. Isaduse vaidlustamine on reguleeritud perekonnaseaduse 7ndas peatükis. PKS § 95 kohaselt otsustab kohus isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Perekonnaseadusest tulenevalt tuleb isaduse vaidlustamiseks ja isaduse tuvastamiseks esitada isaduse vaidlustamise hagi lapse ema poolt selle mehe vastu, kelle isadust tuvastatakse ja isaduse tuvastamise hagi lapse ema poolt selle mehe vastu, kelle osas soovitakse isadust tuvastada. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust esitada hagi tuvastamaks, et lapse sünnitunnistuse kanne on vale. Samuti ei tulene kehtivast õigusest võimalust hageda seda, et lapse sünnitunnistusele tehtaks uus kanne, mille kohaselt on lapse isa keegi muu isik. Kuigi

§ 368

lg 1 näeb ette üldise tuvastushagi esitamise võimaluse, saab tuvastushagi esitada üksnes siis, kui hagejal on õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks õiguslik huvi (tuvastushuvi). Käesoleval juhul nähtub hageja poolt maakohtu menetluses esitatud menetlusdokumentidest, et hageja huvi oli vaidlustada lapse isadust ja tuvastada lapse isa perekonnaseaduse tähenduses, st selliselt, et sellel oleksid perekonnaseaduses ja perekonnaseisu toimingute seaduses sätestatud õiguslikud tagajärjed. Kuigi hageja sõnastas nõuded perekonnaseaduses sätestatud sõnastusest mõnevõrra erinevalt, on hageja menetlusdokumentidest võimalik siiski aru saada, et hageja pidas silmas ülalviidatud hagisid ülalviidatud tähenduses. Sellest tulenevalt saab ringkonnakohus kontrollida vastavate hagide rahuldamise eeldusi. 14. PKS § 93 lg 1 kohaselt saab isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Hageja leiab, et talle said isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks siis, kui talle said teatavaks DNA-testi tulemused ja DNA-testi lasi ta teha vahetult peale seda, kui lapse puhul ilmnesid kolmas isik 1-le viitavad näojooned. Kostja ja kolmas isik 1 leiavad aga, et hageja pidi olema teadlik asjaoludest, mis viitavad sellele, et kostja ei ole lapse isa, juba enne lapse sündi. Ringkonnakohus rõhutab, et isaduse vaidlustamise alus PKS § 93 lg 1 kohaselt on asjaolu, et laps ei põlvne kostjast ja see, et laps põlvneb muust mehest. Isaduse vaidlustamise 13

