KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-107 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. jaanuari 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksandr Orlovi kaitsja advokaat Deniss Matvejev Prokurör Ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa Kaitsja Advokaat Deniss Matvejev Süüdistatav Aleksandr Orlov isikukood 37104093714; elukoht XXX , Narva; viibib Viru Vanglas; kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati Viru Maakohtu
2. veebruari 2017 otsusega

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi.

tõkendina kohaldatud vahistamist alates 15.11.

1. RESOLUTSIOON
2. Jätta Viru Maakohtu
3. jaanuari 2018 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Määrata advokaadibüroole Narva Esimene Advokaadibüroo advokaat Deniss Matvejevi poolt süüdistatavale Aleksandr Orlovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 180 eurot (sh käibemaks 30 eurot).
5. Mõista Aleksandr Orlovilt välja riigituludesse menetluskulu 180 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.
6. Aleksandr Orlovil tuleb väljamõistetud menetluskulu tasuda otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
7. aprillil 2018 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
8. aprillist
9. Süüdistus
10. Aleksandr Orlovi süüdistatakse

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem karistatud

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, taas 06.10.2017 kella 20.45 paiku, viibides alkoholijoobes Narvas aadressil XXX asuvas korteris, haaras erimeelsuste tõttu tekkinud tüli käigus oma emal M.O. juustest kinni, surus teda põranda poole ning lõi vastu kukalt. Eelnevalt kirjeldatud tegevusega tekitas A. Orlov oma emale M.O. füüsilist valu ja kehavigastusi – punetuse kukla piirkonnas.

1. Lisaks süüdistatakse A. Orlovi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kehalise väärkohtlemise, 13.11.2017 kella 23.45 paiku, viibides alkoholijoobes Narvas XXX asuvas korteris, haaras erimeelsuste tõttu tekkinud tüli käigus käega oma emal M.O. näost kinni ja lõi teda käega vastu vasakut põske, mistõttu M.O. tundis füüsilist valu. Maakohtu otsus
2. Viru Maakohtu 30.01.2018 otsusega mõisteti A. Orlov õigeks osas, milles teda süüdistati 06.10.2017 kella 20.45 paiku M.O. juustest kinni haaramises ja põranda poole surumises ning sellega valu tekitamises ning 13.11.2017 kella 23.45 paiku M.O. näost kinni haaramises ning sellega valu tekitamises.
3. Ülejäänud osas, st 06.10.2017 kella 20.45 paiku M.O. kukla piirkonda löömises ja sellega tervisekahjustuse tekitamises ning valu põhjustamises ja 13.11.2017 kella 23.45 paiku M.O. vastu nägu löömises ja sellega valu tekitamises mõisteti A. Orlov

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi süüdi ning mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.02.2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o rahalise karistuse 480 euro ning 349 tunni üldkasuliku töö ehk 11 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistuse võrra ning A. Orlovile mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 480 eurot ning 2 aastat 5 kuud ja 19 päeva vangistust alates 14.11.

2. Maakohus leidis, et süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlustega, mida toetavad dokumentaalsed tõendid, saab lugeda tõendatuks kannatanu ja süüdistatava vaheliste konfliktide toimumise 06.10.2017 kella 20.45 paiku ja 13.11.2017 kella 23.45 paiku. Küll tuleb 2 nentida, et süüdistatava ja kannatanu ütlused toimunu osas on lahknevad konflikti intensiivsusastmelt – süüdistatav on tunnistanud mõlemal eelviidatud ajal kannatanuga verbaalse konflikti toimumist, kannatanu on aga avaldanud, et verbaalne konflikt kasvas üle füüsiliseks.
3. Vaatamata kannatanu ütluste ebamäärasusele sündmuste toimumise aja osas puudub vähimgi alus pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks, mis tooks kaasa kannatanu ütluste kõrvalejätmise ja nendega mittearvestamise. Küsitlemise alguses avaldas kannatanu, et tema suhtes toime pandud teod leidsid aset oktoobris ja novembris, kuid oma kõrgest vanusest ta täpsemaid kuupäevi ei mäleta, ent mäletab sündmusi kui selliseid. Sündmuste toimumist oktoobris ja novembris kinnitavad muuhulgas süüdistatava ütlused, kes möönis kannatanuga (verbaalsete) konfliktide toimumist 06.10.2017 ja 13.11.2017; tunnistaja T.G. ütlused, kes avaldas kannatanu ja süüdistatava vahel kahe konflikti toimumist novembris; ent ka kirjalikud tõendid – M.O. suhtes koostatud isiku läbivaatuse protokoll koos fototabelitega, millest nähtub, et M.O. vaadati läbi 06.10.2017 kella 21.15-st kuni kella 21.20-ni ja selle käigus tuvastati tema kuklal asuv punetus ning asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi/kuulati 13.11.2017 kell 23.46.50 telefoninumbrile 110 tehtud salvestist, milles kannatanu M.O. avaldas häirekeskusele tehtud kõnes tema suhtes A. Orlovi poolt toime pandud kehalise väärkohtlemise asjaolusid. Samuti tõendavad sündmuste toimumist just süüdistuses näidatud ajal ja kohas ka lähisuhtevägivalla infolehed, milledest nähtuvalt toimusid sündmused vastavalt 06.10.2017 ja 13.11.2017 ning sündmuste sisuks on olnud kehalise väärkohtlemise toimepanemine A. Orlovi poolt oma ema M.O. suhtes nende ühises elukohas aadressil XXX , Narva.
4. Seega on maakohus seisukohal, et kohtus uuritud tõendid nende kogumis kinnitavad menetluse esemeks olevate sündmuste toimumist 06.10.2017 kella 20.45 paiku ning 13.11.2017 kella 23.45 paiku ning kannatanu avaldatu, milles ta ei ole suutnud korrektselt määratlema tema suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise aegu, ei tõstata ega too kaasa küsitavusi tema ütluste usaldusväärsuse kohta. Kannatanu ütluste ebamäärasus on põhjendatav asjaoluga, et kannatanu on esialgselt väljendatud sündmuste toimumise aega asunud korrigeerima pärast kohtueelse menetluse ütlustega (s.o sündmuse aja osas) tutvumist, mille osas on kannatanu kohtule pärast ristküsitlemise lõppemist märkinud, et tegelikkuses ta talle tutvumiseks antud teksti prillide puudumisel ei näinud. Sellest järeldub, et kannatanu ei saanudki objektiivselt oma kohtueelsel menetlusel antud ütluste pinnalt meenutada sündmuste toimumise täpset aega ja just osaliselt nähtu/meenutatu on põhjuslikus seoses tema ütluste hilisema ebamäärasusega.