(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186 alus ei ole iseenesest see, et kostjast mittepõlvnemine ja muust isikust põlvnemine tuvastatakse mingil kindlal viisil või kindlas vormis. Seega ei ole määrav, kas ja millal tehti DNA-test või millal selgusid testi tulemused. Määrav on, millal said hagejale teatavaks need asjaolud, mille alusel saab isadust vaidlustada. Seejuures ei ole määrav see, kas hagejal oli samal ajal isaduse vaidlustamiseks tõsikindlaid tõendeid või mitte.
  1. Hageja võttis omaks, et lapse eostamise perioodil oli ta seksuaalvahekorras mitme mehega. Ringkonnakohtu hinnangul on see asjaolu, mille esinemise korral ei saa lapse ema tõsikindlalt järeldada, kes on lapse isa. See, et seadusest tulenevalt tähistatakse lapse isana lapse emaga abielus olev isik, ei anna alust järeldada, et abielus oleva mehe puhul on suurem tõenäosus, et tema on isa, kui muu mehe osas, kellega lapse ema on seksuaalvahekorras olnud. Hageja väitis maakohtu menetluses, et ta ei osanud eeldada, et lapse isa võib olla muu isik, kui kostja, sest peale kolmas isik 1-ga seksuaalvahekorras olemist oli tal menstruatsioon. Hageja ei ole seda väidet tõendanud ja mitte ükski menetlusosalistest ei ole seda faktiväidet omaks võtnud. Seega ei saa seda faktiväidet tõendatuks lugeda ning sellest ei saa lähtuda. Hageja ei ole kohtu ette toonud ka konkreetseid faktilisi asjaolusid selle kohta, millal täpselt ta kolmas isik 1-ga seksuaalvahekorras oli ja millal täpselt tal menstruatsioon aset leidis. Ringkonnakohus mõistab, et sedavõrd pika perioodi tagant võib selliste asjaolude täpne meenutamine olla raskendatud või võimatu, kuid juhul, kui hageja soovib sellistele asjaoludele tugineda, peavad faktiväited olema kohtu ette toodud sellise konkreetsuse astmega, et kohus saaks faktiväidete alusel järeldusi teha. Käesoleval juhul ei ole see võimalik.
  2. Käesoleva tsiviilasja raames esitas hageja kohtule tõendina hageja rasedakaardi väljavõtte ja selle tõlke (t I kd lk 108 jj). Sealt nähtuvalt oli sünnituse korrigeeritud tähtaeg 08.08.2015.a. Üldteadaolevalt arvestatakse raseduse pikkuseks, mille järgi rasedust arvestatakse, 40 nädalat. Seega tuleks rasedakaardil olevast sünnituse tähtajast arvestades lugeda lapse eostamise ajaks 2014nda aasta
  3. nädal, so 3-9.11.2014.a. Kostja väitis käesolevas tsiviilkohtumenetluses, et ta lahkus Eestist 15.10.2014.a. Selle faktiväite saab tõendatuks lugeda toimikus (t I kd lk 104) oleva tõendi alusel. Kostja väitis, et peale seda hageja ja kostja ei kohtunud enne kui 12.12.2014.a, mil hageja lendas kostja juurde. Selle kohtumise ajal teatas hageja kostjale, et ootab last. Nii 12.12.2014.a kostja juurde lendamine kui ka selle kohtumise käigus kostja teavitamine rasedusest on tõendatud toimikus olevate tõenditega (t I kd lk 105 jj). Kuigi hageja väitis, et ta kohtus vahepeal kostjaga ja et nad olid vahepeal ka seksuaalvahekorras, on selle hageja väite puhul tegemist hageja paljasõnalise ja tõendamata väitega, millest ei saa kohus seetõttu lähtuda. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja oleksid 2014.a novembrikuus ega ka muul ajal, mis jääb vahemikku 15.10.2014.a12.12.2014.a, kohtunud. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et hageja ja kostja oleksid viibinud samaaegselt samas kohas. Kuigi hageja väitis, et ta viibis 2014.a novembrikuus, täpsemini 07.11.2014.a- 10.11.2014.a Oslos, ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks samal ajal Oslos viibinud. Veelgi enam, kostja esitas tõendi, millest nähtub, et kostja viibis sellel ajal hoopis Taanis. Hotelli broneeringult (t II kd jj) on näha ajad, mil kostjal oli Taanis hotell ja sellest saab tuvastada kostja Taanis viibimise aja. Sellest saab järeldada, et ligi kahe kuu jooksul (15.10.2014.a-12.12.2014.a), mille keskele pidi jääma lapse eostamise aeg (2014.a novembri algus või novembri esimene pool), ei viibinud hageja ja kostja koos ning sellest tulenevalt ei saanud nad olla ka seksuaalvahekorras. Jälgitava raseduse ajal küsitakse raseda käest, millal toimus lapse eostamine ja hinnatakse pidevalt sünnitustähtaega ja seda, kas loote areng vastab nendele aegadele. Need on raseduse jälgimise kesksed küsimused. Iga rase mõtleb vähemalt arstide ja ämmaemandate külastuste ajal sünnitustähtajale ja nendele teguritele, millest lähtuvalt sünnitustähtaega arvutatakse. Sellest tulenevalt pidi hageja juba raseduse ajal mõistma, et laps ei saa olla eostatud kostja poolt. 14
(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186
  1. Eespool toodule lisaks esitas kolmas isik 1 kohtule tõendid (t II kd lk 24 jj), millest nähtub, et hageja saatis raseduse ajal kolmas isik 1-le fotosid endast rasedana. Hageja saatis kolmas isik 1-le mitu fotot, millel on kujutatud hagejat raseda kõhuga. Ühel fotol on hageja pildile jäämiseks kõhu riietest paljastanud. Hageja saatis kolmas isik 1-le ka foto lootest, mis nähtub ultraheli uuringust. Hageja saatis kolmas isik 1-le ka foto magavast lapsest. Maakohtu menetluses esitati väide, et hageja kostjale ehk oma seaduslikule abikaasale selliseid pilte ei saatnud ja hageja sellele väitele vastu ei vaielnud. Eespool kirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et hageja käitus juba raseduse ajal kolmas isik 1 suhtes selliselt nagu kolmas isik 1 oleks vaidlusaluse lapse bioloogiline isa. Neid fotosid saab ringkonnakohtu hinnangul tõenditena arvestada. Nendest nähtub hageja käitumine, mis viitab hageja teadmisele sellest, kes lapse eostas. Tegemist ei ole lihtsalt sellega, et hageja oleks saatnud suvalisele tuttavale ühe foto endast raseduse ajal. Hageja saatis raseduse ajal kolmas isik 1-le mitmeid fotosid. Fotod saadeti meestuttavale, kes oli hagejaga kaitsmata seksuaalvahekorras ajal, millal oli võimalik, et laps eostati (tagantjärgi selguski, et laps eostati kolmas isik 1 poolt). Fotodest vähemalt osad on sellised, mida ilmselt laiemale isikute ringile ei avaldataks. Siinjuures tuleb arvestada seda, et maakohtu menetluses väidetu kohaselt, millele hageja vastuväiteid ei esitanud, saatis hageja selliseid pilte kolmas isik 1-le, kuid abikaasale hageja selliseid pilte ei saatnud. Siinjuures tuleb arvestada ka eespool kirjeldatud asjaolusid, sh ka kuupäevi, millal hageja oma seadusliku abikaasaga kokku puutus.
  2. Koosmõjus nende ja eespool käsitletud tõenditega tuleb nendest tõenditest järeldada, et hageja teadis juba raseduse ajal, et lapse on eostanud muu isik, kui kostja. Määrav ei ole see, kas hageja seda kellelegi muule isikule avaldas ega ka mitte see, kas hageja seaduslik abikaasa või kolmas isik 1 sellest aru sai. Määrav on see, mis asjaolud olid teada hagejale. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et PKS § 93 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hakkas isaduse vaidlustamise hagi esitamise tähtaeg hageja jaoks kulgema alates lapse sünnist. Laps sündis XX.XX.XXXX.a. Jättes kõrvale, millises sõnastuses ja kelle poolt allkirjastatuna, kuid isegi hagiavalduse esialgne variant esitati maakohtule 15.11.2016.a, s.o enam kui aasta aega peale lapse sündi. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hagejal ei ole võimalik enam vaidlustada lapse isadust. Kuna hagejal ei ole võimalik vaidlustada lapse isadust, ei ole hagejal võimalik ka esitada isaduse tuvastamise hagi. Eespool asus kohus seisukohale, et hagejal ei ole võimalk esitada ka muud tuvastushagi