5. Analüüsides kannatanu M.O. ütlusi, on maakohus seisukohal, et puuduvad alused tema ütlustes kahtlemiseks. M.O. avaldas esimese juhtumiga seonduvalt, et alkoholi tarvitanud A. Orlov tuli koju, lõi teda kukla piirkonda, millele tema reageeris politseisse helistamise ja naaber T.G. poole pöördumisega. M.O. politsei poole pöördumist tõendab tema suhtes 06.10.2017 koostatud isiku läbivaatuse protokoll, millest nähtub uurimisasutuse poolt M.O. suhtes menetlustoimingute tegemine, kuid ka see, et kõnealuse menetlustoimingu raames tuvastati M.O. kuklal asuv punetus, mis on fikseeritud ka fotodel. Löömise fakt kajastub ka 06.10.2017 koostatud lähisuhtevägivalla infolehest, kus on märgitud, et 06.10.2017 politsei sai kell 20.47 väljakutse Narva linna aadressile XXX , kus selgus, et kannatanu M.O. t löödi vägivallatseja A. Orlovi poolt üks kord kukla piirkonda. Kannatanu toimetati Narva politseijaoskonda ja anti üle operatiivgrupile.
6. Teise sündmusega seonduvalt avaldas M.O. , et tema poeg naases kella 23.00 paiku alkoholi tarvitanuna koju, läks magama, ärkas mõne aja möödudes ning jällegi tekkis skandaal, mis päädis tema löömisega näo piirkoda. Peale löömist jooksis ta T.G. juurde. Sinna järgnes ka tema poeg, kuid A. Orlovile nad ust ei avanud ning nad kutsusid kohale politsei. Politsei poole pöördumist kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub 13.11.2017 kl 23.46.50 häirekeskuse telefoninumbrile 110 helistamine, kui ka see, et M.O. palus politsei abi aadressile 3 XX, Narva, põhjuseks A. Orlovi poolne kehaline väärkohtlemine tema ehk M.O. suhtes. Samuti nähtub vaatlusprotokollist, et helistaja on telefonis nuuksunud ja tema seisundit on kirjeldatud sõnaga ärevil. Sarnaselt esimese sündmusega on sellegi sündmuse osas koostatud lähisuhtevägivalla infoleht, mis kajastab 13.11.2017 kella 23.50 paiku toimunud sündmusi korteris XX, Narva ja millest nähtub, et alkoholijoobes A. Orlov oli agressiivne oma ema M.O. suhtes, pekstes teda. M.O. oli sunnitud põgenema naabri juurde. Vastav info edastati operatiivgrupile ning A. Orlov toimetati politseiosakonda. Asjakohane on seegi, et A. Orlov peeti kahtlustatavana kinni 14.11.2017 kl 00.10 aadressil XXX , Narva ehk ajal ja kohas, mille osas on kannatanu viidanud tema kehalise väärkohtlemise toimepanemisele.
7. Kannatanu ütlusi kinnitab ka tunnistaja T.G. , kes avaldas, et otseselt ta löömisi pealt pole näinud, kuid esimese juhtumi puhul, kui M.O. tema juurde tuli, nägi ta viimasel pea piirkonnas punetust. M.O. selgitustest sai ta aru, et vigastuse tekitas talle A. Orlov. Teise sündmuse osas avaldas T.G. , et M.O. tuli tema juurde nuttes, segamini juuste ning ärritunud olekuga, selgitades, et tema poeg jälle tülitseb ja ründab teda. Seejärel tuli tema ukse taha A. Orlov, kes hakkas uksele koputama. Tema A. Orlovi sisse ei lasknud ning nad kutsusid välja politsei. Seega tunnistaja ütlused riimuvad nii kannatanu avaldatuga kui moodustavad ühise terviku ka dokumentaalsete tõenditega. Tulenevalt tunnistaja ütlustest leidis maakohus, et T.G. suhtes laieneb KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud erand ja tema ütlused on tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatavad.
8. Eelneva kokkuvõtteks leiab maakohus, et vaatamata A. Orlovi süüd eitavatele ütlustele tõendavad kohtus uuritud ja eelnevalt analüüsitud tõendid A. Orlovi poolt M.O. kehalise väärkohtlemise toimepanemist. 12.

§ 121

sätestab vastutuse nii tervise kahjustamise kui valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kuna kaitsja avaldas, et A. Orlovi vastutuse välistab asjaolu, et 13.11.2017 sündmuse raames pole M.O. tervisekahjustuse olemasolu tuvastatud, siis tuleb kaitsjale vastuseks märkida, et süüdlase vastutusele võtmine

§ 121

järgi ei eelda tervisekahjustuse tuvastamist, mistõttu on kaitsja sellekohane väide õiguslikult mitterelevantne. Maakohus luges tõendatuks 06.10.2017 episoodis kannatanu tervise kahjustamise, mis väljendus kannatanu kukla piirkonnas asetsenud punetuses. Toodu on vaadeldav tervisekahjustusena

§ 121tähenduses.

Antud juhul on M.O. mõlema süüteoepisoodiga seonduvalt märkinud, et tundis süüdistatava löökide tagajärjena valu. Vigastus, mis kannatanu kuklale löögi järgselt tekkis, on süüdistatavale objektiivselt omistatav ja valu tekitav ning seda ka keskmise elukogemusega objektiivse kõrvalseisja jaoks. 13. Kannatanu M.O. näol on tegemist õblukese kõrges eas, s.o üle 70-aastase naisterahvaga. Süüdistatav on enda sõnade kohaselt tugev 46-aastane meesterahvas. Seega ainuüksi isikute füüsilisest ebavõrdsusest tulenevalt saab pidada mistahes lööke kannatanu mistahes kehapiirkonda sellisteks, mis võivad tekitada valu. Võttes täiendavalt arvesse seda, et löögid tabasid kannatanut vastavalt pähe ja näkku, milliseid piirkondi on alust pidada õrnaks, tundlikuks ning valu vähem taluvateks piirkondadeks ning teise episoodi toimumise järgselt on kannatanu olnud ka ilmselt ärritunud seisundis ja nutnud (vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile kirjeldatule nuuksunud, mida kinnitas ka T.G. ), siis on kohus seisukohal, et analüüsitaval juhul on alust jaatada kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu ja tervisekahjustuse tekkimist. Kuna A. Orlov pidi selliselt käitudes möönma kannatanule tervisekahjustuse või valu tekkimise võimalikkust, tegude välise pildi kohaselt oli A. Orlovi käitumine suunatudki kannatanu tervisekahjustuse või valu tekitamisele, siis on alust jaatada A. Orlovi tegudes

§ 121

nii objektiivse kui subjektiivse koosseisu täidetust, millest viimase realiseeris A. Orlov kavatsetusega. 14. A. Orlovi teos on tuvastatud kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemine – korduvus ja süüteo 4 toimepanemine lähisuhtes. Kannatanu ja süüdistatava näol on tegemist ema ja pojaga, kes jagavad ühist elukohta. Seega tuleb A. Orlovi tegusid M.O. suhtes vaadelda lähisuhtes toime pandud tegudena

§ 121lg 2 p 2 tähenduses.

Kuna A. Orlov on süüdi mõistetud ja karistatud ka eelnevalt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, siis on A. Orlovi suhtes sedastatav ka juriidiline retsidiiv. Seega esineb õiguslik alus tema tegude kvalifitseerimiseks ka

§ 121lg 2 p 3 järgi.

1. A. Orlovi suhtes eelnevalt kohaldatud kergemaliigilised karistused pole tema õiguskuulekust taganud ja ta on jätkanud kuritegude toimepanemist. Seega tuleb kohalda A. Orlovi suhtes karistusliigina vangistust. Kuna A. Orlovi süüdistuse maht vähenes ning isiku süü ei ole kuigivõrd suur (nimelt tekitas A. Orlov kannatanule tervisekahjustuse ühe episoodi raames, mõlemal juhul tekitas ta kannatanule ka valu, ent objektiivselt avaldunud tegude väline pilt pole selline, mis annaks aluse vaatamata kahele süüteoepisoodile rääkida suurest süüst), siis jääb A. Orlovi süü suurus sanktsiooni keskmisest määrast allapoole.
2. Samas leiab maakohus, et süüteo toimepanemine teadvalt kõrges eas isiku suhtes on karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58

p 3 tähenduses ning kuna süüdistatav kannatanu pojana on teadlik kannatanu kõrgeealisusest, on alust jaatada A. Orlovi puhul ühe raskendava asjaolu olemasolu. See annab omakorda aluse rääkida süüdistatava suuremast süüst. Karistust kergendavate asjaolude olemasolu maakohus ei tuvastanud ja nende esinemisele ei osutanud ka menetluse pooled.