§ 368

lg 1 tähenduses, tuvastamaks lapse isadust või seda, et praegu lapse osas märgitud isaandmed on valed. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta vastav hagi rahuldamata.

  1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaasomandi lõpetamise ja kostja poolt esitatud kulutuste hüvitamise ja kulutuste tasaarvestamise nõudega seonduvat. Nii hageja kui ka kostja esitasid kaasomandi lõpetamise hagid. Nendele lisaks esitas kostja hageja suhtes kulutuste hüvitamise nõude, mille palus hageja kaasomandiosa omandamise eest tasutava hüvitisega tasaarvestada. Kostja leidis, et ta tegi hageja ja kostja kaasomandis oleva kinnisasja väljaehitamisel olulisi kulutusi ja hageja rikastus ilma õigusliku aluseta hageja arvelt.
  2. Hageja väitis, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja tegema kõik kulutused tasuta, st et kokkuleppest tulenevalt ei ole kostjal hageja suhtes kulutuste hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et sellesisulise kokkuleppe olemasolu ei saa käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tõendatuks lugeda. Sellise järelduse tegemiseks tõendid puuduvad. 15

(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186
  1. Kulutuste hüvitamise nõude osas esitas kostja elulised asjaolud ja lisaks elulistele asjaoludele ka endapoolse õigusliku käsitluse. Kostja väitis, et tema tegi hageja ja kostja kokkuleppel kulutusi selleks, et finantseerida hageja ja kostja ühise kodu rajamist hageja ja kostja kaasomandis olevale kinnisasjale. Kokkuleppe kohaselt pidi enamiku maja ehitamisega seotud praktiliste toimingute ja asjaajamise eest vastutama hageja. Kostja väitis, et hageja ja kostja vahel ei olnud kokkulepet selles, et kostja oleks pidanud vastavad kulutused tegema tasuta või selliselt, et kostjal ei oleks õigust hageja suhtes kulutuste tegemisega seoses mingeid nõudeid esitada. Kostja leidis, et nendel asjaoludel tuleks hagi rahuldada kas alusetu rikastumise nõudena või kaasomaniku poolt teise kaasomaniku suhtes esitatava kulutuste hüvitamise nõudena. Hageja tõi kulutuste hüvitamise nõudega seoses esile veel selle, et seoses maja ehitamisega leppisid hageja ja kostja kokku veel selles, et hageja võõrandab tasuta kostjale pool kinnisasjast, millele kostja raha eest asutakse hageja ja kostja ühist kodu rajama. Poolte seisukohtadest nähtub, et hagejal ja kostjal oli ka ühine majapidamine.
  2. Kirjeldatud asjaolud võivad viidata sellele, et hageja ja kostja vahel oli kulutuste tegemisega seoses laiem kokkulepe, mis võis hõlmata nii hageja ainuomandis olnud kinnisasjast kaasomandiosa tasuta omandamist kostja poolt kui ka kostja vahendite eest, kuid hageja organiseerimisel hageja ja kostja ühise kodu rajamist vastavale kinnisasjale. Kokkulepe võis hõlmata ka ühist majapidamist ja perekonnana tegutsemist. Kuigi kostja esitas menetluses endapoolse nägemuse sellest õiguslikust käsitlusest, millele tuginedes oleks kostja hinnangul tulnud kulutuste hüvitamise nõue rahuldada, ei ole kohus hagilises menetluses menetlusosaliste poolt esitatud õigusliku käsitlusega seotud. Seda eriti olukorras, kus hagi menetlusosalise poolt esitatud õigusliku käsitluse järgi rahuldada ei saa. Seega oleks maakohtul tulnud kontrollida ka muid õiguslikke aluseid, mille järgi võiks hagi rahuldamisele kuuluda. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, võivad kohtu ette toodud asjaolud viidata sellele, et kostja tegi vaidlusalused kulutused kokkuleppel hagejaga. Sellisel juhul tuleb hinnata, mis kokkulepe kostjal hagejaga kulutuste tegemiseks oli ja kas vastav kokkulepe võiks võimaldada kostjal hageja suhtes nõudeid esitada. Selline võimalus võiks kostjal olla näiteks juhul, kui hageja ja kostja vahelist kokkulepet võiks käsitleda seltsingulepinguna. Hageja ja kostja vahelisele seltsingulepingule võib viidata mh näiteks see, et hageja võõrandas tasuta kostjale kinnisasjast osa ja seejärel asuti samale kinnisasjale kostja vahendite eest maja ehitama. Tegemist ei olnud lihtsalt ühe majaga, vaid hageja ja kostja ühise koduga ja hagejal ja kostjal oli ühine majapidamine.