1. Konkreetse karistusmäära kindlakstegemisel tuleb pidada silmas sedagi, et iga järgnevalt mõistetav karistus peab olema eelmisest rangem. Kuna A. Orlovi karistati eelmise kohtuotsuse alusel sarnastel asjaoludel sama kannatanu vastu suunatud vägivallategude toimepanemise eest 1-aastase vangistusega, siis leiab kohus eelnevalt käsitletud asjaolusid kogumis hinnates, et A. Orlovi tuleb karistada 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Ühtlasi leidis maakohus, et A. Orlovi ei ole võimalik mõistetud vangistusest tingimisi vabastada või asendada mõistetud karistust üldkasuliku tööga. Apellatsioon
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Orlovi kaitsja advokaat D. Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Orlovi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et A. Orlovi süü on tõendamist leidnud, taotletakse A. Orlovile mõistetud karistuse vähendamist.
3. Kaitsja hinnangul on kannatanu ütlused ebausaldusväärsed. Kannatanu vastas esialgu prokuröri küsimusele, et esimene sündmus toimus kas oktoobris või novembris, täpsustades, et mäletab sündmust kui sellist, kuid mitte sündmuse täpset kuupäeva. Tutvudes KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel kohtueelse menetluse käigus antud ütlustega, märkis kannatanu, et esimene sündmus toimus
4. oktoobril, tõstatades küsimuses, kas kuues kuu on oktoober. Järgnevalt avaldas kannatanu, et teine sündmus toimus samal päeval, mil käidi pojaga prokuratuuris ning kellaajaliselt toimus teine sündmus õhtul kella 23.00 ajal. Kaitsjale vastas kannatanu, et esimene sündmus toimus novembris, juulis, kuuendal kuul. Prokuröri täiendavatele küsimustele vastates avaldas kannatanu, et arvab, et esimene sündmus toimus juunis seetõttu, et talle tutvumiseks antud dokumendil oli kirjas kuues kuu, kuid kuupäeva ta ei mäletanud. Ristküsitluse käigus näitas prokurör kohtu loal kannatanule kohtueelses menetluses antud kannatanu ütlusi, kuid hiljem selgitas kohus välja, et kannatanu ei näinud ülekuulamise protokolli teksti lugeda isiklike prillide puudumise tõttu.
5. Kaitsja hinnangul tehakse ütluste usaldusväärsuse kontrolli ja asjaolude meelde tuletamist 5 olukorras, kus isik ei mäleta sündmuseid, mistõttu võib ta anda vastuolulisi ütluseid. Vaatamata sellele, et maakohus analüüsis kannatanu ütluseid kogumist teiste tõenditega, on kaitsja seisukohal, et kannatanu ütlustes olevad vastuolud ei ole kõrvaldatud, kuna kannatanu ei näinud enda kohtueelses menetluses antud ütluseid. Maakohus tuginedes oma otsuses kannatanu poolt antud ebausaldusväärsetele ütlustele, tegi otsustuse kasutades mitteusaldusväärset tõendit. Sellest tulenevalt, kuna vastuolud kannatanu ütlustes ei ole kõrvaldatud ning kannatanul puudus võimalus mälu värskendada, ei ole maakohtu otsus põhjendatud ja kuulub tühistamisele. Kannatanu ütlustes on vajalik vastuolud kõrvaldada, kuna kannatanu on öelnud, et tal on süüdistatavaga olnud hulgaliselt konflikte.
6. Teise episoodi (13.11.2017) osas leidis maakohus, et süüdistus on põhjendatud üksnes osaliselt. Tõendamist on leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut vastu nägu, millega tekitas viimasele valu. Tõendeid, mis viitaks kannatanu näost kinni haaramisele ja sellisel viisil valu tekitamisele, kohtumenetluse käigus ei uuritud. Seega saab tõendatuks lugeda üksnes kannatanu löömise, milles kannatanu valu tekkimist kinnitas. Antud episoodis on aga A. Orlovi vastutus välistatud, kuna kannatanu tervisekahjustuste olemasolu ei ole tuvastatud. Maakohus leidis, et kaitsja sellekohane väide on õiguslikult mitterelevantne, millega kaitsja ei nõustu. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu järeldused kannatanu ütlustele. Nimelt avaldas kannatanu, et süüdistatav haaras tema näost kinni, aga maakohus on leidnud, et süüdistatav lõi kannatanut. Löömise tagajärjel pidid aga kannatanul tekkima tervisekahjustused – punetused või sinikad, mida aga kannatanul ei leitud. Teoreetiliselt võib näost kinni haaramine ka valu tekitada.
7. Maakohus, lähtudes Riigikohtu lahendist nr 1-16-10326, andis hinnangu sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante ja leidis, et antud juhul on kannatanu mõlema süüteoepisoodiga seonduvalt märkinud, et tundis süüdistatava löökide tagajärjena valu. Seega saab mistahes lööki kannatanu mistahes piirkonda pidada valu tekitatavaks. Maakohtu järeldus võib olla õige, kuid antud episoodis kannatanu ütluste kohaselt lööki ei olnud, mistõttu ei ole välistatud, et objektiivselt ei olnud ka valu keskmise elukogemusega objektiivse kõrvalseisja jaoks. Ringkonnaprokuröri kirjalik vastus apellatsioonile
8. Prokurör nõustub maakohtu otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtadega ning leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis, kohtuotsus on põhjendatud, maakohtu järeldused vastavad tuvastatud asjaoludele ning kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. A. Orlovile mõistetud karistus on kooskõlas kohtupraktikaga.
9. Maakohus on põhjalikult hinnanud M.O. ütluste usaldusväärsust. Kannatanu on mäletanud sündmusi kui selliseid, kuid ei ole esimese juhtumi puhul mäletanud täpset toimumise kuupäeva. Kohtuotsuses on analüüsitud kannatanu ütlusi sündmuse toimumise aja osas ning ütluste andmise asjaolusid. Lisaks on maakohus kõrvutanud M.O. ütlusi teiste asjas kogutud tõenditega ning põhjendatult leidnud, et vaatamata kannatanu ütluste ebamäärasusele sündmuste ajamääratluse osas, puudub vähimgi alus pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks. 25.

§ 121

objektiivne koosseis näeb ette kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Seaduse sõnastus kinnitab, et seadusandja on jaatanud selliste olukordade esinemist, kus kehalise väärkohtlemisega ei kaasne tervisekahjustust ning pidanud vajalikuks kriminaliseerida ka sellised teod, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud ainult valu. Seega

§ 121

sätestatud objektiivne koosseis ei näe ette, et kehalise väärkohtlemisega peab ilmtingimata kaasnema tervisekahjustus, vaid piisab sellest, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud valu. A. Orlovile 13.11.2017 inkrimineeritava kuriteo episoodi 6 puhul ei ole A. Orlov tekitanud kannatanu M.O. tervisekahjustust ning selles osas puudub igasugune vaidlus. Küll aga tekitas A. Orlov M.O. füüsilist valu. Maakohus on hinnates, kas A. Orlovi tegevus M.O. löömisel tekitas kannatanule valu, lähtunud kehtivast kohtupraktikast, viidates asjakohastele Riigikohtu lahenditele ning hinnanud, kas kannatanu ise kinnitab valu tundmist ning kas valu tekkimine on oodatav objektiivse kõrvalseisja seisukohast. Kannatanu on 13.11.2017 sündmuse kohta andnud ütlusi, et tema poeg lõi teda kuskile näo piirkonda, löök ei olnud tugev, kuid ta tundis sellest valu. Maakohus on lähtunud kannatanu ütlustest ning hinnanud, et arvestades kannatanu kõrget iga, tema kehaehitust ning piirkonda, kuhu löök oli suunatud, siis saab jaatada valu tekkimist. Ringkonnakohtu järeldused