  3. Kuigi käesoleva tsiviilasja raames esitati kohtule ka notariaalne kinkeleping, mille alusel võõrandas hageja kostjale poole talle kuulunud kinnisasjast tasuta, ei tarvitse vastav leping tähendada, et hageja poolt kinnisasja osa kostjale võõrandamist tuleb ilmtingimata käsitleda kinkena (tasuta võõrandamisena), millega seotud õigussuhted vastava notariaalse lepinguga piirdusid. AÕS § 119 lg 2 kohaselt muutub suuline kinnisasja võõrandamise leping kehtivaks, kui selle täitmise tulemusena sõlmitakse asjaõigusleping ja tehakse kanne kinnistusraamatusse. Juhul, kui hageja ja kostja vahelised kokkulepped ei olnud suunatud pelgalt sellele, et kinnisasja osa kostjale tasuta võõrandada ja juhul, kui hageja võõrandas kaasomandi mõttelise osa kostjale selle tõttu, et hageja ja kostja olid juba sellel ajal kokku leppinud, et nad hakkavad kinnisasjale kostja vahendite eest ühist kodu ehitama, võib olla tegemist olukorraga, kus kinnisasja mõttelise osa kinkeleping ei sisaldanud kõiki tingimusi, milles hageja ja kostja kinnisasja kaasomandiosa võõrandamisel tegelikult kokku leppisid. Juhul, kui osad kokkulepped, ilma milleta ei oleks hageja kostjale kinnisasja kaasomandiosa võõrandanud, olid suulised, võisid need muutuda notariaalse lepingu osaks ja seega ka kehtivaks, sest kinnisasja võõrandamise lepingu alusel sõlmiti asjaõigusleping ja tehti kinnistusraamatu kanne. 16
(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186
  1. Kuigi ühelt poolt võiks käsitleda kaasomandi lõpetamise nõuet ja kostja poolt tehtud kulutuste hüvitamise nõuet eraldi nõuetena, leiab ringkonnakohus, et vastavad nõuded tuleb lahendada koos. Ühelt poolt on palutud kulutuste hüvitamise nõue tasaarvestada kaasomandi kaotuse eest makstava hüvitise nõudega. Teiselt poolt ei ole välistatud, et hageja ja kostja vahel eksisteeris näiteks seltsinguleping. Sellisel juhul ei saagi kinnisasjade ja hüvitise küsimust eraldi lahendada, sest sellisel juhul oleks kinnisasjade puhul tegemist seltsinguvaraga, mis tuleks lepingu lõppemisel jagada. Igal juhul oleks menetlusökonoomiliselt otstarbekas, kui hagejal ja kostjal oleks võimalik kinnisasju ja kinnisasjadele tehtud kulutusi puudutavad küsimused lahendada ühe kohtumenetluse raames.
  2. Selleks, et kohus saaks hinnata, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud kinnisasja mõttelise osa notariaalne kinkeleping sisaldas ammendavalt kõiki tingimusi või leppisid pooled kokku veel mingites tingimustes ilma milleta ei oleks näiteks kinnisasja kaasomandi mõttelist osa võõrandatud, samuti selleks, et kohus saaks hinnata, ega hageja ja kostja vahel ei eksisteerinud seltsingulepingut, mille raames kulutused tehti, tuleb kohtul selgitada menetlusosalistele tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtul tuleb anda menetlusosalistele võimalus tuua kohtu ette kõik õiguslikku tähendust omavad asjaolud, millele pooled tugineda soovivad. Käesoleval juhul on hageja ja kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mis viitavad sellele, et poolte vahel võis olla kokkuleppeid, mis ei piirdunud pelgalt kinnisasja kaasomandiosa kinkimisega ja ilma igasuguse õigusliku aluseta ühise kodu loomise finantseerimisega. Kuna kohus ei ole eespool viidatud asjaolusid pooltega arutanud, ei olnud pooltel võimalik ka vastavaid asjaolusid kohtu ette tuua. Kuna nimetatud asjaolude kohtu ette toomine ja tõendamine tähendab suure tõenäosusega sisuliselt uutel asjaoludel nõuete esitamist ja menetlemist, tuleb tsiviilasi saata vastavas osas uueks menetlemiseks maakohtule. Asja uue arutamise käigus tuleb maakohtul arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid õigussuhteid piisaval määral, anda menetlusosalistele võimalus esitada hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ning täita selgitamiskohustust.