1. Kriminaalkolleegium, tutvudes kohtuotsuse, apellatsiooni, prokuröri kirjaliku seisukoha, kohtuistungi protokolli ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuses toodud põhjendused on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellatsioonis toodud vastuargumendid maakohtu otsusele ei too kaasa A. Orlovi õigeksmõistmist või temale mõistetud karistuse vähendamist. Sellest tulenevalt jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Vastusena apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
2. Kaitsja on seisukohal, et vastuolusid kannatanu ütlustes ei ole kõrvaldatud, mistõttu ei ole maakohtu otsus põhjendatud ja kuulub tühistamisele.
3. Kriminaalkolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et maakohus on kannatanu ütlustel väga põhjalikult peatunud, leides, et puudub alus kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda (vt käesoleva otsuse p-d 6-7). Kaebusest on võimalik välja lugeda, et kaitsja hinnangul on jätkuvalt kahtluse all süüdistuses toodud episoodide toimepanemise aeg, missuguse seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Kannatanu ütlused ei ole vastuolulised, kuna pärast eeluurimisel antud ütlustega tutvumist, vastas kannatanu prokurörile, et teine episood toimus
4. novembril ning esimene episood oktoobris (tl 27). Eeltoodut kinnitavad ka süüdistatava enda ütlused (tl 30 ja pöördel) ja dokumentaalsed tõendid (tõendite kd, tl-d 1-5, 11-25). Kannatanu andis küll pärast seda, mil ta avaldas sündmuste toimumise ajana oktoobri– ja novembrikuu, ebamääraseid vastuseid esimese episoodi täpse toimumise kuupäeva kohta, kuid see oli tingitud sellest, et kannatanul ei olnud istungil kaasa isiklikke lugemisprille, mistõttu ta ei näinud selgelt lugeda toimikus olevaid eeluurimisel antud ütluseid (tl 28 pöördel). Asjaolu, et kannatanu esiteks ei mäletanud kuupäevalise täpsusega sündmuse toimumise aega, pärast mida ta ei näinud omakorda lugeda eeluurimisel antud ütluseid, ei muuda tema ütluseid selles osas vastuolus olevaks, kuna kannatanu on avaldanud, et sündmused toimusid vastavalt oktoobri – ja novembrikuus. Siinkohal tuleb muuhulgas arvestada ka sellega, et sündmustest oli istungi toimumise hetkeks möödas mitu kuud, mistõttu ei saagi eeldada, et kannatanul oleks sündmuste toimumise aeg meeles kuupäevalise täpsusega, arvestades ka tema kõrget iga.
5. Veel leiab kaitsja seoses 13.11.2017 episoodiga, et ei ole kannatanul tervisekahjustuste tekkimine tuvastamist leidnud. Ühtlasi ei ole antud episoodis kaitsja hinnangul tuvastamist leidnud seegi, et süüdistatav kannatanut lõi, mistõttu ei ole omakorda tõendamist leidnud ka valu tekkimine. Ka siinkohal ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonis tooduga. Kriminaalkolleegium märgib, et üheselt on tõendamist leidnud, et 13.11.2017 lõi süüdistatav kannatanut. Esmalt kinnitavad seda nii kannatanu (tl 28) kui ka tunnistaja ütlused (tl 25 pöördel) ning lisaks dokumentaalsed tõendid (lähisuhte vägivalla infoleht ja asitõendi vaatlusprotokoll, 7 kus on vaadeldud A. Orlova kõnet häirekeskusele - tõendite kd, tl 11 ja 15-17). Siinkohal väärib üle kordamist, et

§ 121

koosseis on täidetud juhul, kui kahjustatud on teise isiku tervis või talle on tekitatud valu. Seega kuriteokoosseis ei näe ette, et kehalise väärkohtlemisega peab ilmtingimata kaasnema tervisekahjustus, vaid piisab sellest, kui kehalise väärkohtlemisega on tekitatud valu (vt käesoleva otsuse p 25). Ühtlasi on maakohus põhjalikult analüüsinud 13.11.2017 episoodi objektiivset teopilti ning leidnud, et kannatanu tundis süüdistatava tegevuse tagajärjel valu (vt käesoleva otsuse p-d 12-13). Eeltoodud seisukohaga nõustub täiel määral ka ringkonnakohus. Kannatanu on konkreetselt prokuröri küsimusele vastanud, et süüdistatav lõi teda, mille tagajärjel ta tundis valu, kuigi löök ei olnud väga tugev (tl 28). Arvestades süüdistatava füüsist saab eeldada, et kõrges eas füüsiliselt väiksem naisterahvas pidi tundma A. Orlovi löögi tagajärjel valu (vt käesoleva otsuse p 13).

1. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas ei esine kõrvaldamata kahtlusi, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ja A. Orlovi õigeksmõistmise.
2. Ühtlasi on kaitsja alternatiivselt taotlenud asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või juhul kui ringkonnakohus leiab, et A. Orlovi süü on tõendamist leidnud, mõistetud karistuse kergendamist.
3. Ringkonnakohtul on võimalik kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks saata juhul kui asjas esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 tähenduses, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluse käigus kõrvaldada. Siinkohal ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mistõttu jääb kaitsja sellekohane taotlus rahuldamata.
4. Kuna kaitsja ei ole põhjendanud, miks on vajalik A. Orlovile mõistetud karistust kergendada, ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel pikemalt peatuda, vaid märgib üksnes järgmist. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium, et puudub alus kergendada A. Orlovile mõistetud karistust. Maakohus on põhjalikult argumenteerinud, miks ta mõistab A. Orlovile liitkaristuseks 2 aasta 5 kuu ja 19 päeva pikkuse vangistuse (vt käesoleva otsuse p 15-17). Arvestades A. Orlovi isikut ja tema korduvkaristatust

§ 121

järgi, sealhulgas eriliigiliste karistuste mõistmist rahalise karistuse ning üldkasuliku töö näol, on ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kergemaliigilised karistused ei ole A. Orolovile soovitud mõju avaldanud, vaid ta on jätkanud isikuvastaste kuritegude toimepanemist. Sellest tulenevalt on põhjendatud A. Orlovile mõista reaalne vabadusekaotuslik vangistus sanktsiooni keskmises määras, nagu maakohus seda tegi. Seda järeldust ei muuda ka ringkonnakohtule saadetud kannatanu 05.04.2018 avaldus, milles ta märgib, et on pojale andestanud ja leiab, et A. Orlov saab riigile kasu tuua vabaduses olles. Kannatanu seisukoht karistuse osas oli maakohtule teada, sest samasugust seisukohta väljendas kannatanu juba maakohtu istungil (lk 25 pöördel).

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 30.01.2018 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
2. Kaitsja advokaat D. Matvejev on esitanud taotluse hüvitada kaitsjatasu kokku 6 tunni ulatuses 360 eurot (sealhulgas käibemaks 60 eurot). Ringkonnakohus ei pea sellises ulatuses kaitsjatasu taotlust põhjendatuks. Kaitsja taotleb maakohtu otsusega tutvumise eest 3 tunni ulatuses 150 euro hüvitamist. Arvestades maakohtu otsuse pikkust (selle põhjendav osa on 9 lk), peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada kaitsjatasu taotlus maakohtu otsusega tutvumise eest üksnes 1 tunni ulatuses, s.o summas 50 eurot. Apellatsiooni koostamise eest taotletakse kaitsjatasu rahuldamist 2,5 tunni ulatuses summas 125 eurot. Kaitsja apellatsiooni sisulised 8 põhjendused on kokku ca 1,5 leheküljel ning arvestades toodud põhjenduste õiguslikku kvaliteeti peab ringkonnakohus põhjendatuks hüvitada kaitsjatasu taotlus apellatsiooni koostamise eest 1,5 tunni ulatuses, s.o summas 75 eurot. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsjatasu taotluse summas 180 eurot (sealhulgas käibemaks 30 eurot). KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu 180 eurot A. Orlovi kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend. /digitaalallkirjad/ Mati Kartau Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 9