  3. Käesoleval juhul ei saanud maakohus jätta kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõuet läbi vaatamata põhjusel, et samasisuline nõue juba on kohtu menetluses. Hageja esitas nõude, mida maakohus käsitles menetluse lõpus kaasomandi lõpetamise nõudena. Esimese alternatiivina palus hageja panna kinnisasi enampakkumisele. Kuigi hilisemates alternatiivnõuetes oli hageja nõus ka sellega, et asi jäetakse kostja ainuomandisse, ei esitanud kostja seda nõuet esimese alternatiivina. See tähendab, et hageja esitas enda alternatiivsed nõuded selliselt, et asi võiks jääda kostja omandisse üksnes siis, kui kohus mingil põhjusel hageja esimesena esitatud alternatiivnõuet ei rahulda. Samas esitas kostja nõude, kus ta just esmaselt soovis saada kinnisasja ainuomandit. Seega, kui kostja nõue oleks menetluses, tulnuks kohtul hinnata hageja esimest alternatiivi ja kostja primaarselt esitatud nõuet. Juhul, kui kostja nõuet menetluses ei ole, tuleks kohtul rahuldada hageja esmaselt esitatud nõue ja hageja teisesena esitatud nõue saaks rahuldamisele kuuluda üksnes siis, kui hageja esimest nõuet rahuldada ei saa. Seega ei saa öelda, et kostja oleks esitanud täpselt sama nõude nagu seda oli hageja juba teinud. Ringkonnakohus märgib, et kaasomandi lõpetamise nõuded sellisel kujul saavad edasise menetluse käigus siiski sellist tähendust omada üksnes juhul, kui pooled jäävad kaasomandi lõpetamise nõuete juurde ning ei too kohtu ette asjaolusid, mille alusel tuleks lahendada seltsingulepingust tulenevaid nõudeid. Edasise menetluse käigus tuleb maakohtul anda menetlusosalistele võimalus ka oma nõudeid täpsustada.
  4. Abielu lahutamise nõude osas apellatsioonkaebust ei esitatud. Seega on selles osas maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et selles osas tuleb menetluskulud jätta hageja ja kostja kanda selliselt, et kumbki pool vastastikku menetluskulusid ei hüvita. Kuna 17
(18)Tsiviilasi nr 2-16-17186 isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamisega seotud nõuded jäävad käesoleva otsusega rahuldamata, tuleb nendest nõuetest tulenevad menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja esitas hagi, mis PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja ületamise tõttu rahuldamisele kuuluda ei saa. Maakohus on menetlenud tsiviilasja selliselt, et mõlemad kolmandad isikud kaasati menetlusse kostja poolel. Sellele ei ole menetlusosalised vastuväiteid esitanud.

§ 162

lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevalt tuleb kolmandate isikute menetluskulud jätta hageja kanda. Kuigi hageja ei ole seda selgesõnaliselt väljendanud, võib nõuete olemusest siiski mõista, et kinnisasjadega ja kinnisasjade suhtes tehtud kulutustega seotud nõuete osas edasine menetlus kolmandaid isikuid ei puuduta. Selles osas, milles menetlus jätkub, tuleb menetluskulude jaotus otsustada vastavalt asja edasise lahendamise tulemustele. 28. Vastavalt

§ 177

lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus

§-s 177 sätestatud korras. Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 18

(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.